Jõulud ratastel

Esimene tõsine reedene öö oli töörohke, aga oodatust viisakam. Sattusin pikemate tellimuste peale äärelinnast äärelinna, mis on majanduslikult muidugi kasulikum, kui keerutada kesklinnas ja sõidutada joodikuid ühest kõrtsist teise.
Tööd oli palju, lisaks tellimustele ka hääletajaid. Näiteks Sauelt tulles sain teel linna veel kahed inimesed kohale toimetada, st sain rahaliselt kaetud edasi-tagasi teekonna, mis on suht haruldane juhtum. Oli igasuguseid sõitjaid, isasid lastega, töölttulijaid, küllaminejaid, lapsi hoidmas käinud vanaemasid ja nii edasi, aga üllatavalt vähe midagi meeldejaavat. Üks kontorirott hiilgas erilise kiirustamisega, tal oli vaja kesklinnast balti jaama rongi peale, ja hästi ruttu. Ise jäi väljatulekuga hiljaks, ja kurtis, et viimane rong, viimane võimalus koju pääseda, et vaja 5 min-ga raudteejaama. Ära tegin, arvestades et autoga ei saa sõita linnulennult ja on ka foorid, siis päris hea tulemus. Aga ekvivalentide vahetamiseks nappis aega. Kutt andis mulle 50se, hakkasin siis talle raha tagasi lugema, aga kuna tal oli kiire, siis ta haaras mu käest peotäie mingeid viiekaid, kägardas kokku ja jooksis minema. Igatahes oli neid viiekaid vähem, kui tagastatav summa oleks pidanud olema. Ma küll ei tea, kuhu ta sõita tahtis selle rongiga, aga üsna tõenäoliselt oleks ma selle 50 eest võinud ta odavamalt otse koju viia.
Siiski sattus autosse ka üks tõeline peoloom. Lehvitas ennast peale sealt Vabaduse väljaku kandist, sealt meie gaybaaride rajoonist, ja ise liigitus välimiku hindamisel ka kindlasti vähemuste hulka. Ei sõitnud väga kaugele, aga tahtis maksta 20sega. Mul oli parajasti vahetusrahaga väga halvasti, olin juba tükk aega mõelnud, et peaks kuskil midagi lahti vahetama, aga ei olnud aega, töö kogu aeg jooksis. Andsin talle siis niipalju, kui oli, ehk siis 10 ja natuke veel midagi, no mingi paar eurot jäi puudu, paras jootraha jagu. Muidugi pakkusin ka kaardimakse võimalust, aga kuna ta oli täitsa kapsas, siis ta vist ei saanud hästi aru. Igatahes talle see ei meeldinud, aga tänu oma seisundile oli ta täis võimetut viha, võttis selle raha, mis andsin, poole sellest puistas veel takso põrandale laiali, ja lubas, et nii ta seda ei jäta, et tema boyfriend võtab selle sõidu homme välja (mida iganes see ka ei tähendaks). Kuna mulle gayliidust mingit kaebust pole tulnud, siis ilmselt ta unustas selle ähvarduse ja tõenäoliselt suure osa kogu õhtust.

Jõulupühad olin ka tööl. Tegu on sellise erandliku ajaga, et ei osanudkii arvata, kas on töörohked või pigem rahulikud päevad, ja samuti oli selge, et tavapärased rahvahulkade liikumise mustrid ei toimi. Üldiselt oli nii, et hommikud olid väga vaiksed, kuskil pärastlõunast algas töö, kohati väga tihe, kohati pausidega. Ja normaalolekus oleks see töö kestnud ilmselt kuskil 1-2-ni öösel, aga mõlemal päeval sattusid mulle viimasteks erilised fruktid, tänu kellele ma küll elasin üle mõningaid piinu, kuid kes päästsid mu pere-eelarve.
Jõululapäeva varahommikul sõidutasin koju ühe hilise pidutseja ning ühe hindu lennujaamast, siis saabus vaikus ja läksin ära koju magama.
Lõunapaiku naastes sain tellimuse nimega Kochi Aidad, mõtlesin, et mingi Kofi Anani vend või midagi, aga oli hoopis järjekordne sellise nimega viinapood sadama lähistel, kust oli vaja soome prouad ära toimetada.
Kaardimakse terminal hakkas millegipärast poolikuid tšekke trükkima, nuputasin tükk aega, mis jama on, siis küsisin ühe teise juhi käest, kes teadis rääkida, et see tuleb külmast. Jube külm ilm oli tõesti. Sellest ajast olen nüüd käinud ringi, terminal põues, nagu känguru.
Siis hakkas tööd tulema igalt poolt, jälle nii, et pole aega vetsuski käia, söömisest või muust rääkimata. Lasnamäel riskisin ja käisin korra Statoilis siu-lips, ja kohe kaotasin tellimuse. Aga tuli uus. Vahepeal, kui oli vaiksem, mõtlesin et olen kaval ja passin kirikuteenistuste lõppemisi. Aga see ei toiminud, kirikulised transportisid ennast ise. Panin tähele, et jumalasulaste prillid läigivad kuidagi eriliselt, teismoodi, kui teistel inimestel.
Sommide kohta hakkan järeldusele jõudma, et sellised lihtsad inimesed on väga toredad, nagu muumitrollid, aga need, kes peavad ennast nagu kõrgema klassi esindajateks, on suht vastikud. Sattus üks selline, tellis Narva mnt aadressile. See maja polnud kohe tänava ääres, vaid kvartali sees, ja ma ei leidnud kohe rada, kuidas sinna pääseda. Ühesõnaga, jäin jälle hiljaks. Sain sõimata nii dispetšerilt kui kliendilt. Oleks võinud ju pühade puhul leplikum olla, aga ei, näitas attitude, juhatas mulle teed igal meetril, eeldades, et ma ei oska üldse kuskile sõita. Aga ma tegin talle tagasi ka. Tahtis minna ühte vanalinna hotelli, mis asus tänaval, kuhu ametlikult ei tohi sõita. Jäin siis sinna liikluskeelu märgi alla seisma ja ütlesin, et sorry, edasi ei saa. Tüüp läks vihast roheliseks ja ütles, et ma olen esimene, kes sinna ei saa sõita. Ma põhimõtteliselt ei riku seadust, ütlesin. Mis tal siis üle jäi, pidi need paarkümmend meetrit jala astuma, vaeseke.
Üldiselt kippusin jääma sinna kesklinna jälle keerlema lühikeste otste peale, õnneks vahepeal sättisin ennast Nõmmele ja see oli õige tegu, sealt tulid väga soliidsed puhtad hästilõhnavad vanainimesed, kes tegid pika sõidu, võtsid üksteist ja praepotte eri kohtadest peale ja sõitsid üksteisele külla.
Kui kõik olid juba üksteisele külla kohale jõudnud ja oli vaiksem aeg, käisin ka vahepeal sõbra juures jõulupraadi söömas. Pärast seda helistas üks tuttav ja palus enda pere koju toimetada, tänu sellelel sattusin Pirita kanti, mis oli hea, sealt hakkasid pikad otsad tulema. Piritalt Kristiinesse, Kristiinest Lasnamäele, Lasnamäelt Maardusse - noh ja sinna mõtlesin et nüüd jäängi, see on kõik, oli juba kesköö.
Maardu on ikka imelik koht. Jube pikk tee on sinna, tänu nendele uutele liiklussõlmedele oleks nagu poole kaugemal kui enne. Ja liiklus on ka nagu Venemaal, nt ringteed ei ole sellised normaalsed, nagu meil mujal, et ringil sõitja on peateel ja kogu lugu - ei, seal on iga ringtee haru juures mitu märki, mis keelavad sisse sõita, käsevad teed anda jne. Väga keeruline.
Läksin mingisse bensukasse, tahtsin kohvi ja vetsu, aga üllataval kombel tuli kohe tellimus linnast välja, mingisse metsakülla, ikka mitukümmend kilti. Õnneks gps teadis seda küla, hakkasin siis sõitma, aga kuna klient oli palunud talle juhiste saamiseks helistada, siis helistasin, et kas olen ikka õigel teel. Tüüp oli väga hea jutuga, lobisesime seal sõites pikalt maast ja ilmast. Jõudsin ilusti kohale. Oli selline jutukas keskealine mees, tööriietes ja mustade kätega, tahtis linna sõita. No sõitsime siis, tee peal tegime suitsupeatusi jne. Rääkisime autodest, soolisest võrdõiguslikkusest, elu mõttest (millest tal väidetavalt puudu oli) ja paljust muust. Linna jõudes selgus, et ega tal eriti selget eesmärki ei olnud. Palus ennast vanalinnas korstnapühkija juures maha panna, et läheb kõrtsi. Mulle 50 euri.
Vaatasin, et selle kõige peale hakkab kütus otsa saama ja läksin tankima. Sain tangitud, ja tüüp helistab tagasi. Ta sai ju mu numbri tänu sellele, et oli vaja teed juhatada. Et seal kõrtsis pole ikka tore, vaja kuskile mujale minna. Läksin siis korstnapühkija juurde tagasi ja võtsin ta peale. Nüüd ta teadis veel vähem, kuhu minna. Jõululaupäeva õhtul on ju enamik kohti kinni. Keerutasime siis mööda linna ringi. Käisime Kristiines mingist gruusia putkast õlut ostmas, vaatasime venelaste ööklubi Lasnamäel, mis oli kinni, siis mingit stripibaari, mis oli ka kinni, siis veel mingeid baare - no ei midagi kuskil. Vahepeal käisime tema kontoris Tondil neid õllesid ära viimas. Igal pool tegime aga peatusi, et ta saaks mõelda, mida edasi. Taksomeeter muidugi käis. Ja juttu jätkus kauemaks. Ühest küljest ta nagu hädaldas, et oli naisest lahku läinud, et elu mõte on kadunud, et ta joob liiga palju jne. Teisest küljest oli selline tüüp, kes teab tõde - näiteks, et automaatkast on parem kui manuaal, naine ei saa torumees olla, miks täpselt Estonia põhja läks ja muud, vaidlemine võimatu. Hakkas juba tüütuks muutuma, aga tiksuv taksomeeter lohutas. Lõpuks kuskil peale kl 3 ütlesin, et aitab nüüd seltsidaami mängimisest, ei viitsi enam. No siis ta mõtles suure vaevaga mingi koha välja, kus teda maha panna lõplikult, mis oli ikka sealsamas korstnapühkija juures. Mulle 40 euri. Pole paha. Ja talle kokkuvõttes ikka odavam, kui tellida eskortteenus, et jõuluõhtul üksindust leevendada.

Esimese jõulupüha hommikul võtsin rahulikult ja magasin poole hommikuni. Oli väga vaiken, isegi lennukid ja laevad eriti ei käinud ja kui käisid, siis ei sisaldanud nad eriti inimesi.
Päev kulges soomlaste sõidutamisega Kristiine keskusse ja tagasi. Ilmselt on see mingi iidne soome traditsioon, veeta esimene jõupüha Kristiine keskuses.
Ülemus helistas, et paarimees haigeks jäänud, seega sain olla kauem, kui plaanitud. See oli hea, sest õhtu oli päris töörohke. Kalamajast sõitsin ühed daamid Saku suurhalli balletti vaatama, panin kohe kõrva taha, et sealt tuleb ka tagasitee kliente. Tavaliselt ma vaatan enne netist, et mis linnas toimub, aga kuna see kauem olemine oli mulle ootamatu, siis kulus lisainf ära. See toimis, sealt tuli neid tagasitulijaid üle tunni aja. Aga kusagil kella 9st liikumine hangus täielikult, passisin poolteist tundi niisama, mitte üheski linnaosas ei toimunud mitte midagi. Ajaviiteks keerutasin Rotermanni kvartalis, et uurida, kuhu mis rajad seal lähevad, ja uurisin muidu elu, aga ei ühtegi klienti. Üks mees käis küsimas, kus nr 3 buss läheb. Vaat, mida taksojuht kõike võiks teada.
Ja üks vene mees tegi ukse lahti, aga kui mind nägi, siis ütles, et vabandage, ma arvasin, et mees. Ei tea, kas tahtis kakelda või oli veendunud, et naine ei saa taksojuht olla. Eks venelastel on selles osas rohkem eelarvamusi küll, reedel ka üks venelasest klient ei suutnud ära imestada, et miks naine taksojuht on, kuidas see on võimalik, ja üldse, naised peaks kõik kodus olema.
Lõpuks hakkas mingi liikumine, sain tellimuse Tondile, kust viisin ühed soliidsed venelased Lasnamäele. Ja ennäe imet - sealtki sain edasi tellimuse Lasnamäele. Oli selline kummaline vene tüdruk, mitte selline glamuurne ja rikas, aga selline tubli väike töölisnaine, kes peab ise hakkama saama. Taolised tavaliselt meie kalli taksoga ei sõida. Olin natuke mures, et kas ta ikka üldse maksta kavatseb. Kõigepealt sõitis Õismäele, sealt oli vaja sõbranna peale võtta. Siis selgus, et on kaks sõbrannat ja mõelmad on sigalakku täis. Teine neist tuli ära viia kuskile teise Õismäe otsa. Vahepeal oli vaja tanklas midagi ostmas käia, suitsu teha, oodata, ülevalt rahakotti toomas käia jne. Mingi pausi ajal kargas see algne tüdruk välja ja kukkus oksendama. Tänasin taevast, et see mõte tal sõidu ajal ei tulnud. Ütles, et oli haige olnud ja vist midagi valet söönud. Ma arvan, et oli rase. Ta ei tundunud küll täis olevat, ja õiendas kogu aeg nende teiste kallal, et miks nad nii täis ja jobud on. Lõpuks oli vaja sõita ühte sadama piirkonna hotelli. Tundus, et nad vist lähevad sinna tööle öövahetusse (ametit ei oska öelda aga kahtlustan, et pigem toateenindus kui see, mis te kõik nüüd arvate). Ja ennäe imet - tüdruk maksis ka arve, ja isegi kaardiga, üle 30 euri!
See oli super, sest pühade läbiv teema on sularaha, mul aga on minu igapävase obroki tasumiseks ka kaardimakseid vaja, ja nendest jäi nüüd nende kolme päevaga küll puudu, kuigi teenistus iseenesest oli väga hea.
Järgmised uudised siis uusaastaööst, vahepeal katsun ise ka natuke tähistada.

Reaalsus ja hüperreaalsus

Kommunaaluudistest niipalju, et pikkade vahetuste magamisprobleem on nüüd lahendatud. Õnneks on mu elamise kõrval valvega parkla. Valve on oluline, sest kui ma takso niisama kuhugi jätan ja midagi juhtub, siis on see kõik minu vastutus. Ma küll ei tea kui tõhus see valve seal on. Mingid vene poisid peavad seda seal, pesula on ka. Mingit tšekki ega muud taolist seal ei anta. Kui küsisin, et kui ma värava taga kolgin, kust te siis teate, et see just mina olen ja ikka oma auto võtan. Poiss ütles, et no kuulge, teid me tunneme ikka ära. Põmst kuuajase (30 €) parkimise puhul antakse telefoni nummer, mis ise avab tõkkepuu. Mulle anti ka, aga senimaani pole see veel tööle hakanud. Ilmselt mingid kuldkettidega ülemused, kes istuvad kuskil villas, pole mu andmeid veel sisestanud.
Tavaliselt ma teen siis nii, et kui on pikk vahetus, 48 h, siis esimese paaritunnise uinaku teen kuskil päeval kl 2-4 paiku, teise öösel umbes samal ajal ja kolmanda jällegi järgmisel päeval samal ajal ja viimasel ööl lõpetan lihtsalt ära, kui töö ja jaks otsa saavad. Tööpäeviti see juhtub kuskil kl 2 öösel ja nädalavahetusiti hiljem, no paistab, ma polegi veel korralikku nädalavahetust olnud. Eelolev reede on esimene selline ägedam öö, aga see pole pikk vahetus, ainult 12 h, siis on targem enne korralikult välja puhata ja ühes jutis panna. 
Uinakutega on veel see, et eriti pidulikult ei maksa neid võtta. Kõiki tavapäraseid hügieenirituaale teha jne. Esiteks see võtab aega ja teiseks korralik pesu ja lahtiriietumine tekitavad liigse puhkemeeleolu, millega võib kaasneda sissemagamine ja soov üldse mitte enam tööle tagasi minna.
Lõin siin eile ka kulusid-tulusid kokku ja tulin järeldusele, et hetkel ma teenin tegelikult umbes sama palju, kui eelnevas elus, st mitte piisavalt. Rohkem küll kui mu eelmine põhipalk, aga kui panna juurde erialased lisategevused, siis teeb sama välja. Tööd teen muidugi 10x rohkem. Ja elu läheb ikka iga päevaga kallimaks, kui veel pool aastat tagasi sai väiksema poeskäigu kümnekaga tehtud, siis praegu alla 20 ei maksa üldse üle marketiläve astuda. Miinus on siis see, et ei tea, kas ma suudan kogemuse täienedes rohkem teenima hakata. Nt vähem kütust kulutada ja vaiksemal ajal rohkem kliente leida. Pluss on see, et töö on tore, lähen hea meelega (hea meel saabub muidugi siis, kui olen luugid kuidagi lahti saanud, aga väga raske see polegi).

