Tere siis uuenenud lugejaskonnale! Uutele soovitan alustada algusest, lugeda ära vähemalt paar esimest postitust, muidu ei saa äkki aru, mida ma siin jahun.
Reedel oli mul ette nähtud lühike, 12-tunnine vahetus, aga kuna järgmsena pidi tulema Perenaine ise, ja ta ütles, et ta kindlasti ei tule mitte kl 4 hommikul, vaid kõige varem kl 12 päeval, siis sain kauem olla. Millegipärast arvas ta ka, et sel juhul ma võiks tulla hiljem, näiteks kl 6 õhtul, mitte kl 4. Mina nii ei arvanud, sest 4-6 õhtul on just hea aeg saada asjalikke kliente, kes teavad, kuhu nad minna tahavad, ja maksavad kaardiga. Aga ta oli vist ikkagi öelnud Paarinaisele, kes oli enne mind, et ma tulen hiljem, igatahes kui kohale jõudsin, siis teda veel ei olnud. Helistasin, ja õnneks oli ta nii kena ning tuli kähku kohale. Mingi aeg kulub vahetuse lõpus nii ehk naa tankimisele ja asjade kokkukorjamisele. Temal on neid asju alati palju. Temast jääb autosse alati nii kasutatud kui kasutamata salvrätte, tühja taarat, poolikuid sigarette, isikuandmeid sisaldavaid dokumente ja palju muud. Ta kandis küll mitu sületäit ära oma autosse, tehes seda väga kiiresti, aga siiski jäi taas osake toidujäätmetest ning kviitungitest mulle ära visata. Mis teha, tegu on sellise spontaanse ja kirgliku inimesega, kelle puhul laastud lendavad, kui metsa raiutakse.
Aga õnneks mul vedas kohe. Või võibolla ei vedanud, võibolla kandis vilja põhjalik vaimne ja füüsiline ettevalmistus tööpäevaks, mida kroonis vanniskäik. Või ehk oli asi selles, et reede lihtsalt on hea päev. Igatahes sain ma kohe sealtsamast pargist tellimuse kaugesse kaunisse linnaäärde raudteetranspordfirmasse (üritan nüüd kirjutada rohkem nii, et säilitada klientide anonüümsust, no antud juhul peab vist küll täiesti kuu pealt kukkunud olema, et mitte aru saada, millega tegu). Sealt tuli peale jälle sakslane, millest ma järeldan, et firmas toimuvad muudatused ja nendega kaasnevad uued transpordivahendid on vist seotud mingi Saksamaaga aetava äriga. Sakslasel helises telefon ja ta hakkas andma ülevaadet eestlastega äriajamise hetkeseisust. Mu saksa keele oskus on küll kehv, aga sellest sain aru küll, mida tähendab alustuseks, ilmselt vastuseks küsimusele, kuidas läheb, öeldud Schlecht! Edasine jutt jäi küll veidi segaseks, aga igatahes ütles ta, et raudteertanspordi firmas valitseb kaos ja kõik on totaalselt unlogisch. See pealtkuuldud kõnelus ei süvenda optimismi meie raudteetranspordisektori tuleviku osas.
Sakslane lennujaama viidud, otsustasin kihutada Mustamäele. Seal jooksis tellimuste järjekord kenasti nagu ikka tööpäevade lõpus, aga siis ma tegin ise sellise toreda liigutuse, et vajutasin ennast järjekorras viimakseks. Taksomeeter läheb alati natuke segi, kui on olnud tellimuse tühistamine, mis Paarinaisel ilmselt oli siis olnud, ma üritasin aparaadile mõistust pähe panna, aga unustasin, et selle funktsiooni käivitamisel satun ise saba lõppu. Aga vat sedasorti möödalaskmised mu tuju ei riku, sest nende puhul on selge, et tegu pole mingi müsika või needusega, vaid lihtsalt ise oled vahel loll, asi selge, ja ikka juhtub. Ja see viga ei maksnud ka kurjalt kätte, sest kohe tuli tellimus Laagrisse ja mul õnnestus imekähku asukohta muutes see endale saada.
Mul on tegelikult Mustakal passimiseks väga hea koht välja vaadatud, sealt on võimalik ühe minutiga paigutada ennast ümber Tondile või Järvele, paari minutiga Nõmmele ja 5 minutiga Õismäele, kui peaks selguma, et neis paigus on konjunktuur muutunud oodatust soodsamaks.
Aga selline tellimuste hiilimine on mõtekas ainult mingitel kellaaegadel, peamiselt siis, kui liiguvad kodanikud reisijad ja kontorirotid ning muud töötajad. Aegadel, kui liiguvad vaba aega veetvad inimesed või ka shoppavad inimesed, ei ole sellele kõigel erilist mõtet, kasulikum on püüda oma jahisaak otse tänavalt. Puhkepäeva ööseti on tellimusi võtta suisa kahjulik, sest suur jagu neist tühistatakse või klient ei ilmu välja - põhjuseks üldjuhul teada-tuntud rahvavaenlane alkohol. See kõik on nüüd jällegi minu jaoks suhteliselt uus järeldus, mis senisest kogemusest tehtud.
