Rutiinivaba reede

Pärast seda reedest varahommikut süvenes mu veendumust, et äralendajaid on sellel nädalapäeval väga vähe ja tegelikult ei tasuks üldse eriti vara tööle asuda, pigem hoida energiat öötundideks. Aga seekord läksin ikka poole 5ks platsi. Õnneks olin lennujaama kodukalt välja tšekkinud, et saabub mingi ebaregulaarne lend Indiast, läksin sinna, ja õieti tegin, muidu oleks olnud täitsa ilmaasjata varajane ärkamine. Lendamast tulid minu takso peale tore vanapaar, naine oli ennast üleni india ürpidesse mässinud ja mõjus meie kliimas kohatuna, mees aga oleks monumentaalsete vuntside järgi otsustades võinud lennuga ühineda ka vahepeatusel Bakuus. Vahva, et vähemalt mõned eesti pensionärid endale reisimist lubada saavad.
Nendega sattusin Nõmme kanti ja jäingi sinna, lootuses tavapärastele Laagri ja Pääsküla tellimustele, aga sel hommikul oli neid nii vähe, et mulle ei jagunud midagi. Vist oma tunni passisin seal, siis läksin Mustamäele, kus valitses samasugune vaikelu. Seal, nagu Pääskülaski, oli üks auto enne mind, kes sai selle ainsa tellimuse, ja siis kõik hangus. Huvitav, mis kellast need vennad siis kohal on, eelmisest õhtust ilmselt. Mõnedel tundub olevat kilpkonna kannatlikkus ja võime üldse mitte kunagi magada.
Kirusin ennast, et miks ma küll juba ammu koju magama ei ole läinud, aga lõpuks, kui suur valge juba väljas, sain siiski tellimuse ühte sellisesse majja, kus vanasti olid kooperatiivkorterid, need silikaatkividest. Nendega sa kunagi ei tea, mis poolt see klient tuleb, uksed on nii ehitatud. Algul läksin õigele poole, sinna, kuhu tee viis, aga vaatasin, et vist peaks ikka teisele poole minema, sest varem on taolistest majadest teiselt poolt välja tuldud, aga siis jooksis üks mees kätega vehkides mulle järele, millest ma järeldasin, et esimese hooga läksin ikka õigele poolele. Tegelikult oli tellimuses kirjas ka, et maja taha, aga sellise maja puhul mine võta kinni, kumb see tagumine pool on.
Lisaks härrale tuli peale ka maitsekalt riietuv, kuid vaevaliselt liikuv vanem proua, ja sõita taheti haiglasse. Suurema jao teest olid kliendid täiesti vait, aga ilmselt ajendatuna mõnest löökaugust läbisõitmisest, alustas daam ühtkäkki loengut Tallinna linnavalitsuse kaitseks, et linn ei ole üldse selles süüdi, et tänavad nii hullud on, vaid selles on süüdi hoopis majandusministeerium, kes on hankinud halva killustiku. Et tema teab, lehes kirjutati. Kusjuures ma ei olnud millegiga ei sõnas ega teos mõista andnud, et ma ükskõik mil viisil süüdistaksin linnavalitsust või ilmutaksin antipaatiat munitsipaalvõimu omava partei suhtes ja pooldaksin riigivõimul olevaid jõude. Milline seos on majandusministeeriumil ja killustikul, seda peaks veel uurima. Enne kohalejõudmist soovitas kõiketeadev proua mul veel ühesuunalisele tänavale valesse suunda keerata, et tavaliselt sealt sõidetakse, aga kuna ma seda ei teinud, siis ta manas oma hääletooni kogu saadaoleva suuremeelsuse ning lubas mul sõita õiges suunas.
Nüüd lähen küll ära magama, mõtlesin, aga teel olles sain tellimuse, mis seisnes ühe monopoolse infrastruktuuriettevõtte töötaja toimetamises kodust paari bussipeatuse kaugusel asuvasse töökohta. Kuna see sihtpunkt oli minu kodule väga lähedal, siis vajutasin otsustava liigutusega taksomeetri pausinuppu ning pugesin mõneks tunniks põhku. Nägin unes, et takso ärandati lausa mitu korda, st keegi ärandas selle ka sellelt, kes selle minult ärandas, ja nad kõik sõitsid sinna muidugi ohtralt mõlke ja kriime sisse. Millega see lõppes, ei tea, sest äratus helises ja aeg oli naasta jahiretkele.
Hetkel tundus kõige mõistlikum olevat sadamasse minna ja see oli õige mõte, sain sealt ühe proua Viimsisse viia. Kuna kellaeg oli selline kahtlane, et ega kuskil eriti midagi väga ahvatlevat ei olnud, mõtlesin vähekeseks sinna jääda. Paraku ühtegi tööd sinna ei tulnud, Spa ja kabakeskuse juures nillimisest polnud ka kasu. Tuleb teha endale selline reegel, et üle poole tunni kuskil ei passi. Kunagi ma juba tegin selle reegli, aga olen seda viimasel ajal rikkuma hakanud. Olin seal mingi üle tunni, ja pärast raportitest vaatasin, et see vend, kes absoluutselt kogu aeg Pirita hotelli juures passib, oli pool tundi pärast minu lahkumist Viimsisse sõidu saanud. Seega, tuleks kas teadlikult passida seni, kuni see töö tuleb, kasvõi 3 tundi, või siis kiiresti kaduda parematele jahimaadele. Selline tunni-pooleteisene passimine on kõige frustreerivam.
Vahepeal helistas Paarinaine ja küsis, kas ma ei saaks teda kuskilt kesklinnast koju viia, et maksab kunagi hiljem. Ta elab päris kaugel. Kuna olin hetkel Viimsisse teel, ütlesin et kohe küll ei saa ja lubasin mõelda. Mõtlesin siis tükk aega, et kas see on väga suur sigadus, kui ma seda ei tee. Tahaks ju inimesi aidata, teisest küljest see on puhtalt minu aeg ja minu miinused. Oleks tal mingi hädaolukord või oleks sügav öö, aga parasajagu ju kõik bussid käivad ja midagi hullu lahti ei ole. Tükk aega mõtlesin, et kas ma olen väga suur tõbras, kui ma ei lähe, ja lõpuks, kui mõtlesin niipidi, et kas ma ise hakkaksin kelleltki midagi taolist paluma - no mitte mingil juhul ei hakkaks - siis rahunesin maha. Kuna ta rohkem ei helistanud, ju siis sai hakkama.
Igal juhul sõitsin sealt Viimsist linna ja sain praktiliselt kohe peale ühe shoppaja, kes läks Mustamäele, siis viisin lennujaamast, kus läks ka kiiresti, teise proua Maarjamäele, passima äärerajoonidesse enam ei jäänud, vaid kimasin kesklinna tagasi ja sõidutasin soome daame Lennusadama muuseumisse - see on hea, et turistid ikkagi ka ajaloo- ja kultuurimälestistega tutvuvad, kuigi jutt käis neil ainult söögist ja söögikohtadest. Minu meelest see ei ole normaalne, et kaasajal inimesed niipalju söögist mõtlevad.
Kaubakeskuse juurest tuli veelgi üks teine proua ja sõitis sellisesse vahvasse kohta nagu Muugale, kus ma ka eriti ei ole veel käinud ja antud paigas üldse mitte kunagi olnud. See oli taoline veider kant, kus segunesid nõuka-aegsed ehitised, metsik loodus, tööstusmaastik ja uusrikaste fantaasiad. Üks maja tee ääres oli ikka selline, et mul vajus lausa suu lahti. Ta oli üleni neoonroosa, ukse ees olid valged sambad, mingid detailid olid veel eredavärvlised ja nurga peal kõrgus taevasinine elevandi skulptuur. Need on värvid, vormidest ma parem ei räägi. Küsisin kliendilt, kas ta teab, mis maja see on, ta ei teadnud, arvas, et äkki tuleb lasteaed, aga kuna seal maja ees seisis ka kollane Hummer - vaevalt lasteaia juhataja seda endale lubada saaks - siis ma arvan, et pigem on tegu siiski mõne väga edeva eramuomanikuga.
Aga olin jälle seal kaugetes mereäärsetes rajoonides sama lõhkise küna ees, et should I stay or should I go. Oma statistika järgi otsustasin, et suundun äkki hoopis Lasnamäele, aga teel olles hakkasid jälle Pirita kandis rohelised tuled sirama ja seekord jagus mullegi üks neist tellimustest. Oli üks selline vene perekond, tulid peale ilusast neofunk majast Pirital, kes sõitsid lennujaama, ja tundus, et iga perekonnaliige elab eri kohas - ema läks vist Peterburgi koju, tütar andis isale oma Hollandi aadressi, ja meespere vist siis on siinsed. Ema andis teel olles väga põhjaliku plovi retsepti, mille poeg kõik usinalt nutitelefoni toksis. Sain teada nii mõndagi plovi kohta, näiteks et kui riisi muule peale paned ja keema lased, siis ei tohi mingil juhul segada, ja et kui nüri noa abil põhja piiluda ja näed ainult keevat õli, mitte vett, siis on valimis. Kirjeldati ka mitmesuguseid huvitavaid maitseaineid ja muid komponente, aga kuna need olid mulle tundmatutes keeltes, siis ei jäänud meelde. Muidu oleks vägeva retsepti saanud.
Lennujaamas oli soodne seis, jäin sinna ja sain sealt peale ühe tütarlapse, kes sõitis kaubamajja. Minu jaoks seal ega muudes peatustes enam ruumi ei olnud, linn oli nii paksult taksosid täis, no tõesti, kuskil polnud seistagi. Imelik, kui mõelda sellele koolivaheajale soomlastel, ja veel et on reede ka ja neid peaks ju veelgi rohkem liikvel olema, siis võrreldes kolmapäevaga, kus kesklinnas nappis taksosid ja muud linnaosad olid õhus rippuvaid tellimusi täis - no ma tõesti ei saa aru, kus ja mis loogika siin on.
Õhtu oli juba käes, otsustasin minna Mustaka suunas, ja õieti tegin, täpselt seal ristmikul kus kohtuvad Tondi, Järve ja Mustamäe, tekkis Järvele tellimus, keerasin siis sinnapoole ja sain sõidutada ühed soliidsed inimesed Kadriorgu peenele vastuvõtule, mis ilmselt on seotud läheneva vabariigi aastapäevaga. Hilistundidel, kui see ükskord lõppes, oleks olnud kõvasti tööd ka vippide tagasitranspordiga, aga kahjuks olin sel hetkel muuga hõivatud.
Siis otsustasin teha väikese söögipausi, sest olin päev otsa ainult õunu söönud ja enam ei kannatanud, kuigi kesklinnas vast oleks tööd olnud. See on ka üks asi, et tegelikult ei tohi oma keha ikka tööle päris ohvriks tuua, kui ikka on mingit pausi vaja, tuleb see võtta, sest muidu hakkab füsioloogia selget mõtlemist hägustama.
Just, kui olin pausi lõpetamas, helistas üks sõber ja pakkus tööd. Ma teadsin küll, et see päev olid igasugu lahedad peod ja üritused meie omadel, aga kuna olin tööl, isegi ei mõelnud nende peale. Nüüd selgus, et üks üritus on läbi saanud ja kõik tahavad minna teisele. No miks ka mitte. Kimasin kohale ja vedasingi neli autotäit rahvast ühest boheemlaste kommuunist teise. Vahemaa polnud pikk, aga teenistus oli OK, sest ülla-ülla kõik maksid ja andsid tippigi, ja ei olnud mingit passimist, tund aega järjest kiiret kimamist. Ära väsitas isegi. Aga lahe oli, sai sõpru näha ka ja juttu natuke rääkida. Mu sõbrad on juba aru saanud, et ega mind muidu ei näe, kui raha eest, tuleb takso tellida.
Pärast seda rallit läksin sadamasse, kust võiks ju arvata, et reede õhtul tuleb palju nii somme siia nädalavahetust veetma kui ma eestlasi soomest töölt koju käima, aga vähe oli neid seekord, mulle ei jagunud. Siis oli mõistus otsas ja juhe koos. Pidulisi veel vara koju vedada, ei teadnudki, mis teha. Kui midagi teha ei oska, siis ei tulegi midagi teha. Läksin bensukasse ja ostsin ühe suure kange kohvi. Ei läinudki kaua aega, kui tuli tellimus, mille ma lolli peaga vastu võtsin, sest see oli bussijaama transfer. See on selline diil, mis ei ole just kõige parem, fikseeritud väikese hinnaga, lisaks sageli need bussid hilinevad või kliendid lähevad lihtsalt kaduma. Ka seekord jäi buss hiljaks, õnneks mitte küll väga palju. Hoidisn pöialt, et neil väga palju pagasit ei oleks, sest üks mu sõpradest oli oma asjad pagasnikusse unustanud ja mul polnud neid kuskile panna, sest keegi ei võtnud peokäras enam telefoni vastu. Õnneks mahtus sel ja järgmistel kõik ära, ei olnud seekord maailma suurimate kottidega kliente. Bussi omad sõitsid kesklinna hotelli, selle aja peale oli linnas juba liikumine kiiremaks läinud ja sain üsna varsti tellimuse ühe ööklubi juurde, kuhu kellegile järele minna oli tõsi küll, totaalselt vara. Tuli üks selline häbelik vene poiss kilekotiga ja sõitis jällegi Piritale. Sinna kohe kõik teed viisid mind sel päeval. Ja juba teine Pirita venelane murdis eelarvamuse, et kõik venelased elavad Lasnamäel ja Pirital elavad ainult eestlased. Ei olegi nii, tuleb välja.
Jälle ütlesid hääled mulle, et võiks sinna kanti jääda, kuna kellaaeg on just selline, et viisakad inimesed hakkavad külast koju minema. Nädalavahetuse nii kesköö paiku on see kindel mats. Läksin sinna Pirita hotelli juurde, seal polnudki parajasti kedagi, ja olin täitsa kindel, et saan õige pea tellimuse. Veel mõned juhid tulid sinna, muuhulgas too tüüp, kes seal kogu aeg passib. Seekord üritasin juttu teha, sain teada, et ta teeb seda lihsalt sellepärast, et meeldib, ja kui küsisin, kas see töötab, siis ta tegi selle liigutuse käega, mis tähendab nibin-nabin või jeeli-jeeli. Aga tüüp on nii napisõnaline, et ma ei saanud isegi seda aru, mis ta emakeel on, rääkimata tema huvitavast strateegiast.
Kohe tellimust ei tulnud, teised juhid, peale minu ja selle ühe Pirita fanaatiku lasid jalga. Kuna olin esimene, jäin veel ootama, kellaaeg tundus ka endiselt soodne. Vahepeal jäin korra tukkuma, see oli muidugi tervislik, aga tööd sinna ikka ei tulnud ja kuskil tunnikese pärast läksin ära. Ja jälle sama lugu mis hommikul - poole tunni pärast vaatan mina, et kes see tellimust Pirital võtma sõidab - ikka jälle sama tegelane! Ilmselt see strateegia ongi selline, et püsin paigal, töö tuleb ükskord nagunii. Hea lihtne, ei pea mitte midagi mõtlema. Kui ta saab, ütleme, iga 2-3 tunni jooksul töö, arvestades, et kauge koht ja pikad otsad - no äkki isegi majandab nii ennast ära?
Linna vahel paistsid pidutsevat peamiselt noored, vanem rahvas, kes rohkem taksoga sõidab, nagu ei liikunud. Hollyka juures toimus kohutav taksode trügimine, mujal vanalinnas oli vaiksevõitu, kui üksikud oksendajad välja arvata. Isegi kährikuid ei olnud. Läksin Westmanni poe juurde ja seal oligi üks taksohuviline. Kauples veel hinda alla, et teeme kokkuleppe hinna, 10 Hiiule. Võtsin diili vastu, kaotaksin paar euri, aga võidaksin aega ja satuksin strateegiliselt heale positsioonile, sest oli juba selline varahommik, kus tulevad esimesed lennujaama sõitjad.
Nii läksiki, üsna kiiresti sain peale ühe noore pere, kes läksid reisima. Siis läksin Lasnamäele, sõin seal ära ühe kalli, kuid halva võileiva ja sain tellimuse, veel ühe lennujaama töö. Jälle meenus taksomeetri sisselülitamine siis, kui veerand teed sõidetud - ilmselge väsimuse märk.
Edasi vaatasin, et kesklinnas on liikumine seiskunud, aga midagi toimub bussijaamas, ja läksin sinna. Loomulikult lõppes igasugune toimumine tunniks ajaks just siis, kui mina olin järjekorras esimeseks saanud. Jube unekas oli juba kallal. Lõpuks ei pidanud vastu, hakkasin ära minema, aga enne, kui jõudsin piirkonnast väljuda, sain ikkagi tellimuse. Selline veider ja mittestandardne ots, bensujaama, kust tuli üks mees, kes parkis oma bussi sinna ära ja läks sadamasse. Tore mees oli, aga väga lühike ots, selle pika ootamise peale. No nüüd lähen küll magama, mõtlesin, aga igaks juhuks vaatasin veel korra Tommi grilli juurde ja ennäe, olidki jälle kaks just meie takso fänni seal, kes sõitsid suisa Viimsisse. Üks jäi tagapingil kohe magama, aga teine rääkis, et paljud juhid ei taha sinnapoole sõita millegipärast. No ma küll aru ei saa, miks, hea pikk sõit ju. Teisest küljest, pikk maa tagasi tulla ka, ja alati sinna jääda pole mõtet, nagu näitas tänanegi  päev. Ja siis see ärkvelolev kutt rääkis veel autodest ja sellest, et ta rikub lakkamatult liikluseeskirju. Avaldasin lootust, et ma temaga liikluses ei kohtu. Kui tagapingi magaja üles kaevatud ja kena arve koos tipiga makstude, oli mul küll tagumine aeg areenilt selleks korraks lahkuda, sest väsimus oli juba väga suur ja järgmine vahetus pidi peale tulema. Aga olin vapper ja korralik, käisin veel autotki pesemas ja tegin oma tšekkide aruande ära. Koju sain kuskil kell 8 laupäeva hommikul.