Pühapäev oli üsna vaikne päev, kahjuks. Cashi teenis päris hästi, aga kaardimakseid, millega katta oma obrokit, jäi umbes kolmandiku jagu puude. Ennast ei oska ka süüdistada, tegin kõike justkui enamvähem õieti. Päevad pole vennad, ja tööleliikujaid pühapäeval ei ole. Ja ülemus siin vahepeal rääkis, et osad dišpetšerid eelistavad osasid juhte, annavad neile rohkem tellimusi, ilmselt neil on mingi diil omavahel.
Läbiv teema oli ostlemine. Üks proua oli ennast juba kesklinnas haigeks ostnud ja tahtis sõita Viimsisse antiigipoodi. Teadis aadressi, aga polnud seal enne käinud. Lõin siis aadressi gps-i sisse ja jõudsime mingile imelikule platsile. Proua rääkid, et poiss, kes oli teda juhendanud, oli öelnud ka, et seal on mingi elumaja ja angaar. Palun, ütlesin, vasakul on angaar ja paremal elumaja. Proua läks maha ja lubas jala edasi otsida. Loodan, et leidis siis.
Teised prouad, Soome päritolu, tahtsid jällegi kaubakeskusse sõita, aga ei teadnud täpselt, millisesse. Rääkisid midagi Sikupillist ja Ülemistest. Panin siis sinnapoole ajama, samas kandis nad ju on. Nemad ikka räägivad edasi, ma niipalju soome keelest aru ei saa, et teiste kõvasti mõtlemist mõista. Küsisin siis, kas nad inglise keeles ei taha muga rääkida. Nad pakkusid saksa keelt vastu. See sobib mulle veel vähem kui soome keel. Kui olime bussijaama juures, käratasin neile eesti keeles, et otsustage nüüd ära, kus te minna tahate. Lisasin, et kauguse vahe on alla km. Võtsid siis daamid südame rindu ja otsustasid ikka Ülemistesse minna. Küsisid veel, kas tagasi saab ka meie takso tellida. Ju siis jäid rahule.
Ülemiste ristmikule, kus seoses ehitusega nagunii iga päev midagi muutub, on pandud sellised liiklusmärgid, mis aeg-ajalt muutuvad. Et nüüd tuleb lisaks fooritulede vaheldumisele ja kõigele muule seal veel jälgida ka seda, kas liiklusmärk ennast äkki teistpidi ei keera ja sootuks vastupidist asja tähendama ei hakka.
Kokkupuuted välismaailmaga võivad kohati olla üsna veidrad. Õhtul vanalinnas oli üks noorpaar ennast täiesti eufooriasse pidutsenud. Poiss, pealtnäha täiesti intelligentne inime, seisis lihtsalt autole ette ja ära ei läinud. Aga ma seisma ka ei jäänud. Põrkasimegi siis niimoodi kokku. Kiirus oli muidugi väike. Klient, kes sõitis trendikast Kalamaja kohvikust malemajja, ütles: Täitsa lammas! Üldiselt ma ei solvaks niimoodi loomi, aga selle poisi pidevalt naeratav nägu oli küll natuke lamba moodi. Huvitav, kas ta teenis sellega oma tüdruku silmis ka kõvasti plusspunkte.
Välismaailmas toimub veelgi huvtavat. Ükspäev, kui peatuses suitsu tegin, pakkusid mööduvad poisikesed, et kas ma ei taha, et nad mul käed raudu paneks. Ma ütlesin, et ei taha. Siis nad küsisid, et miks ma ei taha proovida. Ma vastasin, et mis seal proovida, tulemus on ju ette teada - käed on raudus.
Üks teine, veidi vanem poiss, pakkus jälle šokolaadikarpe müüa. Ei tea, kust ta need varastanud oli.
Olude sunnil olen jälginud Kaubamaja aknale installeeritud hüperreaalsust. Senimaani oli seal kuuse all pead ja saba liigutav koer ja samuti liigutavad kitsekesed. Väga loomutruud. Nüüd on ilmunud vaateaknale veel ka lapsed, kes räägivad jõuluvanaga. Jutt on kõlaritest välja kuulda. Lapsed on ehtsad. Aga jõuluvana kohta tekkis mul kahtlus. Liigutused olid nagu loomulikud ja jutt ka, aga nägu oli nagu plastmassist. Et kas see on mingi uus tase hüperreaalsuses, mingi meta-hüperreaalsus, et päris inimene on maskeeritud tehisinimeseks.
Lennujaama aknast saab jälgida jällegi teist reaalsust. Sinna koguneb rühmiti kodutuid. Hea soe, kaua lahti ja vetsus saab käia. Huvitav, et neid sealt ära ei aeta. Neil on seal oma kogukond omade liidrite ja rollidega. Juttu küll ei kuule (kuigi, võiks ju sinna ka kõlarid panna? jõulude puhul?). Aga outfit on neil ikka väga stiilne. Ei tea, kas on olemas mingid spetsiaalsed kodutute stilistid ja moeajakirjad, kust nad snitti võtavad, et nii ameerika filmides kui meie tegelikkuses näevad nad ühtviisi väga funkyd välja.
Ma ikka endiselt ei saa aru, miks on vaja seal kesklinnas taksoga sõita. Kui oled terve inimene, enam-vähem kaine ka, mingeid suuri pakke pole, no miks sa võtad takso, et sõita vanalinnast Solarisse. Esiteks sa helistad seda taksot, siis ootad seda oma 10 min, siis see takso sõidab mingi ilge ringiga sinna kohale, ja siis sa veel maksad selle eest rasket raha. Ühed sommid, kes sellise tripi tegid, avasid tee peal aknaid, rääkisid autodest, midagi minu Hyundaist ja Mersudest, ja kui ma nüüd õieti aru sain, siis tulid järeldusele, et Mersu on ikka  parem, sest tal käivad aknad paremini lahti. Mehed kipuvad ikka autodest rääkima, enamik on selle taksoautoga küll rahule jäänud. Öötundidel sõidutasin ühte noormeest Loole, kes rääkis, et hea auto on, ja et tema tahab ka taksojuhiks saada. Valgustasin teda siis oma kogemustega. Tore poiss oli, natuke lihtsameelne küll, aga armas. Käed olid põletushaavadega, ilmselt lapsepõlves olnud hobiks pommide valmistamine.
Üsna sageli on hilisõhtune tellimus ühte meediaettevõttesse, kus on mitmeid raadiojaamu. Jällegi panen tähele, et sealt tulevad inimesed on alati mornid. Paistab, et meelelahutus on ikka tõsiselt masendav tegevus.
Õhtul oli tööd tegelikult päris palju. Nagu sageli ka enne, tekib mingi hetk mõte, et sööks midagi. Siis selle mõtte tekkimisest kulub paar tundi, enne kui tekib hetk mingisse poodi lipsata ja midagi osta, ja siis läheb võibolla veel mitu tundi, enne kui sa jõuad selle ka ära süüa. Pole ime, et istuva tööga nii kaalus alla võtad.

Esmaspäeval oli teenimisega vastupidi, sularaha väga vähe, aga kaarte kuipalju. Päev algas seiklustega. Tean, et hommikul on Õismäe kant päris hea, riskisin ja läksin sinna. Kõigepealt helistas dišpetser, et kaua mul läheks mingile Panni või Vanni teele minekuga. Mul polnud aimugi, kus see võiks olla, ja dišpetser pani toru hargile. Siis sain tellimuse Haaberstisse, seega kohavalik hommikul oli üldiselt õige.
Kohale sõites, mingi alla poole kildi, arvan, enne sihtkohta, jäin lumme kinni. Oleks nagu tänav, majad ilusti reas, kaardil ja gps-s ka märgitud tänavaks, aga tegelikult oli vist põld. Lumme ka tuisanud. Tegelikult mulle hääled ütlesid, et ära roni sinna, aga ikka läksin, sest seni on see auto ilusti igasugu pudrust läbi läinud. Aga seekord ei länud, jäi kõhtupidi kinni. Ei lubanud ka, et liigub. Helistasin siis dišpetserile, et saatku sinna tellimusele teine auto, ja saatsin appikarje kolleegidele, et kas keegi saab mind välja sikutama tulla. Kedagi polnud lähikonnas ja köit ka kellelgi polnud. Oma autoga ma siukste ilmadega üldse välja ei lähe, kui labitat kaasas pole, ja köis on niikuinii.
Mõtlesin siis, mis teha. Kell oli kuskil 5 hommikul, enamik maju pimedad, aga ühes nagu mingit liikumist oli. Laenasin sealt siis labidat ja hakkasin kaevama. Siis üks teine juht helistas ja õpetas, et kui veojõukontroll välja lülitada, siis liigub paremini. Nende kahe meetme abil sain lõpuks välja. Aga kaotasin selle kõigega kokkuvõttes paar tundi, konkreetselt kinniistumise ja kaevamisele küll kuskil pool tundi, aga kaotasin selle tellimuse ju, ja pärast ei osand ka kohe midagi tarka peale hakata, keerutasin seal Õismäe kandis, aga ei tulnud sinna enam mingeid tellimusi. See-eest jääb mulle nüüd igaveseks meelde, kus asub Nõgikikka tänav.
Pärast lõin veel klambrilööjaga endale klambri pöidlasse. Eks see kõik võis tulla väsimusest, sest öösel (kui seda paaritunnist uinakut nii nimetada saab), ei maganud ma eriti hästi. Nägin unes, et Pelgulinna oli üleöö kerkinud mingi uus linnaosa, kus ma pidin mingeid asju leidma, aga ei leidnud, kuna seda polnud ühelgi kaardil.
Lõpuks sain tellimuse Nõmmele, samasse majja, kuhu ma olin ühekorra ühte luuserit viisin ja siis tal õde maksis firmakaardiga. Nüüd sõitis see õde tööle, ühte ministeeriumi. Jube šefilt lõikasin veel ummikut läbi vanalinna. Hakkavad tulema need trikid vaikselt. Kui ministeeriumi tahetakse, siis mul tuleb alati meelde see koht Riigimeestest, kus taksojuht ei teadnud, kus asub sotsiaalse sidususe ministeerium.
Tähtsaid tegelasi oli esmaspäeval veelgi. Ühte riigikogulast (nägu küll tuttav polnud, aga maksekaart reetis) sõidutasin trenni ja pärast veel tagasi ka palus ta mul tulla. Siis olid mingid meedikud, üks oli päris tuntud näoga, kes tee peal arutasid, et mingi preemia on laekunud, ei mäletagi, kas see oli 7700 või 7900 eurot, et ei tea küll, kus see preemia nüüd nii äkki tuli. On ikka kehvasti tõesti arstide ja nende palkadega. Raketiteadlased olid ka, rääkisid kolleege taga, üks pidavat pidevalt avaldama Savisaare lehes artikleid, mida ta ise pole kirjutanud. Ma ei teadnudki, et Savisaare lehes raketiteaduse rubriik on. Sinna teel, Paldiski maanteel, sõitsin nii noh, väga kiirust ei ületanud, aga parajalt, sest mul oli nats kiire (riigikogulasele trenni järgi). Siis üks punane sportauto, Audi, sai sellest vist moraalse hoobi ja kus vajutas gaasi, et must ikka mööda saada, ma arvan et vajutas 120 küll sisse. Ei saa ju lubada, et mingi takso Audist kiiremini sõidab.
Pikem sõit oli Saku kanti. Seal panin jälle vähe puusse. Tellimus oli kellaajaline, mõtlesin, et jõuan liiga vara. Käisin tee peal poes, väga huvitav pood oli. Siis hakkasin gps-i järgi sõitma. Aga seal peale Luiget on jätkuvalt see ristmike ümberehitus ja seal ei osanud gps enam midagi asjast arvata. Sõitsin üsna pikalt vales suunas. Siis gps käskis mul ümber pöörata ja metsa minna. Tänan, ei, mõtlesin seda rada vaadates ja hommikustele seiklustele mõeldes. Sõitsin siis sinna ehitusplatsile tagasi ja sain õigesse suunda, aga jäin kokkuvõttes oma 10 min hiljaks. Siit moraal - kui sa täpselt ei tea, kuhu lähed, siis ära hakka aega parajaks tegema, vaid vaata kaarti parem.
Õnneks oli tore härra, läks firmapeole, nii et hilinemine polnud seotud katastroofidega. Algul ma mõtlesin et hambaarst, ta väga profilt rääkis kellegiga telefonis hambaravist, aga pärast tuli välja, et raudteelane. Selline edukas. Aga ma soovitasin, et kui kõik raudteed maha müüakse ja üles võetakse, siis ta võib hambaarstiks küll minna, väga usutavalt kõlas selles rollis.
Huvitav on see, et kui naised firmapidudel käivad, siis on neil mehed ka kaasas. Aga mehed käivad alati üksi. Sellest võiks järeldada, et mehi on maailmas rohkem, aga reaalsuses see ju nii ei ole.
Mitu korda helistas ülemus, tal on üks püsiklient, mingi rikas juurikamüüja, kes alati on täis ja alati tahab kuskile sõita, aga kunagi ei tea, kuhu ja millal. Õnneks ma olin parajasti tellimusel, aga seda on enne ka olnud. Ega ma hästi aru ei saa, milleks need sellised püsikliendid head on. Ega nad ju siis sõita ei taha, kui on vaikne aeg ja sa niisama passid, ikka sõidavad ju siis, kui kõik teisedki ja tööd on nagunii palju. Ja kui ta siis veel on mingi erisoovdega, nt täiesti ebaadekvaatne, et pead teda kaua ootama, siis on see püsiklient pigem kahjulik kui kasulik juhile.
Päeval sain ühe teise meie taksojuhi käest sõimata. Viisin klienti sadamasse ja peatusin seal kohas, kus nad tavaliselt saabujaid oodates järjekorras passivad. Ta arvas, et ma tahan sinna sabasse siis ka jääda. Tegelikult ei tahtnud, parajasti ühtegi laeva ei tulnud, mis seal ikka konutada. Aga ta oli päris kuri. Kui ma ei eksi, oli äkki sama, kes ühekorra Roccas taksokohale parkinud toruabi ahistas. Osad neist on ikka kole kurjad. Aga osad on sõbralikud ka, ei pahanda, kui midagi valesti teed, saavad aru, et algaja, ja õpetavad pigem. Üldiselt käib suhtlemine vist nii, et mingit tutvusmistseremooniat ei ole, kui üldse suheldakse omavahel, siis alustatakse juttu nii, nagu see oleks mingi jutt, mis on juba ammu käinud. Et nagu liitud seriaaliga poole pealt. Aga enamasti suhtlevad omavahel vanad olijad, kes juba ammu tuttavad, uusi nägusid tulevad uurima vähesed. Need on tavaliselt ise ka uued.