Teine värske teema, mis mind vähemalt see päev aitas ja loodetavalt aitab ka edasi, ongi see, et taksojuht peab olema jahimees. Iseenesest loogiline, aga mulle uudne, sest mul on ilmselt loomupärane jahiinstinkt vähearenenud, ei ole ma sellega hiilanud ei karjääris, äris ega isiklikus elus. Täiesti puudu ta mul siiski ei ole, avaldudes näiteks seenekorjamises, kus mulle absoluutselt rohkem meeldib jahti pidada näiteks üksikutele seenekestele enne jaanipäeva või pärast mardipäeva, samas kui lausseptembris peoga riisikaid korvi ajada tundub suht tüütu. Teiste juhtidega rääkides olen tähele pannud neid kasutavad jahindusest tulnud kõnekujundeid. Ja tõepoolest, see muudab töötegemise põnevamaks, kui võtta end jahimehena ja kliente jahisaagina. Ning aitab ka psühholoogiliselt näiteks olukordades, kui on tegu ülbete ja nipsakate klientidega, kes suhtuvad sinusse nagu orja, siis on hea mõelda, et tegelikult oled sa hoopis jahimees ja klient on raudadesse jäänud kärnas rebane. Eriti hästi maksvaid kliente võib võtta kui trofeeloomi. Või kui on tavaline tore klient, siis saab ta mõelda näiteks armsaks linnukeseks, kelle sa rõngastad ära ja lased hella paitusega pärast jälle lendama.
Laagrist ja Hiiult tulid peale kaks vahvat segaperekonna esindajat, eestlanna ja tema venelannast vennanaine. Venelanna rääkis väga head ja mahlakat eesti keelt ja tema vene keel oli muidugi veel mahlakam, mis, kui ta telefonis kellegiga rääkis, tõi meelde soojad mälestused Venemaa sõpradest. Daamid läksid restorani ja kinno ühe neist sünnipäeva tähistama, ja vanuse sain ka jutust teada: 21 aastat + 10 aastat elukogemust. Väga delikaatne definitsioon 31-le.
Siis käskisid hääled ja statistiline analüüs minna Haaberstisse, mis oli seekord hea mõte, kohe kaubakeskuse juurest tuli peale Läti daam, kes oli külastamas turismimessi. Taksos hoidis ta millegipärast kogu aeg käes nutitelefoni ja jälgis sealt gps-is teekonda. Ta küll vist ei teinud seda minu kontrollimisest, vaid turismitöötaja loomulikust huvist kaartide vastu, aga iseenesest hea nipp hoidmaks taksojuhti asjatuid ringe tegemast. Hotell, kuhu ta läks, oli minu jaoks uus sihtpunkt ja tänu sellele pidin kliendi aja ja raha kokkuhoiu mõttes tegema jälle ühe sellise pöörde, mida teha ei tohiks ja mida ametlikus ideoloogias meie Taksofirmas kunagi ei tehta, aga millesarnaseid ma kogu aeg näen tehtavat. Ma arvan, et kui olla veendunud, et see ei ole ohtlik üheski mõttes, siis on see OK.
Pärast tuli viia keegi välismaa noormees trenni, iseenesest tuttav koht mulle, aga pärast kaardi pealt vaatasin, et läksin ikka igavese ringiga küll seekord. Otsemat teed ma küll aimasin, aga ei julgenud ette võtta, kuna polnud kindel. On selliseid kohti kesklinnas, kus on palju risti-rästi väikseid tänavaid, mõnedest ei tea kas need ongi üldse tänavad, osad on ühesuunalised, mis on mulle veel natuke hirmutavad kohad. Peab selle võimaliku otsetee teinekord, kui aega on, ise läbi proovima, et kas toimiks.
Järgmiseks sattusid autosse kaks väga närvilist noort daami, kes pidasid teel telefonidraamasid, nutsid, muutsid mitu korda sihtkohta ja läksid mitu korda riidu, lõpuks võtsid koera ja sõitsid ühte väga soliidsesse asutusse. Soliidne asutus asus Kadriorus, kuhu ma otsustasin natukeseks jääda, ja jälle õieti tegin. Sain peale järjekordse kasinosõltlase. Erinevalt eelnevatest oli too väga positiivne, ta üldse ei häbenenud ega põdenud oma harrastust, vaid oli selle peale uhke. Oli käinud mingil võistlusel, kus oli võimalk võita priireis Las Vegasesse. Kui küsisin, et kas õnn siis naeratas, siis ta ütles, et reisi küll ei võitnud, aga šansid tõusid 1:1000st 1:37ni, mis on väga hea tulemus. Ehk siis, tal on nüüd 943x väiksem tõenäosus tasuta Las Vegasesse saada, kui enne, või midagi sellist.