Selline huvitav rutiinivaba reede oli, ei olnudki eriti kesklinnas napsutajate püüdmist, kulgesin kuidagi teisi radu, peamiselt seal Pirita kandis, mis on minu jaoks suht võõras. Nüüd ma tean märksa paremini, kuidas sealpool asjad ja elu käib.
Päev oli üldiselt edukas ja tasuv, aga kui ma võrdlen näiteks kasvõi eelmise reedega, siis töötasin ajaliselt rohkem, aga teenisin vähem. Kohati vedas, kohati mitte, see on ilmselt normaalne. Positiivse poole peal on see, et olin suurepärases meeleolus, ei põdenud ega muretsenud üldse, võtsin vabalt, nagu peab. Võibolla isegi liiga vabalt, kohati oleks võinud natuke rohkem pingutada, oleks ehk õnnestunud vältida neid kolme viimast pikka mõttetut passimist, selle asemel siiski linnas jahti pidada ja oleksin veelgi parema noosi saanud. Paistab, et ma olen selle õige fiilingu kätte saanud, aga liiga vabalt ei maksa ennast ka tundma hakata, vahel tuleb ikka rügada ka.
Aga veebruaris ma enam tööandjale võlgu ei jäänud. See on juba suur samm edasi. Nüüd selle viimase nädala mind tööpostil ega blogis ei ole, seega tšau-pakaa ja kohtume märtsis!

Lootusrikkalt tulevikku vaadates

Tundub, et mul on hakanud nüüd paremini minema. Ei teagi, kas seda on põhjustanud vaimsed ning hingelised ponnistused alates viinajoomisest kuni mediteerimiseni, või hakkab see hirmus halb aeg läbi saama, aga viimastel päevadel tabasid mind mitmed imelised vedamised lisaks sellele, et lihtsalt oligi rohkem tööd.

Esmspäeva hommikul avastsin, et taksol ei ole plafooni. Unise peaga ei tulnud kohe meelde, et siin viimasel ajal on olnud juttu, et kui takso pikemaks öösel parki jätta, tuleks plafoon sisse panna, sest on esinenud vargusi. See käib lihtsalt magnetiga ära, ja oligi salongis. Iseenesest muidugi huvitav masterplaan kellelegi rikastumiseks - varastada ühede taksode plafoone ja neid siis teistele maha müüa. Kahtlustan, et on olemas paremaid äriideid.
Hommikul hiilisin jälle oma lemmikpunktis Mustakal, alguses oli seal üks teine samasugune hiilija ees, kes on siis ilmselt ka selle koha avastanud. Aga lennureisijaid jagus nii mulle kui talle, sain kaks otsa nii Nõmmelt kui Mustamäelt.
Üks asi, miks ma olen nüüd edukam olnud, on ilmselt see, et see statsistiline tabel tellimuste ja kliendide aktiivsusest asukoha ja kellaaja järgi hakkab nüüd toimima. Alguses sisaldas see lihtsalt liiga vähe infot, suur osa sellest oli juhuslik. Nüüd on tekkinud juba mustrid, mida saab täiesti tõsiseltvõetavalt töös kasutada.
Muidugi ei saa ainult tabelit vahtida - seal on jätkuvalt palju kohti, mis on segased kas vähese info või muutuvate olude tõttu. Otsustada tuleb lisaks infole ka intuitiivselt. Olen vist tabanud ära nüüd ka selle momendi, milline paljudest peas keerlevatest mõtetest see õige intuitsioon on. Ei pruugi olla esimene mõte, esimene võib olla üldse see, et läheks ära koju magama või midagi taolist. Midagi Maslowi püramiidi allotsast. Aga kuskil seal järgmiste seas ta on, ja ta ei tule päris tühja koha pealt, ta tuleb ikka ratsionaalse teadmise baasilt, aga annab vihje otsustamiseks mitmete enam-vähem võrdsete alternatiivide vahel. Ja seda mõtet ei tohi käest lasta, hakata üle mõtlema, stiilis et aga äkki hoopis bla-bla. Seda mõtet tuleb usaldada.
Varahommikul hakkavad need reisijad sõitma kaugematest rajoonidest lennujaama ja sadamasse, ja siis veidi hiljem kesklinna lähipiirkondadest (loogline, sealt on lühem maa minna). Sain veel nii mõnedki Kadrioru kandist ja muudest taolistest kohtadest. See reisijateralli käib kuskil 7ni, edasi tuleb tavaliselt vaikus. Seekord ei tulnud, ei teagi, kas vedas, või on inimesed kaamosest üle saanud ja hakanud rohkem liikuma. Kuskil 8st alustavad liikumist urbanistid, st need, kes ilmselt sünnivad, elavad, töötavad, paljunevad ja surevad kesklinnas. Hommikul neil on vaja lapsi kooli viia (paar blokki edasi) ja ise tööle minna järgmise nurga taha ja muid asju. Seekord oli näiteks üks koerakõrvadega mees, kes käis keemilises puhastuses. Kui ta sealt välja tuli, siis tal ei olnud enam koerakõrvu, ilmselt andis need puhastada, ja siis ma ei tundnud teda esiotsa ära. Siis läks tööle. Kõik kolm punkti paarisaja meetrises raadiuses, aga koos liikluskorralduse ja ootamisega mulle ikkagi päris hea töö, igal juhul parem kui mittemidagi. Igal juhul töötasin palehigis terve selle hommikuse aja, mis ma tavaliselt olen tühja passinud või uinkuks kasutanud.
Väga õpetlik on see töö. See ongi see päris elu, mida ma siia otsima tulin. Eelnev elu toimus mingis mullis, kus ei toiminud loodusseadused ega suur jagu inimese omadustest ja funktsioonidest - polnud tarvis, sai ilma ka hakkama. Praegu ma pean varjusurmast välja kaevama intuitsiooni, selgeltnägemisevõime, jahiinstinkti, eluterve omakasupüüdlikkuse ja palju muud - muidu lihtsalt ei saa hakkama. Inimene peakski tegema ainult neid asju, mis talle väga meeldivad, kuna see pakub rahuldust, ja siis neid asju, mis talle üldse ei meeldi, kuna need on väga õpetlikud. Selliseid vahepealseid asju, millesse on leige suhe, pole üldse mõtet teha.
Ja ennast ei maksa liiga palju süüdistada. Enne mul läks kohe tuju ära, kui midagi halvasti oli, tegin midagi valesti, süüdistasin ennast, ja pärast süüdistasin ennast üldse kõigis maailma pattudest alates lennukite halvast täituvusest lõpetades elektroonikariketega. Tegelikult on nii, et vahel lähed põdrajahile, aga ei saa midagi või saad jänese - see on normaalne, keegi pole selles süüdi. Kui liiga palju ei põe, siis jääb peas ruumi produktiivsetele mõtetele, mis aitavad lollist olukorrast välja tulla ja edasi targemana tegutseda.
Mõtlesin edasi ka seda mõtet, mis ma ükskord kirjutasin, et on vaja õppida mõtlema kahte asja korraga, et mitte jääda kinnismõtetesse kinni. Selle jaoks ongi normaalsetel inimestel lisaks tööle perekond, hobid ja muu taoline - et üks neist ei muutuks kinnisideeks. Mina siin lähtusin sellest teooriast, et kui midagi väga tahad, pead kogu energia sellele suunama, ja mõtlesin ainult töö peale, aga tegelikult on see vale, ajule tuleb puhkust anda ja erinevate mõtete koostoimes võib tekkida sootuks uusi ja paremaid ideid. Seega ma pean lisaks taksondusele kindlasti võimaldama endale aega muuga tegelemiseks, muule mõtlemiseks - see pole kerge, sest aega on vähe, aga siiski võimalik, sest niipalju ma suudan oma mõtteid kontrollida küll, et võimalusel ennast teisele lainele lülitada. Kui ainult meelde tuleb seda teha...
Ühe kesklinna peatusest peale tulnud kliendiga sain Piritale. Kui olin temaga peaaegu lõpetamas, siis süsteem näitas, et seal kandis on veel mitmeid saadavalolevaid töid. Sain ühe tellimuse Viimsisse, aga sekund hiljem see tühistati, samuti muud sealsed tööd. Tõepoolest, võiks ju arvata, et see on puhtalt sellepärast, et mina sinna piirkonda sattusin, ja masendusse sattuda, aga seekord võtsin seda huumoriga. Sellegipoolest jäin sinna hotelli juurde väheke ootama, et äkki ikka midagi sinna tuleb. Vahepeal saabus sinna see auto, mida ma olen süsteemist vaadanud, et ta kogu aeg passib seal. Ühekorra ma panin tähele, et isegi Sauelt, kuhu ta oli ilmselt kliendiga sõitnud, kihutas ta hetkegi mõtlemata Piritale tagasi. See on ikka tõeline kohaspetsiifiline maniakaalsus. Olen mõelnud taga juttu teha ja uurida, mis värk on, aga ta oli eemal ja ei paistnud eriti sotsialiseerumishuvilisena. Ja auto juurest ei saa ju ära minna, kui tellimust ootad.
Passisin seal mingi pool tundi ikka vast, mis on kaugetes kantides tegelikult täiesti normaalne passimise aeg. Lõpuks tüütas ära ja panin juba hääled sisse, et ära minna, aga siis sain tellimuse. Seega, kokkuvõttes tegin kõik õieti nii intuitiivses kui ratsionaalses mõttes.
Sõitma tuli üks väga soliidne härrasmees, kes muuhulgas ütles, et ta on mind kusagil näinud. Algul ma mõtlesin, et vast kusagil üle-üleelmises elus, aga siis ta rääkis edasi ja ma sain aru, et ta teab mind tegelikult minu järgmisest elust. Selles järgmises elus olevad inimesed ei käi üldjuhul villase mantli ja lakk-kingadega, vaid pigem lapiliste pükste ja kummikutega, seega olin veidi üllatunud. Oleks pidanud talle oma telefoninumbri andma, äkki oleks järgmise elu saabumist kiirendanud. Mõte tuli liiga hilja. Peaks visiitkaardid tegema, aga kuna mul on 9 ametit, siis on väga raske otsustada, mida sinna peale kirjutada. Kui kõik ausalt ära kirjutada, tuleb visiitkaart a4 formaadis.
Sel päeval sain teada ka seda, miks mingid tõkkepuud vahel ei tööta. Nt lennujaamas ja bussjaamas nad alati ei avane, kui peaks. Need on kohad, kus mingi salasilm peaks tuvastama auto numbri ja kui see kuulub nende hulka, mis tohivad sinna sõita, siis seda võimaldama. Aga kui number on porine või lumine, siis muidugi ta ei toimi. Lennujaamas juhtus minuga just nii, kraapisin siis küüntega numbri pealt jääd maha ja kõik sai korda. Osad tõkkepuud on vahel muidugi ka lihtsalt rikkis, nt need tavalised, ilma salasilmata, mis peaks sulle mingi pileti sülitama, et kui sa näed seal pilus juba 3 kinnijäänud piletit, siis ei saa küll kuidagi ennast või oma autonumbrit süüdistada.
Kusagil peaaegu öötundidel sattusin kliendiga Nõmmele ja jällegi, tundsin, et ei maksa kohe ära minna, veidi ootasin ja saingi samasse kanti uue, väga ebatõenäolise sel kellaajal tellimuse. Oli üks laialivalguva, aga muidu armsa väljanägemisega härra, kes kõigepealt köhis tükk aega ja siis naeris tükk aega. Miks, ei tea. Niipalju, kui juttu ajada õnnestus, sain teada, et esmaspäevaõhtuse pummelungi on põhjustanud kohtumine Vene päritolu äripartneritega, kes põhmõtteliselt võiksid mind koos selle taksoga ära osta. Arusaadav siis. Minust jäi ta suhtlema oma aiavärava lukuga, loodan et nad leidsid millalgi ka ühise keele.
Öötunnid olid vaiksevõitu, nagu tavaliselt. Jälgisin vanalinnas, kuidas mitu suurt sahka rookisid olematut lund, kuidas alaealised sõitsid audiga selleks mitte ettenähtud kohas ja kuidas üks peen restoran turundab ennast niimoodi, et on palganud öisesse tühja linna noormehe päkapikumütsis mingis putkas passima.
Ja mõtlesin endale välja jahiinstinkte turgutava metafooride süsteemi. Ma ise ei ole selline püssiga jahimees, see värk on mulle natuke võõras, aga olen mingi kiskja, näiteks ilves. See on nagu ökom. Teised meie firma ja muude soliidsete brändide taksojuhid on vast siis ka ilvesed. Muud, odavamad taksod on rebased. Aga need bankovtšikud, kes mersudega ümber hollyka laiavad, need on hundid. Ja need väiksed koledad autod, kelle numbrimärgi tähekombinatsioon on BAD ja kes mul Vene tänaval teed blokivad, need on kährikud.
Kui lõpuks otsustasin ära minna, lähenesin bensukale, kus iga vahetuse lõpus tangin, ja lülitasin juba oma aparaadid välja, vehkis tee ääres veel üks kodanik, üllataval kombel täiesti kaine, ja tahtis sõita vanalinna. Lülitasin siis aparaadid sisse tagasi ja viisin ta ära. Tema kaardimakse oligi just selle päeva rendist puudu. Ja enda rahakotti jäi peale tankimist ka ikka mõni paberraha, mille saaks seina sisse toppida ja siis kohe võlgadeks ära maksta.

