The roof is on fire

Vahepeal juhtus selline lugu, et sain selle blogi eest hirmsa peapesu. Õnneks mitte suurte ülemuste käest küll veel, aga Perenaine II oli väga pahane. Tuleb välja, et kuigi ma pole seda linki avalikult kuskile pistnud, on lugejaskond suur, loevad nii teised juhid kui ka kliendid. Viimastega ongi probleem, et tunnevad ennast seal ära, ja osad kardavad, et näiteks nende patud võivad päevavalgele tulla. Samuti heideti ette, et see blogi õõnestab firma usaldusväärsust, kuna kirja on pandud ka need asjad, mida ametlikus ilukõnes olemas ei ole, näiteks liikluseeskirjade rikkumised. Kuigi ma olen üritnud anonüümsust pidada, siis enamik ikkagi saavad aru, mis firmaga tegu, väidetavalt. No eks need, kes seda valdkonda tunnevad, saavad ilmselt jah. Ja miks ma kirjutan haisvatest sokkidest, printsessid ju ei pissi. Ja nii edasi.
Ma nüüd kaalusin, et mis sellega siis teha, et kas üldse kinni panna või kuidagi tsenseerida või mitte midagi teha, ja jõudsin otsusele, et teen blogi kinniseks. Seega, kui sa seda praegu loed, siis see tähendab, et sa oled kutse saanud ja ennast sisse loginud, või siis oled väga kõva häkker.
Mõnes mõttes kahju, sest üks mõte, miks ma seda blogi kirjutama hakkasin, oli see, et sellest võiks abi olla teistele, kes mõtlevad taksojuhi ameti peale. Et nad teaks natuke rohkem, mis neid ees ootab, sest mingit asjalikku infot taksonduse kohta on tegelikult pea võimatu leida. Aga noh, eks ma võin sellest ju siis mingi eraldi jutu kuskile kunagi kirjutada.

Kaunis pühapäev algas taas laupäevaõhtu vaimus. Kõigepealt sõidutasin kaks rootslast hotelli, ja siis sain vanalinnast ühed kutid peale. Üks istus autosse ja jäi kohe magama, teine kõndis ümber auto ja muudkui helistsas, otsis pidustustel kaduma jäänud kolmandat sõpra taga, aga ei leidnudki. Tüübid tahtsid sõita Kuusallu, kauplesid veel hinda alla, aga mulle ikka kasulikum diil, kui neid 5euriseid kesklinna otsi teha. Sõitsime siis kenasti kohale, ja hakkasin rõõmsalt linna poole suunduma, aga paari kilomeetri kaugusel alguspunktist jäin jälle lumme kinni. Oli selline väike tee, mis keeras suurema peale, sõitsin natuke rööpast mööda ja oligi kööga. Kraapisin kätega lund ja moodustasin männiokstest ikebaanasid, aga miski ei aidanud. Õnneks märkasin veidi eemal puude vahel mingeid elumärke, keegi vist tegi suitsu. Läksin sinna, oli mingi tehas, väravas putka valvuriga. Valvur oli põhimõtteliselt nõus appi tulema, aga ta ei saanud sealt tööpostilt lahkuda, helistas paarimehele teisest väravast ja saatis tolle. Tulek võttis ikka omajagu aega. Aga tore vanem härra oli, ka taksojuht olnud, veel nõuka ajal. Kaevasime labidaga lund ära, rookisime vist pool valda puhtaks, lükkasime ja tõmbasime, ei aidanud. Siis ta pidi väravasse tagasi minema, sest inimesed hakkasid tööle jõudma ja neid oli vaja sisse lasta. Aga lubas tagasi tulla. Ootasin jälle tükk aega, sisustades aega sellega, et otsida üles pukseermiskonksud. Selgus, et neid ei olegi, tuleks eraldi osta. Tore auto küll. Lõpuks tulid mõlemad onud, üks neist leidis pagasniku põhja alla keevitatud mingi konksu. Mõtlesin hirmuga, et mis siis, kui see pole üldse see konks, ja krt teab kui tugev see põhi on jne. Aga õnneks pidas vastu. Väljasikutamine võttis ka omajagu aega, olin sellise lolli keerukoha peal, et otse ei saanud, tuli proovida erinevate nurkade alt, vahepeal tundus, et läheb veel sügavamale lumme. Vedav auto oli ka mitte mingi traktor, tavaline Volvo. Aga lõpuks siiski õnnestus. Oleksin neile onudele heameelega mingit rahagi andnud, aga mul oli ainult 50ne, peenemat polnud. Aga nad olid igati lahked, aitähhist aitas ja jätsid veel selle konksuga trossi mulle. See võib tõesti ära kuluda, nagu näha.