Siis läksin jällegi sadamasse valget laeva ootama, aga teised ootajad, st taksojuhid, tõmbasid pooled millegipärast ühel hetkel uttu, ja siis muudega rääkides tuli välja, et see oli tšarterreis. Ma muidugi tean mida tšarter üldjoontes tähendab, aga antud juhtumil jäi natuke segaseks, et miks ma siis netist sõiduplaane uurides pole mingeid tšartereid täheldanud ja üldse, kuidas neid siis muudest eristada. Aga see pidi tähendama seda, et neid reisijaid ei lasta sealt laevast välja enne kui järgmise päeva hommikul. Lasin siis ka sealt jalga ja läksin teise sadamasse, kus oli natuke ootamist, aga siis sain sealt selles mõttes hea jahisaagi, et sõideti päris kaugele, Piritale, aga selles mõttes oli kehva, et see meespool saagist oli just selline ülbik, keda on hea kärnas rebaseks mõeld, kes käsutas mind pagasiluuki lahti tegema (mida ma muidu täitsa ilma käsutamata ju ka teen) ja nõudis sooduskaardi registreerimist poole sõidu pealt, kus ta tahtis ise maha minna, keeldudes aru saamast, et see on tehnilistelt võimatu, või õigemini küll võimalik, aga tuleks kokkuvõttes neile kallim, sest siis tuleks ju uus sõidu alustamise tasu.
Reedene rõõm oli see, et sain kohe Piritalt ka tagasitellimuse. Oli selline kellaaeg, kus inimesed lahkuvad külast ja lähevad koju. See on nii tore, sest lahkujad sõitsid suisa Nõmmele, mis on meeldivalt kaugel ja muidu ka ilus. Sõitjateks oli sõnakehv, aga vaimukas paarika, st nad ei rääkinud palju, aga sellega, mida rääkisid, sai nalja. Kõike ei mäleta, aga kui tee ääres nägime politseid üles panemas kõik puhuvad aktsiooni, siis tekkis meil arutelu, et ei tea kas kõik taksos olijad pannakse puhuma ja arvutatakse koos juhiga keskmine joove, ja kas sel juhul tuleks trahv ka võrdselt kolmeks teha. Siis pärast hakkas mees mingit nalja viskama naise kallal, et no kes siis nüüd taksoarve maksab, ja siis nad küsisid minult nõu. Siis ma ütlesin, et mina teid ei laulatanud ega tea, mida te oma abielutõotuses taksoarvete kohta lubasite. Mees arvas, et me võiks selle ka kolmeks teha, sest saime ju võrdselt sõita, ja mina võiks lausa rohkem maksta, sest ma tohtisin veel juthida ka.
Ja ka Nõmmele käskisid hääled mul korra paigale jääda, ja ennäe, just ühe suitsu kaugusel oligi järgmine tellimus - noormees, kes rääkis jällegi taksondusest ja uuris elu. Paistab, et osasid kohe huvitab see asi.
Mingi hetk vahepeal olin ühed toredad tuttavad daamid viinud kiirtoidukohta sööma. Nüüd oli möödunud 2 tundi ja nad helistasid, et oleks vaja neile järgi tulla. Siis ma mõtlesin, et sinna kiirtoidukohta küll ei julge minna, kus pannkookide söömine 2 tundi aega võtab.
Siis tuli veel üks hilisõhtune sadamatripp soome prouaga ja oligi aeg vanalinna hiilima minna. Sealt tulid kohe peale ühed nooremapoolsed kutid, natuke kahtlased tundusid, aga võtsin nad ikka peale, ja muud hullu nendega polnudki, kui et nad tahtsid tee peal kogu aeg mingit raha vahetada ja välja võtta, aga mingeid automaate ja muid asju nagu eriti teele ei jäänud. Vist olid minemas mingeid arveid klaarima, kohtumispaik oli bussijaama Kodused Toidud. Seal omakorda jõlkus mingi esmapilgul veel jubedam seltskond ümber bemmi, esialgu ma ei saanudki aru, mis nad tahtsid, aga kokkuvõttes selgus, et olid täiesti ohutud maamehed Raplast, kellel oli bensiin otsa saanud ja kes tahtsid sõita tanklasse. Esialgu küsisid minult kanistrit, mida mul muidugi polnud, aga tanklas vedeles neid ohjeldamatult maas - mul ei tulnud ka kohe meelde, aga rahval on kombeks tanklas klaasipesu sisse valada ja kanister samasse vedelema jätta, tõepoolest. Said siis poisid oma bensu sealt kätte ja kenasti auto juurde tagasi minuga. Tegelikult oli mul endal ka õudne nälg, heameelega oleks sinna sööma jäänud, aga seltskond, kes seal ümber jõlkus, oli kokkuvõttes ikkagi natsa kahtlane ja tõmbasin uttu. Olin terve aja söönud ainult porgandi ja paar müslibatooni, ja kuskilt ei paistnud ka lähitulevikus aega ega võimalust einestada.
Öö jooksul vedasin veel mõnigaid rohkem ja vähem purjus inimesi nii tellimusel kui tänavalt, oli ka kaks untsus tellimust, üks oli sellepärast, et dispetšer andis vale aadressi. Sinna oli tellitud 2 autot, jõudsime teisega umbes samal ajal kohale ja tõdesime, et seda maja pole olemas. Teine juht helistas siis kliendile ja selgus, et mõeldud oli hoopis ühte ööklubi paar blokki edasi, aga selleks ajaks olid need seltskonnad juba oma tee leidnud. Teine juhtum oli F-hoonesse, kus ka klient oli teise taksosse istunud ja ära sõitnud, aga kuna seal oli mingi suurem pidu, siis sain ikkagi ühe noorpaari sealt peale.