Kolmapäeval mõtlesin, et tegelikult oleks õige kohe Viimsisse põrutada, sest seal on alati palju tellimusi. Aga ikka ei läinud. Ei tunne seda kanti nii hästi, ja lennukile minejate puhul ei tohi hilineda, pealegi tuiskas, ja sealkandis on ka igasugu lehmaradsid, kuhu on võimalik kinni jääda. Seega ettevatlikkus takistas mind teoks tegemast seda intuitiivset mõtet, mis tegelikult oli muidugi õige - seal oli ka seekord palju tööd. Läksin Mustakale ja ootasin päris pikalt, mingi komveerand tundi, aga ega väga varasel hommikul kiiremini ei tööd ei saagi, sest neid toid on suht vähe ja nad on igal pool laiali. Tuleb lihtsalt hea positsioon hõivata, mis mul ka õnnestus, sest sain hea pika hästitasuv otsa Tiskrest lennujaama. Teise viisin veel pärast Pääskülast samasse, ka hea töö. Tagasiteel hüppas taksosse klient Tondi tanklast (ma ei ole kunagi aru saanud, mida teevad jalakäijad absurdsetel kellaaegadel tanklates, aga sageli neid sealt peale tuleb). Oli selline Vanemuise moodi mees, aga venelane, ja tahtis minna Mustamäe haiglasse. Juba teadsin, kuhu ta tuleb viia, ei ole probleemi. Kogemuse kasv linnatundmisel aitab ka palju kaasa nii meeleolu kui aja kokkuhoiu mõttes.
Mustakalt sain ka pea kohe tellimuse, viisin isa ja tütre linna, isa rääkis löökaukudest, oli väga empaatiline, kuigi ise autoga ei sõida, ja sõitis nukuteatrisse. Veel enne kui arve tasutud sain uue tellimuse kesklinna - see oli esimene märk, et sel päeval on midagi väga teisiti kui tavaliselt, sest kesklinnas on alati palju autosid ja mingi aja pead ikka ootama. Vaatasin süsteemist, et jube vähe autosid on saadaval. Mõtlesin, et ei tea, kas kõik tuubivad testiks.
Meil oli pärastpoole mingi napakas test, keset päeva aeti pooled juhid kontorisse kokku ja kõik pidid vastama kirjalikult küsimustele klienditeenenduse kohta. Küsimused olid väga halvasti ja segaselt sõnastatud, esimese hooga hakkasin kõva häälega naerma, kui neid lugesin. Milline peab välja nägema taksojuht ja auto enne tööpäeva algust? Milliseid toiminguid tuleb sooritada raadioga, kui klient istub taksosse? Mida ei tohi taksojuht autos teha - suitsetamine tuli kõigil kohe meelde, aga juhtide hulgas puhkes elav diskussioon, et ei tea, kas juua ja süstida tohib. Ise tegin oma testi kähku ära ja tormasin tööle, jõudsin enne teisi ja sain jälle väikse edumaa. Osad kirjutasid sinna mingit romaani vist. Eks näis siis, mis on tulemused, ja mis nendest tulemustest sõltub, sellest pole mul aimugi.
Tegelik autode vähesuse põhjus lihtne - kõik olid sõidus.Tellimus oli ühte hotelli, sinna oli tellitud kogunisti 3 autot korraga ja ma polnudki viimane, kes kohale jõudis, vaatamata sellele et seal oli jälle mingi innovatiivne tõkkepuude süsteem, mis oli mulle uus. Süsteem seisnes selles, et sisenedes tuli võtta pilust magnetribaga pilet ja väljudes mitte toppida seda teise pilusse, vaid ulatada läbi aknakese tädile. Oleks ma seal üksi olnud, oleks selle kõige väljaleiutamine päris raske olnud. Autodesse istus kamp rumeenlasi, kes sõitsid tehnikaülikooli. Ega ma poleks aru saanud, mis maalased nad on, aga küsisin, et mis keelt nad räägivad - kõlas pigem slaavilikult, kuigi idee poolest peaks olema romaani keel.
Läksin lennujaama, aga seal olid jälle kõik lennukid hilinemas, ei viitsinud kaua oodata ja võtsin vastu tellimuse piirkonda (tavaliselt seal oodates tellimustest loobutakse). Oli hea töö, viis mind jälle lemmikkohta Nõmmele, kooli juurde, kus mu lapsed kunagi käisid, seega tuttav koht. Siis nägin süsteemist, et Laagris on töö ootel, rallisin kohale ja saingi selle kätte. Daam ei sõitnud küll väga kaugele, Järvele, aadress viis meid suvalise halli majani, mis ei paistnud küll sedamoodi, et seal võiks olla firma, kuhu ta tahtis, aga kuna ta sinna majja jäi, ju siis ikka oli. Tegin Järvel ühe kohvi, hääled ütlesid, et hetkel pole mõtet sinna jääda, ja läksin linna tagasi. Sain kohe tellimuse viietärnihotelli, kust tulid peale 2 vene meest, sõitsid paari nurga taga olevasse panka ja andsid viieka jotsi. Venelased on helded.
Siis läksin sadamasse ja sain ilma ootamata peale kamba somme. Üks neist pidas terve pika tee kõrvalolevasse hotelli kirglikku loengut sellest, et facebooki sõbrad ei ole ikka need õiged sõbrad, tegelikult on ainult keegi Markus tema sõber. Käitumisest võinuks arvata, et nad on napsused, aga lõhn oli pigem mingi kemikaali oma. Ei tea, kas kruiisidel on hakatud aknooli pakkuma või mis.
Siis oli tulemas see testi aeg, sellised kellaajalised asjad on halvad, sest nad katkestavad töö, ega sa ju enne seda kellaaega pool tundi kindlasti ei julge midagi enam ette võttagi. Õnneks jõudsin täpselt viia veel ühe eesti ja soome härra kesklinna piires mingitesse kohtadesse. Vahel ma olen mures, kui on palju punaste tulede all passimist, et kliendi raha ju jookseb, aga seekord mitte, sest mehed meenutasid igatsevalt Tallinn-Helsinki helikopterit ja et kui soodne ja mugav reisimisvõimalus see oli.
Edasi tuli veel 2 tellimust järjest viietärnihotelli, üks vist norra või äkki hoopis islandi pere, kellel olid maailma kõige suuremad kohvrid, mis vaevu autosse mahtusid, ja siis sommidest ema ja tütar Roccasse shoppama. Ja seekord läks ka seal hästi, keset selget päeva oli lähikonnas kõik puha roheline, st palju tellimusi ja ei ühtegi autot. Sain töö Kakumäele, kohta, kus ma pole varem olnud, kus on segamini vanad suvilad ja uued lossid. Need uued olid küll väga koledad majad, hulknurksed ja tornikestega. Aga mees, kes sealt peale tuli, oli väga tore, rääkis palju juttu ja andis ka viieka tippi. Tal oli nagu saksa aktsent, küsisin, kas ta on Saksast pärit, siis ta vastas, et jaa 400 a tagasi Köningsbergist. Nii ma ei saanudki teada, mis maalane või mis emakeel tal siis on.
Kesklinnas rääkisin ühe teise juhiga, selgus üks selle päeva töörohkuse põhjus - soomlastel on koolivaheaeg. Nojah, see mõjub kindlasti. Samas, kõik see äärelinna tellimuste mass - need ei ole ju sommid, need on ju kohalikud. No eks osa autosid olid sommidega hõivatud ja siis ülejäänutele jäi rohkem tööd. Aga ikkagi, see päev oli küll nii, et pidid olema väga osav, et tööd mitte saada. Ma loodan et lisaks vahejale on ikkagi see suur madalseis lõppemas ja rahvas on liikuma hakanud.
Kesklinnast sain pärastpoole tellimusega ühe eriti nõmeda tibi.. Kõigepealt oli ta pahane, miks ma õige paradna ette ei sõitnud, kuigi nende maja ustel polnud korterinumbreid peal ja tegu oli väga suure liiklusega teega, kus ei saanud edasi-tagasi sõita ja otsida, hea et üldse kuskil peatuda sain. Siis ta sõitis paarsada meetrit, ja küsis demonstratiivselt tšeki ja siis viskas selle kohe minema. Mõned teevad nii, et nagu kuidagi taksojuhile mitte anda võimalust mustalt teenida või midagi. Ma ei tea, kuidas mujal on, aga meil ei ole küll mingit vahet minu jaoks, kas ma trükin selle töö kohta tšeki või mitte. Kui ma olen oma obroki ära maksnud, siis  muu, olgu tšekkidega või ilma, ei huvita kedagi.
Kohe tuli peale parem emotsioon, sest samast kohast Viru juures, kus tibi maha panin, tulid peale trammi ootamisest väsinud ema ja laps. Sõideti Megazoni, see on mingi paintballi koht, laste sünnipäevale. Laps oli suht väike, algklassi oma, ma natuke imestan, et sellised juba paintballi mängivad, ja seda ma ei jõua ka ära imestada, kui peeneks ja kulukaks on laste pidamine kaasajal läinud.
Sealt põrutasin mööda Järvevana Mustakale, mis oli jälle rohline, ja sain sealt ühe pika poisi, kes rääkis autodest, eriti kiitis ta neliveolisi ja talle oli arusaamatu, miks keegi üldse esiveolisi autosid ostab. Kesklinnast hotellist võttis ta peale ühe soome ärikaaslase, siis ma kuulsin, et ta rääkis väga hästi soome keelt, tahaks ka nii osata. Väga kaugele nad ei sõitnud, ei mäleta, aga igatahes järgmise tellimuse sain jälle kohe ja jälle ühte hotelli. Sealt tuli peale üks soliidne keskealine härra, kes hakkas autos kõigile tuttavatele helistama ja rääkis, et kui lahedal üritusel ta just käis, et seal oli olnud austrite avamise meister, kes on käinud mailmakarika etappidel ja maailmameistrivõistlustel ja puha. Tänu mitmele helistamisele kuulsin seda juttu mitu korda ja ei suutnud muiet ka viimastel kordadel tagasi jõuda. Vaesemad inimesed võiksid hakata korraldama makra kilest väljaurgitsemise maailmakarikasarja, miks mitte. Aga härra sõitis Viimsisse, see oli hea. Seekord ei olnud Viimsis küll midagi peale väga halva ühemehebändi tühjas spa restoranis, läksin lennujaama ja seal oli soodne seis. Jõudsin enne suuremat autode massi ja lennukid maandusid kohe. Reisija osutus endiseks kolleegiks. Oli töötanud samas taksofirmas, aga lahti lastud selle eest, et ta oli ühele kliendile selgitanud, miks taksojuhid ei armasta sooduskaarte. Nende soodustustega on nii, et taksofirma saab sellest kasu, ta saab selle firmaga mingi hea diili, aga selle maksavad tegelikult juhid kõik kinni, neile ei kompenseeri seda keegi. Too klient oli siis helistanud ja kaevanud ja see juht oli lahti lastud. Noh, jah, ega tõesti ei ole vaja klientidele selliseid asju kaevelda, kui juhuslikult keegi just ise ei küsi. Aga mees tuli just Taist, kus ta oli poolteist kuud veetnud, ja pidas plaani üldse sinna kolida. Suht vana mees, olid lahku läinud naisega, lapsed ilmselt suured, ja alustab uut elu seal koos oma soome sõpradega. Teades natuke neid Tai asju, käib sellega kaasas ka ilmselt noor pilusilmne naine. Igal juhul oli tema takso peal neljakohalisi summasid teeninud, ma ei tea mis trikke ta veel tegi, aga üks asi oli see, et ta oli üksi auto peal, st töötas põmst 24/7. Huvitav oli vestelda ja sõit oli ka pikk ning viis looduskaunisse kohta. Siis jälle tuli otsustada, kuhu edasi, aga helistas Perenaine II ja ütles, et taas on vaja vedada tema püsiklienti, sama, keda korra varemgi olen vedanud ja kes  polnud üldse nii õudne, kui hoiatatud. Ja vedas, et ta paiknes parasjagu suht lähedal. Sõidutasin härra siis koju, õigemini kodulähedasse lõbustuskohta. Teel rääkisime lemmikloomadest ja sõltuvustest.
Tundus, et äkki võiks veel lennujaama minna ja seegi kord osutus see heaks mõtteks. Tegin kiirelt lausa kaks otsa, mõlemad küll kesklinna, aga ilma igasugu passimiseta.
Siis oli öö käes ja hakkas taas vaikseks jääma. Siiski sain suht kiirest kesklinna tellimuse, vanalinnas, lihtsalt aadress, ei mingit selgitust, mis seal peaks asuma. Sõidan kohale ja nendin, et tegemist on õigeusu kirikuga. Lootsin, et ju siis mõni papp või vähemalt munk tuleb peale, aga ei tulnud esiotsa kedagi. Mõtlesin juba dispetšerile teada anda, et klienti pole, aga ta helistas ise ja küsis, kus olen. Olen sellel aadressil ja see on kirik, ütlesin. Õnneks seekord oli hea dispetšer, ei sõimanudki mind, vaid ütles klientide kohta, et on vaja vähem juua, ja samal ajal nägin peeglist, kuidas kliendid lähenesid ja üks neist kukkus käpuli. Selgus, et nad ei teadnud, mis selle restorani, kus nad olid, aadres oli, ja siis olid mingi suva vastasmaja numbri järgi oletanud ise aadressi, mis oli muidugi vale. Oleks nad öeldnud restorani nime, oleksin paremini üles leidnud. See käpuli kukkunud mees oli soomlane, see viidi hotelli, ja ise sõideti päris kaugele äärelinna.
Öösel kiibitsesin siin ja seal, aga päevane küllus oli otsa saanud. Mõtlesin juba ära minna, aga sain veel ühe tellimuse, mingi firma töötajate kojuviimise. Nii hilja tellimust saada tööpäeval on ka suht haruldane seni olnud.
Sain rendiraha kokku ja jäi veel ülegi, ja sula teenisin ka. Täiesti proportsionaalselt. Ja ei jõudnud ära  imestada, kuidas küll nii hea päev sai olla. Loodan väga, et mitte see kõik ei ole soomlaste koolivaheaja teene, vaid vähemalt osa võin kirjutada ka oma suure vaevaga äraõpitud trikkide ja omandatud kogemuste arvele.

Eelnevatest veidi lõbusam sissekanne

Tere siis uuenenud lugejaskonnale! Uutele soovitan alustada algusest, lugeda ära vähemalt paar esimest postitust, muidu ei saa äkki aru, mida ma siin jahun.