Kogu see jama võttis aeg üle kahe tunni, seega jällegi tükk aega, mille eest tuleb renti maksta, aga teenida midagi ei saanud. Püüdsin mõelda positiivselt - tegelikult mulle ju meeldib metsikus looduses viibida, natuke segas nautimist muidugi teadmatus, et kas ma sealt kunagi ära ka saan.
Loomulikult järjekordne jama ei soodustanud edasist edu, meeleolu jälle all. Lennujaamaga läks kehvasti, seal passisin vähe kaume kui oleks tahtnud, sest igalt lennukilt tuli mingi paar inimest ainult. Ühe vahva ümmarguse soome proua värvilistes hipiriietes ikka lõpuks sain sealt.
Mõtlesin, et nagu kurat kiusaks, kui minna budistlikult terminoloogialt üle kristlikule. Miks peab see kõik nii raske olema? Miks just minuga mingid jamad juhtuvad? Samas on tarvis ikkagi need negatiivsed mõtted lõpuni mõelda, sest muidu, kui nad alla suruda ja iseendale valetades püüda head nägu teha, siis ei kao nad ju tegelikult kuhugi. Oluline on, et neid mõtteid mitte pähe keerlema jätta, vaid ära mõelda, ehk ka välja öelda, kui võimalik, ja siis tegelikult hakkab natuke kergem.
Edasi kulges päev tegelikult päris tihedalt, ei olnud võrreldavgi eelmise pühapäevase lauspassimisega. Märksõnaks taas kodanikud reisijad - kõik nagu üks mees Soome tööle. Ei teagi, kuidas mul seekord õnnestus neid niipalju kätte saada. Tundus, et kuidagi vähem autosid oli liikvel. Võibolla eelmise pühapäeva halb kogemus sundis osasid koju jääma. Samas ma ise olin ka aktiivsem ja liikusin õigemates kohtades, sadamas, bussijaamas, hotellide juures. Otsad olid küll lühikesed, aga neid oli palju.
Ühed rootsi tüdrukud, kellel oli õudselt palju pagasit, olid väljapaistvad selle poolest,  et neil võttis maksmine kole palju aega. Kõik otsisid taskutest münte, ja siis üks võttis välja roosa plekist tabalukukesega rahakassa ja otsis seal, siis nad vaidlesid, et kes kuipalju peab andma, lõpuks nad arvutasid veel valesti, pidin juurde küsima. Ja kogu see kammajaa mingi järjekordse 5-6 euri pärast.
Sadamate ja hotellide vahet sõeludes mõtlesin, et tegelikult on ikka õudne fossiilse kütuse raiskamine ja keskkonna reostamine see nende kodanike reisijate sageli ühekaupa vedamine neid lühikesi otsi. Võiks olla mingi suruõhuga toru või liikuv lint, millega nad saaks hotellist sadamasse sõita.
Kui laevapaus oli, läksin vahepeal Pelgulinna, et äkki tuleb mõni tellimus, aga ei tulnud, selle asemel tuli see pahane telefonikõne blogi pärast, mis kestis oma pool tundi. Algul oli helistaja ikka päris vihane, aga ma selgitasin viisakalt, miks ma seda kõike teen, ja kurtsin ka natuke, kui raske mul on ja et see blogi on osalt ka teraapia, ja kokkuvõttes ta ei olnudki enam vihane.
Pärastpoole sõidutasin ühe vene poisi Maardusse, kes rääkis, et ta töötab Saaremaa praami peal ja on meeskonnas ainus eestlane, aga ise elab üldse Kohtla-Järvel. Üritas väga püüdlikult eesti keelt rääkida. Siis ta veel kiitis mind hirmsasti ja ma kiitsin teda vastu. Vahepeal läks jutt ka poliitikale, ta oli olnud varem ka Tšetšeenias palgasõdur, ja ütles, et eestlased on muidu toredad küll, aga see ikka ei ole õige, et nad tštšeenide poolt on, et ei ole ikka mõtet igasugustele iseseisvust anda. Et vaat millised nad on, näiteks üks kerjas hiljuti talt raha. Asjaolude täpsustamisel selgus, et kerjaja oli hoopis mustlane, aga no ühed tšurkad kõik, eksole. Juhtisin jutu poliitikalt ära, paistis, et see heaga ei oleks lõppenud. Jätkasime siis üksteise kiitmist, et kui toredad me ikka oleme.