Vahepeal oli veel üks huvitav klient, tuli peenest vanalinna hotellist, aktsendi järgi sakslane, aga rääkis eesti keelt. Probleem oli selles, et naisel oli peavalu rohtu vaja, aga hotellis ei olnud, ja olla öeldud, et kui ka oleks, siis nad ei tohiks anda (?). Seega oli tarvis valveapteegis ära käia. Kui rohi ostetud ja vestlus jätkus, siis selgus, et ega tegelikult naisel parajasti pea ei valutanudki, aga ta olla kartnud, et äkki hakkab hommikul valutama. Ja sellepärast saadeti siis vaene mehike öösel taksoga apteeki. Väga preventatiivne naine tal.
Lõpuks sai napsutajatest kõrini ja kell oli ka juba sealmaal, et lennureisijad aktiviseerusid. Viisin ühe härra siis lennujaama, aga olin juba nii väsinud, et unustasin taksomeetri käima panna, poolel teel tuli meelde. Mõtlesin varem, et kuskil 7st võiks pausi teha või üldse ära magama minna, aga ikka veel ei raatsinud, vedasin veel ühe õllepurgiga ärikliendi ära. Pärast tegin väikse pausi Kristiines, kus ju ka võiks mõnin tellimus või iseg muu klient olla, aga ei olnud. Lõpuks ometi sain ühe kohvi juua ja ühe salati süüa. Üks teine juht, kes ei hiilanud just hammast suure arvuga, oli ka seal ja imestas, et ma pangakaardiga salatit söön. Ajasime natuke juttu, siis ta läks ära bussijaama, ja prast selgus, et õieti tegi, seal toimuski mingi liikumine.
Aga mina siis mõtlesin, et on aeg vist minna ja vaadata, kas neid vaeseid tšarterreisijaid, keda on öö otsa vangistuse hoitud, on äkki hakatud laevast välja laskma. Seal oli päris mitmeid teisigi taksosid samas lootuses, aga sadamast väljus ainult üks McYveri soenguga ümar soome proua, kes võttis hoopis ühe teise firma minibussi, ei tea kas ta arvas, et ta tavalisse autosse ei mahu sisse. Siis mõtlesin veel kaval olla ja minna lennujaama, kus oli parasjagu vähe autosid, aga koha peal selgus, et kõik lennukid hilinevad. Ja siis sain aru, et tark oleks ikka olnudki 7st tuttu minna, nagu mõttes oli. Tuleb ikka oma esialgseid impulsse rohkem usaldada. Üks asi on jahiks soodne meeleolu, aga teine asi on see, et ega surmväsinud jahimehest nagunii asja ei ole. Kui juba hakkavad juhtuma asjad, nagu taksomeetri käima panemise unustamine, rohelise tule all peatumine ja käiguvahetamise unustamine, siis on küll ilmselgelt aeg puhkama minna.
Aga üle hulga aja teenisin päris hästi, päevarendi sain topelt tasa, mis kustutab natuke võlga, ja endale jäi ikka ka pärast tankimist miskit. Oleks võinud muidugi ka rohkem jääda, kui öösel oleks vedanud vähe pikemaid otsi. Ja muidugi ma pean tänu oma võlgadele kõik kohe ära andma. Aga vähemalt võlad ei kasvanud.
Hommikul, või õigemini päeval, kui ärkasin, oli täiega pohmakas. See pole esimene kord - kui oled öö otsa napsuste inimestega suhelnud, siis on hommikul endal ka pohmakas. Siis helistas Perenaine, et jälle on autole mingi kriips juurde tulnud. See võis muidugi ka olla eelmisest vahetusest, või minu vahetustest, keegi ei tea. Ise küll ei mäleta, et mingi otsustav pauk oleks olnud, no eks muidugi on neid jääkonarusi ja lumealuseid ääre- ja muid kive, mida sa ei näe, aga ma arvan, kui oleks mingi kriimu jättev asi olnud, siis ma ikkagi oleks tundnud ja mäletaks. Aga keegi peab selle nüüd jälle kinni maksma. Õnneks ta läheb remondipaketti koos kõigi muude kriimudega millalgi kevadel, eks siis selgub lõplik damage rahakotis. Aga vat selliste asjade pärast ma niiväga ei kipugi oma firmaks või FIEks hakkama, sest siis on sellised asjad kohe 100% minu kaelas.
Reedel oli mul ette nähtud lühike, 12-tunnine vahetus, aga kuna järgmsena pidi tulema Perenaine ise, ja ta ütles, et ta kindlasti ei tule mitte kl 4 hommikul, vaid kõige varem kl 12 päeval, siis sain kauem olla. Millegipärast arvas ta ka, et sel juhul ma võiks tulla hiljem, näiteks kl 6 õhtul, mitte kl 4. Mina nii ei arvanud, sest 4-6 õhtul on just hea aeg saada asjalikke kliente, kes teavad, kuhu nad minna tahavad, ja maksavad kaardiga. Aga ta oli vist ikkagi öelnud Paarinaisele, kes oli enne mind, et ma tulen hiljem, igatahes kui kohale jõudsin, siis teda veel ei olnud. Helistasin, ja õnneks oli ta nii kena ning tuli kähku kohale. Mingi aeg kulub vahetuse lõpus nii ehk naa tankimisele ja asjade kokkukorjamisele. Temal on neid asju alati palju. Temast jääb autosse alati nii kasutatud kui kasutamata salvrätte, tühja taarat, poolikuid sigarette, isikuandmeid sisaldavaid dokumente ja palju muud. Ta kandis küll mitu sületäit ära oma autosse, tehes seda väga kiiresti, aga siiski jäi taas osake toidujäätmetest ning kviitungitest mulle ära visata. Mis teha, tegu on sellise spontaanse ja kirgliku inimesega, kelle puhul laastud lendavad, kui metsa raiutakse.
