Jõuluhullus on alanud

Kallis päevik, pole ammu kirjutanud. Lihtsalt pole aega olnud. Nüüd läheb ehk lahedamaks, sest olen nüüdseks lõplikult ümber kolinud ja kui on vaba aeg, siis saab tegeleda muude asjadega.
Et kõik ei ununeks, olen asutanud printeripaberi lõppudele rullraamatu, kuhu märgin olulisemad verstapostid üles. Eilse rullraamatu unustasin küll autosse, loodetavasti polnud seal midagi konfidentsiaalset, no ega keegi käekirjast nagunii aru ei saaks.
Eelmisel reedel hakkas hirmsasti lund sadama. Suur jagu kütust kulus ilmselt kohapeal keerlemisele ja hangedest läbimurdmisele. Selgus ka tõsiasi, et mida halvem ilm, seda rohkem tööd taksojuhil. Olenemata kellaajast oli tööd nii, et ei jõua ära teha. Siit hakkasn mõtlema, et ei tea, kas suvel siis hea ilmaga üldse tööd pole. Aga ülemus, kogenud inimene, väitis, et on küll ja veel. Jaanuari teine pool - veebruar pidid kõige hõredamad olema, märtsis hakkavad juba mahlad liikuma.
Üldse on nüüd kogu aeg palju tööd olnud. Põhjuseid on ilmselt mitmeid. Ma ise muidugi arvan, et üks aspekt on tekkinud kogemusel. Kui tahad ennast töös hoida, siis pead sellele keskenduma. Pause ei maksa eriti teha, muidu liin katkeb. Isegi raamatut lugeda vahepeal ei ole väga hea mõte. Kui on ikka väga vaja, siis tuleb pauside aeg hästi valida ja teha nad mitmefunktsioonilised, mitu asja korraga, et vähem päeva hakiks. Intuitsioon on ka juba tööle hakanud kohtade valimisel, kuhu võiks tellimusi või kliente tulla. Sageli aiman õiged paigad ära juba ilma süsteemi raporteid teiste taksode likumiste kohta vaatamata ära. Sageli on ka nii olnud, et mõtlen - nüüd võiks näiteks sinna-ja-sinna minna, ja varsti lähebki seal roheliseks, st seal on tellimusi, aga pole taksosid.
Teine asi on muidugi detsembrikuu, mis lisaks saabunud talveilmale tähendab ka ostuhulluse ja jõulupidude saabumist. See kõik on ainult vesi taksojuhi veskile. Just oli siin soomlaste iseseisvuspäev, mis muutis ühe tavalise tööpäeva praktiliselt laupäevaks. Somme tuli laevatäite kaupa. Ühed istusid mulle peale Rocca al Mare keskuse juurest. Nende puhul nägin natuke seda, et põhjanaabrid võivad ka üsna vastikud olla. Kirutakse neid ju kõvasti, aga üldiselt on nad mulle meeldinud. Tolles kambas oli küll üks alfaisane, kes käitus üsna üleolevalt. Irises kõigepealt, et ma ei oska soome keelt, sest ma rääkisin nendega inglise keeles. Aga vahepeale poetasin mõne soome keelse sõna ka, siis ta jälle hädaldas, et mu inglise keel on ikka halvem kui soome keel, mis on muidugi vale. Käskis mul mingeid soomekeelseid sõnu hääldada, mida ma muidugi ei teinud. Ja lõppude lõpuks maksis vähem. Kui nad peale istusid, siis ta küsis, et palju umbes läheb, ma siis ütlesin, et kümppi jotakin, tegelikult läks natuke rohkem, aga kohe algas jutt, et leppisime kokku kümppis ja kogu lugu. Siit moraal - kui sommid küsivad, palju läheb, siis tasub igaks juhuks rohkem öelda või hoiatada, et maksmine toimub ikka taksomeetri järgi.
Üldse ma ei saa aru, miks paljud taksojuhid nii innukalt seal sadamas passivad. Eks sealt tuleb muidugi ka eestlasi, aga soomlased küll eriti helde käega ei ole, umbes pooled ootavad rõõmuga, et neile sendi pealt raha tagasi anda, ja sõidavad ka enamasti kuskile kesklinna hotelli või kasiinosse. Minu arust on meie kohalik klient üldjuhul parem igas mõttes.
Lennujaam on natuke parem koht. Halb on see, et tavaliselt tuleb seal ikka mingi aeg passida, nii täpselt ajastada hetkele, kus autosid on vähe ja maanduvaid lenukeid palju on suht raske. Aga hea on see, et sealt tuleb ühtelugu pikemaid otsi, esiteks ta ise on ikka vähe kõrvalisem koht ja teiseks kodanikud reisijad sõidavad koju, mis asub sageli linnaääres või üldse linnast väljas.