Tagasiteel eksisin natuke ära, ei saand enam hästi Maardust välja, gps ei tea seal ikkagi kõiki neid uusi teid.
Õhtupoolikul oli sündmuste tulipunktiks Kadriorg, kus toimus Hiina uue aasta pidustus. Sain sealt üsna mitu klienti, kuigi olukord oli üpris kaootiline, osad teed olid kinni pandud ja sellevõrra mujal rohkem autosid ning parkijaid, ja igasugu taksosid oli muidugi ka ennast sinna sättinud selleks mitte ettenähtud kohtadesse. Vahepeal käis Perenaine ja andis mulle teada, et novembrist jaanuarini on mu kogunenud võlg päevaobokite osas 540 €. Teist sama palju või veidi rohkem olen ma praeguseks võlgu oma korteriomanikule, ja natuke veel nipet näpet. Ühesõnaga, projekt "kolin Tallinna ja hakkan taksojuhiks" on miinuses üle 1200 euriga. Eriti vahvaks teeb selle fakti asjaolu, et ma rügan ööd ja päevad tööd teha, rohkem kui kunagi varem. See on ilmselge ebaõiglus, kui vaadata sotsiaalses plaanis.
Isiklikus plaanis, võttes arvesse seda, et kõik teised peale minu saavad suurepäraselt hakkama ja teenivad ise vähemalt rahuldavalt, tekitab alaväärsuskompleksi ning enesehaletsust. Et mul on midagi tõsiselt viga, et ma teen midagi otsustavalt valesti ja üleüldse elan valesti. Siia lisandub siis aina kasvav teadmine, nii mõnegi kolleegiga rääkides kinnitust leidnud asi, et taksojuhi edu aluseks on meeleseisnud, mis peaks jääma skaalal vahemikku ükskõiksus (take it easy) - positiivsus. Ütleme nii, et väga raske on seda asja kergelt ja mõnuga võtta, kui kuklas tiksuvad sellised võlad. Seega terve tööaja toimub minus sisemine võitlus sobiva meeleseisundi saavutamiseks ja hoidmiseks. See on väga raske vaimne töö, mida kohati saadab edu, kohati on tagasilöögid, mis tulevad enamasti siis, kui juhtub mingi jama või ebaõnn.
Aga Kadrioru hiina uusaasta külastajad, vähemalt need, kes minu taksoga sõitsid, ütlesid kõik, et nad muudkui aga osalesid seal üritustel, aga mitte tuhkagi aru ei saanud, mis seal tegelikult toimus. Paistab, et oli siis väga segane üritus.
Hilisõhtul olin jälle sadamas. Mitte ainult lennukid ei hiline talvel, vaid ka laevad. Toimus passimine, mille käigus jälgisin, kuidas nahkülikonnas bankovtšik sõitis päris-taksode peatuse taha kuskile imelikku kohta, ja meie omad siis parkisid ta kinni. Aga see bankovtšikut ei heidutanud, juu ta ikka kuidagi pärast välja saab või sõidab lihtsalt kuskilt üle kõnnitee. Vahepeal käisin korra sees vaatamas, et mis värk on, mis kl see laev siis tuleb. Tagasi tulles selgus, et vahepeal oli tulnud tellimus, mille ma muidugi kaotasin, kuna olin eemal. Jällegi selline tunne, et just mul on mingi needus peal - ei enne ega pärast ei toimu mitte midagi peale passimise, aga just sellel sekundil, kui mina ära olen, juhtub midagi.
Aga mingi reisija ma sealt sadamast lõpuks ikka sain.
Öötunnid olid vaiksemapoolsed nagu ikka, aga mitte siiski päris tühjad. Üks oli näiteks tellimus udupeene hotelli juurde, kus välismaa mees pani takso peale eesti tüdruku. Aga see tüdruk üldse ei tahtnud selle taksoga sõita, sõitis nurga taha ja siis läks välja. Sellistel hetkedel tuleb jumalat tänada sisseistumistasu olemasolu eest. Aga tudrukust ma saan täitsa aru, võibolla see oli ta viimane raha, mille ta oleks meelsamini millegile vajalikumale kulutanud. Need välismaa džentelmenid ei saa ikka meie oludest sageli aru ja teevad karuteeneid. Mind on ka näiteks täiesti tõsimeeli kutsutud kohtama Londonisse ja New Yorki, saamata aru sellest, et idaeurooplane peaks selliseks asjaks tükk aega raha koguma või siis mõne eduka projekti kirjutama.