Aga õnneks mul vedas kohe. Või võibolla ei vedanud, võibolla kandis vilja põhjalik vaimne ja füüsiline ettevalmistus tööpäevaks, mida kroonis vanniskäik. Või ehk oli asi selles, et reede lihtsalt on hea päev. Igatahes sain ma kohe sealtsamast pargist tellimuse kaugesse kaunisse linnaäärde raudteetranspordfirmasse (üritan nüüd kirjutada rohkem nii, et säilitada klientide anonüümsust, no antud juhul peab vist küll täiesti kuu pealt kukkunud olema, et mitte aru saada, millega tegu). Sealt tuli peale jälle sakslane, millest ma järeldan, et firmas toimuvad muudatused ja nendega kaasnevad uued transpordivahendid on vist seotud mingi Saksamaaga aetava äriga. Sakslasel helises telefon ja ta hakkas andma ülevaadet eestlastega äriajamise hetkeseisust. Mu saksa keele oskus on küll kehv, aga sellest sain aru küll, mida tähendab alustuseks, ilmselt vastuseks küsimusele, kuidas läheb, öeldud Schlecht! Edasine jutt jäi küll veidi segaseks, aga igatahes ütles ta, et raudteertanspordi firmas valitseb kaos ja kõik on totaalselt unlogisch. See pealtkuuldud kõnelus ei süvenda optimismi meie raudteetranspordisektori tuleviku osas.
Sakslane lennujaama viidud, otsustasin kihutada Mustamäele. Seal jooksis tellimuste järjekord kenasti nagu ikka tööpäevade lõpus, aga siis ma tegin ise sellise toreda liigutuse, et vajutasin ennast järjekorras viimakseks. Taksomeeter läheb alati natuke segi, kui on olnud tellimuse tühistamine, mis Paarinaisel ilmselt oli siis olnud, ma üritasin aparaadile mõistust pähe panna, aga unustasin, et selle funktsiooni käivitamisel satun ise saba lõppu. Aga vat sedasorti möödalaskmised mu tuju ei riku, sest nende puhul on selge, et tegu pole mingi müsika või needusega, vaid lihtsalt ise oled vahel loll, asi selge, ja ikka juhtub. Ja see viga ei maksnud ka kurjalt kätte, sest kohe tuli tellimus Laagrisse ja mul õnnestus imekähku asukohta muutes see endale saada.
Mul on tegelikult Mustakal passimiseks väga hea koht välja vaadatud, sealt on võimalik ühe minutiga paigutada ennast ümber Tondile või Järvele, paari minutiga Nõmmele ja 5 minutiga Õismäele, kui peaks selguma, et neis paigus on konjunktuur muutunud oodatust soodsamaks.
Aga selline tellimuste hiilimine on mõtekas ainult mingitel kellaaegadel, peamiselt siis, kui liiguvad kodanikud reisijad ja kontorirotid ning muud töötajad. Aegadel, kui liiguvad vaba aega veetvad inimesed või ka shoppavad inimesed, ei ole sellele kõigel erilist mõtet, kasulikum on püüda oma jahisaak otse tänavalt. Puhkepäeva ööseti on tellimusi võtta suisa kahjulik, sest suur jagu neist tühistatakse või klient ei ilmu välja - põhjuseks üldjuhul teada-tuntud rahvavaenlane alkohol. See kõik on nüüd jällegi minu jaoks suhteliselt uus järeldus, mis senisest kogemusest tehtud.
Teine värske teema, mis mind vähemalt see päev aitas ja loodetavalt aitab ka edasi, ongi see, et taksojuht peab olema jahimees. Iseenesest loogiline, aga mulle uudne, sest mul on ilmselt loomupärane jahiinstinkt vähearenenud, ei ole ma sellega hiilanud ei karjääris, äris ega isiklikus elus. Täiesti puudu ta mul siiski ei ole, avaldudes näiteks seenekorjamises, kus mulle absoluutselt rohkem meeldib jahti pidada näiteks üksikutele seenekestele enne jaanipäeva või pärast mardipäeva, samas kui lausseptembris peoga riisikaid korvi ajada tundub suht tüütu. Teiste juhtidega rääkides olen tähele pannud neid kasutavad jahindusest tulnud kõnekujundeid. Ja tõepoolest, see muudab töötegemise põnevamaks, kui võtta end jahimehena ja kliente jahisaagina. Ning aitab ka psühholoogiliselt näiteks olukordades, kui on tegu ülbete ja nipsakate klientidega, kes suhtuvad sinusse nagu orja, siis on hea mõelda, et tegelikult oled sa hoopis jahimees ja klient on raudadesse jäänud kärnas rebane. Eriti hästi maksvaid kliente võib võtta kui trofeeloomi. Või kui on tavaline tore klient, siis saab ta mõelda näiteks armsaks linnukeseks, kelle sa rõngastad ära ja lased hella paitusega pärast jälle lendama.