Kusjuures lennujaamast võib tulla ka üldse mitte reisijaid peale. Näiteks üksõhtu sõitis üks lennujaama töötaja koju. Kui ta lähenes, siis välimuse järgi ma oleks atribueerinud ta kusagile India kanti, aga rääkis täitsa puhast eesti keelt ja sõitis Piritale, mitte näiteks Bombaysse. Kurtis, et üldiselt taksojuhid ei taha nagu hästi lennujaama töötajaid koju sõidutada. Eks ilmselt sellepärast, et nad maksavad firmakaardiga. Aga mulle kuluvad küll sellised maksed ka marjaks ära, et katta oma igapäevast obrokit.
Ühed ingliskeelsed härrad sõitsid mul aga mitte lennujaama, vaid lennujuhtimistorni. Päris muhedad kujud olid, juhatasid kenasti teed, sest keegi ei tea ju, kus see torn asub. Tuli minna läbi Mõigu ja veel edasi mööda võsa, päris romantiline teekond oli, lumi puudel, sillakesed üle ojakeste ja puha. Härrad kurtsid, et nad on sunnitud rikkuma eesti keele seadust ja nimetama seda kohta tower´iks, kuna nad ei ole suutelised hääldama "Lennuliiklusteeninduse aktsiaselts". No see on arusaadav.
Esimese suurema lume päeval oli ka palju õnnetusi, üks neist kusagil Tartu maanteel, mille tõttu seal liiklus seisis pool päeva. Nii tuli lennujaamast peale üks daam lapsega, kes oli istunud seal tropis mingis liinibussis 3 tundi ja lõpuks jala lennujaama taksopeatusse tulnud. Päris karm.
Auto muidu on talvetingimustes kenasti käitnud, kuigi mõningad pisidetailid on tulnud siiski ootamatult. Aknapesuvedelik sai otsa, mitte ainult minu autost, vaid kogu pargist, nii et nädalalõpp tuli sõita sademete najal. Jääkraabitsat ka autos ei ole, kõigepealt kasutasin enda oma, siis kadus see sinna kuskile ära, edasi kraapisin oma teenindajakaardiga. Aga naelkummid (pole varem nendega sõitnud) on küll päris head asjad, nende ilmadega enda autoga, millel on all mingid tundmatut päritolu ja vanust lamellid, ausaltöelda ma ei julge sageli sõita isegi piirkiirusega, aga naeltega nagu sellis tunnet ei ole, et mingi otsene oht kogu aeg ähvardab.
Üks selline tundub, et tühine, aga pikapeale tohutult tüütu probleem on pidevalt märjad jalad. Ühest küljest, enamasti on autos soe ja jalad ikka higistavad, teisest küljest tuleb ju ka väljas käia ja kõik see soolalume segu ja muu pläga imbub intensiivselt sisse. Eelnevas elus ma olen lahendanud taolisi probleeme nii, et näiteks tööjuures kasutanud vahetusjalatseid ja koolis lihtsalt loengu ajaks saapad ära võtnud, aga taksos sa ju ei saa pidevalt susse vahetada ega ka mitte mingeid juustusid konditsioneeri peale kuivama riputada või kalosse kuskil pedaalide vahel hoida. Katsetasin seda nippi, mida ükskord sai rakendatud sõbra puhul, kel oli pikemalt jalg kipsis - hügieeniside talla alla. See mingil määral isegi toimis, kuigi nõuab veel harjutamist, saavutamaks meisterlikkust  sideme ja soki vahelise harmoonilise seose loomisel. Ei tea küll, mis jalanõud need oleks parimad selleks tööks talvel ja viiendal aastaajal, mis ühtlasi peaks vett ja ühtlasi laseks õhku läbi. Ilmselt hollandlaste puukingad, aga ma kahtlen, kas nendega jällegi autot juhtida saaks, on need ju leiutatud hobutranspordi valitsemise epohhil.
Mitu korda oli siin jama kaardilugejaga. Alati tabas see mind siis, kui ülemus parajasti toru ei võtnud. Jama algas 5. dets keskööl. Kaotasin ühe kliendi makse, lugeja lihtsalt ei töötanud ja cashi tal ei olnud. Ootasin siis varahommikuni, puhkasin ise ja lasin terminalil puhata, et äkki tuleb mõistusele, aga ei midagi. Helistasin terminali väljastanud panka, sealt oli kõik korras ja arvati, et asi on sim kaardis. Selle aja peale oli ülemus ka ärganud ja hakkas asju ajama. Selgus, et kogu Elisa võrk oli totaalselt maas. Hangiti siis uus, teise firma sim kaart. Kaotasin tänu sellele kõigele mõningast raha ja mitmeid töötunde, mis lubati päevarentidest maha võtta.