Suhted, draamad ja palju lund

Esmaspäevane hommik algas jällegi avariiohtliku olukorraga otse taksopargi väravas, kust ma välja sõitsin ja omaarust vaatasin küll, et kedagi ei tule, aga äkki olid kaks autot mul ümber. Õnneks kõik said pidama. Ega vist hommikul kell 6 ikka see mõistus ja taju kõige teravam ei ole.
Päeva tähthetk oli kahtlemata õhtul kella 9 paiku, kui seisin kesklinna kaubakeskuse juures, mis oli just kinni pandud ja mõtlesin, et ega siit enam kedagi sõitma ei tule. Siis aga lähenes taksole kepiga vanahärra ja kui ta ukse avas, tundsin temas ära kuulsa vanema põlve fotograafi, kes veedab oma vanaduspõlve lakkamatult fotoraamatuid välja andes ja neid Wiiraltis istudes reklaamides. Tal oli väga huvitav süsteem, kuidas kotid olid kinnitatud kepi külge, tõsi, seda oli veidi raske kokku ja lahti monteerida ning autosse paigutada. Lugu oli siis järgmine, et tal pidi olema kohtumine kl 9 raamatukogus, ja siis tema läkski sinna kohtumisele, aga siis selgus, et kell oli küll 9, aga eelmisel õhtul, mitte järgmisel hommikul, nagu tarvis. Nii ta siis pidigi taksoga koju tagasi sõitma, lisaks oli ta unustanud maha rakahoti. Maksmine võttis aega oma pool tundi, kuni ta taskutest ja kotipõhjast metallraha otsis.
Üks huviitav noormees tuli peale Magdaleena haigla juurest, ütles, et külm on teil siin. Oli mitu kuud haiglas olnud, osa sellest ajast koomas. Ei küsinud, miks, oleks tegelikult võinud küsida. Liikus natuke vaevaliselt, aga üldiselt hakkas juba taastuma, nagu näha. Tee peal rääkis telefoniga, millest selgus, et ta on miski režisöör ja keegi pidi tema eest tööd tegema, seni kui ta haiglas oli, ja et väga raske on arvutada asendajale maksmiseks päevatasu, sest režisöörid töötavad portsu kaupa. Eks ta vist on raske tõesti. Fellinit või Woody Allenit asendada niimoodi haiguspäevadel.
Sattusin Jeti jäähalli juurde, ühte last trennist koju viima, ja tegin parklas tähelepaneku, et kõigil jääspordiga tegelevate laste vanematel on maasturid.
Hilisõhtuselt lennukilt sain peale abielupaari, kes oli nagu mingist kurvast anektoodist välja astunud. Mida iganes mees ka ütles või tegi, siis naine kukkus näägutama. Mees tahtis teha piima ostmise peatuse, selle peale naine mõnitas teda tükk aega. Päris ebamugav oli seda kõike kuulata. Õnneks päästis olukorra jänes, kes Järvevana tee ääres kükitas. See juhtis tähelepanu kõrvale. Naine arvas, et ta ootab üle tee minekut, aga mees arvas jällegi, et ega ta sellest aiast ikka läbi ei saa. Mina arvasin selle peale, et äkki tal on värava pult. Või et äkki ta on hoopis jäneseks maskeerunud politsenik, kes mõõdab kõrvadega kiirust. See kõik tegi neil tuju väheke paremaks, nii et pikk tee Laagrisse oli veidi talutavam, kui sõidu algus.
Aga ega ei tea, mis see parem suhte variant on. Järgmine päev oli mul üks paar, kes tuli kontserdilt ja läks hotelli, aga ei rääkinud omavahel tee peal ühtegi sõna ja ei ilmutanud ka muud omavahelise suhtlemse märki.
Lennujaama kohta tegin veel ühe tähelepaneku, et kui lennuk maandub, siis tegelikult ei ole üldse hea olla seal taksode järjekorras eesotsas. Kõigepealt tulevad lennukilt maha sellised lühisõitudel ametimehed, kellel pole üldse pagasit ja kes sõidavad kuskile kesklinna. Palju parem on olla kuskile keskel, siis võivad näkata suurema pagasiga pered ja sõidavad koju kuskile äärelinna, mis on kõige parem variant. Lõpus olla pole ka hea, siis võivad kliendid enne sind otsa saada.
Teisipäev algas jälle selle tõdemusega, et ülemus ei ole ikka veel autosse jääkaabitsat muretsenud. Et mu teenindajakaart kraapimisega täielikult ei häviks, kannan nüüd enda kaabitsat ja harja kaasas, mis on muidugi tüütu, aga hädavajalik. Ilm oli liikluse jaoks üpris katastroofiline, sadas hirmsasti lund. Kui ma siin enne ütlesin, et taksojuhile on paha ilm hea, siis liiga paha ei ole ka nüüd väga hea. Esiteks, ohtlik on sõita, pidurdustee on ka naelkummidega olematu, isegi pääsesin napilt tagant otsasõidust. Ja kojamehed lähevad kogu aeg jäässe, mitte tuhkagi aknast välja ei näe.
Teiseks, lennukid hilinevad. Vaatad mingi hea hetke välja, kui mitu tükki peaks maanduma, lähed sinna, ja siis selgub, et kõik on delayed või canceled. Passi siis seal ja looda, et äkki mõni ikka maandub. Õnneks on nad lisaks lennujaama displaydele ka taevas näha, kui lennuk juba üle pea tuiskab, siis on teada et ca 10 min pärast tulevad esimesed tüübid taksode peale. Seni jõuab siis ilusti veel kohvi osta, vetsus käia, suitsu teha või mida iganes.
Kolmandaks, suure lumega aeglustub liiklus kohutavalt. Üks hommikune Laagri trip võttis aega poolteist tundi. See polnud veel midagi, see polnud tipptunnil. Aga üks tellimus oli tipptunnil, mille ajaks olid ka lumesahad oma rongkäigud ajastanud, lisaks oli mitmeid avariisid olulistel ristmikel, ühesõnaga liiklus praktiliselt seisis. Tellimus kesklinnast kesklinna ja sihtpunktiga ka kesklinn võttis tund aega. Et siis tööd on halva ilmaga küll ja veel, aga iga otsa tegemine võtab tohutu aja.
Hommikul sõidutasin ühe lesbi lennujaama, ma vist meeldisin talle. Siis viisin ühe kasiinosõltlase koju. Huvitav, et kasiinokliendid ei ole kunagi lõbusad, kuig kasiino peaks ju olema meelelahutusasutus. Too mees veel haises ka, nagu sokid praeahjus. Eks see on arusaadav ka, kui oled öö otsa saabastega kasiinos olnud. Ega minu omad ilmselt seal taksos istudes paremini ei haise. Arendan küll seda hügieenisidemete süsteemi soki sees, see toimib päris hästi. Avastasin, et odavad sidemed on kehvemad selles funktsioonis, mida ma tõtt-öelda nende sihipärasel kasutamisel ei ole nagu märganud.
Pärast ühte Kakumäe otsa jäin Rocca al Mare keskuse juurde passima, eriti hea koht see küll vist ei ole, nii kaugesse kohta lähevad enamik ikka oma transpordiga. Seal oli mingi toruabi kaubik ennast taksopeatusse parkinud, minu kõrvale, just see hetk kui ma olin korraks sisse läinud. Siis tuli üks teine meie takso ja parkis ennast täpselt toruabi taha. Kui torumees naases, siis taksomees tegi, nagu ei märkakski, suitsetas väljas ja vahtis ringi, lõpuks tüki ajapärast läks demonstratiivselt aeglaselt ja ajas oma auto eest ära. Vot nii tuleb paika panna. Mina peletasin ka ühe tibi, kes tahtis sinna parkida, minema, õnneks seekord piisas zhestikuleerimisest.
Õhtupoole tuli mulle esimest korda lennujaama transfer. See tähendab, et keegi maanduja on takso ette tellinud nimeliselt ja hinna ka ette kokku leppinud, samuti sihtkoha. Siis taksojuht peab tegema nimega sildi ja passima sellega seal arrivalite ees. Taksos peaks selleks olema paber ja vildikas, mida ma sealt muidugi ei leidnud, seega tuli võtta suvalise paberi teine pool ja teha pastakaga kalligraafiat. Natuke panin ämbrissse parkimisega. Seal on 2 auku, kust sisse saab - ühest siis, kui viid klienti lennujaama ja teise kaudu tood ära. See taksode saba on seal teises, see on tasuta, ja kuna see on saba, siis ei ole ilus klienti viies sinna sattuda. Seega ma korralikult läksin teise auku, aga seal jällegi saab tasuta olla 15 min. Selle transferi kliendi ootamisega läks kauem, siis ma põdesin ja käisin aeg-ajalt oma parkimispiletit kontrollimas.
Kliendi nimi oli selline, et ma mõtlesin, et tal on kindlasti turban ja võibolla ka kaamel. Aga ei olnud, oli selline tavaline nipsakas euroametnik ja tal oli kaasas veel ka kohalikku päritolu eurotibi. Natuke oli ka põhjust nipsakas olla, sest lõppkokkuvõttes ma kaotasin selle kuradi parkimispileti ära, otsisin kõigist taskutest ja autost tükk aega, lõpuks tulin järeldusele et see pidi maha kukkuma. Oligi, õnneks polnud selles lörtsis jõudnud keegi sellest veel üle sõita. jama on ju selles, et ilma selle piletita ei saa sealt enam välja.
Tee peal euroametnikud irisesid siinsete toidukohtade ja olme kallal, ei olnud väga sisukas diskussioon neil omavahel. Ja siis nad ütlesid mulle valesid majanumbreid, ja kui ma üle küsisin, sest ma juba teadsin, et nendes majades, mis nad ütlesid, ei elata, siis olid nad ikka nipsakad edasi.
Pärastpoole telliti veel ka Eesti Õhu ametnikele järele. Oli olnud pidu, seekord siis vist ka lahkumispidu. Suur koondamine ei olegi vaid kohalik draama, seekord oli koondatud üks väljamaa poiss, tuli oma viimaselt õhtult kinkide ja täispuhutud kummikindaga. Teine, eesti poiss siis rääkis taga, et mis ta edasi teeb, ja väljakas kurtis, et polegi midagi teha, isegi Kasahstanis ei võeta kedagi tööle.
Neljapäeva hommik algas üllatavalt vaikselt, tavaliselt on 7-8 paiku palju töölesõitjaid, aga praegu paistab et töö on tagaplaanil ja rohkem rõhutakse juba jõulupidudele.
Aga lapsed koolis ikka käivad, viisin ühe poisi Piritalt Kalamajja kooli. Oli hiljuti kolinud, sellepärast nii pikk tee. Ja sõitis taksoga, sest koolis oli piparkoogikonkurss ja õrn piparkoogikompositsioon eesti kaardiga oleks võinud ühistranspordis katki minna. Väga asjalik noormees oli, rääkis et tegeleb peotantsuga, ja kui küsisin et kas siis varsti läheb tantsusaatesse, siis ütles, et ta juba käib seal. Ja kui küsisin, et kas ta lauluväljakul kelgutamas ka käib, siis ta hakkas rääkima, et käib mootorsaaniga sõitmas. Huvitav, kas tavalise kelguga ka tänapäeval veel keegi sõidab.
Päeval telliti mind korra Tondi trammide lõpppeatusse ja ma murdsin pead, et kuidas ma sinna üldse saan, aga õnneks kunde lehvitas juba ülesõidu kõrval. Oli viiuldaja, kes oli hilinemas teatrisse proovi vist. Kogenud taksosõitjana tahtis maksmisprotsessi juba varem alustada, teadis, et terminal käivitub tükk aega. Tahtis alustada juba Tõnismäe foori taga, aga ma pakkusin, et alustame ikka Vabaduse väljakul, et muidu ma saan liiga vähe raha.
Heategevus maksab ennast alati kätte. Üks neiu tuli mul Järve selverist peale hirmsa nuuksumisega, hakkas tast kohe kahju, oli aru saada, et mingi suhtejama, ja veel nii enne jõulu... Kohale jõudes ta vabandas, et rahakotti vaja toast tuua, jättis käekoti pandiks autosse. Kuna mul oli juba süda hale, siis ma panin selleks ajaks taksomeetri seisma. Aga siis kui ta tagasi tuli, siis ta maksis hoopiski firmakaardiga, mis tähendab seda, et ma oleks võind vabalt natuke rohkem rahhi saada ja tema poleks sellest mitte midagi kaotanud.
Paar pikka otsa oli ka, üks mees tuli Sauelt linna järjekordsele jõulupeole. Oli selline jutukas, vist sellepärast, et see polnud mitte esimene jõulupidu. Laitis autot, et nii uus, aga istmed juba kolisevad. Ma pakkusin, et äkki need on mu kassitoidupurgid, mis pagasnikus kolisevad, aga ta väitis, et see on hoopis teistsugune kolin. Siis hakkas mind noomima, et miks ma kiirust ületan. No ma sõitisn jah vähe üle 60ne, nagu kõik teisedki seal Vabakal. Siis ma karistuseks sõitsin järgneva tee 40ga. Siis ta rääkis veel bussiridadest ja arvas, et see on OK, kui suva autod seal sõidavad. Et siis väga põhimõttekindel mees liikluseeskirjade suhtes.
Eeskirjadega on jah taksojuhina väheke eriline suhe. Ega nendest telliskivimärkidest väga hoolida ei saa. Sageli on tellimused vanalinna kohtadesse, kuhu autoga sõita ei tohiks, aga sõidad ikka. See päev oli Olevimäel, kuhu nagunii tohib poole peale sõita, mingi ehitus käimas ja tellis oli juba pea tänava alguses, aga mis mul üle jäi, ikka sõitsin sinna sisse, kui tellimus oli. Ehitajad ei pannud ka pahaks, bobcati mees andis ilusti teed, kui välja tahtsin sõita.
Filmi tänaval sõitsin üldse ühesuunalisel teel vastassuunas. Õieti sõitmisel oleks pidanud hirmsa ringi tegema, Piritale välja sõitma, seal ümber pöörama jne. Kellaaeg oli hiline, õnneks keegi ei näinud. Kunded olid laevaehitajad, tulid kuskilt pikalt väljamaa tripilt töölt. Saarlased. Rääkisid, et palka pole veel kätte saanud, aga olid optimistlikud, et ülemus on ikka hea ja kunagi maksab, et ühekorra olla ta isegi oma auto panti pannud, et töömeestele palka maksta. No ma ei tea mis äri see on, kus palga maksmiseks tuleb auto panti panna. Neil oli kaasas ka üks ema, kes oli neil lennukil vastas käinud. Siis nad sõitsid sinna Filmi tänavale kokku saama selle ülemusega vist. Ülemus oli samasugune jorss, seisid tükk aega seal õue peal, ajasid juttu, tegid suitsu, avasid isegi õlled. Ma pakkusin, et järgmisena harutavad grilli lahti. Aga no mis mul sellest, taksomeeter ju käis. Ema siis seni ajas muga juttu, selgitas oma poiste eksirännakuid jne. Ja siis rääkis, et ta oli  käinud Tartu Kunstimuuseumis Toomiku purke vaatamas, ja ma sain aru, et see teos oli temas väga tugevaid emotsioone tekitanud, aga kas need olid positiivsed või negatiivsed, seda ma ei saanudki aru, sest saarlased lõpetasid oma püstijalapeo lumises parklas ära ja sõitsime minema.
Talverõõmudega seoses meenub veel üks öine noormees kuskilt hotelli klubist, kes palus enne kojuminekut WTC-st läbi minna, ja tuli sealt siis välja suuskadega! Siis ma avastasin esmakordselt, kuidas istmed alla käivad. Sõitsin tema elukohta gps-i järgi. Üldiselt ma olen ikka kõvasti targemaks saanud, üsna harva, kui gps on hädavajalik. Aga kasutan seda ühtelugu majanumbri leidmiseks ikka. Selles osas ta alati küll ei funka. Ma juba tunnetan ära, millal ta õigust räägib ja millal mitte. Sellel tänaval ma teadsin juba, et ta valetab, ja siis ta juhataski mind jehovistide pühakoja juurde, ja siis ma mõtlesin, et huvitav kas öine suuskadega klubipoiss on veel jehhovatunnistaja ka, aga siiski gps valetas ja poiss juhatas mind ise õige maja juurde.
Neljapäev oli üldiselt hea tööpäev, peale varahommiku oli kogu aeg palju tööd. Õhtuks oli juhe juba nii koos, et hakkasin rohelise tule taga peatuma. No see on vast parem variant kui see, kui oleks hakanud punasega hullult gaasi andma. Korra tegin kohvipausi ja pärast jälle edasi kuni kl 4ni. Viimased olid härrased taas mingilt asutuse peolt vanalinnast, taas Olevimäelt, kuhu ei tohi sõita. Kaks tükki tulid kohale, üks pidi veel tulema, aga kadus kuskile ära. Ootasime siis, panin taksomeetri seekord targu käima, arutasime, et kas on naise võtnud tee peal või kuskile magama jäänud, igatahes välja ta ei ilmunud. Neist kahest olemasolevast oli teine ka ikka väga kapsas. Teine üritas taga mingit ärijuttu ajada, aga too tegi ainult mingeid loomahääli vastu. Muidu sellised soliidsed härrad. See kapsam tüüp sõitis Tondile, andis mulle kümneka, see on tore. Teine Viimsisse ja maksis ilusti kogu arve, seega mulle päris kena kasum. Tee peal rääkis autodest peamiselt ja küsis igast asju mu takso kohta, aga ma ei osanud midagi vastata. Ausõna, ma ei tea isegi seda, mis või mitmeveoline ta on. Kuna ta ei ole minu oma ja kuna ta on nii igatpidi automaatiline ja elektrooniline, siis mul pole nagu tekkinud motivatsiooni taga lähemat suhet luua. Aga peaks vist ikka manuaali läbi lugema, oleks, millest autohuviliste klientidega vestelda ja teinekord kui midagi juhtub, võib ka kasuks tulla.