Siis viisin veel kaks vene gaypoissi, kes rääkisid inglise keeles, Lasnamäele, ja ühe soomlase kasiinosse, kuigi ta algul tahtis minna McDonaldsisse. Veel pakkus ta välja, et ta võib maksta seksis, ja ütles, et see on muidugi nali, aga kuna ta tegi seda nalja mitu korda, siis oli tal tegelikult vist ikka tõsine soov. Maksmisel jäime siiski sularaha juurde.

Teisipäeva varahommikul läksin Lasnamäe tagaotsa, sest absoluutselt alati on sel ajal sinna tellimusi. Aga täiesti ilmselge on see, et kui mina sinna lähen, siis neid tellimusi ei tule. See-eest igal pool mujal on roheline tee! Soovitan kõigil taksojuhtidel sealt eemale hoida, kus mina olen, sest sealt ühtegi klienti nagunii ei tule.
No tunni aja pärast sain ikka ühe tellimuse sinna Priislesse, aga kusagil mujal olles oleksin kindlasti varem ja mitu saanud.
Pärast viisin veel ühe mehe tööle ja lapse kooli, samasid tegelasi olen ka enne sõidutanud. Hakkavad korduma juba.
Pikemat sõitu ka, üks välismaa mees tahtis sõita ühest rekkade esindusest teise, siis Lasnamäelt Jürisse. Näitas mulle telefonist aadressi, jälle selline koht, millest ma pole kuulnudki, aga gps õnneks oli sellest kuulnud ja viis meid kenasti kohale.
Kuskil keset päeva tuli üks avalik kaebus ühe auto kohta, et miks ta keeldus mingit klienti teenindamast. Ja kohe varsti selle järel alarm Tondil - st keegi juht seal oli paanikanuppu vajutanud, selle kohta tuleb automaatselt kõigile teade. Päise päeva ajal Tondil pekstakse, kuhu me oleme jõudnud! Mõtlesin, et ülemus nüüd peksab seda juhti, kelle kohta enne kaebus tuli. Aga siis tuli sellest autost teade, et kõik OK: Ju ta oli siis vist kogemata paanikanuppu vajutanud.
Sadamast viisin eesti prouad Ülemistele, rahval on kombeks reisi ajal sinna parklasse oma auto jätta. Prouad enne küsisid, palju maksam läheb, ma ütlesin, et 7 kanti, ja arve oligi täpselt 7.00 €. Imetlesime kõik koos minu ennustamisvõimet.
Tööpäeva lõpu kandis ei hakanud millegiga riskima ja läksin Mustamäele. No seal on sel ajal nii kindlalt tööd, et isegi minu halb karma ei suuda seda eemale peletada. Ootasin küll nats aega, aga sain hea otsa. Sauele, jälle sellsse salapärasesse kohta, mida ma pidasin ufode katsebaasiks. Aga tuli välja, et see on hoopisi pirukakombinaat, täitsa uus ja silti pole veel jõutud panna. Peale tulid sealt kaks noort naist, eesmärk oli viia lasteasutustesse kingituseks vastlapäeva puhul muffineid. Aitasin neil kaste peale laadida. Naised oli selle poolest vahvad, et tööasju rääkides sellise tavapärase turundus- ja tootearendusmula vahele poetasid nad üsna mahlakaid ja kohati isegi ropuvõitu väljendeid. Paistis, et nad võtavad oma pirukavbrikut tõsiselt ja mõnuga. Muffineid tuli viia mitmesse kohta, seega sõit tuli pikk ja tasuv. Lõpuks nad jätsid veel ühe kasti muffineid mulle. Kuna ma ise küll ei suuda kastitäit muffineid ära süüa, jagasin enamjao neist laiali sõpradele ja pereliikmetele. Paar tükki jätsin taksosse, paarimehele.Ülejäänud taksojuthidele pakkusin ka, aga keegi ei tahtnud.
