Jõulud ratastel

Esimene tõsine reedene öö oli töörohke, aga oodatust viisakam. Sattusin pikemate tellimuste peale äärelinnast äärelinna, mis on majanduslikult muidugi kasulikum, kui keerutada kesklinnas ja sõidutada joodikuid ühest kõrtsist teise.
Tööd oli palju, lisaks tellimustele ka hääletajaid. Näiteks Sauelt tulles sain teel linna veel kahed inimesed kohale toimetada, st sain rahaliselt kaetud edasi-tagasi teekonna, mis on suht haruldane juhtum. Oli igasuguseid sõitjaid, isasid lastega, töölttulijaid, küllaminejaid, lapsi hoidmas käinud vanaemasid ja nii edasi, aga üllatavalt vähe midagi meeldejaavat. Üks kontorirott hiilgas erilise kiirustamisega, tal oli vaja kesklinnast balti jaama rongi peale, ja hästi ruttu. Ise jäi väljatulekuga hiljaks, ja kurtis, et viimane rong, viimane võimalus koju pääseda, et vaja 5 min-ga raudteejaama. Ära tegin, arvestades et autoga ei saa sõita linnulennult ja on ka foorid, siis päris hea tulemus. Aga ekvivalentide vahetamiseks nappis aega. Kutt andis mulle 50se, hakkasin siis talle raha tagasi lugema, aga kuna tal oli kiire, siis ta haaras mu käest peotäie mingeid viiekaid, kägardas kokku ja jooksis minema. Igatahes oli neid viiekaid vähem, kui tagastatav summa oleks pidanud olema. Ma küll ei tea, kuhu ta sõita tahtis selle rongiga, aga üsna tõenäoliselt oleks ma selle 50 eest võinud ta odavamalt otse koju viia.
Siiski sattus autosse ka üks tõeline peoloom. Lehvitas ennast peale sealt Vabaduse väljaku kandist, sealt meie gaybaaride rajoonist, ja ise liigitus välimiku hindamisel ka kindlasti vähemuste hulka. Ei sõitnud väga kaugele, aga tahtis maksta 20sega. Mul oli parajasti vahetusrahaga väga halvasti, olin juba tükk aega mõelnud, et peaks kuskil midagi lahti vahetama, aga ei olnud aega, töö kogu aeg jooksis. Andsin talle siis niipalju, kui oli, ehk siis 10 ja natuke veel midagi, no mingi paar eurot jäi puudu, paras jootraha jagu. Muidugi pakkusin ka kaardimakse võimalust, aga kuna ta oli täitsa kapsas, siis ta vist ei saanud hästi aru. Igatahes talle see ei meeldinud, aga tänu oma seisundile oli ta täis võimetut viha, võttis selle raha, mis andsin, poole sellest puistas veel takso põrandale laiali, ja lubas, et nii ta seda ei jäta, et tema boyfriend võtab selle sõidu homme välja (mida iganes see ka ei tähendaks). Kuna mulle gayliidust mingit kaebust pole tulnud, siis ilmselt ta unustas selle ähvarduse ja tõenäoliselt suure osa kogu õhtust.

Jõulupühad olin ka tööl. Tegu on sellise erandliku ajaga, et ei osanudkii arvata, kas on töörohked või pigem rahulikud päevad, ja samuti oli selge, et tavapärased rahvahulkade liikumise mustrid ei toimi. Üldiselt oli nii, et hommikud olid väga vaiksed, kuskil pärastlõunast algas töö, kohati väga tihe, kohati pausidega. Ja normaalolekus oleks see töö kestnud ilmselt kuskil 1-2-ni öösel, aga mõlemal päeval sattusid mulle viimasteks erilised fruktid, tänu kellele ma küll elasin üle mõningaid piinu, kuid kes päästsid mu pere-eelarve.
Jõululapäeva varahommikul sõidutasin koju ühe hilise pidutseja ning ühe hindu lennujaamast, siis saabus vaikus ja läksin ära koju magama.
Lõunapaiku naastes sain tellimuse nimega Kochi Aidad, mõtlesin, et mingi Kofi Anani vend või midagi, aga oli hoopis järjekordne sellise nimega viinapood sadama lähistel, kust oli vaja soome prouad ära toimetada.
Kaardimakse terminal hakkas millegipärast poolikuid tšekke trükkima, nuputasin tükk aega, mis jama on, siis küsisin ühe teise juhi käest, kes teadis rääkida, et see tuleb külmast. Jube külm ilm oli tõesti. Sellest ajast olen nüüd käinud ringi, terminal põues, nagu känguru.
Siis hakkas tööd tulema igalt poolt, jälle nii, et pole aega vetsuski käia, söömisest või muust rääkimata. Lasnamäel riskisin ja käisin korra Statoilis siu-lips, ja kohe kaotasin tellimuse. Aga tuli uus. Vahepeal, kui oli vaiksem, mõtlesin et olen kaval ja passin kirikuteenistuste lõppemisi. Aga see ei toiminud, kirikulised transportisid ennast ise. Panin tähele, et jumalasulaste prillid läigivad kuidagi eriliselt, teismoodi, kui teistel inimestel.