Jõuluhullus on alanud

Kallis päevik, pole ammu kirjutanud. Lihtsalt pole aega olnud. Nüüd läheb ehk lahedamaks, sest olen nüüdseks lõplikult ümber kolinud ja kui on vaba aeg, siis saab tegeleda muude asjadega.
Et kõik ei ununeks, olen asutanud printeripaberi lõppudele rullraamatu, kuhu märgin olulisemad verstapostid üles. Eilse rullraamatu unustasin küll autosse, loodetavasti polnud seal midagi konfidentsiaalset, no ega keegi käekirjast nagunii aru ei saaks.
Eelmisel reedel hakkas hirmsasti lund sadama. Suur jagu kütust kulus ilmselt kohapeal keerlemisele ja hangedest läbimurdmisele. Selgus ka tõsiasi, et mida halvem ilm, seda rohkem tööd taksojuhil. Olenemata kellaajast oli tööd nii, et ei jõua ära teha. Siit hakkasn mõtlema, et ei tea, kas suvel siis hea ilmaga üldse tööd pole. Aga ülemus, kogenud inimene, väitis, et on küll ja veel. Jaanuari teine pool - veebruar pidid kõige hõredamad olema, märtsis hakkavad juba mahlad liikuma.
Üldse on nüüd kogu aeg palju tööd olnud. Põhjuseid on ilmselt mitmeid. Ma ise muidugi arvan, et üks aspekt on tekkinud kogemusel. Kui tahad ennast töös hoida, siis pead sellele keskenduma. Pause ei maksa eriti teha, muidu liin katkeb. Isegi raamatut lugeda vahepeal ei ole väga hea mõte. Kui on ikka väga vaja, siis tuleb pauside aeg hästi valida ja teha nad mitmefunktsioonilised, mitu asja korraga, et vähem päeva hakiks. Intuitsioon on ka juba tööle hakanud kohtade valimisel, kuhu võiks tellimusi või kliente tulla. Sageli aiman õiged paigad ära juba ilma süsteemi raporteid teiste taksode likumiste kohta vaatamata ära. Sageli on ka nii olnud, et mõtlen - nüüd võiks näiteks sinna-ja-sinna minna, ja varsti lähebki seal roheliseks, st seal on tellimusi, aga pole taksosid.
Teine asi on muidugi detsembrikuu, mis lisaks saabunud talveilmale tähendab ka ostuhulluse ja jõulupidude saabumist. See kõik on ainult vesi taksojuhi veskile. Just oli siin soomlaste iseseisvuspäev, mis muutis ühe tavalise tööpäeva praktiliselt laupäevaks. Somme tuli laevatäite kaupa. Ühed istusid mulle peale Rocca al Mare keskuse juurest. Nende puhul nägin natuke seda, et põhjanaabrid võivad ka üsna vastikud olla. Kirutakse neid ju kõvasti, aga üldiselt on nad mulle meeldinud. Tolles kambas oli küll üks alfaisane, kes käitus üsna üleolevalt. Irises kõigepealt, et ma ei oska soome keelt, sest ma rääkisin nendega inglise keeles. Aga vahepeale poetasin mõne soome keelse sõna ka, siis ta jälle hädaldas, et mu inglise keel on ikka halvem kui soome keel, mis on muidugi vale. Käskis mul mingeid soomekeelseid sõnu hääldada, mida ma muidugi ei teinud. Ja lõppude lõpuks maksis vähem. Kui nad peale istusid, siis ta küsis, et palju umbes läheb, ma siis ütlesin, et kümppi jotakin, tegelikult läks natuke rohkem, aga kohe algas jutt, et leppisime kokku kümppis ja kogu lugu. Siit moraal - kui sommid küsivad, palju läheb, siis tasub igaks juhuks rohkem öelda või hoiatada, et maksmine toimub ikka taksomeetri järgi.
Üldse ma ei saa aru, miks paljud taksojuhid nii innukalt seal sadamas passivad. Eks sealt tuleb muidugi ka eestlasi, aga soomlased küll eriti helde käega ei ole, umbes pooled ootavad rõõmuga, et neile sendi pealt raha tagasi anda, ja sõidavad ka enamasti kuskile kesklinna hotelli või kasiinosse. Minu arust on meie kohalik klient üldjuhul parem igas mõttes.
Lennujaam on natuke parem koht. Halb on see, et tavaliselt tuleb seal ikka mingi aeg passida, nii täpselt ajastada hetkele, kus autosid on vähe ja maanduvaid lenukeid palju on suht raske. Aga hea on see, et sealt tuleb ühtelugu pikemaid otsi, esiteks ta ise on ikka vähe kõrvalisem koht ja teiseks kodanikud reisijad sõidavad koju, mis asub sageli linnaääres või üldse linnast väljas.
Kusjuures lennujaamast võib tulla ka üldse mitte reisijaid peale. Näiteks üksõhtu sõitis üks lennujaama töötaja koju. Kui ta lähenes, siis välimuse järgi ma oleks atribueerinud ta kusagile India kanti, aga rääkis täitsa puhast eesti keelt ja sõitis Piritale, mitte näiteks Bombaysse. Kurtis, et üldiselt taksojuhid ei taha nagu hästi lennujaama töötajaid koju sõidutada. Eks ilmselt sellepärast, et nad maksavad firmakaardiga. Aga mulle kuluvad küll sellised maksed ka marjaks ära, et katta oma igapäevast obrokit.
Ühed ingliskeelsed härrad sõitsid mul aga mitte lennujaama, vaid lennujuhtimistorni. Päris muhedad kujud olid, juhatasid kenasti teed, sest keegi ei tea ju, kus see torn asub. Tuli minna läbi Mõigu ja veel edasi mööda võsa, päris romantiline teekond oli, lumi puudel, sillakesed üle ojakeste ja puha. Härrad kurtsid, et nad on sunnitud rikkuma eesti keele seadust ja nimetama seda kohta tower´iks, kuna nad ei ole suutelised hääldama "Lennuliiklusteeninduse aktsiaselts". No see on arusaadav.
Esimese suurema lume päeval oli ka palju õnnetusi, üks neist kusagil Tartu maanteel, mille tõttu seal liiklus seisis pool päeva. Nii tuli lennujaamast peale üks daam lapsega, kes oli istunud seal tropis mingis liinibussis 3 tundi ja lõpuks jala lennujaama taksopeatusse tulnud. Päris karm.
Auto muidu on talvetingimustes kenasti käitnud, kuigi mõningad pisidetailid on tulnud siiski ootamatult. Aknapesuvedelik sai otsa, mitte ainult minu autost, vaid kogu pargist, nii et nädalalõpp tuli sõita sademete najal. Jääkraabitsat ka autos ei ole, kõigepealt kasutasin enda oma, siis kadus see sinna kuskile ära, edasi kraapisin oma teenindajakaardiga. Aga naelkummid (pole varem nendega sõitnud) on küll päris head asjad, nende ilmadega enda autoga, millel on all mingid tundmatut päritolu ja vanust lamellid, ausaltöelda ma ei julge sageli sõita isegi piirkiirusega, aga naeltega nagu sellis tunnet ei ole, et mingi otsene oht kogu aeg ähvardab.
Üks selline tundub, et tühine, aga pikapeale tohutult tüütu probleem on pidevalt märjad jalad. Ühest küljest, enamasti on autos soe ja jalad ikka higistavad, teisest küljest tuleb ju ka väljas käia ja kõik see soolalume segu ja muu pläga imbub intensiivselt sisse. Eelnevas elus ma olen lahendanud taolisi probleeme nii, et näiteks tööjuures kasutanud vahetusjalatseid ja koolis lihtsalt loengu ajaks saapad ära võtnud, aga taksos sa ju ei saa pidevalt susse vahetada ega ka mitte mingeid juustusid konditsioneeri peale kuivama riputada või kalosse kuskil pedaalide vahel hoida. Katsetasin seda nippi, mida ükskord sai rakendatud sõbra puhul, kel oli pikemalt jalg kipsis - hügieeniside talla alla. See mingil määral isegi toimis, kuigi nõuab veel harjutamist, saavutamaks meisterlikkust  sideme ja soki vahelise harmoonilise seose loomisel. Ei tea küll, mis jalanõud need oleks parimad selleks tööks talvel ja viiendal aastaajal, mis ühtlasi peaks vett ja ühtlasi laseks õhku läbi. Ilmselt hollandlaste puukingad, aga ma kahtlen, kas nendega jällegi autot juhtida saaks, on need ju leiutatud hobutranspordi valitsemise epohhil.
Mitu korda oli siin jama kaardilugejaga. Alati tabas see mind siis, kui ülemus parajasti toru ei võtnud. Jama algas 5. dets keskööl. Kaotasin ühe kliendi makse, lugeja lihtsalt ei töötanud ja cashi tal ei olnud. Ootasin siis varahommikuni, puhkasin ise ja lasin terminalil puhata, et äkki tuleb mõistusele, aga ei midagi. Helistasin terminali väljastanud panka, sealt oli kõik korras ja arvati, et asi on sim kaardis. Selle aja peale oli ülemus ka ärganud ja hakkas asju ajama. Selgus, et kogu Elisa võrk oli totaalselt maas. Hangiti siis uus, teise firma sim kaart. Kaotasin tänu sellele kõigele mõningast raha ja mitmeid töötunde, mis lubati päevarentidest maha võtta.
Nagu neetud, oli ka uue sim kaardiga eile hommikul jama. Raiskasin jälle tunnikese igale poole helistamisele ja lõpuks selgus, et sellel pole lihtsalt raha peal. Kuna ülemus jälle ei vastanud, lähenesin loovalt-loogiliselt ja laadisin sinna siis natuke raha. Sellest ma veel aru ei saanud, kas see mul ka maha võetakse või ei, sest ülemus arvas, et tegelikult oleks pidanud kasutama seda eelmist sim kaarti, mis nüüdseks oli taas tööle hakanud, aga kahjuks ei olnud mul tol hetkel õrna aimugi, kuskohas see kaart võiks asuda.
Igasuguste kohtade ülesleidmisel olen ka juba otsustavalt osavam. Isegi, kui on raskeltleitav koht, siis ma juba aiman seda ette ja tean, mida ette võtta. Olen juba tundma õppinud gps-i hingeelu, et mis olukorras saab teda usaldada ja millistes mitte, ning on targem võtta appi kaart, küsida kolleegidelt nõu, pöörduda kohalike kojameeste ja koerajalutajate poole. Ja millal saata dišpetšerile preventatiivne sõnum, et läheb aega. Üldiselt on nad välja õpetatud suht õelateks, kui kuhugile hilined, siis ikka sõimavad ja ilguvad, abistama eriti ei kipu.
Üks jube koht on Pärnu mnt 139 jne, ehk siis kogu kompleks alates politseimajast ehk endisest Kalevi vabrikust kuni Järvevana ülesõidnuni välja. Seal on kõik majad numbriga 139, lisaks mingid tähed, lisaks paljudel tähtedel on omakorda lisaks numbrid, ja mõnedel veel lisaks neile numbritele täiendavad tähed. Mingit loogikat nende paiknemises ei ole. Osade juurde pääseb Pärnu mnt-lt, osade juurde Järvevana teelt, enamku leidmiseks tuleb emmast-kummast mingist august sisenda ja loota, et vastav numbri-tähekombinatsioon jääb ette. Kusjuures inimesed, kes seal töötavad, kelle käest võiks küsida, ei saa ise ka aru, mis seal kus on. Annaksin pool kuningriiki mingi skeemi eest, kus need osmikud kõik koos numbritega peal oleks.
Ükskord oli seal üks klient mind oodates ka juba päris pahane, sest ta oli lapse riidesse pannud ja sellel hakkas palav selle ajaga, kui ma seal keerutasin ja õiget ust otsisin. Taksosse istudes ta küll õnneks leebus. Aga sellega asi ei piirdunud. Kui sihtpunkti jõudsime, siis ma oleks peaaegu selle lapse autosse jätnud ja minema põrutanud. Ta maksis ära, läks maha, pani ukse kinni - ilmselt selle mõttega, et läheb nüüd teisest uksest ja võtab lapse, aga mina mõtlesin et kogu lugu ja tahtsin minema põrutada. Õnneks oli seal selline koht, et otse ei saanud kuhugile, tuli ringi keerata, tänu sellele tal siis õnnestus mind kuidagi peatada ja laps ka kätte saada. Päris õudne, aga õnneks oli ta ilmselt väga rahulik inimene, võibolla isegi valgustunu, et ta nagu välja vähemalt ei näidanud, et pahane oleks.
Hulludest kohtadest sattusin veel ühekorra varahommikul ühte kutti viima esimsesele proovitööpäevale Super-Alkosse. Omaarust ma teadsin, kus see on, seal sadama kõrval, aga koha peal selgus, et seal on ka miljon eri hoonet eri numbrite ja tähtedega. Arvatavasti paljud tallinlased ei tea, et nende kodulinnas asub mitme ruutkilomeetri suurune ja labürinti meenutav Super-Alko konglomeraat.
Kord telliti mind ka sellisele tänavale, mida ei olnud ei gps-s ega kaardil, nimelt Liipri tänavale. Targu andsin probleemist kohe eos dišpetšerile teada, seekord sattus õnneks sõbralik daam, kes ütles meelsasti, kus see on. Tänav on tekkinud suhteliselt hiljuti mingite ümbernimetamiste käigus ja asub Pääskülas.
Ühekorra sattusin taas sinna Tammsaare ärimaja juurde, ootasin seal klienti ja vaatasin, kuidas kl 8 paiku viimased kontorirotid officest põgenevad. Üks rott oli vist selline kapirullnokk, et päeval on maskeerunud kontoriinimeseks, aga pimeduse saabudes ta igatahes võttis parklast oma Opeli ja kus siis viskas selliste pöörete ja tuuride ja kaartega sealt rampi mööda värskel lörtisl alla, et kohe lust vaadata. Ei tea, kas ta enne nokamütsi ka pähe pani või mitte, pime oli, ei näinud.
Mõned kliendid on jutukas, enamik tegelikult mitte. Eile sattus mulle näiteks väga uudishimulik ja suhtlemisaldis automüüja, kes kõigepealt õpetas, kustkaudu on parem sõita, siis küsis palju küsimusi taksonduse kohta, millest kõigile ma muidugi päris ammendavalt ei vastanud, ja oli muidu ka igatpidi vahva, ilmselt küll omakasu eesmärkide, lootes vast tulevikus meie firmale mõne auto müüa. Üks teine härra oli mul ka selline, kes taksosse istudes kohe helistas kellegile alluvale ja käskis kalendrisse panna arvutite tutvustamsie meie firmale.
Mõned räägivad niisama, ilma varjatud eesmärkideta. Kesklinnast peatusest tuli üks onu, kes esmapilgul tundus kahtlane, et kas tal raha ikka on maksta, ja temast leviv odöör kinnitas seda kahtlust, aga õnneks ikka oli, maksis pärast lausa kaardiga. Sõitis Lasnamäele, arutasime teepeal läbi kõik mis on paremad poed, kus on odavam ja nii edasi. Muuhulgas imetles ta gps-i ja küsis, mis see on ja kuidas töötab, et kuulis vist sellisest riistapuust esimest korda.
Aga eile palusid ühed Soome tüdrukud sõita mul mingisse riidepoodi Mustamäe tee 29, oodata seal kuni nad ostlevad ja siis jälle linna tagasi sõita. Ajaviiteks läksin siis ka seda poodi vaatama ja ennäe, tõesti oli hea pood. Väga lahe riidekraam, ka suured numbrid, Läti päritolu vist suuresti, stiilsed asjad ja hinnad väga soodsad. Sinna lähen kindlasti ostlema, kui olen taksojuhtimisega rikkaks saanud.
Üksõhtu tegelesin natuke heategevusega ka. Keegi sõitis Koplisse, läks maha ja ma jäin seal siis korraks seisma, et panen selle koha gps-i mällu, oli päris raskelt leitav maja. Siis tulid kaks vene prouat ja küsisid, kas ma olen vaba. Üks ägises kangesti, too oli vaja kiirabisse toimetada. Mul esimese hetkega kohe ei tulnud pähe, kus see kiirabi on. Siis nad komberdasid teist taksot otsima, kes teaks. Aga mul tuli kohe meelde, olen ju lapsena käinud seal lakkamatult oma konte lappimas, kuna nad polnud kaugele jõudnud, siis jõudsin neile järgi ja lubasin haige ära viia. Mammi oigas hirmsasti ja arvas, et tal on sees miski lõhkenud ja nõudis et ma aina kiiremini sõidaks. Kohale jõudes aitasin ta siis uksest sisse ka ja sain aru, et ega ma raha vist selle sõidu eest ei saa, et enne rahakoti leidmist tal kindlasti lõhkevad viimased organid, mis veel alles. Aga viieka ikka sain, kuigi sõit oli kümne kanti. Eks siis jälle karma hüvanguks! Miks ta siis kiirabi ei kutsunud, jäi mõistatuseks. Eks natuke tundus, et tegu on sellise professionaalse patsiendiga, kelle juttu kiirabi enam ilmselt tõsiselt ei võta.
Üldiselt jah, olen juba seda tööd nautima hakanud. Eks muidugi on tüütuid hetki ka, näiteks eile, kui oli jälle nii palju tööd järjest, et hetkegi ei saanud puhata. Vahepeal peitsin ennast kuskile tühermaadele lumevallide vahele ära, et saaks vähemalt ühe suitsu teha, aga ei, ikka ilmus kuskilt mõni kohviriga soomlane või tuli mõni tellimus isegi kohta, kuhu tavaliselt keegi taksot ei telli. Aga muidu, jah, päris kihvt on ringi sõita ja seda elu vaadata. Olen omandanud ja selliseid taksojuhi juhtimisvõtteid, kuidas ridade vahel kiiremini süstida ja kust ummikute vältimiseks lõigata jne. Et muidugi selles vallas on veel palju õppida, aga hakkab juba tulema. Üks soome professor, kes tuli peale Tipist ja läks lennujaama, ütles igatahes kohale jõudes, et that was fast! Samas eks on vahel ka ohtlikke momente, paaril reavahetusel on üsna napilt läinud ja eile oleksin peaaegu trammile ette jäänud sooritades tagasipööret kohas, kus seda teha ei tohiks. Seega silmad tuleb ikka kõvasti lahti hoida ja jätkuvalt lähtuda põhimõttest, mis mul on alati olnud, et reegleid rikkuda võib siis kui see  on täiesti ohutu. See viimane võib nt tellimusele kiirustades või kui on närviline klient, ära ununeda.