Nagu neetud, oli ka uue sim kaardiga eile hommikul jama. Raiskasin jälle tunnikese igale poole helistamisele ja lõpuks selgus, et sellel pole lihtsalt raha peal. Kuna ülemus jälle ei vastanud, lähenesin loovalt-loogiliselt ja laadisin sinna siis natuke raha. Sellest ma veel aru ei saanud, kas see mul ka maha võetakse või ei, sest ülemus arvas, et tegelikult oleks pidanud kasutama seda eelmist sim kaarti, mis nüüdseks oli taas tööle hakanud, aga kahjuks ei olnud mul tol hetkel õrna aimugi, kuskohas see kaart võiks asuda.
Igasuguste kohtade ülesleidmisel olen ka juba otsustavalt osavam. Isegi, kui on raskeltleitav koht, siis ma juba aiman seda ette ja tean, mida ette võtta. Olen juba tundma õppinud gps-i hingeelu, et mis olukorras saab teda usaldada ja millistes mitte, ning on targem võtta appi kaart, küsida kolleegidelt nõu, pöörduda kohalike kojameeste ja koerajalutajate poole. Ja millal saata dišpetšerile preventatiivne sõnum, et läheb aega. Üldiselt on nad välja õpetatud suht õelateks, kui kuhugile hilined, siis ikka sõimavad ja ilguvad, abistama eriti ei kipu.
Üks jube koht on Pärnu mnt 139 jne, ehk siis kogu kompleks alates politseimajast ehk endisest Kalevi vabrikust kuni Järvevana ülesõidnuni välja. Seal on kõik majad numbriga 139, lisaks mingid tähed, lisaks paljudel tähtedel on omakorda lisaks numbrid, ja mõnedel veel lisaks neile numbritele täiendavad tähed. Mingit loogikat nende paiknemises ei ole. Osade juurde pääseb Pärnu mnt-lt, osade juurde Järvevana teelt, enamku leidmiseks tuleb emmast-kummast mingist august sisenda ja loota, et vastav numbri-tähekombinatsioon jääb ette. Kusjuures inimesed, kes seal töötavad, kelle käest võiks küsida, ei saa ise ka aru, mis seal kus on. Annaksin pool kuningriiki mingi skeemi eest, kus need osmikud kõik koos numbritega peal oleks.
Ükskord oli seal üks klient mind oodates ka juba päris pahane, sest ta oli lapse riidesse pannud ja sellel hakkas palav selle ajaga, kui ma seal keerutasin ja õiget ust otsisin. Taksosse istudes ta küll õnneks leebus. Aga sellega asi ei piirdunud. Kui sihtpunkti jõudsime, siis ma oleks peaaegu selle lapse autosse jätnud ja minema põrutanud. Ta maksis ära, läks maha, pani ukse kinni - ilmselt selle mõttega, et läheb nüüd teisest uksest ja võtab lapse, aga mina mõtlesin et kogu lugu ja tahtsin minema põrutada. Õnneks oli seal selline koht, et otse ei saanud kuhugile, tuli ringi keerata, tänu sellele tal siis õnnestus mind kuidagi peatada ja laps ka kätte saada. Päris õudne, aga õnneks oli ta ilmselt väga rahulik inimene, võibolla isegi valgustunu, et ta nagu välja vähemalt ei näidanud, et pahane oleks.
Hulludest kohtadest sattusin veel ühekorra varahommikul ühte kutti viima esimsesele proovitööpäevale Super-Alkosse. Omaarust ma teadsin, kus see on, seal sadama kõrval, aga koha peal selgus, et seal on ka miljon eri hoonet eri numbrite ja tähtedega. Arvatavasti paljud tallinlased ei tea, et nende kodulinnas asub mitme ruutkilomeetri suurune ja labürinti meenutav Super-Alko konglomeraat.
Kord telliti mind ka sellisele tänavale, mida ei olnud ei gps-s ega kaardil, nimelt Liipri tänavale. Targu andsin probleemist kohe eos dišpetšerile teada, seekord sattus õnneks sõbralik daam, kes ütles meelsasti, kus see on. Tänav on tekkinud suhteliselt hiljuti mingite ümbernimetamiste käigus ja asub Pääskülas.
Ühekorra sattusin taas sinna Tammsaare ärimaja juurde, ootasin seal klienti ja vaatasin, kuidas kl 8 paiku viimased kontorirotid officest põgenevad. Üks rott oli vist selline kapirullnokk, et päeval on maskeerunud kontoriinimeseks, aga pimeduse saabudes ta igatahes võttis parklast oma Opeli ja kus siis viskas selliste pöörete ja tuuride ja kaartega sealt rampi mööda värskel lörtisl alla, et kohe lust vaadata. Ei tea, kas ta enne nokamütsi ka pähe pani või mitte, pime oli, ei näinud.