Laagrist ja Hiiult tulid peale kaks vahvat segaperekonna esindajat, eestlanna ja tema venelannast vennanaine. Venelanna rääkis väga head ja mahlakat eesti keelt ja tema vene keel oli muidugi veel mahlakam, mis, kui ta telefonis kellegiga rääkis, tõi meelde soojad mälestused Venemaa sõpradest. Daamid läksid restorani ja kinno ühe neist sünnipäeva tähistama, ja vanuse sain ka jutust teada: 21 aastat + 10 aastat elukogemust. Väga delikaatne definitsioon 31-le.
Siis käskisid hääled ja statistiline analüüs minna Haaberstisse, mis oli seekord hea mõte, kohe kaubakeskuse juurest tuli peale Läti daam, kes oli külastamas turismimessi. Taksos hoidis ta millegipärast kogu aeg käes nutitelefoni ja jälgis sealt gps-is teekonda. Ta küll vist ei teinud seda minu kontrollimisest, vaid turismitöötaja loomulikust huvist kaartide vastu, aga iseenesest hea nipp hoidmaks taksojuhti asjatuid ringe tegemast. Hotell, kuhu ta läks, oli minu jaoks uus sihtpunkt ja tänu sellele pidin kliendi aja ja raha kokkuhoiu mõttes tegema jälle ühe sellise pöörde, mida teha ei tohiks ja mida ametlikus ideoloogias meie Taksofirmas kunagi ei tehta, aga millesarnaseid ma kogu aeg näen tehtavat. Ma arvan, et kui olla veendunud, et see ei ole ohtlik üheski mõttes, siis on see OK.
Pärast tuli viia keegi välismaa noormees trenni, iseenesest tuttav koht mulle, aga pärast kaardi pealt vaatasin, et läksin ikka igavese ringiga küll seekord. Otsemat teed ma küll aimasin, aga ei julgenud ette võtta, kuna polnud kindel. On selliseid kohti kesklinnas, kus on palju risti-rästi väikseid tänavaid, mõnedest ei tea kas need ongi üldse tänavad, osad on ühesuunalised, mis on mulle veel natuke hirmutavad kohad. Peab selle võimaliku otsetee teinekord, kui aega on, ise läbi proovima, et kas toimiks.
Järgmiseks sattusid autosse kaks väga närvilist noort daami, kes pidasid teel telefonidraamasid, nutsid, muutsid mitu korda sihtkohta ja läksid mitu korda riidu, lõpuks võtsid koera ja sõitsid ühte väga soliidsesse asutusse. Soliidne asutus asus Kadriorus, kuhu ma otsustasin natukeseks jääda, ja jälle õieti tegin. Sain peale järjekordse kasinosõltlase. Erinevalt eelnevatest oli too väga positiivne, ta üldse ei häbenenud ega põdenud oma harrastust, vaid oli selle peale uhke. Oli käinud mingil võistlusel, kus oli võimalk võita priireis Las Vegasesse. Kui küsisin, et kas õnn siis naeratas, siis ta ütles, et reisi küll ei võitnud, aga šansid tõusid 1:1000st 1:37ni, mis on väga hea tulemus. Ehk siis, tal on nüüd 943x väiksem tõenäosus tasuta Las Vegasesse saada, kui enne, või midagi sellist.
Siis läksin jällegi sadamasse valget laeva ootama, aga teised ootajad, st taksojuhid, tõmbasid pooled millegipärast ühel hetkel uttu, ja siis muudega rääkides tuli välja, et see oli tšarterreis. Ma muidugi tean mida tšarter üldjoontes tähendab, aga antud juhtumil jäi natuke segaseks, et miks ma siis netist sõiduplaane uurides pole mingeid tšartereid täheldanud ja üldse, kuidas neid siis muudest eristada. Aga see pidi tähendama seda, et neid reisijaid ei lasta sealt laevast välja enne kui järgmise päeva hommikul. Lasin siis ka sealt jalga ja läksin teise sadamasse, kus oli natuke ootamist, aga siis sain sealt selles mõttes hea jahisaagi, et sõideti päris kaugele, Piritale, aga selles mõttes oli kehva, et see meespool saagist oli just selline ülbik, keda on hea kärnas rebaseks mõeld, kes käsutas mind pagasiluuki lahti tegema (mida ma muidu täitsa ilma käsutamata ju ka teen) ja nõudis sooduskaardi registreerimist poole sõidu pealt, kus ta tahtis ise maha minna, keeldudes aru saamast, et see on tehnilistelt võimatu, või õigemini küll võimalik, aga tuleks kokkuvõttes neile kallim, sest siis tuleks ju uus sõidu alustamise tasu.