Reedel oli mul ette nähtud lühike, 12-tunnine vahetus, aga kuna järgmsena pidi tulema Perenaine ise, ja ta ütles, et ta kindlasti ei tule mitte kl 4 hommikul, vaid kõige varem kl 12 päeval, siis sain kauem olla. Millegipärast arvas ta ka, et sel juhul ma võiks tulla hiljem, näiteks kl 6 õhtul, mitte kl 4. Mina nii ei arvanud, sest 4-6 õhtul on just hea aeg saada asjalikke kliente, kes teavad, kuhu nad minna tahavad, ja maksavad kaardiga. Aga ta oli vist ikkagi öelnud Paarinaisele, kes oli enne mind, et ma tulen hiljem, igatahes kui kohale jõudsin, siis teda veel ei olnud. Helistasin, ja õnneks oli ta nii kena ning tuli kähku kohale. Mingi aeg kulub vahetuse lõpus nii ehk naa tankimisele ja asjade kokkukorjamisele. Temal on neid asju alati palju. Temast jääb autosse alati nii kasutatud kui kasutamata salvrätte, tühja taarat, poolikuid sigarette, isikuandmeid sisaldavaid dokumente ja palju muud. Ta kandis küll mitu sületäit ära oma autosse, tehes seda väga kiiresti, aga siiski jäi taas osake toidujäätmetest ning kviitungitest mulle ära visata. Mis teha, tegu on sellise spontaanse ja kirgliku inimesega, kelle puhul laastud lendavad, kui metsa raiutakse.
Aga õnneks mul vedas kohe. Või võibolla ei vedanud, võibolla kandis vilja põhjalik vaimne ja füüsiline ettevalmistus tööpäevaks, mida kroonis vanniskäik. Või ehk oli asi selles, et reede lihtsalt on hea päev. Igatahes sain ma kohe sealtsamast pargist tellimuse kaugesse kaunisse linnaäärde raudteetranspordfirmasse (üritan nüüd kirjutada rohkem nii, et säilitada klientide anonüümsust, no antud juhul peab vist küll täiesti kuu pealt kukkunud olema, et mitte aru saada, millega tegu). Sealt tuli peale jälle sakslane, millest ma järeldan, et firmas toimuvad muudatused ja nendega kaasnevad uued transpordivahendid on vist seotud mingi Saksamaaga aetava äriga. Sakslasel helises telefon ja ta hakkas andma ülevaadet eestlastega äriajamise hetkeseisust. Mu saksa keele oskus on küll kehv, aga sellest sain aru küll, mida tähendab alustuseks, ilmselt vastuseks küsimusele, kuidas läheb, öeldud Schlecht! Edasine jutt jäi küll veidi segaseks, aga igatahes ütles ta, et raudteertanspordi firmas valitseb kaos ja kõik on totaalselt unlogisch. See pealtkuuldud kõnelus ei süvenda optimismi meie raudteetranspordisektori tuleviku osas.
Sakslane lennujaama viidud, otsustasin kihutada Mustamäele. Seal jooksis tellimuste järjekord kenasti nagu ikka tööpäevade lõpus, aga siis ma tegin ise sellise toreda liigutuse, et vajutasin ennast järjekorras viimakseks. Taksomeeter läheb alati natuke segi, kui on olnud tellimuse tühistamine, mis Paarinaisel ilmselt oli siis olnud, ma üritasin aparaadile mõistust pähe panna, aga unustasin, et selle funktsiooni käivitamisel satun ise saba lõppu. Aga vat sedasorti möödalaskmised mu tuju ei riku, sest nende puhul on selge, et tegu pole mingi müsika või needusega, vaid lihtsalt ise oled vahel loll, asi selge, ja ikka juhtub. Ja see viga ei maksnud ka kurjalt kätte, sest kohe tuli tellimus Laagrisse ja mul õnnestus imekähku asukohta muutes see endale saada.
Mul on tegelikult Mustakal passimiseks väga hea koht välja vaadatud, sealt on võimalik ühe minutiga paigutada ennast ümber Tondile või Järvele, paari minutiga Nõmmele ja 5 minutiga Õismäele, kui peaks selguma, et neis paigus on konjunktuur muutunud oodatust soodsamaks.
Aga selline tellimuste hiilimine on mõtekas ainult mingitel kellaaegadel, peamiselt siis, kui liiguvad kodanikud reisijad ja kontorirotid ning muud töötajad. Aegadel, kui liiguvad vaba aega veetvad inimesed või ka shoppavad inimesed, ei ole sellele kõigel erilist mõtet, kasulikum on püüda oma jahisaak otse tänavalt. Puhkepäeva ööseti on tellimusi võtta suisa kahjulik, sest suur jagu neist tühistatakse või klient ei ilmu välja - põhjuseks üldjuhul teada-tuntud rahvavaenlane alkohol. See kõik on nüüd jällegi minu jaoks suhteliselt uus järeldus, mis senisest kogemusest tehtud.
Teine värske teema, mis mind vähemalt see päev aitas ja loodetavalt aitab ka edasi, ongi see, et taksojuht peab olema jahimees. Iseenesest loogiline, aga mulle uudne, sest mul on ilmselt loomupärane jahiinstinkt vähearenenud, ei ole ma sellega hiilanud ei karjääris, äris ega isiklikus elus. Täiesti puudu ta mul siiski ei ole, avaldudes näiteks seenekorjamises, kus mulle absoluutselt rohkem meeldib jahti pidada näiteks üksikutele seenekestele enne jaanipäeva või pärast mardipäeva, samas kui lausseptembris peoga riisikaid korvi ajada tundub suht tüütu. Teiste juhtidega rääkides olen tähele pannud neid kasutavad jahindusest tulnud kõnekujundeid. Ja tõepoolest, see muudab töötegemise põnevamaks, kui võtta end jahimehena ja kliente jahisaagina. Ning aitab ka psühholoogiliselt näiteks olukordades, kui on tegu ülbete ja nipsakate klientidega, kes suhtuvad sinusse nagu orja, siis on hea mõelda, et tegelikult oled sa hoopis jahimees ja klient on raudadesse jäänud kärnas rebane. Eriti hästi maksvaid kliente võib võtta kui trofeeloomi. Või kui on tavaline tore klient, siis saab ta mõelda näiteks armsaks linnukeseks, kelle sa rõngastad ära ja lased hella paitusega pärast jälle lendama.
Laagrist ja Hiiult tulid peale kaks vahvat segaperekonna esindajat, eestlanna ja tema venelannast vennanaine. Venelanna rääkis väga head ja mahlakat eesti keelt ja tema vene keel oli muidugi veel mahlakam, mis, kui ta telefonis kellegiga rääkis, tõi meelde soojad mälestused Venemaa sõpradest. Daamid läksid restorani ja kinno ühe neist sünnipäeva tähistama, ja vanuse sain ka jutust teada: 21 aastat + 10 aastat elukogemust. Väga delikaatne definitsioon 31-le.
Siis käskisid hääled ja statistiline analüüs minna Haaberstisse, mis oli seekord hea mõte, kohe kaubakeskuse juurest tuli peale Läti daam, kes oli külastamas turismimessi. Taksos hoidis ta millegipärast kogu aeg käes nutitelefoni ja jälgis sealt gps-is teekonda. Ta küll vist ei teinud seda minu kontrollimisest, vaid turismitöötaja loomulikust huvist kaartide vastu, aga iseenesest hea nipp hoidmaks taksojuhti asjatuid ringe tegemast. Hotell, kuhu ta läks, oli minu jaoks uus sihtpunkt ja tänu sellele pidin kliendi aja ja raha kokkuhoiu mõttes tegema jälle ühe sellise pöörde, mida teha ei tohiks ja mida ametlikus ideoloogias meie Taksofirmas kunagi ei tehta, aga millesarnaseid ma kogu aeg näen tehtavat. Ma arvan, et kui olla veendunud, et see ei ole ohtlik üheski mõttes, siis on see OK.
Pärast tuli viia keegi välismaa noormees trenni, iseenesest tuttav koht mulle, aga pärast kaardi pealt vaatasin, et läksin ikka igavese ringiga küll seekord. Otsemat teed ma küll aimasin, aga ei julgenud ette võtta, kuna polnud kindel. On selliseid kohti kesklinnas, kus on palju risti-rästi väikseid tänavaid, mõnedest ei tea kas need ongi üldse tänavad, osad on ühesuunalised, mis on mulle veel natuke hirmutavad kohad. Peab selle võimaliku otsetee teinekord, kui aega on, ise läbi proovima, et kas toimiks.
Järgmiseks sattusid autosse kaks väga närvilist noort daami, kes pidasid teel telefonidraamasid, nutsid, muutsid mitu korda sihtkohta ja läksid mitu korda riidu, lõpuks võtsid koera ja sõitsid ühte väga soliidsesse asutusse. Soliidne asutus asus Kadriorus, kuhu ma otsustasin natukeseks jääda, ja jälle õieti tegin. Sain peale järjekordse kasinosõltlase. Erinevalt eelnevatest oli too väga positiivne, ta üldse ei häbenenud ega põdenud oma harrastust, vaid oli selle peale uhke. Oli käinud mingil võistlusel, kus oli võimalk võita priireis Las Vegasesse. Kui küsisin, et kas õnn siis naeratas, siis ta ütles, et reisi küll ei võitnud, aga šansid tõusid 1:1000st 1:37ni, mis on väga hea tulemus. Ehk siis, tal on nüüd 943x väiksem tõenäosus tasuta Las Vegasesse saada, kui enne, või midagi sellist.
Siis läksin jällegi sadamasse valget laeva ootama, aga teised ootajad, st taksojuhid, tõmbasid pooled millegipärast ühel hetkel uttu, ja siis muudega rääkides tuli välja, et see oli tšarterreis. Ma muidugi tean mida tšarter üldjoontes tähendab, aga antud juhtumil jäi natuke segaseks, et miks ma siis netist sõiduplaane uurides pole mingeid tšartereid täheldanud ja üldse, kuidas neid siis muudest eristada. Aga see pidi tähendama seda, et neid reisijaid ei lasta sealt laevast välja enne kui järgmise päeva hommikul. Lasin siis ka sealt jalga ja läksin teise sadamasse, kus oli natuke ootamist, aga siis sain sealt selles mõttes hea jahisaagi, et sõideti päris kaugele, Piritale, aga selles mõttes oli kehva, et see meespool saagist oli just selline ülbik, keda on hea kärnas rebaseks mõeld, kes käsutas mind pagasiluuki lahti tegema (mida ma muidu täitsa ilma käsutamata ju ka teen) ja nõudis sooduskaardi registreerimist poole sõidu pealt, kus ta tahtis ise maha minna, keeldudes aru saamast, et see on tehnilistelt võimatu, või õigemini küll võimalik, aga tuleks kokkuvõttes neile kallim, sest siis tuleks ju uus sõidu alustamise tasu.
Reedene rõõm oli see, et sain kohe Piritalt ka tagasitellimuse. Oli selline kellaaeg, kus inimesed lahkuvad külast ja lähevad koju. See on nii tore, sest lahkujad sõitsid suisa Nõmmele, mis on meeldivalt kaugel ja muidu ka ilus. Sõitjateks oli sõnakehv, aga vaimukas paarika, st nad ei rääkinud palju, aga sellega, mida rääkisid, sai nalja. Kõike ei mäleta, aga kui tee ääres nägime politseid üles panemas kõik puhuvad aktsiooni, siis tekkis meil arutelu, et ei tea kas kõik taksos olijad pannakse puhuma ja arvutatakse koos juhiga keskmine joove, ja kas sel juhul tuleks trahv ka võrdselt kolmeks teha. Siis pärast hakkas mees mingit nalja viskama naise kallal, et no kes siis nüüd taksoarve maksab, ja siis nad küsisid minult nõu. Siis ma ütlesin, et mina teid ei laulatanud ega tea, mida te oma abielutõotuses taksoarvete kohta lubasite. Mees arvas, et me võiks selle ka kolmeks teha, sest saime ju võrdselt sõita, ja mina võiks lausa rohkem maksta, sest ma tohtisin veel juthida ka.
Ja ka Nõmmele käskisid hääled mul korra paigale jääda, ja ennäe, just ühe suitsu kaugusel oligi järgmine tellimus - noormees, kes rääkis jällegi taksondusest ja uuris elu. Paistab, et osasid kohe huvitab see asi.
Mingi hetk vahepeal olin ühed toredad tuttavad daamid viinud kiirtoidukohta sööma. Nüüd oli möödunud 2 tundi ja nad helistasid, et oleks vaja neile järgi tulla. Siis ma mõtlesin, et sinna kiirtoidukohta küll ei julge minna, kus pannkookide söömine 2 tundi aega võtab.
Siis tuli veel üks hilisõhtune sadamatripp soome prouaga ja oligi aeg vanalinna hiilima minna. Sealt tulid kohe peale ühed nooremapoolsed kutid, natuke kahtlased tundusid, aga võtsin nad ikka peale, ja muud hullu nendega polnudki, kui et nad tahtsid tee peal kogu aeg mingit raha vahetada ja välja võtta, aga mingeid automaate ja muid asju nagu eriti teele ei jäänud. Vist olid minemas mingeid arveid klaarima, kohtumispaik oli bussijaama Kodused Toidud. Seal omakorda jõlkus mingi esmapilgul veel jubedam seltskond ümber bemmi, esialgu ma ei saanudki aru, mis nad tahtsid, aga kokkuvõttes selgus, et olid täiesti ohutud maamehed Raplast, kellel oli bensiin otsa saanud ja kes tahtsid sõita tanklasse. Esialgu küsisid minult kanistrit, mida mul muidugi polnud, aga tanklas vedeles neid ohjeldamatult maas - mul ei tulnud ka kohe meelde, aga rahval on kombeks tanklas klaasipesu sisse valada ja kanister samasse vedelema jätta, tõepoolest. Said siis poisid oma bensu sealt kätte ja kenasti auto juurde tagasi minuga. Tegelikult oli mul endal ka õudne nälg, heameelega oleks sinna sööma jäänud, aga seltskond, kes seal ümber jõlkus, oli kokkuvõttes ikkagi natsa kahtlane ja tõmbasin uttu. Olin terve aja söönud ainult porgandi ja paar müslibatooni, ja kuskilt ei paistnud ka lähitulevikus aega ega võimalust einestada.
Öö jooksul vedasin veel mõnigaid rohkem ja vähem purjus inimesi nii tellimusel kui tänavalt, oli ka kaks untsus tellimust, üks oli sellepärast, et dispetšer andis vale aadressi. Sinna oli tellitud 2 autot, jõudsime teisega umbes samal ajal kohale ja tõdesime, et seda maja pole olemas. Teine juht helistas siis kliendile ja selgus, et mõeldud oli hoopis ühte ööklubi paar blokki edasi, aga selleks ajaks olid need seltskonnad juba oma tee leidnud. Teine juhtum oli F-hoonesse, kus ka klient oli teise taksosse istunud ja ära sõitnud, aga kuna seal oli mingi suurem pidu, siis sain ikkagi ühe noorpaari sealt peale.
Vahepeal oli veel üks huvitav klient, tuli peenest vanalinna hotellist, aktsendi järgi sakslane, aga rääkis eesti keelt. Probleem oli selles, et naisel oli peavalu rohtu vaja, aga hotellis ei olnud, ja olla öeldud, et kui ka oleks, siis nad ei tohiks anda (?). Seega oli tarvis valveapteegis ära käia. Kui rohi ostetud ja vestlus jätkus, siis selgus, et ega tegelikult naisel parajasti pea ei valutanudki, aga ta olla kartnud, et äkki hakkab hommikul valutama. Ja sellepärast saadeti siis vaene mehike öösel taksoga apteeki. Väga preventatiivne naine tal.
Lõpuks sai napsutajatest kõrini ja kell oli ka juba sealmaal, et lennureisijad aktiviseerusid. Viisin ühe härra siis lennujaama, aga olin juba nii väsinud, et unustasin taksomeetri käima panna, poolel teel tuli meelde. Mõtlesin varem, et kuskil 7st võiks pausi teha või üldse ära magama minna, aga ikka veel ei raatsinud, vedasin veel ühe õllepurgiga ärikliendi ära. Pärast tegin väikse pausi Kristiines, kus ju ka võiks mõnin tellimus või iseg muu klient olla, aga ei olnud. Lõpuks ometi sain ühe kohvi juua ja ühe salati süüa. Üks teine juht, kes ei hiilanud just hammast suure arvuga, oli ka seal ja imestas, et ma pangakaardiga salatit söön. Ajasime natuke juttu, siis ta läks ära bussijaama, ja prast selgus, et õieti tegi, seal toimuski mingi liikumine.
Aga mina siis mõtlesin, et on aeg vist minna ja vaadata, kas neid vaeseid tšarterreisijaid, keda on öö otsa vangistuse hoitud, on äkki hakatud laevast välja laskma. Seal oli päris mitmeid teisigi taksosid samas lootuses, aga sadamast väljus ainult üks McYveri soenguga ümar soome proua, kes võttis hoopis ühe teise firma minibussi, ei tea kas ta arvas, et ta tavalisse autosse ei mahu sisse. Siis mõtlesin veel kaval olla ja minna lennujaama, kus oli parasjagu vähe autosid, aga koha peal selgus, et kõik lennukid hilinevad. Ja siis sain aru, et tark oleks ikka olnudki 7st tuttu minna, nagu mõttes oli. Tuleb ikka oma esialgseid impulsse rohkem usaldada. Üks asi on jahiks soodne meeleolu, aga teine asi on see, et ega surmväsinud jahimehest nagunii asja ei ole. Kui juba hakkavad juhtuma asjad, nagu taksomeetri käima panemise unustamine, rohelise tule all peatumine ja käiguvahetamise unustamine, siis on küll ilmselgelt aeg puhkama minna.
Aga üle hulga aja teenisin päris hästi, päevarendi sain topelt tasa, mis kustutab natuke võlga, ja endale jäi ikka ka pärast tankimist miskit. Oleks võinud muidugi ka rohkem jääda, kui öösel oleks vedanud vähe pikemaid otsi. Ja muidugi ma pean tänu oma võlgadele kõik kohe ära andma. Aga vähemalt võlad ei kasvanud.
Hommikul, või õigemini päeval, kui ärkasin, oli täiega pohmakas. See pole esimene kord - kui oled öö otsa napsuste inimestega suhelnud, siis on hommikul endal ka pohmakas. Siis helistas Perenaine, et jälle on autole mingi kriips juurde tulnud. See võis muidugi ka olla eelmisest vahetusest, või minu vahetustest, keegi ei tea. Ise küll ei mäleta, et mingi otsustav pauk oleks olnud, no eks muidugi on neid jääkonarusi ja lumealuseid ääre- ja muid kive, mida sa ei näe, aga ma arvan, kui oleks mingi kriimu jättev asi olnud, siis ma ikkagi oleks tundnud ja mäletaks. Aga keegi peab selle nüüd jälle kinni maksma. Õnneks ta läheb remondipaketti koos kõigi muude kriimudega millalgi kevadel, eks siis selgub lõplik damage rahakotis. Aga vat selliste asjade pärast ma niiväga ei kipugi oma firmaks või FIEks hakkama, sest siis on sellised asjad kohe 100% minu kaelas.

The roof is on fire

Vahepeal juhtus selline lugu, et sain selle blogi eest hirmsa peapesu. Õnneks mitte suurte ülemuste käest küll veel, aga Perenaine II oli väga pahane. Tuleb välja, et kuigi ma pole seda linki avalikult kuskile pistnud, on lugejaskond suur, loevad nii teised juhid kui ka kliendid. Viimastega ongi probleem, et tunnevad ennast seal ära, ja osad kardavad, et näiteks nende patud võivad päevavalgele tulla. Samuti heideti ette, et see blogi õõnestab firma usaldusväärsust, kuna kirja on pandud ka need asjad, mida ametlikus ilukõnes olemas ei ole, näiteks liikluseeskirjade rikkumised. Kuigi ma olen üritnud anonüümsust pidada, siis enamik ikkagi saavad aru, mis firmaga tegu, väidetavalt. No eks need, kes seda valdkonda tunnevad, saavad ilmselt jah. Ja miks ma kirjutan haisvatest sokkidest, printsessid ju ei pissi. Ja nii edasi.
Ma nüüd kaalusin, et mis sellega siis teha, et kas üldse kinni panna või kuidagi tsenseerida või mitte midagi teha, ja jõudsin otsusele, et teen blogi kinniseks. Seega, kui sa seda praegu loed, siis see tähendab, et sa oled kutse saanud ja ennast sisse loginud, või siis oled väga kõva häkker.
Mõnes mõttes kahju, sest üks mõte, miks ma seda blogi kirjutama hakkasin, oli see, et sellest võiks abi olla teistele, kes mõtlevad taksojuhi ameti peale. Et nad teaks natuke rohkem, mis neid ees ootab, sest mingit asjalikku infot taksonduse kohta on tegelikult pea võimatu leida. Aga noh, eks ma võin sellest ju siis mingi eraldi jutu kuskile kunagi kirjutada.