Mõned kliendid on jutukas, enamik tegelikult mitte. Eile sattus mulle näiteks väga uudishimulik ja suhtlemisaldis automüüja, kes kõigepealt õpetas, kustkaudu on parem sõita, siis küsis palju küsimusi taksonduse kohta, millest kõigile ma muidugi päris ammendavalt ei vastanud, ja oli muidu ka igatpidi vahva, ilmselt küll omakasu eesmärkide, lootes vast tulevikus meie firmale mõne auto müüa. Üks teine härra oli mul ka selline, kes taksosse istudes kohe helistas kellegile alluvale ja käskis kalendrisse panna arvutite tutvustamsie meie firmale.
Mõned räägivad niisama, ilma varjatud eesmärkideta. Kesklinnast peatusest tuli üks onu, kes esmapilgul tundus kahtlane, et kas tal raha ikka on maksta, ja temast leviv odöör kinnitas seda kahtlust, aga õnneks ikka oli, maksis pärast lausa kaardiga. Sõitis Lasnamäele, arutasime teepeal läbi kõik mis on paremad poed, kus on odavam ja nii edasi. Muuhulgas imetles ta gps-i ja küsis, mis see on ja kuidas töötab, et kuulis vist sellisest riistapuust esimest korda.
Aga eile palusid ühed Soome tüdrukud sõita mul mingisse riidepoodi Mustamäe tee 29, oodata seal kuni nad ostlevad ja siis jälle linna tagasi sõita. Ajaviiteks läksin siis ka seda poodi vaatama ja ennäe, tõesti oli hea pood. Väga lahe riidekraam, ka suured numbrid, Läti päritolu vist suuresti, stiilsed asjad ja hinnad väga soodsad. Sinna lähen kindlasti ostlema, kui olen taksojuhtimisega rikkaks saanud.
Üksõhtu tegelesin natuke heategevusega ka. Keegi sõitis Koplisse, läks maha ja ma jäin seal siis korraks seisma, et panen selle koha gps-i mällu, oli päris raskelt leitav maja. Siis tulid kaks vene prouat ja küsisid, kas ma olen vaba. Üks ägises kangesti, too oli vaja kiirabisse toimetada. Mul esimese hetkega kohe ei tulnud pähe, kus see kiirabi on. Siis nad komberdasid teist taksot otsima, kes teaks. Aga mul tuli kohe meelde, olen ju lapsena käinud seal lakkamatult oma konte lappimas, kuna nad polnud kaugele jõudnud, siis jõudsin neile järgi ja lubasin haige ära viia. Mammi oigas hirmsasti ja arvas, et tal on sees miski lõhkenud ja nõudis et ma aina kiiremini sõidaks. Kohale jõudes aitasin ta siis uksest sisse ka ja sain aru, et ega ma raha vist selle sõidu eest ei saa, et enne rahakoti leidmist tal kindlasti lõhkevad viimased organid, mis veel alles. Aga viieka ikka sain, kuigi sõit oli kümne kanti. Eks siis jälle karma hüvanguks! Miks ta siis kiirabi ei kutsunud, jäi mõistatuseks. Eks natuke tundus, et tegu on sellise professionaalse patsiendiga, kelle juttu kiirabi enam ilmselt tõsiselt ei võta.
Üldiselt jah, olen juba seda tööd nautima hakanud. Eks muidugi on tüütuid hetki ka, näiteks eile, kui oli jälle nii palju tööd järjest, et hetkegi ei saanud puhata. Vahepeal peitsin ennast kuskile tühermaadele lumevallide vahele ära, et saaks vähemalt ühe suitsu teha, aga ei, ikka ilmus kuskilt mõni kohviriga soomlane või tuli mõni tellimus isegi kohta, kuhu tavaliselt keegi taksot ei telli. Aga muidu, jah, päris kihvt on ringi sõita ja seda elu vaadata. Olen omandanud ja selliseid taksojuhi juhtimisvõtteid, kuidas ridade vahel kiiremini süstida ja kust ummikute vältimiseks lõigata jne. Et muidugi selles vallas on veel palju õppida, aga hakkab juba tulema. Üks soome professor, kes tuli peale Tipist ja läks lennujaama, ütles igatahes kohale jõudes, et that was fast! Samas eks on vahel ka ohtlikke momente, paaril reavahetusel on üsna napilt läinud ja eile oleksin peaaegu trammile ette jäänud sooritades tagasipööret kohas, kus seda teha ei tohiks. Seega silmad tuleb ikka kõvasti lahti hoida ja jätkuvalt lähtuda põhimõttest, mis mul on alati olnud, et reegleid rikkuda võib siis kui see  on täiesti ohutu. See viimane võib nt tellimusele kiirustades või kui on närviline klient, ära ununeda.