Karm konkurents

Olen senises kodus ja pakin asju. Valmistun kolimiseks. Asju on väga palju, uude kohta ma enamikku neist kaasa võtta ei saa. Homme teen nn garaažimüügi sõpradele, ülejäänu katsun siis ära käidelda. Kui eelmine kord kolisin, siis tegelesin sellega kuu aega, väga põhjalikult. Tean nüüd kõige kohta, kuhu selle saab keskkonnasõbralikult ja sotsiaalselt tundlikult ära anda. Mõne asja eest saab isegi raha, nt vanametall. Osa kraami, millest ei raatsi loobuda, viin maale. Näis, kas saan kogu selle kolimise oma universaaliga tehtud. Ei tahaks suurt autot tellida, rahaliselt ma ei võidaks sellega ja olgem ausad, antud hetkel ma ka veel ei tea, mis suunas see suur auto siis sõitma peaks.
Nädalalguse tööpäevad läksid fiilingu mõttes päris hästi. Hakkan juba tabama mingeid nippe, kuidas ennast töös hoida ja mitte niisama passida. Kuigi, eks palju sõltub vedamisest ka. Ja nii mõnessegi kohta lähen juba ilma abivahenditeta ja ka ilma suurema põdemiseta kohale. Eks ma siin kirjutan rohkem apsakatest, sest need on põnevamad, aga enamik sõite kulgevad ikka juba päris ladusalt.
Oluline on hoida ka enda meeleolu üleval. Kui oli auk, lugesin, kuulasin mussi, tegin joogaharjutusi (kui koht oli paslik, muidugi) - ühesõnaga tegelesin meeldivate asjadega. Parem kasvõi natuke tühja sõita ja kütust kulutada, kui kuskil äärelinnas passida ja masendusse laskuda. Üldiselt, soovitas see ülemus mis ta soovitas, aga kesklinnas on ikkagi kõige rohkem tööd. Olen seal leidnud mõned head kohad, kust saab suht kindlalt reisijaid ja kuhu tavaliselt ära ka mahub.
Oleneb muidugi kellaajast ka, kui inimeste suund on kodust linna, siis on head kohad ka Mustamäe ja Lasnamäe. Viimane on muidugist natuke õudne, päris lambist ma sinna sõitma ei hakka, aga kui kliendiga satub, siis on lootust sealt ka tagasiots saada. Need paneelirajoonid on ses mõttes head, et seal käib liiklus mõlemas suunas - seal mitte ainult ei elata, seal on ka palju töökohti tegelikult.
Esmaspäeval sain Lasnamäelt väga huvitava kliendi. Üsna jokkis daam ütles kõigepealt sihtkohaks sellise tänava, et isegi mina sain aru, et sellist pole olemas. Soovitasin tal siis haarata õlekõrrest ja helistada sõbrale, aga ta oli telefoni maha jätnud. Jooksis tagasi 9. korrusele. Selgus, et oligi mitte Teegi, vaid hoopiski Leegi tänav. Tee peal tahtis ta kohe kangesti sõprust sõlmida. Selgus, et ta töötab ühes väga tähtsas asutuses, mis on otseselt seotud minu eelneva tegevusalaga, turvaülemana. Juttu jätkus meil siis muidugi kauemaks, sest ühiseid teemasid jagus. Tahtis lausa muga ühsprojekte tegema hakata, küsis kontakte, aga õnneks lõpuks kas unustas selle või oli siis nii delikaatne, et sai aru, et ega ma eriti temaga koostöö järele ei kibele.
Teise korra Lasnamäel jällegi avastasin tühermaid. Leidsin lausa tänavaid ja hoonetekomplekse, mida pole ei kaardil ega gps-s. Jälle mingi tööstushoone - Peterburi maanteelt on näha küll, aga kuidas sinna ligi pääseda, aru ei saa. Üritasin mitu korda mingeid teekesi, mis lõppesid mudaaugu või betoonmüüriga. Lõpuks sain ikka kohale, õnneks oli leplik klient, tahtiski vist pärast kurnavat ärikohtumist õues rahulikult suitsu teha.