Kapitalistid, vereimejad ja proletaarlased

Linnas orienteerumine hakkab päris hästi looma. Pühapäeval leidsin juba enamiku kohti ilma kaarti või gps-i kasutamata üles. Ka seda juhtub juba harva, et klient ütleb mingi koha, mida ma tegelikult tean, aga siis jookseb juhe kokku ja ei tea kus poole uhama panna. Kasutan juba umbes sama süsteemi, nagu ise sõites, et hakkan õiges suunas minema ja detailid (kust tohib keerata, kust saab otsem jne) meenuvad tee peal. Kui tõesti neid detaile ajusoppides salvestatud ei ole, siis võtan abivahendid kasutusse.
See jutt käib muidugi avalike kohtade kohta. Ehk siis, ma  juba enamvähem tean, kus inimesed töötavad, pidutsevad ja reisivad. Seda, kus nad kõik elavad, taevas halasta, ma muidugi ei tea, selle selgekssaamisega läheb ilmselt aastaid, aga üldselt suundasid ja peateesid juba enamvähem tean ja gps aitab, või siis jälle kaart. Muidugi on mõningaid väga segaseid kohti, mis pole veel meelde jäänud. Nt läbi Kadrioru sõitmine, kus on palju ühesuunalisi tänavaid ja needki ei kulge mitte paralleelselt, vaid risti-rästi. Põhja-Tallinn hakkab juba meelde jääma, aga sellegipoolest on pimedas päris keeruline otse näiteks Pelgulinnast Kalamajja jõuda, kuna seal on igast raudteed ja muu jama vahel, mis takistavad.
Pühapäeval oli muidu palju tööd, kuigi kahjuks lühiksed otsad. Alustasin kl 4 hommikul. Vanalinn oli täis mingeid korporante, teklid peas, kahjuks eelistasid nad jala liikuda. Siiski pälvisin veel viimased riismed laupäevaõhtustest pidutsejatest. Aga nad olid üpriski viisakad. Välja arvatud üks juhtum, kus ma tahtsin Järve statoili kohvi ostma minna, ja siis ujus ligi mingi kutt, kes oli ilmselgelt laksu all, tahtis telefoni laenata ja sõita, et vend maksab ja mis iganes. Ütlesin ei ja lasin jalga, aga ilge kohvi isu oli, muid kohti ka lähedal polnud, tegin tiiru ümber kvartali ja läksin ikka sinna tagasi. Kutt askeldas midagi leti ees, peitsin ennast siis krõpsupakkide vahele ära seniks, kuni ta välja vaarus.
Ühe kliendiga käitusin ise ka väheke kehvasti, mitte küll tahtlikult. Oli härra, kes tiirutas suht sihitult mööda kesklinna ja lõpuks tahtis kasiinosse. No mis minul sellest muud kui ainult hea meel!  Aga seal kasiino ees on kole kitsas parkla. Kui klient oli ära maksnud, siis parajasti hakkas üks hiiglaslik maastur minu kõrval välja tagurdama, ma mõtlesin et vaevalt ta minusugust pisikest putukat üldse näeb ja andsin gaasi, aga paraku kasiinosõltlase rümbast oli osa veel autos. Teinekord tuleb enne liikuma hakkamist ikka vaadata, et inimene oleks kõik oma kehaosad taksost kokku korjanud ja ukse enda järel sulgenud.
Kuskil lõuna paiku viisin kellegi bussijaama ja mõtlesin, et nüüd lähen seal ka sööma sinna toredasse 24h sööklasse, aga üks proua ronis vägisi autosse ning tahtis arsti juurde sõita. Karistuseks sõidutasin teda vähe pikemalt, tegelikult lihtsalt oli nii, et sattusin valesse ritta ja pidin vähe pikema ringi tegema. Aga seal Ida-Tallinna keskhaigla juures ma tegelikult ei tea, kuhu seal peaks sõitma. Seal on niipalju korpusi ja teekesi ja mingid tõkkepuud ja igasugust jama. Peab kuidagi välja uurima.
Pühapäevastest pohmellijatest olid huvitavad veel paar, kes tulid Pirita spast, rääkisid puhast eesti keelt, aga olid millegipärast väga imestunud kõige üle, mis meil siin on, nagu oleks teselt planeedilt. Võbolla olidki. Kõigepealt avaldasi kolossaalset hämmingut Savisaare kiriku üle, mis olla hiiglaslikuna neile hommikul aknast sisse kõrgunud. Selles ma saan aru, tegu on tõesti uue ning muljetavaldava ehitisega. Aga nad olid väga üllatunud ka Maarjamäe memoriaali olemasolust, mis minu teada seisab seal samal kujul juba oma 30 aastat, kui mitte rohkem.
Väga huvitav seltskond tuli peale ka politseijaoskonnast. Seal oli kaks vanemat Soome daami ning kaks nooremat Inglise kutti. Kõik nad eritasid alkoholiaurusid ja tee peal arutasid, kuhu võimalikult kallisse restosse sööma minna. Mõtlesin, et huvitav, mis kuriteo taoline kamp võis isekeskis sooritada, et nad nüüd niimoodi hommikul politseist lahti lasti. Autost väljudes ja hüvasti jättes ütles üks kutt igatahes prouadele, et ärge rohkem midagi ära kaotage, seega ilmselt oli küsimus milleski taolises.
Esmaspäev ja teisipäev oli siis esimene kord mul 48 h vahetust. Katsetasin autos magamist. See täiesti toimis. Võtsin magamiskoti ja padjakese kaasa, kui oli vaiksem aeg, kütsin takso kuumaks ja pugesin kotti. Kui parkida kuskile tuulevarjulisemasse kohta, ei ole üldse külm ka. Esmaspäeval pidin autoga teeninduses käima, see võttis 3 tundi, siis magasin oma autos. See oli natuke kehvem variant, sest minu Punane Nool on ilmselt halvemini soojustatud. Pealegi, kuna kolin jupikaupa, siis on ta seest suht räpane, saepuru ja igasugust rämpsu täis + mind alati saatvad kassikarvad, seega peale seda uniakut pidin ennast kõvasti kloppima. See autos magamine võib kõlada üsna õõvastavalt, aga toimib päris hästi. Kui koju magama minna, siis kaotad sellega aega. Tegin ka selle vea, kahe vahetuse vahel öösel tulin ikka koju ja tulemus oli see, et magasin sisse ja kaotasin magusad varahommikused tunnid. Autos sa ikka üle paari tunni üldiselt ei maga. Leonardo da Vinci olla ka maganud iga 3 tunni tagant 15 min ja võitnud sellega kohutavalt palju aega oma geniaalsete avastuste tegemiseks. Muidugi tegelikult võiks taksofirmas olla mingi puhkeruum, kui aus olla, siis see on lausa sigadus, et seda pole. Igatahes selle 48 h lõpus nende jupiti magamistega ma polnudki lõppkokkuvõttes eriti väsinud, oleks võinud veel paar tundi sõita.
Kui auto teeninduses oli, jõudsin selle ajaga veel tutvuda Kitseküla töölissööklatega. Omaette rahvas. On tore küll olla vasakpoolsusega flirtiv intellektuaal, aga mul on nüüd võimalus seda proletariaadi elu reaalis näha ja ise kogeda. Kõik need öised inimesed, kes töötavad aegadel, kui teised magavad või pidutsevad, selle jaoks, et neil teistel oleks kõik mugav ja hea. Taksojuhid, kojamehed, postiljonid, burksi- ja bensiinimüüjad, sillaehitajad, politseinikud ja nii edasi. See on tahk elust, mida suurem jagu meist kunagi ei näe.
Peale teeninduses käimist hakkas auto mulle iga kord käivitamisel kurba viisikest laulma ja ma ei tea, kuidas seda maha võtta.
Kus ma siis kõik veel ära käisin neil päevil. Pühapäeval viisin juudid sünagoogist koju. Sünagoogi ma kusjuures polnud varem näitnud, sest olin seal Karu tänaval sõitnud ainult pimedas ja pingeliselt mingeid majanumbreid otsides. Tiskre-Kakumäe kandilt sai süütus võetud. Paljassaare sadamat leida ei olnud iseenesest raske, aga avaust, kustkaudu see klient sellest hiigelkolossist võiks väljuda, küll. Igatahes põnev ja samuti minu jaoks uus kant, kuhu tahaks teinekord ka valges sattuda. Peetriküla - jällegi hiigelasum Tallinna külje all, mida hiljuti veel polnud. Tõkkepuud ja kõrged aiad. Samas on kogu selle hiilguse juures neil seal ikkagi elu raske, sest tipptunnil sealt minema saada on tõeline väljakutse. Muudkui ehitavad ja ehitavad seda Tartu maanteed ja Järvevana teed ja mida rohkem ehitavad, seda hullemaks liiklusolud seal lähevad, tundub. Ega ta enne maailmalõppu ilmselt valmis ei saa.
Ühe tellimuse kesklinnas sain täpselt sinna kohta, kus ma parasjagu just seisingi. See oli küll tore. Üldiselt nendel vaiksetematel aegadel on siiski kõige parem koht passimiseks suurte kaubakeskuste juures, sealt ikka tuleb neid ostlejaid. Eriti tõenäolised kliendid on vanemad daamid, kes räägivad mitte-eesti keelt. Samas kõik suurte kottidega inimesed pole ka potentsiaalsed kunded, osad on lihtsalt pudelikorjajad.
Kaubamaja juures on üks selline ülekäigukoht, kus jalakäijad idioodi järjekindlusega lihtsalt eiravad punast tuld. Tuleb ennast lihtsalt jõuga läbi pressida ja taluda vihaseid pilte, et mis krt see auto siin sõiduteel üldse teeb. Eks üldse kohtab ikka igasugu ahve ka. Näiteks ühekorra oli mingi seltskond mitme autoga otsustanud suure tee ääres just selle sissesõidu peal oma mingi pausi teha, kust taksod oma peatusse pääsevad. Ja siis kolm blondiini Viru tn Hesburgeri juures lihtsalt parkisid ennast keset ainsat ristmikku, kust seal üldse kuskile sõita tohib, panid ohutuled peale ja läksid burksi ostma. Aga noh, üldiselt väga sageli mingit tahtlikku sigatsemist liikluses minu arust ikkagi ei ole, vähemalt mitte niipalju, kui rahval on kombeks kiruda. Pigem sellised harvad poolnaljakad juhtumid.
Autokriipimine on päris aktuaalne teema. Paarinaine, kes on kuu aega olnud, tegi järjest kaks päris korralikku laksu ja ta pandi pausi peale. Ise jõudsin ka natuke tagumikku kraapida, tagurdasin sadama juures kolleegile otsa. Ta oli vaikselt mu selja taha hiilinud, ei märganud. Õnnes ei olnud vigastused suured ja tema autol läksin numbri, mitte kere vastu. Vedas jälle, oleks halvemini läinud, oleksin pidanud 2 autot kinni maksma... Tiskres tagurdasin ka millegi vastu, seal on muidu justkui nagu rikkust jalaga segada ja ruumipuudust seal põllu peal ei tohiks ka olla, aga teekesed ja väravad (kõik kõrgete kivimüüridega ümbritsetud) on nii kitsad tehtud, et seal manööverdamine nõuab ikka päevast päeva harjutamist. Sellest vist märki ei jäänud, loodan, vähemalt pimedas ja porisel autol näha ei olnud. Ja üks napikas laksust oli ka tagasipöördel üksöö. Vahetuse lõpus kipub valvsus kaduma. Ja ilmselt ka kogemuse kasvades, kui tundub endale juba, et hullult shefilt panen, tuleb ekstra valvas olla.
Rahaliselt tulin enamvähem ots-otsaga kokku, kuigi ausalt öelda sellest vahetustest läks päris palju kaduma. Kõigepealt see hooldus, siis ükshommik nägi keegi ülemus, kuidas ma porise autoga välja sõitsin, helistas, ja kupatas mind tagasi pessu (no õige ka), siis ükspäev ma ajasin mingeid oma asju päeval (käisin koreterit vaatamas, kuhu kolin, ja nipet-näpet veel). Eks need olid paratamatud tegevused, aga ilma nendeta oleksin vast plussi saanud päris kenasti. Praegu ma olen kokkuvõttes oma päevamaksude osas ikkagi miinuses. Seda ma pean katma mittesularahatehingutega. Millegipärast tahavad kõik mulle sulas maksta, mis on selles mõttest tore, et mingi raha on ikka kogu aeg taskus. Loodan seda miinust siis eeloelval kuul nädalavahetustel ja pühadel tagasi sõita. Ülemus, kapitalist ja vereimeja nagu ta on, soovitab mul ikka rohkem tööd teha. Ausalt öelda tundub, et veel rohkem on suht raske teha. Veel efektiivsemalt vast küll kogemuse kasvades, aga ajaliselt rohkem oleks juba üle inimvõimete piiri. Eks mul sellised natuke kahetised tunded selle töö osas siiski on. Mingitel hetkedel mõtlen, et no mida ma siin siis nüüd niimoodi hullult raban ööd ja päevad, milleks seda vaja on. Samas, kui mõtlen võimalikele alternatiividele antud eluperioodil, siis ega neid eriti paremaid ei ole. Vajangi hetkel mingit šokiteraapiat, täielikku tühjendust, sellena toimib see taksotöö väga hästi. Nii pingelist tööd pole mul kunagi olnud, näen nüüd, kui palju tegelikult ininene lihtsalt rakiskab aega molutamisele ja mõtlemisele, et mida üldse tegema hakata ja miks. Taksojuhina seda muret pole, kargad püsti ja asud kohe tegutsema, ei mingit ilutsemist ja hingepiinu. Aga perspektiivs selline tempo ja elustiil ei saa väga kaua kesta, see on selge. Üks variant oleks hakata ise kapitalistiks ja vereimejaks, panna teised samas vallas enda eest tööle ja ise teha niipalju, kui tuju on (seda ülemus mulle ka soovitab).