Kaunis pühapäev algas taas laupäevaõhtu vaimus. Kõigepealt sõidutasin kaks rootslast hotelli, ja siis sain vanalinnast ühed kutid peale. Üks istus autosse ja jäi kohe magama, teine kõndis ümber auto ja muudkui helistsas, otsis pidustustel kaduma jäänud kolmandat sõpra taga, aga ei leidnudki. Tüübid tahtsid sõita Kuusallu, kauplesid veel hinda alla, aga mulle ikka kasulikum diil, kui neid 5euriseid kesklinna otsi teha. Sõitsime siis kenasti kohale, ja hakkasin rõõmsalt linna poole suunduma, aga paari kilomeetri kaugusel alguspunktist jäin jälle lumme kinni. Oli selline väike tee, mis keeras suurema peale, sõitsin natuke rööpast mööda ja oligi kööga. Kraapisin kätega lund ja moodustasin männiokstest ikebaanasid, aga miski ei aidanud. Õnneks märkasin veidi eemal puude vahel mingeid elumärke, keegi vist tegi suitsu. Läksin sinna, oli mingi tehas, väravas putka valvuriga. Valvur oli põhimõtteliselt nõus appi tulema, aga ta ei saanud sealt tööpostilt lahkuda, helistas paarimehele teisest väravast ja saatis tolle. Tulek võttis ikka omajagu aega. Aga tore vanem härra oli, ka taksojuht olnud, veel nõuka ajal. Kaevasime labidaga lund ära, rookisime vist pool valda puhtaks, lükkasime ja tõmbasime, ei aidanud. Siis ta pidi väravasse tagasi minema, sest inimesed hakkasid tööle jõudma ja neid oli vaja sisse lasta. Aga lubas tagasi tulla. Ootasin jälle tükk aega, sisustades aega sellega, et otsida üles pukseermiskonksud. Selgus, et neid ei olegi, tuleks eraldi osta. Tore auto küll. Lõpuks tulid mõlemad onud, üks neist leidis pagasniku põhja alla keevitatud mingi konksu. Mõtlesin hirmuga, et mis siis, kui see pole üldse see konks, ja krt teab kui tugev see põhi on jne. Aga õnneks pidas vastu. Väljasikutamine võttis ka omajagu aega, olin sellise lolli keerukoha peal, et otse ei saanud, tuli proovida erinevate nurkade alt, vahepeal tundus, et läheb veel sügavamale lumme. Vedav auto oli ka mitte mingi traktor, tavaline Volvo. Aga lõpuks siiski õnnestus. Oleksin neile onudele heameelega mingit rahagi andnud, aga mul oli ainult 50ne, peenemat polnud. Aga nad olid igati lahked, aitähhist aitas ja jätsid veel selle konksuga trossi mulle. See võib tõesti ära kuluda, nagu näha.
Kogu see jama võttis aeg üle kahe tunni, seega jällegi tükk aega, mille eest tuleb renti maksta, aga teenida midagi ei saanud. Püüdsin mõelda positiivselt - tegelikult mulle ju meeldib metsikus looduses viibida, natuke segas nautimist muidugi teadmatus, et kas ma sealt kunagi ära ka saan.
Loomulikult järjekordne jama ei soodustanud edasist edu, meeleolu jälle all. Lennujaamaga läks kehvasti, seal passisin vähe kaume kui oleks tahtnud, sest igalt lennukilt tuli mingi paar inimest ainult. Ühe vahva ümmarguse soome proua värvilistes hipiriietes ikka lõpuks sain sealt.
Mõtlesin, et nagu kurat kiusaks, kui minna budistlikult terminoloogialt üle kristlikule. Miks peab see kõik nii raske olema? Miks just minuga mingid jamad juhtuvad? Samas on tarvis ikkagi need negatiivsed mõtted lõpuni mõelda, sest muidu, kui nad alla suruda ja iseendale valetades püüda head nägu teha, siis ei kao nad ju tegelikult kuhugi. Oluline on, et neid mõtteid mitte pähe keerlema jätta, vaid ära mõelda, ehk ka välja öelda, kui võimalik, ja siis tegelikult hakkab natuke kergem.
Edasi kulges päev tegelikult päris tihedalt, ei olnud võrreldavgi eelmise pühapäevase lauspassimisega. Märksõnaks taas kodanikud reisijad - kõik nagu üks mees Soome tööle. Ei teagi, kuidas mul seekord õnnestus neid niipalju kätte saada. Tundus, et kuidagi vähem autosid oli liikvel. Võibolla eelmise pühapäeva halb kogemus sundis osasid koju jääma. Samas ma ise olin ka aktiivsem ja liikusin õigemates kohtades, sadamas, bussijaamas, hotellide juures. Otsad olid küll lühikesed, aga neid oli palju.
Ühed rootsi tüdrukud, kellel oli õudselt palju pagasit, olid väljapaistvad selle poolest,  et neil võttis maksmine kole palju aega. Kõik otsisid taskutest münte, ja siis üks võttis välja roosa plekist tabalukukesega rahakassa ja otsis seal, siis nad vaidlesid, et kes kuipalju peab andma, lõpuks nad arvutasid veel valesti, pidin juurde küsima. Ja kogu see kammajaa mingi järjekordse 5-6 euri pärast.
Sadamate ja hotellide vahet sõeludes mõtlesin, et tegelikult on ikka õudne fossiilse kütuse raiskamine ja keskkonna reostamine see nende kodanike reisijate sageli ühekaupa vedamine neid lühikesi otsi. Võiks olla mingi suruõhuga toru või liikuv lint, millega nad saaks hotellist sadamasse sõita.
Kui laevapaus oli, läksin vahepeal Pelgulinna, et äkki tuleb mõni tellimus, aga ei tulnud, selle asemel tuli see pahane telefonikõne blogi pärast, mis kestis oma pool tundi. Algul oli helistaja ikka päris vihane, aga ma selgitasin viisakalt, miks ma seda kõike teen, ja kurtsin ka natuke, kui raske mul on ja et see blogi on osalt ka teraapia, ja kokkuvõttes ta ei olnudki enam vihane.
Pärastpoole sõidutasin ühe vene poisi Maardusse, kes rääkis, et ta töötab Saaremaa praami peal ja on meeskonnas ainus eestlane, aga ise elab üldse Kohtla-Järvel. Üritas väga püüdlikult eesti keelt rääkida. Siis ta veel kiitis mind hirmsasti ja ma kiitsin teda vastu. Vahepeal läks jutt ka poliitikale, ta oli olnud varem ka Tšetšeenias palgasõdur, ja ütles, et eestlased on muidu toredad küll, aga see ikka ei ole õige, et nad tštšeenide poolt on, et ei ole ikka mõtet igasugustele iseseisvust anda. Et vaat millised nad on, näiteks üks kerjas hiljuti talt raha. Asjaolude täpsustamisel selgus, et kerjaja oli hoopis mustlane, aga no ühed tšurkad kõik, eksole. Juhtisin jutu poliitikalt ära, paistis, et see heaga ei oleks lõppenud. Jätkasime siis üksteise kiitmist, et kui toredad me ikka oleme.
Tagasiteel eksisin natuke ära, ei saand enam hästi Maardust välja, gps ei tea seal ikkagi kõiki neid uusi teid.
Õhtupoolikul oli sündmuste tulipunktiks Kadriorg, kus toimus Hiina uue aasta pidustus. Sain sealt üsna mitu klienti, kuigi olukord oli üpris kaootiline, osad teed olid kinni pandud ja sellevõrra mujal rohkem autosid ning parkijaid, ja igasugu taksosid oli muidugi ka ennast sinna sättinud selleks mitte ettenähtud kohtadesse. Vahepeal käis Perenaine ja andis mulle teada, et novembrist jaanuarini on mu kogunenud võlg päevaobokite osas 540 €. Teist sama palju või veidi rohkem olen ma praeguseks võlgu oma korteriomanikule, ja natuke veel nipet näpet. Ühesõnaga, projekt "kolin Tallinna ja hakkan taksojuhiks" on miinuses üle 1200 euriga. Eriti vahvaks teeb selle fakti asjaolu, et ma rügan ööd ja päevad tööd teha, rohkem kui kunagi varem. See on ilmselge ebaõiglus, kui vaadata sotsiaalses plaanis.
Isiklikus plaanis, võttes arvesse seda, et kõik teised peale minu saavad suurepäraselt hakkama ja teenivad ise vähemalt rahuldavalt, tekitab alaväärsuskompleksi ning enesehaletsust. Et mul on midagi tõsiselt viga, et ma teen midagi otsustavalt valesti ja üleüldse elan valesti. Siia lisandub siis aina kasvav teadmine, nii mõnegi kolleegiga rääkides kinnitust leidnud asi, et taksojuhi edu aluseks on meeleseisnud, mis peaks jääma skaalal vahemikku ükskõiksus (take it easy) - positiivsus. Ütleme nii, et väga raske on seda asja kergelt ja mõnuga võtta, kui kuklas tiksuvad sellised võlad. Seega terve tööaja toimub minus sisemine võitlus sobiva meeleseisundi saavutamiseks ja hoidmiseks. See on väga raske vaimne töö, mida kohati saadab edu, kohati on tagasilöögid, mis tulevad enamasti siis, kui juhtub mingi jama või ebaõnn.
Aga Kadrioru hiina uusaasta külastajad, vähemalt need, kes minu taksoga sõitsid, ütlesid kõik, et nad muudkui aga osalesid seal üritustel, aga mitte tuhkagi aru ei saanud, mis seal tegelikult toimus. Paistab, et oli siis väga segane üritus.
Hilisõhtul olin jälle sadamas. Mitte ainult lennukid ei hiline talvel, vaid ka laevad. Toimus passimine, mille käigus jälgisin, kuidas nahkülikonnas bankovtšik sõitis päris-taksode peatuse taha kuskile imelikku kohta, ja meie omad siis parkisid ta kinni. Aga see bankovtšikut ei heidutanud, juu ta ikka kuidagi pärast välja saab või sõidab lihtsalt kuskilt üle kõnnitee. Vahepeal käisin korra sees vaatamas, et mis värk on, mis kl see laev siis tuleb. Tagasi tulles selgus, et vahepeal oli tulnud tellimus, mille ma muidugi kaotasin, kuna olin eemal. Jällegi selline tunne, et just mul on mingi needus peal - ei enne ega pärast ei toimu mitte midagi peale passimise, aga just sellel sekundil, kui mina ära olen, juhtub midagi.
Aga mingi reisija ma sealt sadamast lõpuks ikka sain.
Öötunnid olid vaiksemapoolsed nagu ikka, aga mitte siiski päris tühjad. Üks oli näiteks tellimus udupeene hotelli juurde, kus välismaa mees pani takso peale eesti tüdruku. Aga see tüdruk üldse ei tahtnud selle taksoga sõita, sõitis nurga taha ja siis läks välja. Sellistel hetkedel tuleb jumalat tänada sisseistumistasu olemasolu eest. Aga tudrukust ma saan täitsa aru, võibolla see oli ta viimane raha, mille ta oleks meelsamini millegile vajalikumale kulutanud. Need välismaa džentelmenid ei saa ikka meie oludest sageli aru ja teevad karuteeneid. Mind on ka näiteks täiesti tõsimeeli kutsutud kohtama Londonisse ja New Yorki, saamata aru sellest, et idaeurooplane peaks selliseks asjaks tükk aega raha koguma või siis mõne eduka projekti kirjutama.
Siis viisin veel kaks vene gaypoissi, kes rääkisid inglise keeles, Lasnamäele, ja ühe soomlase kasiinosse, kuigi ta algul tahtis minna McDonaldsisse. Veel pakkus ta välja, et ta võib maksta seksis, ja ütles, et see on muidugi nali, aga kuna ta tegi seda nalja mitu korda, siis oli tal tegelikult vist ikka tõsine soov. Maksmisel jäime siiski sularaha juurde.