Sommide kohta hakkan järeldusele jõudma, et sellised lihtsad inimesed on väga toredad, nagu muumitrollid, aga need, kes peavad ennast nagu kõrgema klassi esindajateks, on suht vastikud. Sattus üks selline, tellis Narva mnt aadressile. See maja polnud kohe tänava ääres, vaid kvartali sees, ja ma ei leidnud kohe rada, kuidas sinna pääseda. Ühesõnaga, jäin jälle hiljaks. Sain sõimata nii dispetšerilt kui kliendilt. Oleks võinud ju pühade puhul leplikum olla, aga ei, näitas attitude, juhatas mulle teed igal meetril, eeldades, et ma ei oska üldse kuskile sõita. Aga ma tegin talle tagasi ka. Tahtis minna ühte vanalinna hotelli, mis asus tänaval, kuhu ametlikult ei tohi sõita. Jäin siis sinna liikluskeelu märgi alla seisma ja ütlesin, et sorry, edasi ei saa. Tüüp läks vihast roheliseks ja ütles, et ma olen esimene, kes sinna ei saa sõita. Ma põhimõtteliselt ei riku seadust, ütlesin. Mis tal siis üle jäi, pidi need paarkümmend meetrit jala astuma, vaeseke.
Üldiselt kippusin jääma sinna kesklinna jälle keerlema lühikeste otste peale, õnneks vahepeal sättisin ennast Nõmmele ja see oli õige tegu, sealt tulid väga soliidsed puhtad hästilõhnavad vanainimesed, kes tegid pika sõidu, võtsid üksteist ja praepotte eri kohtadest peale ja sõitsid üksteisele külla.
Kui kõik olid juba üksteisele külla kohale jõudnud ja oli vaiksem aeg, käisin ka vahepeal sõbra juures jõulupraadi söömas. Pärast seda helistas üks tuttav ja palus enda pere koju toimetada, tänu sellelel sattusin Pirita kanti, mis oli hea, sealt hakkasid pikad otsad tulema. Piritalt Kristiinesse, Kristiinest Lasnamäele, Lasnamäelt Maardusse - noh ja sinna mõtlesin et nüüd jäängi, see on kõik, oli juba kesköö.
Maardu on ikka imelik koht. Jube pikk tee on sinna, tänu nendele uutele liiklussõlmedele oleks nagu poole kaugemal kui enne. Ja liiklus on ka nagu Venemaal, nt ringteed ei ole sellised normaalsed, nagu meil mujal, et ringil sõitja on peateel ja kogu lugu - ei, seal on iga ringtee haru juures mitu märki, mis keelavad sisse sõita, käsevad teed anda jne. Väga keeruline.
Läksin mingisse bensukasse, tahtsin kohvi ja vetsu, aga üllataval kombel tuli kohe tellimus linnast välja, mingisse metsakülla, ikka mitukümmend kilti. Õnneks gps teadis seda küla, hakkasin siis sõitma, aga kuna klient oli palunud talle juhiste saamiseks helistada, siis helistasin, et kas olen ikka õigel teel. Tüüp oli väga hea jutuga, lobisesime seal sõites pikalt maast ja ilmast. Jõudsin ilusti kohale. Oli selline jutukas keskealine mees, tööriietes ja mustade kätega, tahtis linna sõita. No sõitsime siis, tee peal tegime suitsupeatusi jne. Rääkisime autodest, soolisest võrdõiguslikkusest, elu mõttest (millest tal väidetavalt puudu oli) ja paljust muust. Linna jõudes selgus, et ega tal eriti selget eesmärki ei olnud. Palus ennast vanalinnas korstnapühkija juures maha panna, et läheb kõrtsi. Mulle 50 euri.