Karm konkurents

Olen senises kodus ja pakin asju. Valmistun kolimiseks. Asju on väga palju, uude kohta ma enamikku neist kaasa võtta ei saa. Homme teen nn garaažimüügi sõpradele, ülejäänu katsun siis ära käidelda. Kui eelmine kord kolisin, siis tegelesin sellega kuu aega, väga põhjalikult. Tean nüüd kõige kohta, kuhu selle saab keskkonnasõbralikult ja sotsiaalselt tundlikult ära anda. Mõne asja eest saab isegi raha, nt vanametall. Osa kraami, millest ei raatsi loobuda, viin maale. Näis, kas saan kogu selle kolimise oma universaaliga tehtud. Ei tahaks suurt autot tellida, rahaliselt ma ei võidaks sellega ja olgem ausad, antud hetkel ma ka veel ei tea, mis suunas see suur auto siis sõitma peaks.
Nädalalguse tööpäevad läksid fiilingu mõttes päris hästi. Hakkan juba tabama mingeid nippe, kuidas ennast töös hoida ja mitte niisama passida. Kuigi, eks palju sõltub vedamisest ka. Ja nii mõnessegi kohta lähen juba ilma abivahenditeta ja ka ilma suurema põdemiseta kohale. Eks ma siin kirjutan rohkem apsakatest, sest need on põnevamad, aga enamik sõite kulgevad ikka juba päris ladusalt.
Oluline on hoida ka enda meeleolu üleval. Kui oli auk, lugesin, kuulasin mussi, tegin joogaharjutusi (kui koht oli paslik, muidugi) - ühesõnaga tegelesin meeldivate asjadega. Parem kasvõi natuke tühja sõita ja kütust kulutada, kui kuskil äärelinnas passida ja masendusse laskuda. Üldiselt, soovitas see ülemus mis ta soovitas, aga kesklinnas on ikkagi kõige rohkem tööd. Olen seal leidnud mõned head kohad, kust saab suht kindlalt reisijaid ja kuhu tavaliselt ära ka mahub.
Oleneb muidugi kellaajast ka, kui inimeste suund on kodust linna, siis on head kohad ka Mustamäe ja Lasnamäe. Viimane on muidugist natuke õudne, päris lambist ma sinna sõitma ei hakka, aga kui kliendiga satub, siis on lootust sealt ka tagasiots saada. Need paneelirajoonid on ses mõttes head, et seal käib liiklus mõlemas suunas - seal mitte ainult ei elata, seal on ka palju töökohti tegelikult.
Esmaspäeval sain Lasnamäelt väga huvitava kliendi. Üsna jokkis daam ütles kõigepealt sihtkohaks sellise tänava, et isegi mina sain aru, et sellist pole olemas. Soovitasin tal siis haarata õlekõrrest ja helistada sõbrale, aga ta oli telefoni maha jätnud. Jooksis tagasi 9. korrusele. Selgus, et oligi mitte Teegi, vaid hoopiski Leegi tänav. Tee peal tahtis ta kohe kangesti sõprust sõlmida. Selgus, et ta töötab ühes väga tähtsas asutuses, mis on otseselt seotud minu eelneva tegevusalaga, turvaülemana. Juttu jätkus meil siis muidugi kauemaks, sest ühiseid teemasid jagus. Tahtis lausa muga ühsprojekte tegema hakata, küsis kontakte, aga õnneks lõpuks kas unustas selle või oli siis nii delikaatne, et sai aru, et ega ma eriti temaga koostöö järele ei kibele.
Teise korra Lasnamäel jällegi avastasin tühermaid. Leidsin lausa tänavaid ja hoonetekomplekse, mida pole ei kaardil ega gps-s. Jälle mingi tööstushoone - Peterburi maanteelt on näha küll, aga kuidas sinna ligi pääseda, aru ei saa. Üritasin mitu korda mingeid teekesi, mis lõppesid mudaaugu või betoonmüüriga. Lõpuks sain ikka kohale, õnneks oli leplik klient, tahtiski vist pärast kurnavat ärikohtumist õues rahulikult suitsu teha.
Alati on ka erandlikke liikumisi, eile näteks olin Mustamäel kindel, et tuleb jälle Skype, aga tuli hoopiis babuška, kes kiirustas lapselapsele Koplisse lasteaeda järele. Tädi teadis, et see on kallis takso, terve tee krabistas raha, higipull otsa ees, et kas ikka jätkub. Jätkus ja jäi ülegi.
Igasugused huvitavaid kohti on olemas. Pärast pikka passimist õhtuses lennujaamas sain lõpuks pardale slaavi filoloogi, kes elas kusagil Liival - kohas, kus varem olid küttekontorid ja sellised asjad, nüüd aga on suhteliselt noobel elurajoon. Tallinnas on avastamist küll. Filoloogiga tegin paar apsu ka, ei jaganud kohe Järvevana teele keeramist ära ja taksomeeter tööle panna tul meelde ka oma 4 euri hiljem. Aga ta oli hea poiss, teadis, et sinna läheb umbes kümnekas, ja andis mulle selle.
Need polnud muidugi kõige suuremad apsud. Esmaspäeval suutsin jälle avariile üsna lähedal olla, reavahetusel ei märganud pimedast nurgast (see on koht, kuhu sa ei näe ei peeglist ega aknast) tulevat autot. Sellepärast ma tavaliselt keeran ikka reavahetusel alati pead, aga tookord jälgisin rohkem seda, et ikka õigesse ritta saada ja klienti mitte ringi ümber linna vedada. Ei teagi, kas pärast seda napikat see klient veel julgeb meie firma taksot tellida.
Lennujaamas tegin ka eile apsaka. Seal on nii, et kui sa lähed sinna klienti viima, siis pead ühest august sisse sõitma, aga kui lähed sinna võimalikku klienti ootama, siis teisest. Selle tüübiga oli üldse jama. Kõigepealt ta tellis takso vanalinna sellisesse kohta, kuhu üldse ei tohi sõita. Keerutasin siis seal ja üritasin nii ja naapidi, dišpetser juba helistas ja sõimas. Legaalset viisi ei leidnudki, lõpuks läksin kohale jalakäijate alas ja ühesuunalisel tänaval vastassuunas, mingi kaubik tuli vastu, juht vaatas mind nagu ilmaimet. Klient oli muidugi närvis, lennukile minek ikka. Ja siis lennujaamas sõitsin veel valest kohast sisse. Ükskord varem tegin ka nii, aga siis seal polnud taksode järjekorda, sai ilusti läbi. Aga seekord olid kõik rajad kinni. Noh, klient siis läks seal künka otsas, kuhumaani ma sain, maha ja jalutas taksode vahelt täiesti ebakonventsionaalsest august lennujaama. Eks ta nördinud oli, seda enam, et ta oli mind hoiatanud, et sõidetakse teisest kohast, aga kuna ta oli intelligentne inimene, siis sõimama või midagi ei hakanud. Ega tegelikult keegi pole sõimanud, sest nii kui ma tunnen, et midagi võib valesti minna, siis ma kohe hoiatan, et olen sellel tööl esimest nädalat.
Taksodel on seal lennujaamas omad seadused, et kui sa oled sinna kedagi toonud, siis sa ei või sinna uut klienti ootama jääda, vaid pead minema saba lõppu. Aga nüüd mul ei jäänud muud üle, kui sinna nende vahele jääda, sest ma ei saanud sealt füüsiliselt ära minna. Siis paar teist seal selgitasid mulle olukorda, kui ütlesin, et olen algaja, said aru ja olid sõbralikud. Aga üks oli ikka tige ka, käskis minema kaduda. No eks ma siis lõpuks kadusingi, kui tekkis avaus, kustkaudu kaduda.
Konkurents on karm, nii oma firma sees kui seda enam, teiste firmadega. Ühed kunded tahtsid sõita Viru tänavale, leidsin mingi tühja augu, kus nad maha panna, aga selle peale hakkasid teised taksod närviliselt manööverdama, et ei tea, kas ma nüüd tahan  nende magusa koha ära võtta. Eile öösel jällegi passisin Sõpruse juures ühe Pöffi seansi lõppu, mitte seal korstnapühkija juures koos muude taksodega, aga kino väljapääsu juures. Kohe tuli mingi auto, näitas suunda, et tahab just sinna keerata. Läksin siis eest ära, tegin mingi ringi ümber kino, ja selle aja jooksul haakisid mulle kaks teist autot ennast sappa ja konkreetselt hakkasid taga ajama. Need polnud taksod, aga seal pidid olema palgatud mingid tüübid teiste taksofirmade poolt, kes platsi puhta hoiavad. Läksin siis vanalinnast välja ja mõtlesin, et lähen ootan Westmanni poe ees tellimust, olin juba järjekorra alguses. Et sinna pääseda, tegin paar mitte päris eeskirjade kohast manöövrit, need teised autod tegid sama järgi, sellest saingi aru, et konkreetselt jälitatakse. Kui seisma jäin, siis kadus üks auto ära, aga teine seisis mu taga seni, kuni mootori välja lülitasin. Vat nii käivad asjad Tallinna vanalinnas.
Mõne koha peal tuleb see mu eelnev elu ka kasuks, tänu sellele tean mingit sorti kohade ja asutuste asukohta, mida ilmselt paljud taksojuhid lambist ei teaks. Näiteks eile Lennusadamasse põrutasin joonelt kohale, kuigi seda pole veel ei kaardidel ega kuskil. Seal oli miski Pöffi üritus. Kirjutasin neid üritusi endale välja ka, et kus passida, kui muud teha pole. Selle koha osas mõtlesin, et seal pole passida mõtet, kui keegi tahab, eks tellib. Nii oligi. Päris pikk sõit tuli, kusagile kaugele Saue valda, läbi Laagri isegi veel. Taas üks koht, mille olemasolu on mulle üllatus. Selline tore villade küla, kuhu viis umbes 2 m laiune tee, mis oli ääristatud umbes 2 m sügavuste järskude kraavidega. Kahju ainult, et enamik neid uusi kohti tutvustavad mulle end kottpimeduses.
Esmaspäeval oli mu vahetus kl 4ni öösel, mõtlesin et huvi pärast olen lõpuni ja vaatan, et kas on mõtet olla. No ei olnud. Peale viimast lennujaama otsa mitte midagi. Seega vähemalt nädala alguse päevadel on kasulikum öösel pigem koju magama minna.
Aga majanduslikus mõttes olen see nädal ikka miinuses. Süsteem on selline, et päris suure summa pean iga tööl oldud ööpäeva kohta ära maksma, see sisaldab auto renti, dišpetserit, mõningaid asju ja teenuseid (autopesu, printeripaber, veel nipet-näpet) ja veel mingeid maksusid. Siis ise pean kütust ostma, iga vahetuse lõpus niipalju kui läbi sõitsin, see tuleb tavaliselt 15-20 euri. Mis üle jääb, sellest moodustub siis juhi tasu. Tegin mõnigasi arvutusi, kui 24h vahetuses oleks see ülejäänu vähemalt 45 euri, siis ma teeniks juba päris korralikult. See summa on tegelikult mingi keskmiselt 4-5 sõitu. Kui just väga viltu ei vea, siis peaks nende mõne täiendava sõidu saavutamine olema suht reaalne. Vimased päevad ma enam niisama ei passinud, küll aga raiskasin mõnede muude asjade peale aega. Näiteks, kolmapäeva hommikul jäi mu paarimees hiljaks ja siis palus veel ennast koju viia. Mul hakkas tast kahju, tean mis tunne on, kui oled olnud ööpäeva tööl, ja enda auto oli tal ka rikkis, no kuidas ta siis läheb sealt Laagrisse. Tegelikult oli see viga, tänu sellele jamale ma kaotasin terve hommiku, kuskil 3 tundi, mille jooksul ma oleks saanud kindlasti vähemalt 3 tööd. Oleme kõik ärimehed seal tegelikult, mitte töötajad, ja ei saa väga hea inimene olla.
Siis veel raiskasin aega pesus. Firmas on oma pesula, korra vahetuses peaks sealt läbi käima, eriti kui on mudane ilm. Hommikupoolikul oli seal jube saba, lasin jalga. Pealelõunal oli mingi 3 autot ainult, esimese pesi tüdruk kiirelt puhtaks, aga järgmistega läks jube aeg (ei tea kas nende juhid maksid talle ekstra), siis ta vahepeal pesi veel mingit suva autot, mis polnud üldse takso, kokkuvõttes raiskasin seal oma poolteist tundi ja osa sellest ajast jooksis juba sinna, kus inimesed hakkavad tööpäeva lõpetama, ehk siis võiks tellimusi saada. Sabas seistes õppsin, et seal on tegelikult võimalik ka ise autot pesta. Teinekord, kui saba on, teengi nii, saab kiiremini. Kalossid tuleb siis küll ilmselt kaasa võtta.
Aga vedamist peab ka olema. Näiteks kui ma seda paarimeest (või õigemini naist) koju viimas käisin, siis ma mõtlesin, et loogliselt võiks sealtpoolt ka hommikul tellimusi tulla, aga kibelesin ikka minema, ja niikui sealt piirkonnast välja sain, vaatasin, et tuligi sinna tellimusi. Et natuke nagu intuitsiooni ja kogemuse ja kannatlikkuse ja kannatamatuse balansi küsimus on see kõik, et otsustada, kus ja millal on kasulikum olla. Tuleb ka ajaga, ilmselt.
Võibolla on imelik lugeda, et on 24 h vahetus. Tegelkult ootavad mind ees ka veel 48 h vahetused. See muidugi ei tähenda, et ma istungi roolis 48 h. Eks ma vehepeal ikka magan ka, tõsi, kui ma tahan teenida, siis ma ei saa magada päris sellistel aegadel, nagu normaalne inimene. Kas see on kurnav? Nüüd, kus ma olen olnud 24 h vahetuse, võin öelda, et nii ja naa. Kindel on see, et kuskl kontoris ma suudaks 100x vähem istuda 24 h, isegi kui vahepeal magaks, pea klaviatuuril (nagu ma ühes eelmistest töökohtadest tavatsesin teha). Kogu aeg on huvitav, kogu aeg tuleb mõelda ja tegutseda. Tänu ilmselt sellele ka söön vähem, kui nn normaalses elus. Rämpstoitu pole sööma hakanud, pika vahetuse päevadel tavaliselt söön 2x korralikku toitu ja ülejäänud aja näksin mingeid suht tervislikke asju, nt õunu.
Aga ajataju muutub kuidagi veidraks, kui pikka vahetust lõpetad, siis tundub, et see, mis toimus vahetuse alguses, oli nädal aega tagasi. Ja eks ta mingis mõttes kurnab ka. Kui teed tööd, siis keskendud, aga kui vahetuse lõpetad, tekib pingelangus. Näiteks viimased kaks päeva ma unustasin lõpuks tankida ja pidin siis uuesti takso välja ajama ja tankimas käima (vahetuse lõpus tuleb üle anda a) kas täispaagiga auto või b) kui eelnevalt polnud paak täis, siis vastavalt oma läbitud kilometraažile).
No saab näha, kuidas ma 48 h vahetuse üle elan. Ja saab näha ka seda, kuidas selline režiim pikema aja jooksul mõjub. Täiesti võimalik, et tekivad mingid unehäired. Üldiselt, nagu üks sõber ütles, et ma olen nagu kass, võin magada ükskõik kus ja millal ja millistes tingimustes. Jääb loota, et ma siis olen jätkuvalt kass.
Kindlasti tuleb selle töö juures ka liikuda. Seda olen ka seni suutnud niipalju, kui vähegi aega on. Ühekorra käisin niimoodi jooksmas, et, kuna ma pole veel päriselt ümber kolinud, siis mul polnud ka trenniriideid kaasas, ja siis ma konstrtueerisin endale spordikostüümi pidžaamast, tänavariietest ja pakkekilest. Vat nii.

