Esmaspäevane hommik algas jällegi avariiohtliku olukorraga otse taksopargi väravas, kust ma välja sõitsin ja omaarust vaatasin küll, et kedagi ei tule, aga äkki olid kaks autot mul ümber. Õnneks kõik said pidama. Ega vist hommikul kell 6 ikka see mõistus ja taju kõige teravam ei ole.
Päeva tähthetk oli kahtlemata õhtul kella 9 paiku, kui seisin kesklinna kaubakeskuse juures, mis oli just kinni pandud ja mõtlesin, et ega siit enam kedagi sõitma ei tule. Siis aga lähenes taksole kepiga vanahärra ja kui ta ukse avas, tundsin temas ära kuulsa vanema põlve fotograafi, kes veedab oma vanaduspõlve lakkamatult fotoraamatuid välja andes ja neid Wiiraltis istudes reklaamides. Tal oli väga huvitav süsteem, kuidas kotid olid kinnitatud kepi külge, tõsi, seda oli veidi raske kokku ja lahti monteerida ning autosse paigutada. Lugu oli siis järgmine, et tal pidi olema kohtumine kl 9 raamatukogus, ja siis tema läkski sinna kohtumisele, aga siis selgus, et kell oli küll 9, aga eelmisel õhtul, mitte järgmisel hommikul, nagu tarvis. Nii ta siis pidigi taksoga koju tagasi sõitma, lisaks oli ta unustanud maha rakahoti. Maksmine võttis aega oma pool tundi, kuni ta taskutest ja kotipõhjast metallraha otsis.
Üks huviitav noormees tuli peale Magdaleena haigla juurest, ütles, et külm on teil siin. Oli mitu kuud haiglas olnud, osa sellest ajast koomas. Ei küsinud, miks, oleks tegelikult võinud küsida. Liikus natuke vaevaliselt, aga üldiselt hakkas juba taastuma, nagu näha. Tee peal rääkis telefoniga, millest selgus, et ta on miski režisöör ja keegi pidi tema eest tööd tegema, seni kui ta haiglas oli, ja et väga raske on arvutada asendajale maksmiseks päevatasu, sest režisöörid töötavad portsu kaupa. Eks ta vist on raske tõesti. Fellinit või Woody Allenit asendada niimoodi haiguspäevadel.
Sattusin Jeti jäähalli juurde, ühte last trennist koju viima, ja tegin parklas tähelepaneku, et kõigil jääspordiga tegelevate laste vanematel on maasturid.
Hilisõhtuselt lennukilt sain peale abielupaari, kes oli nagu mingist kurvast anektoodist välja astunud. Mida iganes mees ka ütles või tegi, siis naine kukkus näägutama. Mees tahtis teha piima ostmise peatuse, selle peale naine mõnitas teda tükk aega. Päris ebamugav oli seda kõike kuulata. Õnneks päästis olukorra jänes, kes Järvevana tee ääres kükitas. See juhtis tähelepanu kõrvale. Naine arvas, et ta ootab üle tee minekut, aga mees arvas jällegi, et ega ta sellest aiast ikka läbi ei saa. Mina arvasin selle peale, et äkki tal on värava pult. Või et äkki ta on hoopis jäneseks maskeerunud politsenik, kes mõõdab kõrvadega kiirust. See kõik tegi neil tuju väheke paremaks, nii et pikk tee Laagrisse oli veidi talutavam, kui sõidu algus.
Aga ega ei tea, mis see parem suhte variant on. Järgmine päev oli mul üks paar, kes tuli kontserdilt ja läks hotelli, aga ei rääkinud omavahel tee peal ühtegi sõna ja ei ilmutanud ka muud omavahelise suhtlemse märki.
Lennujaama kohta tegin veel ühe tähelepaneku, et kui lennuk maandub,
siis tegelikult ei ole üldse hea olla seal taksode järjekorras eesotsas.
Kõigepealt tulevad lennukilt maha sellised lühisõitudel ametimehed,
kellel pole üldse pagasit ja kes sõidavad kuskile kesklinna. Palju parem
on olla kuskile keskel, siis võivad näkata suurema pagasiga pered ja sõidavad koju kuskile äärelinna, mis on kõige parem variant. Lõpus olla pole ka hea, siis võivad kliendid enne sind otsa saada.