Teisipäeva varahommikul läksin Lasnamäe tagaotsa, sest absoluutselt alati on sel ajal sinna tellimusi. Aga täiesti ilmselge on see, et kui mina sinna lähen, siis neid tellimusi ei tule. See-eest igal pool mujal on roheline tee! Soovitan kõigil taksojuhtidel sealt eemale hoida, kus mina olen, sest sealt ühtegi klienti nagunii ei tule.
No tunni aja pärast sain ikka ühe tellimuse sinna Priislesse, aga kusagil mujal olles oleksin kindlasti varem ja mitu saanud.
Pärast viisin veel ühe mehe tööle ja lapse kooli, samasid tegelasi olen ka enne sõidutanud. Hakkavad korduma juba.
Pikemat sõitu ka, üks välismaa mees tahtis sõita ühest rekkade esindusest teise, siis Lasnamäelt Jürisse. Näitas mulle telefonist aadressi, jälle selline koht, millest ma pole kuulnudki, aga gps õnneks oli sellest kuulnud ja viis meid kenasti kohale.
Kuskil keset päeva tuli üks avalik kaebus ühe auto kohta, et miks ta keeldus mingit klienti teenindamast. Ja kohe varsti selle järel alarm Tondil - st keegi juht seal oli paanikanuppu vajutanud, selle kohta tuleb automaatselt kõigile teade. Päise päeva ajal Tondil pekstakse, kuhu me oleme jõudnud! Mõtlesin, et ülemus nüüd peksab seda juhti, kelle kohta enne kaebus tuli. Aga siis tuli sellest autost teade, et kõik OK: Ju ta oli siis vist kogemata paanikanuppu vajutanud.
Sadamast viisin eesti prouad Ülemistele, rahval on kombeks reisi ajal sinna parklasse oma auto jätta. Prouad enne küsisid, palju maksam läheb, ma ütlesin, et 7 kanti, ja arve oligi täpselt 7.00 €. Imetlesime kõik koos minu ennustamisvõimet.
Tööpäeva lõpu kandis ei hakanud millegiga riskima ja läksin Mustamäele. No seal on sel ajal nii kindlalt tööd, et isegi minu halb karma ei suuda seda eemale peletada. Ootasin küll nats aega, aga sain hea otsa. Sauele, jälle sellsse salapärasesse kohta, mida ma pidasin ufode katsebaasiks. Aga tuli välja, et see on hoopisi pirukakombinaat, täitsa uus ja silti pole veel jõutud panna. Peale tulid sealt kaks noort naist, eesmärk oli viia lasteasutustesse kingituseks vastlapäeva puhul muffineid. Aitasin neil kaste peale laadida. Naised oli selle poolest vahvad, et tööasju rääkides sellise tavapärase turundus- ja tootearendusmula vahele poetasid nad üsna mahlakaid ja kohati isegi ropuvõitu väljendeid. Paistis, et nad võtavad oma pirukavbrikut tõsiselt ja mõnuga. Muffineid tuli viia mitmesse kohta, seega sõit tuli pikk ja tasuv. Lõpuks nad jätsid veel ühe kasti muffineid mulle. Kuna ma ise küll ei suuda kastitäit muffineid ära süüa, jagasin enamjao neist laiali sõpradele ja pereliikmetele. Paar tükki jätsin taksosse, paarimehele.Ülejäänud taksojuthidele pakkusin ka, aga keegi ei tahtnud.
Pärast läksin Ahtri bensukasse ja sain seal kokku teise meie firma autoga kogemata. Kuna ma olen aru saanud, et kõigil teistel meie juhtidel läheb hästi, siis olen jälginud, et kus nad on ja mis nad teevad. Et midagi õppida neilt. Nüüd mul oli hea meel, et olin ise otsustanud minna täpselt samasse kohta, kuhu teine, edukas juhti. Ajasime üsna tükk aega juttu, peamiselt toidukohtadest, aga üritasin ka tema käest kogemusi ja tarkusi kõrva taha panna. No natuke sain ka mingit infi. Näiteks, tegelikult ma üldsegi ei mõtle ega ratsionaliseeri üle, ka teised võtavad seda tööd mõistusega, näiteks tema peab täpselt samasugust tabelit klientide ja tellimuste aktiivsuse kohta, nagu minagi. Aga üldiselt oli see viga, et ma sinna jäin, ma ise oleks vetsus ära käinud ja kesklinna kaubakeskuse juurde läinud või midagi. See lõi mu rütmi segamini ja pärast ma ei osanudki midagi tarka peale hakata. Kõik kesklinna peatused olid täis, ühes seisis muuhulgas politseiauto, sinna ma ei mahtunud, tellimuste järjekord liikus aeglaselt, keerutasin ringi ja tundsin, kuidas tuju hakkab ära minema. Väike kadeduseuss näris ka, sest see teine juht oli loomulikult selleks ajaks juba miingi töö saanud. Lõpuks sundisin ennast paigale jääma ja rahunema, aga mingit tööd mul ikka ei tulnud. Läksin siis ühte peatusse tagasi, seal oli vahepeal ruumi tekkinud. Ja varsti sain ka tellimuste järjekorras esimeseks ja püsisin tegevusetult sel positsioonil pool tundi, mis ajas jälle vihale. Ja siis tuli üks tellimus, ja kohe selle järele tellimuse tühistamine! Kellega nii juhtub, kas mõne teise, eduka juhiga? Ei, minu, luuseriga. Meil on selline kord, et kui tellimus tühistatakse, siis see juht jääb ikka järjekorras esimeseks. Seda ei juhtunud. Helistasin siis dispetšerile ja küsisin, mis värk on, ja tema praktiliselt sõimas mu läbi, ütles et mu taksomeeter ei tööta korralikult ja mingit õigust järjekorras ette saada mul ei ole. Mis on täiesti jama jutt, sest mu taksomeeter oli igati töökorras. Helistasin ka Perenaisele ja rääkisin talle selle loo ära, näidiseks, kuidas mul viltu veab vaatamata tublidusele. Ülemus arvas, et tegelikult oli see ikkagi süsteemi viga, mitte kuidagi minu või taksomeetri viga, aga noh, mis see enam aitas.
Siis hakkas jälle rohkem tellimusi tulema ja väga kaua ma ei oodanudki, kui järg ka minuni jõudis. Ja hilistunnid läksid üllatavalt edukalt tööpäeva kohta. Ühe autotäie sain tuttavaid, tegelaskujusid minu eelmisest elust, oma valdkonna kõrgeid ülemusi. Nad tuli pärast tähtsat koosolekut kõik kodudesse vedada, sõit oli päris pikk ja päris lõbus oli nendega juttu ajada, nii taksondusest kui ka muust.
Ja sealt sain ka tagasitellimuse Lasnamäele, noormees rääkis tänavaaukudest ja jõudsime ühisele järeldusele, et ilmselt see tohutu kogus löökauke, mis praegu on tekkinud, on ikkagi mitte loodusnähtus, vaid need on reformarite puuritud, et õõnestada kesikute alustalasid.
Üks tellimus oli restorani juurde, mis oli suletud. Mõtlesin juba, et mingi tillikas, tüübid andsid ennast oodata ka päris kaua, aga ilmusid ikka välja. Oli selline vähe napsune seltskond. Ja siis hakkas mu taksomeeter tõesti jupsima, ei lasknud ennast tiksuma panna. Pidin raisale restarti tegema, õnneks seltskond oli nõus ootama, sest nad tahtsid maksta firmakaardiga ja kui taksomeeter poleks töötanud, siis poleks seda kusklt läbi tõmmata olnud.
Siis kihutasin sadamasse, aga jõudsin vähe hilja, juba olid kodanikud reisijad lahkunud. Läksin siis ühe sadama lähiste hotelli juurde, sealt tuleb vahel töötajaid koju viia, aga seekord nad vist ei lahkunudki tööpostilt. Seal seisi üks meie takso pausi peal. Mõtlesin, et mis ta seal seisab, huvitav. Aga siis sain aru. Hotellist väljusid kaks soome meest, ilmselt plaaniga lõbutseda, aga ei teadnud, kuhu minna. Taksojuht hüppas kohe välja ja lubas nad tasuta läheduses olevasse stripiklubisse viia. Onud olid sellega rõõmsasti pärid. Ja taksojuht saab pärast siis stripiklubilt boonust. Meil on ka tegelikult ühe klubiga selline diil, aga siiamaani ma ei ole küll kedagi sinna viinud, pole soovijaid olnud. Ilmselt tuleb neid soovijaid siis niimoodi ise püüdagi. Ei ole nagu päris minu rida, olgem ausad, see maailm tekitab minus pehmelt öeldes põlastust. Aga niiviisi suuremaid rahasid teenitaksegi.
Siis läksin vanalinna, sinna, kuhu mul on luba, aga enamikul teistel ei ole. See koht täitsa toimib, kui jälgida ümberolevate asutuste sulgemisaegu. Natuke ootasin seal, üle tee jazziklubis lauldi, et the roof is on fire, aga tegelikkuses olid katused lindiga piiratud, et sealt lumi ja jää kaela ei sajaks. Ilmselge vastuolu pildi ja heli vahel. Siis tuli üks välismaa mees ja tahtis sõita läheduses olevasse hotelli. Hakkasin minema õigusjärgset teed, et mitte sõita seal, kus sõita ei tohi, aga venelased blokkisid jälle mul tee ära. Pidin siis ikka minema läbi vanalinna, aga enne kirjutasin auto numbri üles. Et kui nt police tuleb, siis mul on hea põhjus, miks ma vales kohas sõidan. Ja teiseks, ülemused on vist hakanud tegelema selle maffiaga, siin neil päevil anti teada, et mingid tüübid olla kätte saadud ja paluti teada anda neil, keda on ähvardatud. Annan siis nendest jobudest ka teada, see pole esimene kord, muarust oli sama auto ka.
Nagu aru olen saanud, siis sellisel kellaajal mingeid tellimusi pole üldse mõtet oodata ega mingit tähelepanu pöörata, mitmes sa seal järjekorras oled, sest sa võid sinna esimeseks ööks otsaks jäädagi. Et siis tuleb hulkuvaid kliente leida. Läksin Tommi grilli juurde ja ka seekord oli see produktiivne mõte. Seal olid kaks kena noormeest, kes tahtsidki kohe sõita. Ja üks neist, nagu selgus, oli veel kolleeg meie firmast. Ajasime mõnusalt juttu ja üldse oli tore. Õnneks ma teadsin neid kohti, kus nad sõita tahtsid, üks oli selline tänav, kust tuleb kogu aeg läbi sõita, ja teist tänavat teadsin ka hästi, kuna mul elab seal üks sõber. Lõpuks andisn kutile veel muffineid, ja ta oli igatahes väga rõõmus ja rahul, lausa pisarateni liigutatud.
Kuna sellest sihtpunktist oli hea kohe ära parki sõita, siis otsustasin selle positiivse emotsiooniga ka öö lõpetada.

Aga üldiselt, jah, ükspäev siin lugesin oma võlgu kokku ja kuulutasin välja ametliku masenduse. Ma arvan, et on OK üks päev masenduses olla küll. Pärast läksin sõbrale külla, jõime ära suure pudeli viina, puistasime vastastikku südant ja kergem hakkas.
Arvestades, kui halvasti mul majanduslikus mõttes on läinud, võiks ju arvata, et kõige targem on see jama ära lõpetada, aga samas siis ei ole mul ju üldse mingit sissetulekut. Kuna võlad on suured, siis ma ei saa mingit vahet sissetulekutes jätta. Pean vait olema ja edasi teenima. Ja teine asi, see kõik on minu jaoks ka väljakutse, ma tahan proovida nii palju kui võimalik, kas ma närin sellest läbi, kas ma saan hakkama. See oleks minu jaoks suur asi mitte ainult tööalaselt, vaid üldse eluliselt. Aga FIEks ma ikkagi hetkel ei julge hakata, vähemalt mitte enne, kui olen endale ära tõestanud, et olen võimeline hakkama saama. Praegu oleks see liiga suur risk ja vastutus.

X-faktor

Pühapäeva varahommikul sain taas osa laupäeva õhtust. Üsna mitmed pidutsejad sai koju viidud. Sündmuste tulipunktiks ikka Hollyka ja korstnapühkija plats, kus nädala sees võib niisama passida tunde, aga nädalavahetusel käib väga tihe elu. See on isegi ohtlik. Seal on need parkimiskohad sõidusuunaga tervnurgas, seega sinna tagurdada on suht mõttetu, samas kui ära minema hakkad, siis väljatagurdamine on ka ohtlik. Taksosid liigub ootamatult igas suunas, inimestest rääkimata. Mingi hetk koputas üks korpulentne onu aknale, vaatas väga etteheitva pilguga otsa ja küsis, et miks ma talle otsa sõitsin. Vabandasin ennast neljaks, küsisin ega ta viga ei saanud, ja õnneks ta rahunes ja andestas. No seal tõesti ei näe, vaatad ühele poole, vaatad teisele poole ja seni on esimeselt poolt juba mõni inimene või auto ette tulnud.
Action käis kuskil 6ni, igatahes 7st olid seal ainult jõlkujad, kes ei taha kuskile minna, vaid tahavadki sama koha peal passida, olgu siis ajaveetmise, lantimise, pudelikorjamise või varastamise eesmärgil.
Sain veel ühe tellimuse, selline soliidne noormees tahtis koju sõita. Kõigepealt ta küsis, et ega ta juhuslikult alkohoolik ei ole, kui juba kolmandat päeva joob. Ma avaldasin arvamust, et ei ole, et see on lihtsalt pikaleveninud pidu. Siis ta küsis, kas mul pole peavalurohtu või narkootikume. Mul ei olnud, mainisin, et ei tahaks ka tänu narkootikumidele vanglasse sattuda. Siis hakkas härra väga elavalt vanglast rääkima. Selgus, et tal oli võimalikuks vangistuseks kõik plaanid tehtud. Et kui temal mõni "skeem lappama läheks" ja ta kinnimajja satuks, siis tema valiks kindlasti üksikkongi, kuna kena poisina ei sooviks ta jagada tuba mõne sarivägistajaga.
Pärast uinakut suundusin sadamasse, sest oli selline uimane pühapäev, kui linna peal eriti midagi ei toimunud. Sain sealt sellise paari, naine oli vist soomlane, aga mees oli eestlane. Juba ammu Soome läinud, endine Vanemuise ooperisolist. Seal töötas koorides 10 aastat ja saab nüüd 1000€ pensioni, aga 25 aasta eest Eestis solistina saab 75€. Läksid Viimsi spasse lõõgastuma.
Mõtlesin, et natuke passin seal Spa juures ja ennäe imet, saingi sealt ühe proua peale. Sõitis ka Viimsisse, aga kuna Viimsi on suur ja lai, siis oli pikk ots. Mulle võõras kant, aga väga meeldiv, suurem jagu teest läbi metsa. Küsisin proualt, kas seal seeni ka on, ta teadis rääkida, et eriti ei ole, ainult tõmmuriisikaid mõnes kohas. Üldse on nii hea, kui saab kuskil ilusas kohas sõita, eriti kui see toimub valgel ajal. See kesklinn ja Mustakas on hirmsasti ära tüüdanud. Millegipärast eriti vihale ajab mind Sõpruse puiestee. Kui vähegi võimalik, sõidan Mustakale Sütiste kaudu, seal ka vähemalt mõni kilomeeter ilusat männimetsa tee ääres.
Linnas peatuses oli minu ees jälle üks samasugune Hyundai sama akuprobleemiga. See viga on ikka epideemiline neil.
Sõitsin veel siia-sinna, vedasin poodlejaid poodidesse ja Kalevipoegi sadamasse. Aga õhtul tuli tõeline vaikelu. Mina läksin oma statistikale toetudes suurte lootustega Rocca al Mare kaubakeskuse juurde, aga ei liikunud seal midagi. Ainus lohutus see, et mitte kuskil ei liikunud mitte midagi, nagu taksomeetri raportitest nägin. Lõpuks läksin Mustakale ära Bamba juurde ja ennäe, sealt sain ühed mitte Kalveipojad, aga vist siis Murometsid, kes olid Norras töötanud ja väga purjus. Üks neist kõigepealt enne autosse istumist otsis mööda Bambat oma mütsi tükk aega taga, ei leidnudki, ja teine unustas pärast oma mütsi ja kindad autosse. Sõitsid mööda Mustamäed kodudesse ja juhatasid mulle teed mööda mingeid erilisi urkaid, kuskilt läbi turgude ja garaažide vahelt. Kahju, et meelde ei jäänud. Üks neist ütles lõpuks, et temagi on olnud taksojuht, ja just see bankovtšik (ma ei tea mis see sõna tähendab, aga see tähistab neid vene maffiataksosid), kes minusuguseid tümitas.
Kuna linnas oli olukord täiesti lootusetu, läksin sadamasse. Esimesest laevast ei jõudnud minu järjekorrani ühtegi klienti. Jäin siis järgmist ootama, sest paremat ideed ka polnud. Ajasin seal teiste juhtidega juttu, õigemini rohkem kuulasin. Palju huvitavaid lugusid ja ka üht-teist kasulikku infot kõrva taha panemiseks, et kuidas asjad käivad. Näiteks rääkisid nad, et boankovtšikud pidid olema Mupo kaitse all. Kõlab loogiliselt, sest nad rikuvad kõikvõimalikke seadusi, aga midagi nendega sellest ei juhtu. Parim ravim nende vastu pidada olema fotoaparaat. Mina ei ole veel niipalju raha teeninud, et osta omale fotokas või nutitelefon.
Ka teisest laevast ei saanud ühtegi klienti, paar inimest vist ainult läks üldse takso peale. Perenaine passis ka seal ja temagi jäi ilma, lootsin et vähemalt siis selle päeva kohta ta saab aru, et mitte midagi ei ole teha - surnu p***st peeru ikka ei saa. Lahkudes jäin sinna natuke mökutama ja vedas, sain vähemalt tellimuse sealt ühest sadamahotellist personali kojusõidutamiseks. Siis käisin veel korra bussijaamas, sain sealt ühe transferi lennujaama, vat-ei-teagi-kelle-poeg Leedust sõitis välismaale tööle. Bussijaamas õpetasin endast veel algajamale juhile, millised on suhted taksomeetri ja auto aku vahel.
Väga ebaproduktiivne päev oli. Loodan siiralt, et see oli aasta kõige hullem päev ja et edasi saab minna ainult paremaks. Päeva esimeses pooles katsetasin uutmoodi mõtlemist (vt sissekande teine osa), siis läks veel suhteliselt hästi, aga õhtupoole väsisin ära, ei jaksanud enam, ja hakkasin vigu tegema.