Kõhklused ja kahtlused

Täna hakkasid mind kummitama mõtted, et ei tea, kas see taksojuhi amet ikka on kõige toredam amet. Pühapäev on muidugi ka kõige nirum päev, kliente on vähe, tee mis tahad. Passimine on õudselt tüütu. Mitte selles mõttes, et oleks igav, ma leian endale alati tegevust ja mõtteainet, aga ikkagi on ajast kahju - seda saaks ju sisukamalt ja mugavamalt sisustada. Kohati tundub, et mul on mingi needus: nii kui ma jõuan mingis piirkonnas tellimuste järjekorras esimeseks, nii jääb seal igasugune liiklus, kui tihe ta ka enne oli, seisma. Täna oli mitu korda nii, ja varem on ka olnud. Ühes kohas passisin veel ülemuse nõuandel, et see on sel ajal kõige parem koht, aga niipea kui mina sinna jõudsin, saabus täielik vaikus. Seal tekib selline efekt, et passid mingi aja, ütleme pool tundi, hakkab ära tüütama, hääled ütlevad, et äkki peaks ära minema kuskile mujale, aga siis mõstusega hakkad mõtlema, et kui niikaua olen oodanud, tasub veel natuke oodata, kohe kindlasti juhtub midagi. Ja nii see aeg läheb. Nüüdsest teen endale reegli, et üle kolmveerand tunni ei oota kuskil, kui just mingi ekstreemjuhus ei ole, näiteks lumetorm või tornaado.
Teine asi, mis pinda käib, on see, et kogu aeg tuleb niipalju erinevaid asju jälgida ja mingit uut infot sisse ahmida. Loomulikult liiklust, siis seda, et auto jumala eest kuskile vastu ei läheks (enda omaga on suht pohlad, see oli nagunii juba enne mind lömmis), logistikat, et kuhu üldse minna, et kliente saada, igasugu instrumente, mida nende teenindamisel vaja läheb, kohtade ülesleidmine jne. Lisaks peaks veel jälgima, et ega tee ääres keegi ei hääleta, või et ega politsei kuskile ei passi, aga selleks mul küll aega ei jää. Ja siis see igasugu kilakola, misasjad sa pead kust vahetuse algul võtma ja misasjad pärast kuhu panema ja mida nendega vahepeal pihta hakkama. Ühesõnaga, tohutu infotulv on vaja hallata ja siis hakkad mõtlema, et ei tea, kas see on kõigist maailma teadmistest see kõige vajalikum. Et kas ma muutun sellest paremaks inimeseks, kui ma tean, kuidas sõita Piritalt Jürisse, millisest ajutisest läbipääsust keerata teeehitusbuumis vaevlevale Lasnamäele ja mis on Solarise keskuse aadress. Samas, ma ise tahtsin lihtsat elu, eks siis nüüd tuleb see omaks võtta.
Igatahes kohati kipub ajumaht täis saama, nagu siin eelnevastki juba näha on olnud. Täna näiteks lahkusin taksopargist veendumusega, et hommkul kl 6 algab jälle minu vahetus, seega ma ei andnud võtit ära. Koju jõudes vaatasin graafiku selge pilguga üle ning tõdesin, et tegelikult algab mu vahetus alles kl 4 päeval, mis on mõneti muidugi hea uudis, sest see tähendab magamisvõimalust, aga teispidi võttes jällegi ilmselt siis keegi sõidab hommikupoole selle autoga, seega ma pidin oma autole jälle hääled sisse lööma ja parki tagasi kimama võtit ära viima. Aga võibolla mulle lihtsalt meeldib mööda linna rallitada ilma igasuguste klientide ja eesmärkideta ja ma korraldasin selle seikluse endale alateadlikult meelega.
Tegelikult muidugi on asi ka selles, et eks see kõik on minu jaoks natuke järsk ja väga mahukas elumuutus. Põhimõtteliselt võiks võrrelda olukorraga, kus keegi, kes on eluaeg taksojuht olnud, läbib 35-tunnised kursused ning hakkab peale seda kohe kirurgiks.
Klientidest, neist vähestest, olid täna kõige meeldejäävamad esimene ja viimane. Esimene osutus mu poja sõbraks, keda ma muidugi ära ei tundnud, aga tema tundis mind küll. Viimane oli vahva proua, kelle ma sain lennujaamast, kes oli tulnud Londonist tütrelt külast ning oli väga imestunud Inglismaa elukorralduse üle. Mõistagi selle üle, et seal on vasakpoolne liiklus ja et soe ja külm vesi tulevad eri kraanidest, aga eelkõige selle üle, et seal on nii kohutavalt palju inimesi.

Hakkab minema...

Veel paar päevakest tööd siis tehtud. Tunne on juba kindlam, aga seda laiemana paistab tundmatuse ja teadmatuse horisont. Kõige raskem on ikkagi kohtade ülesleidmine, seda eriti endistes tööstusrajoonides ja paneelikate vahel. Kaks klienti said ikka päris pahaseks. Üks vene tütarlaps lausa nuttis, ta vist hilines mingile tööintervjuule või midagi sellist. Elas Kuldnoka tn paneelikas, kohas, mille olemasolust ma varem üldse teadlik ei olnud. GPS näitab maja, aga kuidas sinna ligi pääseda, seda mitte. Ümberringi ühesuunalised tänavad, kui mööda paned, teed suure ringi ümber kvartali. Vahepeal tagurdasin mingi mitusada meetrit, aga pärast selgus, et täiesti vales suunas. Kui lõpuks kohale jõudsin, purskus tütarlapse seest psiaraid ja ta lubas seda firmat enam mitte kunagi kasutada. Noh, loodame et tal õnnestus süü taksojuhi kaela ajada ja et tema kohtumine ikka viljakalt aset leidis.
Teine hirmus koht oli Sõjamäel, endises tööstuspiirkonnas. Dišpetser saadab mulle aadressi ilma kommentaarideta. Selle leidsin ilusti üles, kuigi natuke imelik tundus, sest see maja nr 8 oli põmst varemetes. Varsti dispetšer helistab ja küsib, et kas läheb veel kaua. Ammu kohal, ütlen. Kirjeldan kohta, tema ütleb, et jummala vale koht, tegelikult on vaja jõuda mingi Eloni maja juurde. No öelnud siis kohe, et Elioni maja! Kust mina pean seda teadma. Küsisin siis suvaliselt inimeselt tänaval, kus on Elioni maja, selgus, et täitsa teisel tänaval.
Ülejäänud kliendid, kes mind ootama pidid, olid leplikumad. Oli vaja viia üks tüdruk ratsatrennist koju. Ratsabaas asus kuskil loomaaia kõrval. Majanumbrid jooksid seal võsavahel, kuidas juhtus. Täielik pimedus. Paldiski mnt kui kaherealine tee tähendab seda, et kui mööda paned, teed jälle hirmsa ringi, et saaks otsa ringi keerata. Lõpuks helistasin kliendile (seda võib teha ainult dispetšeri loal), laps siis selgitas, kus ta ootab. Aga õnneks oli ta väga sõbralik ja asjalik. 14-aastane ja ratsutab juba 10 aastat. Ma ei taha mõeldagi, mis maksab see ratsatrenn ja veel siis tema käimine seal taksot kasutades. Istus autosse, küsis, kas võib tule põlema panna ja hakkas rahulikult koolitükke tegema. Vahepeal rääkis telefonis rootsi keeles. Sõitis Meriväljale.
Meriväljalt minema saamisel hakkas gps mulle täielikku jama ajama. Mul pole küll eriti hea loomulik suunataju, aga õnneks ma siiski ei jäänud uskuma, kui ta pakkus mulle ümber Balti mere ringi sõitmist.
Päris napikas oli lugu Lasnamäel. Seda ma ei julgenud isegi ülemusele rääkida. Oli vaja sõita Ericssoni tehasesse Lasnamäel. Jälle sama lugu - pime, majanumbreid ei näe, asub ka teisel pool teed, kuhu ei saa igalt poolt keerata. Kõigepealt mitu kilti õigest kohast mööda, siis tagasi, kaardiuurimine, äratundmisele jõudmine, et kaardil on see krjas Elkotequi majana ja et sinna tuleks läheneda hoopis Smuuli teelt, mitte aadressi järgi peterburi teelt. Parempöördel üritades pingsalt leida auku, kuhu järgmisena keerata, et mitte veel kord mööda panna, ei märganud, et tagant tuli mingi teepuhastusmasin. Kiired pidurid, keskmine näpp ja pritsiv tatt liikuriaknal. No mingi 1 cm tõetsti jäi matsust puudu. Oleks see mats olnud, oleks ka mu karjäär selles ametis lõppenud pluss auto omavastutuse väljamaksmine. Mnjah. Aga klient oli leplik vene mees, sai aru, juhatas teed, rääkis oma hiina äripartneritest ja valgevene toredatest spaadest, kus tema ema oli käinud ja kus pidavat olema oma kodanikele 10x väiksem hind kui välismaalastele, mis sellest, et muus osas on nende riigijuht tropp. Sõitis Rotermanni kvartalisse, kui ta maha panin, läksin kohe autost välja ja kontrollisin, kas tõesti läks see intsident Smuuli-Peterburi ristis kaotusteta. Ja ei olnud kriimugi. Süda langes saapasäärest jälle tagasi.
Huvitav on see, et Esinduslik Taksofirma apelleerib kõrgele kvaliteedile oma imagos, aga selle saavutamiseks nad küll eriti midagi ei tee peale sloganite hüüdmise. Esiteks, tõesti ei tohiks minutaolist üldse tööle võtta, sest on selge, et ilma eelenva taksojuhi kogemuseta ei leia mitte keegi, kui ilus tark ja hea ta ka poleks, kõiki kohti kohe üles. Teiseks, on olemas lepingulised kliendid ja püsikliendid, võiks ju keegi jagada uutele juhtidele nimekirja nende pesapaikadest, et oleks võimalik endale selgeks teha, kus need asuvad - aga ei midagi sellist. Kolmandaks, keegi ei jaga juhtidele ka mingeid kvaliteedinorme. Lepingus oli mul punkt, et töötada tuleb vastavat nõuetele, küsisin siis, et kus need nõuded kirjas on, eeldades, et sellises soliidses firmas on need kindlasti olemas. Tuleb välja, et ei ole - nõuded kogunevad üksikutest infokillukestest ja oma tervest (või siis jälle haigest) mõistusest.
Kaks korda vedasin Skype mehi. Skype asukoha õnneks tegi ülemus mulle selgeks, ja nende sihtkohad olid kesklinna hotellid, mida ma tean. Inglased. Huvitav oli see, et esimesel tripil olid vist mingi madalama auastmega tegelased, kes rääkisid terve tee rahast. Kõgepealt seda, et neil on ükskõik, mis toimub, seni kuni neile korralikult makstakse, siis seda, kui kallid kõik asjad on, ja lõpuks kirusid kedagi lesbilisest üksikemast kolleegi, kes saab hirmus palju maksuvabasid benefite. Teine autotäis olid vist kõrgema järgu mehed, kes rääkisid ikka asjast, sellest, kuidas Skype paremaks teha.
Ülejäänud klientidega kulges kõik suht rahulikult. Eks ma ikka koba veel olen. Isegi kui öeldakse mingi koht, mida ma tegelikult tean, siis soovist hästi kiiresti reageerida jookseb sageli juhe kokku ja unustad täiesti ära, kuidas sinna pääseda. Vahel unub ära taksomeeter tööle panna, aga selgusehetk on siiski saabunud esimese paarisaja meetri jooksul. Loodetavasti läheb see peagi üle. Kesklinna kõige trickymad kohad hakkavad juba selgeks saama igatahes.
Ja peamine tegevus on tegelikult logistika. Süsteem on meie firmas peen, kõik inf tuleb arvutist, tuleb vaadata, kus piirkonnas kuipalju autosid on ja kus jällegi tellimused kiiremini liiguvad ja siis nuputada, kus kandis on kasulikum passida. Päris hea on passida mingi kahe linnaosa piiril, nii et vaatad, et kui olukord hakkab sinu kahjuks pöörama, siis teed kiire manöövri kõrvalasuvale parkimiskohale ja oledki juba järgmises linnajaos, kus on soodsam olukord. Vahel on kasulikum sõita päris pikk maa teise kohta, kust on lootust tellimust saada. Kui mingist piirkonnast tellimus tuleb, siis pakutakse seda selles piirkonnas olevatele autodele, nii ei saa, et valin omale töö kust iganes. Lennujaamas passivad osad päev otsa, mina käisin korra viimasel hetkel, kui viimase lennuki maandumisest oli mingi kolmveerand tundi möödas, ja sain kohe ilma passimata kliendi. Sadamas peab ka teadma, millal seal tasub olla. Hea oleks iga päev lasta omale lennukite ja laevade graafikud välja, aga senimaani pole mul selleks lihtsalt aega olnud. Hea oleks selles ametis isegi nutitelefoni olemasolu, saaks mingeid asju tšekkida operatiivselt. Sadamas käisin üks kord, sattusin sinna, vaatasin olukorda - ka tühjalt passimine teiste autode poolt, seega minema. Küll aga märkasin huvitavat tõsiasja raadio koha pealt. Nimelt olin juba ära õppinud, kuidas leida manuaalselt kanaleid ja kuulasin siis oma lemmikut Raadio Maaniat. Sadamasse jõudes hakkas raadio iseenesest hoopis soome keeles rääkima. Ja varemalt oli mul ühekorra nii, et kui venelane autosse istus, siis hakkas raadio iseenesest vene keeles rääkima. Seega väga intelligentne raadio on mul.
Aga töögraafik on üldiselt pingeline. Vahetused on kas 12 või 24 tundi. Loomulikult selle 24 jooksul ei saa kogu aeg sõita, eriti kui on mitu päeva järjest, vahepeal peab magma ja sööma ka, aga seda ei saa teha mingil normaalsel ajal, vaid valida hetked, kui nagunii on vaiksem aeg. See on tavaliselt kuskil kl 12-4 päeval ja 2-5 öösel. Koju magama minek on riskantne, sest siis peaks auto viima parki (turvalisuse kaalutlustel), võtma oma auto, sõitma koju ja tagasi - selle kõige peale kulub jälle aega. Katsetasin pargis autos magamist, isegi toimis, kuigi jahedaks kiskus. Seekord võtan kaasa oma supermagamiskoti, mis on mõeldud talvisteks oludeks ja mille ma leidsin kunagi kuskilt Lapimaa rabast. Aga mingi aeg tuleks ikka rahulikult oma voodis ka magada. Kui peaks tekkima mõte veel ka kellegiga magada, siis selleks küll mingit aega ei jää, sorry. Põmst võib oma vahetusest ka suurema jao magada, kedagi see ei koti, ainult et sa ise siis ei teeni ju ka midagi. Söögitegemiseks ka tööpäevadel aega ei jää, seega tuleb vabadel päevadel ette vaaritada asju, mida saaks kiirelt soojendada ja kaasa haarata. Mingeid burkse ma küll ei kavatse sööma hakata. Kohvi ja muud vedelikku pole ka mõtet lakkamatult lakkuda, siis otsid kogu aeg vetsusid mööda linna taga.
Ühesõnaga, kui on tööaeg, keskendud tööle ja teed seda nii hästi kui suudad, aga muud elufunktsioonid jäävad tahaplaanile. Ükspäev ma pidin olema kl 24.00-ni, aga kuna auto oli ka edasi vaba ja eriti väsinud ka polnud, mõtlesin, et olen veel paar tundi. Olin arvamusel, et järgmine vahetus hakkab õhtul kl 6. Kui koju jõudsin, siis tekkis helgem ajumoment ja avastasin, et tegelikult algab töö jälle hommikul kell kuus, seega magada saab paar tundi.  Too hommiku ma jäin ikka paar tundi hiljaks, parem ikka mitte päris segase peaga rooli istuda.
Kolmapäev pidigi mul esimene kord olema 24h vahetus, paraku lõppes see otsustavalt varem, kuna aku ütles üles. Õnneks mitte keset ristmikku, olin parajasti Kristiine keskuse juures peatuses, käisin suitsu ostmas ja kui tagasi tulin, siis auto enam käima ei läinud. Küll aga hakkasid võtit keerates kohe tööle raadio, tuled, konditsioneer ja printer printis midagi lakkamatult. Neid erald välja lülitada nagu ei saanud. Helistasin siis ülemusele, õnneks ta oli lähikonnas. Tema kutsus kohale ühe teise juhi krokodillidega. Jälgisin protsessi huviga, peenel autol (tegemist on Hyundaiga) nägi isegi aku hoopis teistmoodi välja kui mina harjunud olen ja kohta, kust kinni ampsata oli suht raske leida. Aga see kõik ei aidanud. Siis kutsuti autoabi, kes käivitajaga sai looma tööle. Aga sõitu minna ma enam ei julgenud, sest kui veel midagi juhtuks, siis järgmine väljakutse oleks juba tasuline, ja mitte vähe tasuline. Seega viisime masina teenindusse ja aku läks vahetusse. Neil pidigi olema see viga, et tehases on liiga väikse mahutavusega aku peale pandud, mis ei kanna kogu seda elektroonikat välja.
Siis ma jälle sain aru, kui vahva on ikkagi minu vana pann. Kui sellega midagi juhtub, lükkad kasvõi käekõrval ära. Aga täisautomaadil, kui nt see aku on tühi, siis ei saa isegi neutraalset käiku sisse panna ega uksi lukku, ehk siis sa ei saa ise mitte midagi teha, isegi mitte ära minna, sõltud täielikult teenindusest. Kasvatad majanduskasvu ja maksad ennast lolliks. Noh, meie masinatel on küll garantii, aga ikkagi mitte kõige kohta ja igaks elujuhtumiks.
Seda vana panni lihtsaltkäsitletavust läks mul tõesti tarvis, sest kui järgmine hommik hakkasin oma autoga kodu poole startima, siis ta lihtsalt ei läinud käima, sest bensiin oli absoluutselt otsas. Nii hea ja lihtne oli see apastraat lithsalt käekõrval tee pealt ära lükata ja kanistriga lähima bensuka poole liduda.
Aga esimeste tööpäevade majandusliku kokkuvõttega võib jääda rahule. Lugesime kõik tšekid ja asjad kokku ja selgus, et olin täiesti plussis, mis ei ole nii rohelise tegelase puhul nagu mina üldsegi tavapärane.