Reedene rõõm oli see, et sain kohe Piritalt ka tagasitellimuse. Oli selline kellaaeg, kus inimesed lahkuvad külast ja lähevad koju. See on nii tore, sest lahkujad sõitsid suisa Nõmmele, mis on meeldivalt kaugel ja muidu ka ilus. Sõitjateks oli sõnakehv, aga vaimukas paarika, st nad ei rääkinud palju, aga sellega, mida rääkisid, sai nalja. Kõike ei mäleta, aga kui tee ääres nägime politseid üles panemas kõik puhuvad aktsiooni, siis tekkis meil arutelu, et ei tea kas kõik taksos olijad pannakse puhuma ja arvutatakse koos juhiga keskmine joove, ja kas sel juhul tuleks trahv ka võrdselt kolmeks teha. Siis pärast hakkas mees mingit nalja viskama naise kallal, et no kes siis nüüd taksoarve maksab, ja siis nad küsisid minult nõu. Siis ma ütlesin, et mina teid ei laulatanud ega tea, mida te oma abielutõotuses taksoarvete kohta lubasite. Mees arvas, et me võiks selle ka kolmeks teha, sest saime ju võrdselt sõita, ja mina võiks lausa rohkem maksta, sest ma tohtisin veel juthida ka.
Ja ka Nõmmele käskisid hääled mul korra paigale jääda, ja ennäe, just ühe suitsu kaugusel oligi järgmine tellimus - noormees, kes rääkis jällegi taksondusest ja uuris elu. Paistab, et osasid kohe huvitab see asi.
Mingi hetk vahepeal olin ühed toredad tuttavad daamid viinud kiirtoidukohta sööma. Nüüd oli möödunud 2 tundi ja nad helistasid, et oleks vaja neile järgi tulla. Siis ma mõtlesin, et sinna kiirtoidukohta küll ei julge minna, kus pannkookide söömine 2 tundi aega võtab.
Siis tuli veel üks hilisõhtune sadamatripp soome prouaga ja oligi aeg vanalinna hiilima minna. Sealt tulid kohe peale ühed nooremapoolsed kutid, natuke kahtlased tundusid, aga võtsin nad ikka peale, ja muud hullu nendega polnudki, kui et nad tahtsid tee peal kogu aeg mingit raha vahetada ja välja võtta, aga mingeid automaate ja muid asju nagu eriti teele ei jäänud. Vist olid minemas mingeid arveid klaarima, kohtumispaik oli bussijaama Kodused Toidud. Seal omakorda jõlkus mingi esmapilgul veel jubedam seltskond ümber bemmi, esialgu ma ei saanudki aru, mis nad tahtsid, aga kokkuvõttes selgus, et olid täiesti ohutud maamehed Raplast, kellel oli bensiin otsa saanud ja kes tahtsid sõita tanklasse. Esialgu küsisid minult kanistrit, mida mul muidugi polnud, aga tanklas vedeles neid ohjeldamatult maas - mul ei tulnud ka kohe meelde, aga rahval on kombeks tanklas klaasipesu sisse valada ja kanister samasse vedelema jätta, tõepoolest. Said siis poisid oma bensu sealt kätte ja kenasti auto juurde tagasi minuga. Tegelikult oli mul endal ka õudne nälg, heameelega oleks sinna sööma jäänud, aga seltskond, kes seal ümber jõlkus, oli kokkuvõttes ikkagi natsa kahtlane ja tõmbasin uttu. Olin terve aja söönud ainult porgandi ja paar müslibatooni, ja kuskilt ei paistnud ka lähitulevikus aega ega võimalust einestada.
Öö jooksul vedasin veel mõnigaid rohkem ja vähem purjus inimesi nii tellimusel kui tänavalt, oli ka kaks untsus tellimust, üks oli sellepärast, et dispetšer andis vale aadressi. Sinna oli tellitud 2 autot, jõudsime teisega umbes samal ajal kohale ja tõdesime, et seda maja pole olemas. Teine juht helistas siis kliendile ja selgus, et mõeldud oli hoopis ühte ööklubi paar blokki edasi, aga selleks ajaks olid need seltskonnad juba oma tee leidnud. Teine juhtum oli F-hoonesse, kus ka klient oli teise taksosse istunud ja ära sõitnud, aga kuna seal oli mingi suurem pidu, siis sain ikkagi ühe noorpaari sealt peale.
Vahepeal oli veel üks huvitav klient, tuli peenest vanalinna hotellist, aktsendi järgi sakslane, aga rääkis eesti keelt. Probleem oli selles, et naisel oli peavalu rohtu vaja, aga hotellis ei olnud, ja olla öeldud, et kui ka oleks, siis nad ei tohiks anda (?). Seega oli tarvis valveapteegis ära käia. Kui rohi ostetud ja vestlus jätkus, siis selgus, et ega tegelikult naisel parajasti pea ei valutanudki, aga ta olla kartnud, et äkki hakkab hommikul valutama. Ja sellepärast saadeti siis vaene mehike öösel taksoga apteeki. Väga preventatiivne naine tal.
Lõpuks sai napsutajatest kõrini ja kell oli ka juba sealmaal, et lennureisijad aktiviseerusid. Viisin ühe härra siis lennujaama, aga olin juba nii väsinud, et unustasin taksomeetri käima panna, poolel teel tuli meelde. Mõtlesin varem, et kuskil 7st võiks pausi teha või üldse ära magama minna, aga ikka veel ei raatsinud, vedasin veel ühe õllepurgiga ärikliendi ära. Pärast tegin väikse pausi Kristiines, kus ju ka võiks mõnin tellimus või iseg muu klient olla, aga ei olnud. Lõpuks ometi sain ühe kohvi juua ja ühe salati süüa. Üks teine juht, kes ei hiilanud just hammast suure arvuga, oli ka seal ja imestas, et ma pangakaardiga salatit söön. Ajasime natuke juttu, siis ta läks ära bussijaama, ja prast selgus, et õieti tegi, seal toimuski mingi liikumine.