Pärast läksin Ahtri bensukasse ja sain seal kokku teise meie firma autoga kogemata. Kuna ma olen aru saanud, et kõigil teistel meie juhtidel läheb hästi, siis olen jälginud, et kus nad on ja mis nad teevad. Et midagi õppida neilt. Nüüd mul oli hea meel, et olin ise otsustanud minna täpselt samasse kohta, kuhu teine, edukas juhti. Ajasime üsna tükk aega juttu, peamiselt toidukohtadest, aga üritasin ka tema käest kogemusi ja tarkusi kõrva taha panna. No natuke sain ka mingit infi. Näiteks, tegelikult ma üldsegi ei mõtle ega ratsionaliseeri üle, ka teised võtavad seda tööd mõistusega, näiteks tema peab täpselt samasugust tabelit klientide ja tellimuste aktiivsuse kohta, nagu minagi. Aga üldiselt oli see viga, et ma sinna jäin, ma ise oleks vetsus ära käinud ja kesklinna kaubakeskuse juurde läinud või midagi. See lõi mu rütmi segamini ja pärast ma ei osanudki midagi tarka peale hakata. Kõik kesklinna peatused olid täis, ühes seisis muuhulgas politseiauto, sinna ma ei mahtunud, tellimuste järjekord liikus aeglaselt, keerutasin ringi ja tundsin, kuidas tuju hakkab ära minema. Väike kadeduseuss näris ka, sest see teine juht oli loomulikult selleks ajaks juba miingi töö saanud. Lõpuks sundisin ennast paigale jääma ja rahunema, aga mingit tööd mul ikka ei tulnud. Läksin siis ühte peatusse tagasi, seal oli vahepeal ruumi tekkinud. Ja varsti sain ka tellimuste järjekorras esimeseks ja püsisin tegevusetult sel positsioonil pool tundi, mis ajas jälle vihale. Ja siis tuli üks tellimus, ja kohe selle järele tellimuse tühistamine! Kellega nii juhtub, kas mõne teise, eduka juhiga? Ei, minu, luuseriga. Meil on selline kord, et kui tellimus tühistatakse, siis see juht jääb ikka järjekorras esimeseks. Seda ei juhtunud. Helistasin siis dispetšerile ja küsisin, mis värk on, ja tema praktiliselt sõimas mu läbi, ütles et mu taksomeeter ei tööta korralikult ja mingit õigust järjekorras ette saada mul ei ole. Mis on täiesti jama jutt, sest mu taksomeeter oli igati töökorras. Helistasin ka Perenaisele ja rääkisin talle selle loo ära, näidiseks, kuidas mul viltu veab vaatamata tublidusele. Ülemus arvas, et tegelikult oli see ikkagi süsteemi viga, mitte kuidagi minu või taksomeetri viga, aga noh, mis see enam aitas.
Siis hakkas jälle rohkem tellimusi tulema ja väga kaua ma ei oodanudki, kui järg ka minuni jõudis. Ja hilistunnid läksid üllatavalt edukalt tööpäeva kohta. Ühe autotäie sain tuttavaid, tegelaskujusid minu eelmisest elust, oma valdkonna kõrgeid ülemusi. Nad tuli pärast tähtsat koosolekut kõik kodudesse vedada, sõit oli päris pikk ja päris lõbus oli nendega juttu ajada, nii taksondusest kui ka muust.
Ja sealt sain ka tagasitellimuse Lasnamäele, noormees rääkis tänavaaukudest ja jõudsime ühisele järeldusele, et ilmselt see tohutu kogus löökauke, mis praegu on tekkinud, on ikkagi mitte loodusnähtus, vaid need on reformarite puuritud, et õõnestada kesikute alustalasid.
Üks tellimus oli restorani juurde, mis oli suletud. Mõtlesin juba, et mingi tillikas, tüübid andsid ennast oodata ka päris kaua, aga ilmusid ikka välja. Oli selline vähe napsune seltskond. Ja siis hakkas mu taksomeeter tõesti jupsima, ei lasknud ennast tiksuma panna. Pidin raisale restarti tegema, õnneks seltskond oli nõus ootama, sest nad tahtsid maksta firmakaardiga ja kui taksomeeter poleks töötanud, siis poleks seda kusklt läbi tõmmata olnud.