Esimene tööpäev

Üleeile sõitsime koos tööandjaga natuke niisama ringi ja proovisin autot. Ei ole midagi hullu, see automaadikas on umbes nagu see lõbustuspargi autodroomi käula - kaks pedaali ja kogu lugu. Vist nüüd ca 10 tunni sõidu jooksul kaks korda tekkis olukord, kus instinktiivselt hakkasin käituma nagu manuaaliga, aga üldiselt sujub kõik selles osas hästi. Muidugi on seal igasugu nuppe, mille tähendust ma ei tea, aga õnneks on enamik asju automaatsed. Üldiselt mulle automaatika ei meeldi, aga kui asi juba kord on nii keeruliseks aetud, siis vähemalt alustuseks on ju hea, kui nt tuled süttivad ja kustuvad iseenesest nii nagu vaja. Kui täna öösel pärast tööpäeva oma autosse istusin, et koju sõita, siis pani muigama küll see permanentne kolin ja rappumine, mis tööautos juba ära ununes. Vat raadiokanaleid sättima tahaks veel õppida, aga see on raskendatud, kuna taksomeetri tabloo on kinnitatud täpselt raadio peale ja mitte tuhkagi ei näe.
Olemas on ka paanikanupp, mille vajutamisel kihutab kohale Bruce Willis ja päästab maailma. Loodame, et seda niipea vaja ei lähe.
Eile siis leidis aset esimene tööpäev. Taksofirmas sellist asja ette nähtud ei ole, nagu näiteks vanasti olid trollides stažöörid, et instruktor istub esialgu kõrval. Kohe visatakse tundmatus kohas vette, ise vaatad kuidas hakkama saad ja kui vastu posti sõidad, maksad auto kinni ja kui kliendile ei meeldi, siis ta lihtsalt ei maksa. No midagi nii radikaalset õnneks ei juhtunud.
Mis siis on peamised väljakutsed? Eks see oleneb inimesest, tema annetest ja varasematest kogemustest. Tallinna liiklus on minu jaoks OK, ise ei karda ja teisi ka ei hirmuta (loodetavasti...). Klientidega suhtlemine on ka OK. Mul ei ole mingit soovi lakkamatult suhelda, samas kui on tarvis, siis suhtlen. Just seda ongi taksojuhi ametis vaja.
Omaette väljakutse on muidugi vormiriietuse kandmine. Sinna kuuluvad fliis ja lühikeste varrukatega särk. Õnneks anti isegi lausa naiste särk, satsidega ja puha. Preaeguses ilmastikus ma küll täpselt ei tea, mida selle särgiga teha. Fliisid mulle üldse ei meeldi, aga selles ametis on ta tegelikult päris mugav - kui on vaja õue astuda, pole külm, kui oled sees, pole palav. Eks tuleb sobivate aksessuaaridega täienda.
Asjad. Kuhu panna asjad? Igasugu asju on kogu aeg tarvis, aga salongis ei tohi midagi vedeleda. Pagasnik peaks ka enamasti nagu kliendi käsutusse jääma. Asjad, mida on vaja, on erinevad. On suuremaid (ei mahu kuskile) ja väiksemaid (kaovad ära). On pehmeid ja kõvasid, kahe- ja kolmemõõtmelisi. Ma mõtlen asju, mida on vaja nii klientide teenindamiseks kui ka iseenda ellujäämiseks. Igasugused magnetkaardid, mida tuleb kasutada, tšekid, mida tuleb printida, paberid, mida tuleb mupodele ja teistele ette näidata, kleebekad, mida tuleb jagada, raha jne jne. Kaarditerminaal, gps, klammerdaja jm. Esialgu tahaks läheduses hoida ka instruktsioone, kuidas kõik need asjad toimivad (no klammerdaja on vist ainus, mida ma loomulikust intelligentsist kasutada oskan). Osasid neid tuleb endaga kaasas kanda, osad tuleb lõpuks dispetšerile anda, osad autosse jätta. Ja vajalikul hetkel tuleb kõik need asjad ka üles leida. Lahendus: tuleb välja leiutada mingi optimaalne taskute ja kotikeste süsteem. See oleks tõeline väljakutse mõnele tootedisainerile.
Taksomeetri kasutamine. Karma maksab nüüd seda kätte, kui ma seal koolitusile irvitasin nende üle, kes asjale pihta ei saanud. Tegelikus situatsioonis on hoopis teine asi. Tegelikult tuleb teha ka muidugi natuke teistmoodi, kui koolitusel räägiti. Annab klient sulle mingi kaardi, mida sa varem näinud ei ole, ja mine võta siis kinni kas see on üks neist, millega saab soodukat või firmakaart, mille puhul ta ise ei maksagi. Ja siis vajuta kõiki õigeid nuppe, seda veel sel moel, et raamatupidajad rahule jääks ja ise ka vastu pükse ei saaks. Paras keemia, aga eks lahendus on kogemus, usun, et see saab mul õige pea selgeks.
Linna tundmine. Selles osas paneksin endale siiski rahuldava hinde. Ja on olemas gps, mis aitab, tõsi küll, see ei tea midagi liikluskorraldusest, ka majanumbritest on tal suht vähe aimu  (no ma saan aru kui ta ei tea mõnda majanumbrit kuskil lollidekülas või lasnamäel, aga kui ta ei tunnista, et Pärnu maanteel on olemas maja 15, see on küll imelik). Mitte midagi ei tea ta ka kaubanduskeskustest ja paljudest muudest üldtuntud landmarkidest, küll aga on ta mälus hulgaliselt nt Helsinkis asuvaid firmasid. Aga suuna annab siiski kätte, et kuhu poole kimama pista. Üldiselt pole ka klientidel midagi selle vastu, et juhatada, eriti kui ütlen, et olen algaja. Suhtuvad mõistvalt, seni vähemalt. Alati mudugi ei saa nende juhatamist uskuda, kes ise autoga ei sõida see ei oska eriti ka juhatada.
Liikluskorraldus. Sellega on probleeme, sest satun kohtadesse, kuhu ise sõites ei ole sattunud. Ehk siis kliendid elavad hoopis teises maailmas, kui mina olen seni elanud ja kuhu mul pole asja olnud. Eelkõige need kesklinna nn pilvelõhkujad, ja kuidas sa nende juurde ikka täpselt saad, ja millise tänava pool on see konkreetne c või b korpus, ja kus sa seal üldse seista võid jne. Teine asi, et päris palju on kohti, kus on märkide-värkide järgi raske aru saada, kuidas tuleks sõita. Nt kui tulla Tõnismäe tänavalt Pärnu maanteele - ise sõites ma olen sealt alati tuimalt vasakule keeranud, sisetunne küll ütleb, et äkki ei või, samas ühtegi märki seal ei ole, mis keelaks ja teejutid on tavaliselt kulunud. Tegelikult, tuleb välja, ei võigi. Selliseid kohti on veel. Alguses on nendega raske, ajavad juhtme kokku, aga olen kindel, et need kesklinna tricky kohad õpin esimese nädalaga ära, ja kaugemate kohtadega ei ole asi nii hull, sest seal on tavaliselt ka hõredam liiklus. Eks ma sel esimesel ööl ikka paar korda keerasin ka sinna, kuhu ei tohiks, aga tegin seda aja kokkuhoiu mõttes teadlikult ja täiesti tühjas linnas.
Logistika. Enamasti ootan tellimusi, kes see seal keset helget tööpäeva tänava ääres ikka hääletab. Kus oodata? Õnneks süsteem näitab, kus piirkonnas rohkem autosid parasjagu on ja kui mitmes sa tellimuste järjekorras oled. Alguses on aga ikka natuke raske välja mõelda, et mis parasjagu on targem, kas passida koha peal või kuskile sõita ja kütust kulutada, kus on lühem järjekord, ja kas just sel päeval ja kellajala sellest linnaosast võiks ka tellimusi tulla.
Peatused. Firmal on küll oma peatused, aga nagu olen aru saanud, siis suurema jao ajast on need klientide saamise mõttes suht mõttetud. Muud peatused - osades on OK seista, osades tegutseb mingi maffia, aga millised on millised, sellest arusaamisega läheb ka veel aega. Üldiselt on vist tööpäevadel targem seista lihtsalt kuskil bensukas või muus rahulikus kohas ja mitte tõmmelda.
Öösel tegin paar ringi ka vanalinnas, seal ei soovitata seisma jääda, võivad tulla kurikatega noormehed, aga ausalt öelda kui ma nägin seal passivate (siis enamasti odavamate) taksode hulka ja tänavatel kakerdavat ja oksendavat potentsiaalset klientuuri, siis ei tundunud see vanalinn enam sugugi seksika kohana. Esmaspäeva öösel kl 3 vanalinnas viibivatel isikutel ei ole üldjuhul enam niipalju ei vaimu- ega füüsilist jõudu alles, et üleüldse olla suuteline taksot võtta.
Need on peamised probleemid. Ühekaupa pole nad väga hullud, aga kui nad mingi hetk tabavad sind kõik korraga, siis ajab ikka juhtme kokku küll. Õnneks ma olen oma pika elu jooksul õppinud säilitama rahu mis iganes olukorras. Eks ta ajab närvi küll, kui ei saa kohe aru, mis nuppu vajutada või kuhu keerata, aga kui jääda rahulikuks ja võtta endale vajalik aeg otsustamiseks, siis saab hakkama. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on ju tegelikult see, et keegi natuke korraks pahandab. Pahandamine on teatavasti mööduva väärusega. Üldiselt ma arvan, et paari nädalaga suudan enamiku nendest väljakutsetest auga üle elada ja vajalikud trikid ära õppida. Eks probleeme tuleb ka edaspidi, kui satud uutesse kohtadesse ja olukordadesse, aga neid ei tohiks ette tulla väga sageli ja kui põhi on all, siis on kindlam tunne neidki lahendada.
Klientidest esimesel päeval niipalju, et enamasti olid noored edukad, kes sõitsid kõrvaltänavasse või ühest kesklinna otsast teise. Kõige pikemad otsad väljapoole olid Kosklasse ja Kalamajja. Enamik olid kergelt blondid neiud, mida kellaaeg edasi, seda rohkem svipsis (ilmselt veiniõhtu sõbranna juures...). Üks oli ka härra, rääkis kogu aeg telefoniga, sõitis ca 200 m (õnneks pidi selle läbimiseks ikka vähe suurema ringi tegema), võibolla oli isegi kuulus poliitbroiler, kuna ta telefoneeris midagi üldkogust, aga kuna ma kollast ajakirjandust ei loe ja pehmeid ja karvaseid regulaarselt ei vaata, siis ma ei tea, kes ta selline oli.
Koju jõudsin mitte küll rikastununa, kuid elusa ja isegi mitte ülearu väsinuna kuskil kl 4. Ärkasin kl 12 paiku, nüüd dušši alla ja kl 16 jälle tööle, seekord siis kellaaega arvestades uueks väljakutseks ilmselt tipptunni ja ummikute teema.