Alati on ka erandlikke liikumisi, eile näteks olin Mustamäel kindel, et tuleb jälle Skype, aga tuli hoopiis babuška, kes kiirustas lapselapsele Koplisse lasteaeda järele. Tädi teadis, et see on kallis takso, terve tee krabistas raha, higipull otsa ees, et kas ikka jätkub. Jätkus ja jäi ülegi.
Igasugused huvitavaid kohti on olemas. Pärast pikka passimist õhtuses lennujaamas sain lõpuks pardale slaavi filoloogi, kes elas kusagil Liival - kohas, kus varem olid küttekontorid ja sellised asjad, nüüd aga on suhteliselt noobel elurajoon. Tallinnas on avastamist küll. Filoloogiga tegin paar apsu ka, ei jaganud kohe Järvevana teele keeramist ära ja taksomeeter tööle panna tul meelde ka oma 4 euri hiljem. Aga ta oli hea poiss, teadis, et sinna läheb umbes kümnekas, ja andis mulle selle.
Need polnud muidugi kõige suuremad apsud. Esmaspäeval suutsin jälle avariile üsna lähedal olla, reavahetusel ei märganud pimedast nurgast (see on koht, kuhu sa ei näe ei peeglist ega aknast) tulevat autot. Sellepärast ma tavaliselt keeran ikka reavahetusel alati pead, aga tookord jälgisin rohkem seda, et ikka õigesse ritta saada ja klienti mitte ringi ümber linna vedada. Ei teagi, kas pärast seda napikat see klient veel julgeb meie firma taksot tellida.
Lennujaamas tegin ka eile apsaka. Seal on nii, et kui sa lähed sinna klienti viima, siis pead ühest august sisse sõitma, aga kui lähed sinna võimalikku klienti ootama, siis teisest. Selle tüübiga oli üldse jama. Kõigepealt ta tellis takso vanalinna sellisesse kohta, kuhu üldse ei tohi sõita. Keerutasin siis seal ja üritasin nii ja naapidi, dišpetser juba helistas ja sõimas. Legaalset viisi ei leidnudki, lõpuks läksin kohale jalakäijate alas ja ühesuunalisel tänaval vastassuunas, mingi kaubik tuli vastu, juht vaatas mind nagu ilmaimet. Klient oli muidugi närvis, lennukile minek ikka. Ja siis lennujaamas sõitsin veel valest kohast sisse. Ükskord varem tegin ka nii, aga siis seal polnud taksode järjekorda, sai ilusti läbi. Aga seekord olid kõik rajad kinni. Noh, klient siis läks seal künka otsas, kuhumaani ma sain, maha ja jalutas taksode vahelt täiesti ebakonventsionaalsest august lennujaama. Eks ta nördinud oli, seda enam, et ta oli mind hoiatanud, et sõidetakse teisest kohast, aga kuna ta oli intelligentne inimene, siis sõimama või midagi ei hakanud. Ega tegelikult keegi pole sõimanud, sest nii kui ma tunnen, et midagi võib valesti minna, siis ma kohe hoiatan, et olen sellel tööl esimest nädalat.
Taksodel on seal lennujaamas omad seadused, et kui sa oled sinna kedagi toonud, siis sa ei või sinna uut klienti ootama jääda, vaid pead minema saba lõppu. Aga nüüd mul ei jäänud muud üle, kui sinna nende vahele jääda, sest ma ei saanud sealt füüsiliselt ära minna. Siis paar teist seal selgitasid mulle olukorda, kui ütlesin, et olen algaja, said aru ja olid sõbralikud. Aga üks oli ikka tige ka, käskis minema kaduda. No eks ma siis lõpuks kadusingi, kui tekkis avaus, kustkaudu kaduda.