Siis kihutasin sadamasse, aga jõudsin vähe hilja, juba olid kodanikud reisijad lahkunud. Läksin siis ühe sadama lähiste hotelli juurde, sealt tuleb vahel töötajaid koju viia, aga seekord nad vist ei lahkunudki tööpostilt. Seal seisi üks meie takso pausi peal. Mõtlesin, et mis ta seal seisab, huvitav. Aga siis sain aru. Hotellist väljusid kaks soome meest, ilmselt plaaniga lõbutseda, aga ei teadnud, kuhu minna. Taksojuht hüppas kohe välja ja lubas nad tasuta läheduses olevasse stripiklubisse viia. Onud olid sellega rõõmsasti pärid. Ja taksojuht saab pärast siis stripiklubilt boonust. Meil on ka tegelikult ühe klubiga selline diil, aga siiamaani ma ei ole küll kedagi sinna viinud, pole soovijaid olnud. Ilmselt tuleb neid soovijaid siis niimoodi ise püüdagi. Ei ole nagu päris minu rida, olgem ausad, see maailm tekitab minus pehmelt öeldes põlastust. Aga niiviisi suuremaid rahasid teenitaksegi.
Siis läksin vanalinna, sinna, kuhu mul on luba, aga enamikul teistel ei ole. See koht täitsa toimib, kui jälgida ümberolevate asutuste sulgemisaegu. Natuke ootasin seal, üle tee jazziklubis lauldi, et the roof is on fire, aga tegelikkuses olid katused lindiga piiratud, et sealt lumi ja jää kaela ei sajaks. Ilmselge vastuolu pildi ja heli vahel. Siis tuli üks välismaa mees ja tahtis sõita läheduses olevasse hotelli. Hakkasin minema õigusjärgset teed, et mitte sõita seal, kus sõita ei tohi, aga venelased blokkisid jälle mul tee ära. Pidin siis ikka minema läbi vanalinna, aga enne kirjutasin auto numbri üles. Et kui nt police tuleb, siis mul on hea põhjus, miks ma vales kohas sõidan. Ja teiseks, ülemused on vist hakanud tegelema selle maffiaga, siin neil päevil anti teada, et mingid tüübid olla kätte saadud ja paluti teada anda neil, keda on ähvardatud. Annan siis nendest jobudest ka teada, see pole esimene kord, muarust oli sama auto ka.
Nagu aru olen saanud, siis sellisel kellaajal mingeid tellimusi pole üldse mõtet oodata ega mingit tähelepanu pöörata, mitmes sa seal järjekorras oled, sest sa võid sinna esimeseks ööks otsaks jäädagi. Et siis tuleb hulkuvaid kliente leida. Läksin Tommi grilli juurde ja ka seekord oli see produktiivne mõte. Seal olid kaks kena noormeest, kes tahtsidki kohe sõita. Ja üks neist, nagu selgus, oli veel kolleeg meie firmast. Ajasime mõnusalt juttu ja üldse oli tore. Õnneks ma teadsin neid kohti, kus nad sõita tahtsid, üks oli selline tänav, kust tuleb kogu aeg läbi sõita, ja teist tänavat teadsin ka hästi, kuna mul elab seal üks sõber. Lõpuks andisn kutile veel muffineid, ja ta oli igatahes väga rõõmus ja rahul, lausa pisarateni liigutatud.
Kuna sellest sihtpunktist oli hea kohe ära parki sõita, siis otsustasin selle positiivse emotsiooniga ka öö lõpetada.

Aga üldiselt, jah, ükspäev siin lugesin oma võlgu kokku ja kuulutasin välja ametliku masenduse. Ma arvan, et on OK üks päev masenduses olla küll. Pärast läksin sõbrale külla, jõime ära suure pudeli viina, puistasime vastastikku südant ja kergem hakkas.
Arvestades, kui halvasti mul majanduslikus mõttes on läinud, võiks ju arvata, et kõige targem on see jama ära lõpetada, aga samas siis ei ole mul ju üldse mingit sissetulekut. Kuna võlad on suured, siis ma ei saa mingit vahet sissetulekutes jätta. Pean vait olema ja edasi teenima. Ja teine asi, see kõik on minu jaoks ka väljakutse, ma tahan proovida nii palju kui võimalik, kas ma närin sellest läbi, kas ma saan hakkama. See oleks minu jaoks suur asi mitte ainult tööalaselt, vaid üldse eluliselt. Aga FIEks ma ikkagi hetkel ei julge hakata, vähemalt mitte enne, kui olen endale ära tõestanud, et olen võimeline hakkama saama. Praegu oleks see liiga suur risk ja vastutus.