Teisipäev oli natuke huvitavam. Kodanikest reisijatest varahommikul meenuvad kaks taas välismaale tööle minejat, seekord mitte ehitajad, vaid sportlased, kes mängisid mingis Soome võistkonnas. Mis ala, ei saanud aru. Ikka sama jutt - vähemalt 10x teenistuse vahe isegi siis, kui oled teises riigis tükk maad madalamas liigas, kui kodumaal oleks.
Siis tulid mitmed targad naised, kes teadsid täpselt, kuidas ma peaks sõitma. Üks juhtas mind omaarust ummikutest kiiremini  mööda - läbi veel suuremate ummikute. Mis teha, klient on kuningas. Siis oli üks tüdruk, kes tuli politseist, ja heitis mulle ka ette, et sõitsin suure ringiga. Andsin talle siis ise lahkudes jootraha. Aga asjata. Spestsiaalselt mõõtsin kaardi pealt pärast ära, minu valitud tee oli tegelikult lühem, kui tema eelistus. Jälle see vanalinn, kust tuleb emmalt-kummalt poolt ringi minna, pääsu ei ole. Teine selline imelik koht on valik, mis tekib alati mingites suundades - kas minna läbi päris kesklinna või Liivalaia kaudu - mingitel juhtudel jällgi puhtalt maitse asi, aga igaüks arvab end täpselt teadvat, kust ikka otsem ja paremini saab.
Kesklinna kaubakeskuse juures passides tuli üks mees ja küsis kerjuse kohta, et kas ta on seal juba ammu ja kas ma olen tähele pannud, on ta petis või ehtne. Minu arust oli too ehtne. Mees jäi sinna veel tükiks ajaks passima ja kerjust jälgima. Ilmsetl mingi kerjuste pimp.
Edasi tuli terve kari kontorirahvast ühest kohast teise vedada, igast rahvusest ja stiilist, nii ülbikuid kui muhedikke. Vahelduseks üks proua haiglast Jürisse, kellel oli tuvastatud vererõhk ja kohe emosse pandud, aga siis selgus, et õnneks ei olnudki midagi eriti viga. Jüris olin esimest korda valgel ajal, sain teada, et endine Sommerlingi sovhoosi pealinn. Aga seal ei töötanud pangaterminaalid, pidin heategevuse korras proua rahaautomaadi juurde sõidutama.
Õhtul sain suure tagasilöögi. Passisin ühte alati kindlat tellimust Tondilt, ühe firma töötajate kojuviimine, mis käib nagu kellavärk iga päev samal ajal, alati vähemalt 1 autotäis, aga on ka olnud kuni 4. Seekord ei olnudki suurt karja taksosid sinna ootama kogunenud, jõudsin küll veidi varem, aga esimesena, ja mujal oli nagunii vaikne. Nautisin olukorda, jõin kohvi ja ära ootasin - tuligi see tellimus! Olin nii õnnelik ja enda üle uhke. Ja siis  - plaks - tellimus tühistati! No mida. Midagi sellist juhtub ilmselt kord sajandis, ja ikka peab see juhtuma just minuga. St tellimusi tühistatakse ikka aeg-ajalt, aga sellist kindlat asja... uskumatu ebaedu. Väga raske on sellises olukorras säilitada positiivset mõtlemist.
Kesklinnas oli vaikne õhtu nagu ikka tööpäeviti. Ühe tellimuse sain Egoisti restosse. Omaarust olen juba nii osav, ei hakanud gps-u panema ega kaarti vaatama, aga kokkuvõttes sõitsin 3x Vene tn edasi-tagasi, enne kui selle üles leidsin. Lihtsalt ei märganud. No õnneks aega oli, hiljaks sellepärast ei jäänud. Sõitjateks olid hollandalsed, kes tahtsid maksta sulas, aga mul polnud tagasi anda, ja maksid siis ikka kaardiga. Väike segadus tšekkidega tänu sellele, näis kas üldse läheb selline variant arvesse, kui kviitung on sularaha peale aga maksekinnitus on pangast.
Kuna seekord oli mul üksik 24h vahetus, st kui see läbi, saab rahulikult puhkama, otsustasin katsetada, et milline on ikkagi täismatsuga ööelu tööpäeval ja olla kl 4ni hommikul välja. Enda turgutamiseks võtsin vahepeal ka kohvi. Üldiselt ma olen selline vanakooli kohvijooja, ei ole ma õppinud neid lattesid ja espressosid hindama, aga hetkel oli selline tunne, et prooviks espressot. No ei erinenud see Olerexi espresso ei oma maitseomadustelt ega kanguselt mitte millegi poolest sellest kohvist, mis ma hommikuti ise endale kruusi teen. Tasub ikka jääda vanade liistude juurde, eriti kui sa ei viibi parjasti nt Itaalias, vaid suvalises bensiinijaamas.
Vähkese kannatlikkuse abil osutus öö päris produktiivseks. Üks tellimus tuli sadama odavasse hotelli. Sealt tuli peale väga purjus, päevinäinud Soome keskealine punkar, käes lömmis õllepurk, ja palus end viia rockibaari linnast väljas. Kui ma üldse midagi lõbustuskohtadest tean, siis just rockibaaridest, aga ühtegi sellist, mis oleks linnast väljas, küll ei meelnunud. Viisin ta siis Woodstocki, ja ta paisis selle üle päris õnnelik olevat.
Siis vaatasin korra Vene-Viru risti, ajastasin õieti, kui seal mingeid kohti just suletakse. Ja saingi kaks svipsis härrat, kusjuures nad sõitsid päris pikalt, üks tuli viia hotelli ja teine läks suisa Pritale edasi.
Tulin linna tagasi, mõtlesin, et nüüd küll aeg magama minna, aga läksin korra igaks juhuks Tommi grilli juurde, mõtlesin, et teen seal ühe suitsu enne vahetuse lõpetamist, kui muud kasu pole. Aga oligi üks härra, kes küsisi, kas takso on vaba. Sisse astudes ütles ta millegipärast tutvustuseks, et ta on küll vangis olnud, aga ei ole kedgi maha löönud. Muidu pastis selline tavaline korralik mees. Maksis ilusasti kaardiga. Nii et seekord ma sain veel tänu hilistele öötundidele oma päevarendigi kokku!
Seega, kui vähegi jaksu on, st kui ei ole 48h vahetus, tasub sobiva meeleolu korral ikkagi hommikuni välja linna peal olla. Pole ju suurt vahet enam, kas minna magama kl 2-3 paiku või 4-5 paiku.


Mõned päevad tagasi helistas Perenaine meie OÜ-st ja pakkus sellist varianti, et ma saaksin hakata FIEna poolt autot rentima. Esimesel hetkel kõlas see viisaka tõdemusena, et katseaega pole läbitud ja et parema meelega tahaks ta must nüüd lahti saada. Mis on täiesti arusaadav, sest tuleb välja, et mina olen ainuke, kes on rendirahasid võlgu. Mis tekitas minus muidugi suure pettumuse ja portsu võimetut viha, sest oma arust ma olen olnud väga usin, tegelenud töö teadusliku organiseerimisega ja andnud igas mõttes oma parima, et teenida nii endale kui ülemusele. Ja kuna praegu on väidetavasti tõesti kõige kehvem aeg, siis ma lootsin, et kõigil on kehvasti, mitte ainult minul. Aga ei, tuleb välja, et ainult mina olen see luuser, kes üldse hakkama ei saa.
Paarinaine, noorem tüdruk, kes ka meie auto peal on, ja kellel ka alguses palju jamasid oli, on nüüdseks igati plussis, tööga rahul ja plaanib oma OÜd teha. Üks vene poiss teise auto pealt pidi lausa ülearupalju kaardimaksete tšekke tekitama, nii et Perenaine peab talle kogu aeg tagasi maksma. No kurat, kuidas see võimalik on? Küsisin Perenaiselt, et huvitav, mis ma siis valesti teen. Ta arvas, et ma ei tee midagi valest, aga mul on vale suhtumine, et ma mõtlen ilmselt liiga palju selle peale, et see 100€ päevas kokku saada. No ma ei tea, kas ma just selle 100 euri peale niipalju mõtlen, aga kui seda tõdemust veidi laienda, siis põhimõtteliselt on tal õigus. Ma mõtlen liiga palju. Võibolla ka kardan liiga palju, kuigi ma seda endale ei tunnista. Muidugi ei ole ma ainus inimene, kel on sellised takistused, ja muidugi on need probleemid saatnud mind ka teistes eluvaldkondades, aga taksonduses kajastuvad sellised mõtteklombid väga konkreetselt kassas, mitte lihtsalt ei tekita mingit abstraktset frustratsiooni.
Mõtlemises iseenesest ei ole muidugi midagi halba, aga oluline on mitte jääda kinni kinnismõtetesse. Ehk siis, mingi mõte tuleb ära mõelda ja sellest siis lahti lasta, võimaldada tal hakata ise edasi toimima. Tuleb õppida mõtlema kahte asja korraga, siis ei jää ühte mõttesse kinni. Kinnismõtted tekitavad asjatuid pingeid ja ei ole produktiivsed. Olen seisukohal, et inimese keha ja vaim on tervik, ja kui sellest lähtuda, siis on tegelikult mul see jalavalu ka tingitud liigsest pingest. Keha kordab automaatselt seda, mis peas toimub, ja keha kaudu saab omakorda mõjutada peas toimuvat. Katsetasin neil päevil, kui oli eraviisiliselt vaja pikki autosõite teha, püüda olla rooli taga rohkem lõdvestunud (no päris lõdvaks lasta ei saa, eks ole, siis on kohe kraavisõit). Istme reguleerimise, sõidustiili muutmise ja teadliku keha kontrollimisega oli see võimalik. Tulemuseks, et jalg väga ei valutanudki, pärast 525 km läbimist ma ei olnudki lombakas, ja lisaks kulus oluliselt vähem kütust.
Taksoga neid lühikesi otsi tehes päris samu trikke kasutada ei saa, aga see-eest on võimalik arendada teisi trikke, näiteks sobivatel hektedel teadlikult lõdvestuda. Katsetasin ka seda viimastel tööpäevadel ja mingil määral see toimis.
Mõtete ja emotsioonide kontrollimist oskan ma ka üldiselt päris hästi. Olen tegelenud joogaga päris põhjalikult ja seal õpitu on tegelikult korduvalt mu elu päästnud. Ainuke jama on selles, et aeg-ajalt ma unustan ära, et peaks väheke jälgima, mis seal peas üldse toimub, ja üritama seda korrastada. Selles mõttes on hea, et Perenaine nüüd tähelepanu juhtis ja mulle meelde tuletas, et tegelikult algab kõik peast.
Soovide täitumise kohta räägitakse erinevates õpetustes suht sama asja, ja neid asju, mida räägitakse, on tegelikult 2, ja nad on esmapilgul täiesti vastandlikud. Ühelt poolt soovitatakse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa pead sellele keskenduma ja energia sinna suunama. Teiselt poolt jällegi on levinud arvamus, et soovidest tuleb lahti lasta, et sa saad just seda, millest sa täielikult loobunud oled. Kuidas neid kahte põhimõtet koos rakendada, see on mulle alati mõistatus olnud. Põhimõtteliselt peaks vist olema nii, et sa mõtled ühe soovi ära, paiskad sellesse mingi energia sisse, ja siis lased sellest lahti, loobud sellest. Teoreetiliselt on see lihtne, praktikas on harva olukordi, kus sellist metoodikat saab lihtsa vaevaga ellu viia.
Ehk siis, kui rääkida taksotööst, siis ma peaksin mingni aja pühendama sellele, et investeerida energiat edukaks tööks: see tähendab nii praktilisi asju, nagu näiteks info kogumine ja analüüsimine, kui ka lihtsalt kõvasti soovimist. Ja siis teistel hetkedel, peamiselt siis konkreetse tööprotsessi käigus, laskma selle kontsentreeritud energia vabaks, laskma tal ise mind jutida ja toimima ilma liigselt kalkuleerimata, intuitiivselt, ilma raha peale mõtlemata, rohkem fun-iga. Ei ole lihtne, aga võimalik, peab vähemalt üritama.
Miks ma seda kõike siin taksonduse kontekstis kirjutan? Asi selles, et taksotöös on palju sellist, mida ei saa puhtalt ratsionaalsusega planeerida ega kontrollida. Alati on mingi x-faktor, millele on raske seletust leida. Seda võib nimetada vedamiseks, seda võib nimetada juhuseks. Aga kui mõnel inimesel pidevalt on head juhused ja teisel jälle üldse ei vea, siis paratamatult tuleb sellest järeldada, et see, kellel üldse ei vea, teeb siiski midagi valest. Näiteks mõtleb valesti, suhtub valesti.
Näited. Tööpäev öösel Hollyka juures seisab paarkümmend taksot, enamik neist on oodanud seal juba oma tunnikese. Siis tuleb veel üks takso, täpselt samasugune, nagu kõik teised taksod, jääb korraks seisma, ja just parasjagu tuleb see ainuke klient selle tunni aja jooksul, ja võtab just selle takso. Miks?
Või veel. On sellised ajad ja kohad, kus on alati tööd. Näiteks tööpäev lõpus kesklinnas ja Mustamäel, või puhkepäeva öösel kesklinnas. Siin pole väga vedamist vaja, on vaja lihtsalt kohal olla. Siis on sellised kohtad ja ajad, kus on väga suure tõenäosusega tööd, aga on siiski ka võimalus, et seda tööd seal ei ole. Näiteks see üks varahommik, kui ma passisin Kristiines 2 tundi tühja, või eelmine kord see kindla Tondi tellimuse tühistamine. Nendel inimestel, kes võlgu ei ole ja hästi teenivad, selliseid asju ilmselt ei juhtu, ja paraku ei oska ma sellele muud selgitust leida, kui see, et nende suhtumine, võime nähtamatu tegelikkusega koos liikuda on parem.
Ja siis on veel ajad ja kohad, kus on töö saamine äärmiselt vähetõenäoline, näiteks kui sõidad öösel kliendiga Sauele, siis on praktiliselt võimatu, et saad Sauelt tagasi linna töö. Aga selliseid asju on mul vahel juhtunud, ja ilmselt just sellepärast, et taolistes olukordades ma lasen ennast mentaalselt täiesti lõdvaks ja mul puudub igasugune kinnisidee, et ma peaks sealt töö saama. Lasen selle soovi vabaks, ja siis ta võibki täituda.
Kolmas näide. Kaks taksot on umbes sama kaua kesklinna peatuses oodanud. Ühte istub klient, kes sõidab kõrvaltänavasse, maksab viis euri, ja see juht on 5 min pärast sealsamas peatuses tagasi passimas. Teise taksosse istub klient ja sõidab näiteks Tartusse (juhile paari päeva teenistus korraga) või vähemalt Keilasse.
Sellised juhused ei sõltu mitte mingil kombel sellest, kui tubli ja töökas või isegi kui kaval sa oled. Need sõltuvad x-faktorist.
Kas on mingeid võimalusi selliseid juhuseid kontrollida? Kindlasti leidub inimesi, kes ei usu, et on. Aga oma kogemusest tean, et kui juba on kumuleerunud paar halba vedamist, siis viib see meeleolu alla, mis omakorda hakkab külge tõmbama aina uusi halbu juhuseid. Sellest ringist saab välja alles siis, kui juhtub midagi nii jaburat, et ei viitsi enam muretseda, hakkad naerma ja lööd käega, ja siis hakkab uuesti vedama. Järelikult, see protsess on juhitav oma mõtlemise ja tunnete juhtimise kaudu, ja seda peaks ju inimene, mõistusega olend, mingilgi määral suutma.
Normaalsed inimesed muidugi teevad seda kõike alateadlikult, ilma siukse teoretiseerimiseta, nagu mina siin. Aga mis teha, mul on olnud raske lapsepõlv karmis nõukogude liidus jne jne, loomulikud instinktid on viga saanud, hirmud on kogunenud, ja nii ma pean siis nüüd siin üritama teooriat rakendades briljantsetele praktikutele järele jõuda.
Tulles tagasi võimaliku FIEnduse juurde, siis praegu kaalun seda võimalust. See on muidugi selles mõttes soodsam, et ära andma ma pean konkreetselt poole vähem raha. Kuna ma senimaani ei ole ju ikkagi lausa poole kogukassa ulatuses miinustes, vaid ikka otsustavalt vähem, siis järelikult peaksin ma vähemalt plussi jääma. Teine asi on muidugi see, et siis ma pean ise oma makse maksma ja eraldi ettevõtjana Taksofirma all on ka vist natuke rohkem mingit vastutust, kui kellegi töötajana. No maksundusest vist ei ole mõtet väga pikalt siin rääkima hakata, see ei lõpe hästi. Aga väike arvutus näitab, et isegi kui ma jätkan tööd sellise teenistusegea, nagu praegu, peaksin ma selle fiendusega vähemasti mitte midagi kaotama, võrreldes praeguse olukorraga.
Kommentaariks veel niipalju, et üldiselt seda fiendust kirutakse, et OÜ on parem, aga taksonduses on ikkagi FIE täiesti arvestav variant. Seal on mingeid nüansse, mida muudes valdkondades ettevõtetel ei ole. Kasvõi näiteks see, et OÜ ei saa autot juhtida, aga füüsiline isik saab. Ma nüüd uurin seda värki, loen riigiportaale ja lepingupõhjasid ja mõtlen. Ega siin vist ei maksa ka üle mõelda, kui vaadata, millised koopainimesed on FIE-na hakkama saanud, siis minusugusel tarkpeal ainus võimalik takistus olekski ülemõtlemine ja ülepingutamine.
Ja üks isikliku tagapõhjaga argument FIEks hakkamise juures on veel. Üldiselt ma ei saa öelda, et mu elu oleks väga halvasti läinud, aga on paar sellist komistuskivi, mis on mind kogu aeg saatnud. Paar sellist asja, mis seisavad alati nagu müür tee peal ees ja on seal seisnud juba mitu põlvkonda. Mingid negatiivsed mustrid, mis aina korduvad. Ja üks neist on suhe rahasse ning igasugusesse ärisse. Lühidalt öeldes, ei ole ma kunagi raha armastanud, ja loomulkult ei ole raha ka mind armastanud. Võibolla on nüüd elus tulnud see periood, kus see müür tuleks ületada. Iseseisvaks ettevõtjaks hakkamine on paras šokiteraapia selle protsessi alustamiseks.
Oh isver-susver, oleks seda kõike enne taksojuhiks hakkamist teadnud...