Teisipäev algas jälle selle tõdemusega, et ülemus ei ole ikka veel autosse jääkaabitsat muretsenud. Et mu teenindajakaart kraapimisega täielikult ei häviks, kannan nüüd enda kaabitsat ja harja kaasas, mis on muidugi tüütu, aga hädavajalik. Ilm oli liikluse jaoks üpris katastroofiline, sadas hirmsasti lund. Kui ma siin enne ütlesin, et taksojuhile on paha ilm hea, siis liiga paha ei ole ka nüüd väga hea. Esiteks, ohtlik on sõita, pidurdustee on ka naelkummidega olematu, isegi pääsesin napilt tagant otsasõidust. Ja kojamehed lähevad kogu aeg jäässe, mitte tuhkagi aknast välja ei näe.
Teiseks, lennukid hilinevad. Vaatad mingi hea hetke välja, kui mitu tükki peaks maanduma, lähed sinna, ja siis selgub, et kõik on delayed või canceled. Passi siis seal ja looda, et äkki mõni ikka maandub. Õnneks on nad lisaks lennujaama displaydele ka taevas näha, kui lennuk juba üle pea tuiskab, siis on teada et ca 10 min pärast tulevad esimesed tüübid taksode peale. Seni jõuab siis ilusti veel kohvi osta, vetsus käia, suitsu teha või mida iganes.
Kolmandaks, suure lumega aeglustub liiklus kohutavalt. Üks hommikune Laagri trip võttis aega poolteist tundi. See polnud veel midagi, see polnud tipptunnil. Aga üks tellimus oli tipptunnil, mille ajaks olid ka lumesahad oma rongkäigud ajastanud, lisaks oli mitmeid avariisid olulistel ristmikel, ühesõnaga liiklus praktiliselt seisis. Tellimus kesklinnast kesklinna ja sihtpunktiga ka kesklinn võttis tund aega. Et siis tööd on halva ilmaga küll ja veel, aga iga otsa tegemine võtab tohutu aja.
Hommikul sõidutasin ühe lesbi lennujaama, ma vist meeldisin talle. Siis viisin ühe kasiinosõltlase koju. Huvitav, et kasiinokliendid ei ole kunagi lõbusad, kuig kasiino peaks ju olema meelelahutusasutus. Too mees veel haises ka, nagu sokid praeahjus. Eks see on arusaadav ka, kui oled öö otsa saabastega kasiinos olnud. Ega minu omad ilmselt seal taksos istudes paremini ei haise. Arendan küll seda hügieenisidemete süsteemi soki sees, see toimib päris hästi. Avastasin, et odavad sidemed on kehvemad selles funktsioonis, mida ma tõtt-öelda nende sihipärasel kasutamisel ei ole nagu märganud.
Pärast ühte Kakumäe otsa jäin Rocca al Mare keskuse juurde passima, eriti hea koht see küll vist ei ole, nii kaugesse kohta lähevad enamik ikka oma transpordiga. Seal oli mingi toruabi kaubik ennast taksopeatusse parkinud, minu kõrvale, just see hetk kui ma olin korraks sisse läinud. Siis tuli üks teine meie takso ja parkis ennast täpselt toruabi taha. Kui torumees naases, siis taksomees tegi, nagu ei märkakski, suitsetas väljas ja vahtis ringi, lõpuks tüki ajapärast läks demonstratiivselt aeglaselt ja ajas oma auto eest ära. Vot nii tuleb paika panna. Mina peletasin ka ühe tibi, kes tahtis sinna parkida, minema, õnneks seekord piisas zhestikuleerimisest.
Õhtupoole tuli mulle esimest korda lennujaama transfer. See tähendab, et keegi maanduja on takso ette tellinud nimeliselt ja hinna ka ette kokku leppinud, samuti sihtkoha. Siis taksojuht peab tegema nimega sildi ja passima sellega seal arrivalite ees. Taksos peaks selleks olema paber ja vildikas, mida ma sealt muidugi ei leidnud, seega tuli võtta suvalise paberi teine pool ja teha pastakaga kalligraafiat. Natuke panin ämbrissse parkimisega. Seal on 2 auku, kust sisse saab - ühest siis, kui viid klienti lennujaama ja teise kaudu tood ära. See taksode saba on seal teises, see on tasuta, ja kuna see on saba, siis ei ole ilus klienti viies sinna sattuda. Seega ma korralikult läksin teise auku, aga seal jällegi saab tasuta olla 15 min. Selle transferi kliendi ootamisega läks kauem, siis ma põdesin ja käisin aeg-ajalt oma parkimispiletit kontrollimas.
Kliendi nimi oli selline, et ma mõtlesin, et tal on kindlasti turban ja võibolla ka kaamel. Aga ei olnud, oli selline tavaline nipsakas euroametnik ja tal oli kaasas veel ka kohalikku päritolu eurotibi. Natuke oli ka põhjust nipsakas olla, sest lõppkokkuvõttes ma kaotasin selle kuradi parkimispileti ära, otsisin kõigist taskutest ja autost tükk aega, lõpuks tulin järeldusele et see pidi maha kukkuma. Oligi, õnneks polnud selles lörtsis jõudnud keegi sellest veel üle sõita. jama on ju selles, et ilma selle piletita ei saa sealt enam välja.