Vaatasin, et selle kõige peale hakkab kütus otsa saama ja läksin tankima. Sain tangitud, ja tüüp helistab tagasi. Ta sai ju mu numbri tänu sellele, et oli vaja teed juhatada. Et seal kõrtsis pole ikka tore, vaja kuskile mujale minna. Läksin siis korstnapühkija juurde tagasi ja võtsin ta peale. Nüüd ta teadis veel vähem, kuhu minna. Jõululaupäeva õhtul on ju enamik kohti kinni. Keerutasime siis mööda linna ringi. Käisime Kristiines mingist gruusia putkast õlut ostmas, vaatasime venelaste ööklubi Lasnamäel, mis oli kinni, siis mingit stripibaari, mis oli ka kinni, siis veel mingeid baare - no ei midagi kuskil. Vahepeal käisime tema kontoris Tondil neid õllesid ära viimas. Igal pool tegime aga peatusi, et ta saaks mõelda, mida edasi. Taksomeeter muidugi käis. Ja juttu jätkus kauemaks. Ühest küljest ta nagu hädaldas, et oli naisest lahku läinud, et elu mõte on kadunud, et ta joob liiga palju jne. Teisest küljest oli selline tüüp, kes teab tõde - näiteks, et automaatkast on parem kui manuaal, naine ei saa torumees olla, miks täpselt Estonia põhja läks ja muud, vaidlemine võimatu. Hakkas juba tüütuks muutuma, aga tiksuv taksomeeter lohutas. Lõpuks kuskil peale kl 3 ütlesin, et aitab nüüd seltsidaami mängimisest, ei viitsi enam. No siis ta mõtles suure vaevaga mingi koha välja, kus teda maha panna lõplikult, mis oli ikka sealsamas korstnapühkija juures. Mulle 40 euri. Pole paha. Ja talle kokkuvõttes ikka odavam, kui tellida eskortteenus, et jõuluõhtul üksindust leevendada.

Esimese jõulupüha hommikul võtsin rahulikult ja magasin poole hommikuni. Oli väga vaiken, isegi lennukid ja laevad eriti ei käinud ja kui käisid, siis ei sisaldanud nad eriti inimesi.
Päev kulges soomlaste sõidutamisega Kristiine keskusse ja tagasi. Ilmselt on see mingi iidne soome traditsioon, veeta esimene jõupüha Kristiine keskuses.
Ülemus helistas, et paarimees haigeks jäänud, seega sain olla kauem, kui plaanitud. See oli hea, sest õhtu oli päris töörohke. Kalamajast sõitsin ühed daamid Saku suurhalli balletti vaatama, panin kohe kõrva taha, et sealt tuleb ka tagasitee kliente. Tavaliselt ma vaatan enne netist, et mis linnas toimub, aga kuna see kauem olemine oli mulle ootamatu, siis kulus lisainf ära. See toimis, sealt tuli neid tagasitulijaid üle tunni aja. Aga kusagil kella 9st liikumine hangus täielikult, passisin poolteist tundi niisama, mitte üheski linnaosas ei toimunud mitte midagi. Ajaviiteks keerutasin Rotermanni kvartalis, et uurida, kuhu mis rajad seal lähevad, ja uurisin muidu elu, aga ei ühtegi klienti. Üks mees käis küsimas, kus nr 3 buss läheb. Vaat, mida taksojuht kõike võiks teada.
Ja üks vene mees tegi ukse lahti, aga kui mind nägi, siis ütles, et vabandage, ma arvasin, et mees. Ei tea, kas tahtis kakelda või oli veendunud, et naine ei saa taksojuht olla. Eks venelastel on selles osas rohkem eelarvamusi küll, reedel ka üks venelasest klient ei suutnud ära imestada, et miks naine taksojuht on, kuidas see on võimalik, ja üldse, naised peaks kõik kodus olema.
Lõpuks hakkas mingi liikumine, sain tellimuse Tondile, kust viisin ühed soliidsed venelased Lasnamäele. Ja ennäe imet - sealtki sain edasi tellimuse Lasnamäele. Oli selline kummaline vene tüdruk, mitte selline glamuurne ja rikas, aga selline tubli väike töölisnaine, kes peab ise hakkama saama. Taolised tavaliselt meie kalli taksoga ei sõida. Olin natuke mures, et kas ta ikka üldse maksta kavatseb. Kõigepealt sõitis Õismäele, sealt oli vaja sõbranna peale võtta. Siis selgus, et on kaks sõbrannat ja mõelmad on sigalakku täis. Teine neist tuli ära viia kuskile teise Õismäe otsa. Vahepeal oli vaja tanklas midagi ostmas käia, suitsu teha, oodata, ülevalt rahakotti toomas käia jne. Mingi pausi ajal kargas see algne tüdruk välja ja kukkus oksendama. Tänasin taevast, et see mõte tal sõidu ajal ei tulnud. Ütles, et oli haige olnud ja vist midagi valet söönud. Ma arvan, et oli rase. Ta ei tundunud küll täis olevat, ja õiendas kogu aeg nende teiste kallal, et miks nad nii täis ja jobud on. Lõpuks oli vaja sõita ühte sadama piirkonna hotelli. Tundus, et nad vist lähevad sinna tööle öövahetusse (ametit ei oska öelda aga kahtlustan, et pigem toateenindus kui see, mis te kõik nüüd arvate). Ja ennäe imet - tüdruk maksis ka arve, ja isegi kaardiga, üle 30 euri!
See oli super, sest pühade läbiv teema on sularaha, mul aga on minu igapävase obroki tasumiseks ka kaardimakseid vaja, ja nendest jäi nüüd nende kolme päevaga küll puudu, kuigi teenistus iseenesest oli väga hea.
Järgmised uudised siis uusaastaööst, vahepeal katsun ise ka natuke tähistada.