Jaanuari kokkuvõte

Kõigepealt ülevaade kahest viimasest tööpäevast ja lõpus väike kokkuvõte hetkeseisust  - mina kui taksojuht.

Pärast mu eelmist vahetust oli üks esikumm tühjaks läinud, selgus, et katki (ärge imestage, mu enda autol juhtus hiljuti just sedaviisi, et kumm läks tühjaks, aga katki ei olnud!). Selle jooksu hind läheb siis 3 inimese vahel jagamisele, kes selle auto peal sõidavad, sest täpselt pole võimalik kindlaks teha, kelle süü. Need paugud avalduvad hiljem. Arvati, et äärekivi. No eks ma olen ka ikka mõnda neist põtkinud. Samas kahtlustan, et süüdi võivad olla löökaugud. Ausalt öelda ma ei ole kunagi elus niipalju löökauke näinud, kui praegu. Need on need ilmad, kus päeva jooksul võib tempertuur 20 kraadi kõikuda. Sellist kohta linna peal leida, kuhu veel mõni löökauk mahuks, on juba suht raske.
Kolmapäev algas väga nirusti. Varahommikul passisin järjekorras esimesena Kristiine piirkonnas - kohas, kus ikka midagi liigub, aga tellimuse sain alles 2 tunni pärast. Kl 8 olid juba ummikud, Tulika ristis oli veel keegi rikki läinud ja seisis tee peal ees, nii et jäin natuke hiljaks. Aga saime ühe vanema proua päris kaugele linnast välja supermarketisse tööle sõidutatud siiski õigeaegselt. Ei teadnud tema kus see market seal on ega ka mina, aga õnneks paistis tee pealt kätte.
Vedas, sain sealt ka tagasitellimuse lennujaama, ja ka lennujaamas läks seekord hästi. Pärastpoole käisin korra bussijaamas, Perenaine II oli mulle hiljuti rääkinud, et see polegi nii õudne koht, kust eemale hoida, nagu ma olen seni teinud. No ei tea, oli ikka suht õudne. Absoluutselt ei saanud aru, mis seal toimus. Mitme firma autod sabas, transfeeri ootajad jälle oma klientidest ilma jäämas, autod suvaliselt tulemas ja minemas - ühesõnaga mõttetu kaos, tõmbasin sealt uttu.
Mõned tavapärased sõidud veel, siis tuli jälle aega raisata hoolduses ja akukeskuses käimise peale. Kuna Perenaine viis mu sealt pärast koju ja tegin ühtlasi pausi, siis päevarendist see maha ei läinud. Aga aega võttis ikkagi rohkem, kui tavapärane lõunauinak. Mingid seisakud ja jamad on sellesse töösse sisse programmeeritud, sellega tuleb ilmselt lihtsalt arvestada, et aeg-ajalt ikka midagi juhtub ja mõnikord tuleb tööaega kulutada mingitele mõttetustele.
Pärastlõunal, kui kontorirotid lõpetasid ja läksid squashi mängima, tundsin mina enda alles tööpäeva alguses olevat.  Üks tellimus oli väga huvitavalt sõnastatud - kliendiks oli märgitud MEESTERAHVAS. Tavaliselt on ikka nimi, või siis lihtsalt, et kliendile. Meesterahvas oli venekeelne, mužik siis, sõitis päris pikalt, käis linna peal mingeid asju ajamas ja pärast Lasnamäele. Sealt sain ka tagasitellimuse, mis viis mind ajas tagasi soojadesse mälestustesse selle töö algusaegadest - tuli minna ühte elektroonikatehasesse ja pärast sõita ühte asutusse Ülemiste Citys - kaks kohta, mille otsimisega ma omal ajal kurja vaeva nägin, eluohtlikke trikke tegin ja dispetšerilt sõimata sain. Nüüd juba tuttavad kohad..
Vahepeal vaatan ikka taksomeetri süsteemist raporteid, et mis toimub, ja kui mõni takso midagi väga järjekindlalt teeb, siis jääb silma, number jääb meelde. Vaatasin, et üks on juba varahommikust peale Maardus. Oleks pausi peal, siis selge, hakkas jooma. Aga oli ootejärjekorras. Mõtlesin, et on ikka jäärapäisus - nui neljaks Maardus tellimust oodata on peaaegu sama, mis seista keset Vabaduse platsi ja oodata, et meteoriit pähe kukub. Aga ta oli seal minu järgmise päeva vahetuse lõpuni. Vahepeal isegi saatsin dispetšerile sõnumi, et kontrolligu, äkki on midagi juhtunud. Aga keegi midagi ei vastnud, ei teagi, mis ta seal passis. Loodame, et hakkas ikka jooma, et midagi hullemat polnud.
Õhtutundidel sain jälle tellimuse siis, kui olin järjekorra suht lõpus, tänu oma vanalinna loale. Igaüks ei või sinna hotelli sõita. Kohale jõudes käisin viietärni vetsus. Viietärni vets tähendab hirmsat raiskamist, käte kuivatamiseks on froteerätid, mis pärast iga kasutamist prügikasti visatakse.
Olen välja töötanud omale söödaratsooni, et kuidas niimoodi süüa, et palju raha ega aega ei läheks, aga samas oleks maitsev ja tervislik. Viimased leiutised: isetehtud beebiprogandid (mitte need kallid bensukast, aga odavatest poeomadest lõigutud). Samuti isetehtud wrapid - hea kaasa võtta, ja paned sinna sisse mis iganes häid asju tahad, ja palju odavam, kui osta.
Ühelt kliendilt sain jälle teada, et kust lapsed tulevad. LAPSED TULEVAD KUSKILT SEALT TAGANT. Noh, seda ta ütles siis, kui ta oma lapsele mingisse mängutuppa järele läks.
Kui Perenaisega suhtlesime, siis ta rääkis, et oli just trahvi saanud moblaga rääkimise eest 100€. Varemalt olla politsei meie firmat hoidnud, aga hiljaaegu olla üks taksojuht vaba aega veetund politseinikule mingi hirmsa arve väänanud, ja pärast seda olla ka meie privileegid otsas. Vat nii.
Hilisel ajal oli jälle päris palju passimist iga töö vahel, nagu ikka tööpäeviti. Ühed eredamad kliendid olid mehed, sellised tõelised machod, mingid edukad börsimaaklerid vist, aga rääkisid terve tee juuksuritest, et kes kus käib ja kus parem on.
Õhtu lõpetuseks oli üks kutt, kes tuli Hollyka juures ja palus, et kas ma viin tema sõbra koju, et sõber on Valge Mees ja et ta on väga haige, et ainult süda ja aju töötavad, muud organid mitte. Sõber seisis ise veidi eemal laternaposti najal ja siis ma mõtlesin, et ju ta siis ongi nii haige ja täitsa liikumatu, et kaaslane on ta sinna posti vastu lihtsalt püsti pannud. Aga selgus, et suutis ikka ise taksosse tulla. Ja valge oli ta küll, albiino. Sõitis minu kõrvaltänavale, võtsin seda kui märki, et ka mul on aeg koju magama minna.

Neljapäeva hommikul sain väga hea töörea peale. See on mingi minutite mäng, kui satud õigel ajal startima, siis jõuad igale poole tsipa enne teisi ja saad kõik tellimused endale. Aga planeerida seda väga hästi ei saa, kõik alati sõltub tundmatutest muutujatest. Kõigepealt viisin emafirma töötajad hotelli tööle, siis tuli üks tegelane lennujaama viia, nagu ikka. Sisse astudes ta ütles, et naistaksojuht toob õnne. Hääle ja olemise järgi ma olin terve tee veendunud, et tegu on keskealise daamiga, aga lõpuks nägin, et oli hoopis nooremapoolne mees.
Olen päris kõvasti statistikat teinud, et millal kuhu tellimusi tuleb, ja see hakkab juba ka kasu tooma. Olin üsna kindel, et Laagrist tuleb tööd, ja sättisin ennast sinnapoole. Aga väga kaugele ei viitsind minna, läksin Nõmmeni. Selleks ajaks oli keegi teine meie juht ka sinna jõudnud, nagu süsteemist nägin. Panin siis Hiiu poole minema, tema järgi. Ma liikusin Vabakal, tema ilmselt Pärnu maanteel. Niimoodi virtuaalselt rallisime siis üksteise võidu Laagri poole. Jõudsin enne! Ja saingi selle tellimuse. Adrenaliin oli päris üleval.
Pärastpoole tuli mingi autoteeninduste rida. Kõik inimesed sõitsid erinevatest linnaotstest erinevatesse autoesindustesse millegipärast. Üks proua oli kusagilt Pääskülast, vaatasin, et vist ei leia maja üles, sest tellimuses oli maja numbrile lisaks veel mingi number, aga kaardil oli B, et siis tähed. Risikisin ja läksin ikka selle kaardi järgi ja õieti tegin.
Kuskil 11 paiku tegin Järvel pausi, ei jaksanud enam, käisin söömas jne. Ja pärast seda sai töö otsa, ülejäänud päev oli suuresti passimine. Kui heal tööreal oled, ei tasu maha tulla, katkeb ära. Samas ma ei ole ju robot, ikka on vahel vaja füsioloogilis vajadusi rahuldada ka, ja see maksab sageli kurjalt kätte.
Sain lõpuks ikka ühe nätsumulle puhuva neiu Trummi tänavale viia, siis oli mõistus otsas, mitte kuskil mitte midagi ei liikunud. Läksin Pelgulinna, sest juhusliku tellimuse tõenäosis sinna oli sama suur kui igale poole mujale, aga seal kedagi teist taksot ei olnud. Keerasin seljatoe alla ja lihtsalt tukkusin pool tunnikest või nii. Ei tulnudki sinna tellimust, aga olles natuke puhanud, vaatasin et kesklinna on taksodest tühjemaks jäänud, kõik olid kobaras koos sadamas valget laeva ootamas. Kesklinna ostukeskuse juurest sain ühe iriseva muusiku, kellele ei meeldinud minu valitud marsruut. No kahjuks see vanalinn on juba kord seal ees, et emmalt-kummalt poolt peab sellest ringi sõitma, ja kust siis nüüd otsem ja kiirem on, see on suuresti maitse asi. Aga tuju rikkus ära. Peaks kuidagi õppima vinguvate klientide emotsioonide positiivseks keeramise kunsti.
Üldse on mul sellesse töösse selline love-hate relationship. Kui parajasti häsit läheb, siis õudselt meeldib, aga kui halvasti läheb, siis tundub see kõik maailma kõige hullem p----auk.
Pärast oli veel üks natuke niru juhtum. Pangatädi pidi sõitma mingite hankedokumentidega täpselt kl 2ks äärelinna mingisse riigiametisse, seal pidi nii olema, et kui 1 sekundi hiljaks jääd, siis enam neid pabereid vastu ei võeta. Ma arvasin, et ma tean seda maja, aga pärast tuli välja, et vale maja teadsin, tegelik maja oli 1 blokk edasi. Aga ta oli teisel pool teed ja sinna ei saanud laksti keerata, tihe liiklus ka, oli vaja mingi ring teha, ja ma eriti täpselt seda ringi ei teadnud. Ühesõnaga, ta ei jõudnud sinna. Tegelikult see ei olnud minu süü, sest poleks jõudnud ka siis, kui oleksin kohe õige maja juurde läinud, ja mingi tähtsa asja jaoks peaks ikka rohkem aega varuma, mitte lootma 10 min-ga teise linna otsa jõuda. Aga ikkagi, natuke paha tunne jäi, väga osav ja kogenud juht oleks ta ilmselt suutnud mõnedele eeskirjadele lõivu makstes sinna kohale viia.
Noh ja siis oligi vahetus praktiliselt läbi. Nillisin veel viimase minutini, et äkki saan kesklinnast kedagi peale, aga ei jõudnud ära oodata.
Nende kahe päevaga suutsin üle hulga aja päevarendid kokku saada ja ülemust rõõmustada, aga ise teenisin 10 (kümme) eurot. Tore. Poleks eelmisest korrast natuke alles olnud, poleks olnud millegi eest isegi tankida vahetuse lõpus.

Ja nüüd. Tegin jaanuari kokkuvõtte. Siin on siis puhtad faktid:

Statistikat:

• Teenistus: 418 €
• Kogunenud võlg tööandjale: 147 € (päevatasudest, mille pean ära andma panga- ja firmakaardimaksetes. Sisaldab autorenti, riigimakse, Taksofirma teenuseid, tasapisi kogutavat omavastutust auto kahjustuste puhuks).
• Keskmine päevateenistus: 36,34 €
• Keskmine kütusele kulutatud summa päevas: 26,50 €
• Tasulise parkla kuutasu: 30€ (vajalik auto hoidmiseks puhkeajal).
• Sõite vahetuses keskmiselt: 18 (see teeb ca 1 sõit tunnis, arvestusega et ca 6 tundi 24h vahetusest kulub söömisele-magamisele)
• Töötunde kuus: 276 (normaalne 8h tööpäeva puhul oleks 184. Seega, kui teeksin seda tööd normaalkoormusega, oleksin teeninud 397,3 €. Tunnihind on 1,5 € - niru.)

Kui ma sellele tööle asusin, siis räägiti teenistusest 600-1000 € kuus. No ongi peaaegu 600, aga töökoormus on 1,5x suurem, kui tavalisel tööl.

Ülemused väidavad, et poolest jaanuarist poole märtsini on kõige halvem aeg ja et ülejäänud ajal on täiesti normaalne teenida 100€ päevas. See on suhteliselt usutav, detsembris põhimõtteliselt teenisin päris hästi, samas olin siis rohkem algaja. Seega, aeg näitab.

Ja nüüd taksojuhi töö swot analüüs lähtudes praegusest kogemusest:

Tugevused	Nõrkused
Regulaarne sissetulek + alati võimalus oodatust suuremaks teenistuseks. Huvitav töö: meeldivad aspektid on suhtlemine, logistika, autoga sõitmine, linna tundma õppimine, põnevus. Hea tehniline varustatus Taksofirma poolt. Tööks sobivad isikuomadused (rahulikkus, julgus, süsteemne mõtlemine, hea uni). Toob endaga kaasa senisest tervislikumad eluviisid (sport ja tervislik toit on vältimatu, liiga palju süüa, juua ja suitsetada pole aega). Täiesti uus kogemus. Väga konkreetne motivatsioon: kui ei tööta, siis ei söö. Varasemast efektiivsem ajakasutus (eelnevas elus oli palju vaba aega, enamus kulus laisklemisele). Arendab seni kängujäänud positiivseid isikuomadusi (intuitsioon, suhtlemine, majanduslik mõtlemine). Turusituatsioon - inimestel on vaja alati ringi sõita, pole vaja turundada.	Töötamine tekitab võlgu. Väga vähe vaba aega. Mõjub tervisele halvasti (sundasend, unerežiim). Sagedased takistused töös (auto tehnilised probleemid jms). Taksofirma halb sisekommunikatsioon (parem informeeritus võimaldaks efektiivsemalt töötada). Vähesed sotsiaalsed garantiid. Tasu ei laeku panka, ei saa laenu võtta. Mitte eriti säästlik auto. Äritegevust takistavad isikuomadused ja veendumused. Kulutused töötegemisele: kütus, tasuline parkla. Halvad töötingimused (puudub puhkeruum, parkla halvas korras jne). Kliima - autos palav, väljas külm, jalad märjad või külmetavad.
Võimalused	Ohud
Vahetada taksofirmat endale soodsamks (vajalik eeluuring, kas on soodsamat varianti). Luua oma firma (panna teised enda heaks tööle, hankida säästlikum auto, vähendada kasumiteenijate arvu, kes on toiduahelas minust kõrgemal). Kasvavad kogemused, sellest tulenev väiksem kütuse- ja ajakulu. Peagi valmiv uus kontor - paremad töötingimused. Illegaalsed sissetulekute suurendamise võimalused (lõbumajade teenindamine, salakütuse kasutamine, ergutite tarbimine, alkoholi ja uimastitega äritsemine, klientide petmine ja väljapressimine) - jääb ära.	Liiklusõnnetused. Auto kahjustused, mis tuleb ise kinni maksta. Kuritegevuse ohvriks langemine. Võlgade kuhjumine. Lootuse luhtumine, et alates kevadest on parem teenistus. Võimalik turusituatsiooni halvenemine (edasine majanduslangus, fossiilsete kütuste ammendumisega kaasnevad probleemid, muudatused seadusandluses).