Tee peal euroametnikud irisesid siinsete toidukohtade ja olme kallal, ei olnud väga sisukas diskussioon neil omavahel. Ja siis nad ütlesid mulle valesid majanumbreid, ja kui ma üle küsisin, sest ma juba teadsin, et nendes majades, mis nad ütlesid, ei elata, siis olid nad ikka nipsakad edasi.
Pärastpoole telliti veel ka Eesti Õhu ametnikele järele. Oli olnud pidu, seekord siis vist ka lahkumispidu. Suur koondamine ei olegi vaid kohalik draama, seekord oli koondatud üks väljamaa poiss, tuli oma viimaselt õhtult kinkide ja täispuhutud kummikindaga. Teine, eesti poiss siis rääkis taga, et mis ta edasi teeb, ja väljakas kurtis, et polegi midagi teha, isegi Kasahstanis ei võeta kedagi tööle.
Neljapäeva hommik algas üllatavalt vaikselt, tavaliselt on 7-8 paiku palju töölesõitjaid, aga praegu paistab et töö on tagaplaanil ja rohkem rõhutakse juba jõulupidudele.
Aga lapsed koolis ikka käivad, viisin ühe poisi Piritalt Kalamajja kooli. Oli hiljuti kolinud, sellepärast nii pikk tee. Ja sõitis taksoga, sest koolis oli piparkoogikonkurss ja õrn piparkoogikompositsioon eesti kaardiga oleks võinud ühistranspordis katki minna. Väga asjalik noormees oli, rääkis et tegeleb peotantsuga, ja kui küsisin et kas siis varsti läheb tantsusaatesse, siis ütles, et ta juba käib seal. Ja kui küsisin, et kas ta lauluväljakul kelgutamas ka käib, siis ta hakkas rääkima, et käib mootorsaaniga sõitmas. Huvitav, kas tavalise kelguga ka tänapäeval veel keegi sõidab.
Päeval telliti mind korra Tondi trammide lõpppeatusse ja ma murdsin pead, et kuidas ma sinna üldse saan, aga õnneks kunde lehvitas juba ülesõidu kõrval. Oli viiuldaja, kes oli hilinemas teatrisse proovi vist. Kogenud taksosõitjana tahtis maksmisprotsessi juba varem alustada, teadis, et terminal käivitub tükk aega. Tahtis alustada juba Tõnismäe foori taga, aga ma pakkusin, et alustame ikka Vabaduse väljakul, et muidu ma saan liiga vähe raha.
Heategevus maksab ennast alati kätte. Üks neiu tuli mul Järve selverist peale hirmsa nuuksumisega, hakkas tast kohe kahju, oli aru saada, et mingi suhtejama, ja veel nii enne jõulu... Kohale jõudes ta vabandas, et rahakotti vaja toast tuua, jättis käekoti pandiks autosse. Kuna mul oli juba süda hale, siis ma panin selleks ajaks taksomeetri seisma. Aga siis kui ta tagasi tuli, siis ta maksis hoopiski firmakaardiga, mis tähendab seda, et ma oleks võind vabalt natuke rohkem rahhi saada ja tema poleks sellest mitte midagi kaotanud.
Paar pikka otsa oli ka, üks mees tuli Sauelt linna järjekordsele jõulupeole. Oli selline jutukas, vist sellepärast, et see polnud mitte esimene jõulupidu. Laitis autot, et nii uus, aga istmed juba kolisevad. Ma pakkusin, et äkki need on mu kassitoidupurgid, mis pagasnikus kolisevad, aga ta väitis, et see on hoopis teistsugune kolin. Siis hakkas mind noomima, et miks ma kiirust ületan. No ma sõitisn jah vähe üle 60ne, nagu kõik teisedki seal Vabakal. Siis ma karistuseks sõitsin järgneva tee 40ga. Siis ta rääkis veel bussiridadest ja arvas, et see on OK, kui suva autod seal sõidavad. Et siis väga põhimõttekindel mees liikluseeskirjade suhtes.
Eeskirjadega on jah taksojuhina väheke eriline suhe. Ega nendest telliskivimärkidest väga hoolida ei saa. Sageli on tellimused vanalinna kohtadesse, kuhu autoga sõita ei tohiks, aga sõidad ikka. See päev oli Olevimäel, kuhu nagunii tohib poole peale sõita, mingi ehitus käimas ja tellis oli juba pea tänava alguses, aga mis mul üle jäi, ikka sõitsin sinna sisse, kui tellimus oli. Ehitajad ei pannud ka pahaks, bobcati mees andis ilusti teed, kui välja tahtsin sõita.