Aga mina siis mõtlesin, et on aeg vist minna ja vaadata, kas neid vaeseid tšarterreisijaid, keda on öö otsa vangistuse hoitud, on äkki hakatud laevast välja laskma. Seal oli päris mitmeid teisigi taksosid samas lootuses, aga sadamast väljus ainult üks McYveri soenguga ümar soome proua, kes võttis hoopis ühe teise firma minibussi, ei tea kas ta arvas, et ta tavalisse autosse ei mahu sisse. Siis mõtlesin veel kaval olla ja minna lennujaama, kus oli parasjagu vähe autosid, aga koha peal selgus, et kõik lennukid hilinevad. Ja siis sain aru, et tark oleks ikka olnudki 7st tuttu minna, nagu mõttes oli. Tuleb ikka oma esialgseid impulsse rohkem usaldada. Üks asi on jahiks soodne meeleolu, aga teine asi on see, et ega surmväsinud jahimehest nagunii asja ei ole. Kui juba hakkavad juhtuma asjad, nagu taksomeetri käima panemise unustamine, rohelise tule all peatumine ja käiguvahetamise unustamine, siis on küll ilmselgelt aeg puhkama minna.
Aga üle hulga aja teenisin päris hästi, päevarendi sain topelt tasa, mis kustutab natuke võlga, ja endale jäi ikka ka pärast tankimist miskit. Oleks võinud muidugi ka rohkem jääda, kui öösel oleks vedanud vähe pikemaid otsi. Ja muidugi ma pean tänu oma võlgadele kõik kohe ära andma. Aga vähemalt võlad ei kasvanud.
Hommikul, või õigemini päeval, kui ärkasin, oli täiega pohmakas. See pole esimene kord - kui oled öö otsa napsuste inimestega suhelnud, siis on hommikul endal ka pohmakas. Siis helistas Perenaine, et jälle on autole mingi kriips juurde tulnud. See võis muidugi ka olla eelmisest vahetusest, või minu vahetustest, keegi ei tea. Ise küll ei mäleta, et mingi otsustav pauk oleks olnud, no eks muidugi on neid jääkonarusi ja lumealuseid ääre- ja muid kive, mida sa ei näe, aga ma arvan, kui oleks mingi kriimu jättev asi olnud, siis ma ikkagi oleks tundnud ja mäletaks. Aga keegi peab selle nüüd jälle kinni maksma. Õnneks ta läheb remondipaketti koos kõigi muude kriimudega millalgi kevadel, eks siis selgub lõplik damage rahakotis. Aga vat selliste asjade pärast ma niiväga ei kipugi oma firmaks või FIEks hakkama, sest siis on sellised asjad kohe 100% minu kaelas.
Ma ei tea, kas see on parim koht kommenteerimiseks. Olles ise taksojuht teises firmas, siiski mõned asjad klientidega tunduvad sarnased. Küll küsitakse auto omadusi, kirutakse Tallinna tänavaid. Ja muidugi ei saa mingid mõlgid või kriimud ise tekkida. Kui ise ei mäleta või ei olnud isegi kahtlast olukorda, siis ilmselt ikka ise ei teinud. Targem on auto kohe üle vaadata, kui tundus midagi kahtlast. Ja kindlasti auto vaata üle siis, kui sa alustad oma vahetust. Siis näed kohe ära, kui on keegi teine midagi teinud autole. Pimedas kasuta taskulampi.
ReplyDeleteKa minul on hommikul selline uimane pohmelli tunne, kui olen sõitnud purjus klientidega. Nina on mul üldse tundlik. Ainult suitsuhais ei häiri klientide juures, aga muud parfüümid, toidulõhnad, alkoholilõhnad, pesemata hambad, tunneb küll ära juba kaugelt. Minu puhul on küll selline kompleks, et ma ei julge kliente eriti vaadatagi näkku, eriti muidugi jõllitada. Korra pilk peale ja kõik ning head aega öeldes vaatan ka veel korraks inimsele näkku. Ilmselt selle pärast siis ma tunnengi inimesi juba lõhnast. Naljakas, aga vist tõsi.
Ok, kirjutamiseni :)
Nojah, järgmine päev ma chekkisin seda kriimu ja see oli ikka tõesti sellise koha peal, et kuidagi ei saa seda enda omaks tunnistada. Aga kriim tõmmati kleepsuga üle, ja läheb jälle edasi! Ega seda vist ka suurem jagu lugejaid ei tea, et kui mingis firmas on taksod kõik ühte värvi, siis nad ei ole mitte värvitud, vaid kleepsuga üle tehtud. Päris hea, see säästab värvi ka muuhulgas just sellistest väiksematest kriipimistest.
ReplyDeleteEga kliendile otsa jõllitada muidugi pole ilus, ja palju sa sinna tahapingile näedki, samas kui kellegiga tekib parem kontakt, siis ikka vaatan, samuti siis, kui tundub kahtlane tegelane.