Filmi tänaval sõitsin üldse ühesuunalisel teel vastassuunas. Õieti sõitmisel oleks pidanud hirmsa ringi tegema, Piritale välja sõitma, seal ümber pöörama jne. Kellaaeg oli hiline, õnneks keegi ei näinud. Kunded olid laevaehitajad, tulid kuskilt pikalt väljamaa tripilt töölt. Saarlased. Rääkisid, et palka pole veel kätte saanud, aga olid optimistlikud, et ülemus on ikka hea ja kunagi maksab, et ühekorra olla ta isegi oma auto panti pannud, et töömeestele palka maksta. No ma ei tea mis äri see on, kus palga maksmiseks tuleb auto panti panna. Neil oli kaasas ka üks ema, kes oli neil lennukil vastas käinud. Siis nad sõitsid sinna Filmi tänavale kokku saama selle ülemusega vist. Ülemus oli samasugune jorss, seisid tükk aega seal õue peal, ajasid juttu, tegid suitsu, avasid isegi õlled. Ma pakkusin, et järgmisena harutavad grilli lahti. Aga no mis mul sellest, taksomeeter ju käis. Ema siis seni ajas muga juttu, selgitas oma poiste eksirännakuid jne. Ja siis rääkis, et ta oli käinud Tartu Kunstimuuseumis Toomiku purke vaatamas, ja ma sain aru, et see teos oli temas väga tugevaid emotsioone tekitanud, aga kas need olid positiivsed või negatiivsed, seda ma ei saanudki aru, sest saarlased lõpetasid oma püstijalapeo lumises parklas ära ja sõitsime minema.
Talverõõmudega seoses meenub veel üks öine noormees kuskilt hotelli klubist, kes palus enne kojuminekut WTC-st läbi minna, ja tuli sealt siis välja suuskadega! Siis ma avastasin esmakordselt, kuidas istmed alla käivad. Sõitsin tema elukohta gps-i järgi. Üldiselt ma olen ikka kõvasti targemaks saanud, üsna harva, kui gps on hädavajalik. Aga kasutan seda ühtelugu majanumbri leidmiseks ikka. Selles osas ta alati küll ei funka. Ma juba tunnetan ära, millal ta õigust räägib ja millal mitte. Sellel tänaval ma teadsin juba, et ta valetab, ja siis ta juhataski mind jehovistide pühakoja juurde, ja siis ma mõtlesin, et huvitav kas öine suuskadega klubipoiss on veel jehhovatunnistaja ka, aga siiski gps valetas ja poiss juhatas mind ise õige maja juurde.
Neljapäev oli üldiselt hea tööpäev, peale varahommiku oli kogu aeg palju tööd. Õhtuks oli juhe juba nii koos, et hakkasin rohelise tule taga peatuma. No see on vast parem variant kui see, kui oleks hakanud punasega hullult gaasi andma. Korra tegin kohvipausi ja pärast jälle edasi kuni kl 4ni. Viimased olid härrased taas mingilt asutuse peolt vanalinnast, taas Olevimäelt, kuhu ei tohi sõita. Kaks tükki tulid kohale, üks pidi veel tulema, aga kadus kuskile ära. Ootasime siis, panin taksomeetri seekord targu käima, arutasime, et kas on naise võtnud tee peal või kuskile magama jäänud, igatahes välja ta ei ilmunud. Neist kahest olemasolevast oli teine ka ikka väga kapsas. Teine üritas taga mingit ärijuttu ajada, aga too tegi ainult mingeid loomahääli vastu. Muidu sellised soliidsed härrad. See kapsam tüüp sõitis Tondile, andis mulle kümneka, see on tore. Teine Viimsisse ja maksis ilusti kogu arve, seega mulle päris kena kasum. Tee peal rääkis autodest peamiselt ja küsis igast asju mu takso kohta, aga ma ei osanud midagi vastata. Ausõna, ma ei tea isegi seda, mis või mitmeveoline ta on. Kuna ta ei ole minu oma ja kuna ta on nii igatpidi automaatiline ja elektrooniline, siis mul pole nagu tekkinud motivatsiooni taga lähemat suhet luua. Aga peaks vist ikka manuaali läbi lugema, oleks, millest autohuviliste klientidega vestelda ja teinekord kui midagi juhtub, võib ka kasuks tulla.
No comments:
Post a Comment