Konkurents on karm, nii oma firma sees kui seda enam, teiste firmadega. Ühed kunded tahtsid sõita Viru tänavale, leidsin mingi tühja augu, kus nad maha panna, aga selle peale hakkasid teised taksod närviliselt manööverdama, et ei tea, kas ma nüüd tahan  nende magusa koha ära võtta. Eile öösel jällegi passisin Sõpruse juures ühe Pöffi seansi lõppu, mitte seal korstnapühkija juures koos muude taksodega, aga kino väljapääsu juures. Kohe tuli mingi auto, näitas suunda, et tahab just sinna keerata. Läksin siis eest ära, tegin mingi ringi ümber kino, ja selle aja jooksul haakisid mulle kaks teist autot ennast sappa ja konkreetselt hakkasid taga ajama. Need polnud taksod, aga seal pidid olema palgatud mingid tüübid teiste taksofirmade poolt, kes platsi puhta hoiavad. Läksin siis vanalinnast välja ja mõtlesin, et lähen ootan Westmanni poe ees tellimust, olin juba järjekorra alguses. Et sinna pääseda, tegin paar mitte päris eeskirjade kohast manöövrit, need teised autod tegid sama järgi, sellest saingi aru, et konkreetselt jälitatakse. Kui seisma jäin, siis kadus üks auto ära, aga teine seisis mu taga seni, kuni mootori välja lülitasin. Vat nii käivad asjad Tallinna vanalinnas.
Mõne koha peal tuleb see mu eelnev elu ka kasuks, tänu sellele tean mingit sorti kohade ja asutuste asukohta, mida ilmselt paljud taksojuhid lambist ei teaks. Näiteks eile Lennusadamasse põrutasin joonelt kohale, kuigi seda pole veel ei kaardidel ega kuskil. Seal oli miski Pöffi üritus. Kirjutasin neid üritusi endale välja ka, et kus passida, kui muud teha pole. Selle koha osas mõtlesin, et seal pole passida mõtet, kui keegi tahab, eks tellib. Nii oligi. Päris pikk sõit tuli, kusagile kaugele Saue valda, läbi Laagri isegi veel. Taas üks koht, mille olemasolu on mulle üllatus. Selline tore villade küla, kuhu viis umbes 2 m laiune tee, mis oli ääristatud umbes 2 m sügavuste järskude kraavidega. Kahju ainult, et enamik neid uusi kohti tutvustavad mulle end kottpimeduses.
Esmaspäeval oli mu vahetus kl 4ni öösel, mõtlesin et huvi pärast olen lõpuni ja vaatan, et kas on mõtet olla. No ei olnud. Peale viimast lennujaama otsa mitte midagi. Seega vähemalt nädala alguse päevadel on kasulikum öösel pigem koju magama minna.
Aga majanduslikus mõttes olen see nädal ikka miinuses. Süsteem on selline, et päris suure summa pean iga tööl oldud ööpäeva kohta ära maksma, see sisaldab auto renti, dišpetserit, mõningaid asju ja teenuseid (autopesu, printeripaber, veel nipet-näpet) ja veel mingeid maksusid. Siis ise pean kütust ostma, iga vahetuse lõpus niipalju kui läbi sõitsin, see tuleb tavaliselt 15-20 euri. Mis üle jääb, sellest moodustub siis juhi tasu. Tegin mõnigasi arvutusi, kui 24h vahetuses oleks see ülejäänu vähemalt 45 euri, siis ma teeniks juba päris korralikult. See summa on tegelikult mingi keskmiselt 4-5 sõitu. Kui just väga viltu ei vea, siis peaks nende mõne täiendava sõidu saavutamine olema suht reaalne. Vimased päevad ma enam niisama ei passinud, küll aga raiskasin mõnede muude asjade peale aega. Näiteks, kolmapäeva hommikul jäi mu paarimees hiljaks ja siis palus veel ennast koju viia. Mul hakkas tast kahju, tean mis tunne on, kui oled olnud ööpäeva tööl, ja enda auto oli tal ka rikkis, no kuidas ta siis läheb sealt Laagrisse. Tegelikult oli see viga, tänu sellele jamale ma kaotasin terve hommiku, kuskil 3 tundi, mille jooksul ma oleks saanud kindlasti vähemalt 3 tööd. Oleme kõik ärimehed seal tegelikult, mitte töötajad, ja ei saa väga hea inimene olla.
Siis veel raiskasin aega pesus. Firmas on oma pesula, korra vahetuses peaks sealt läbi käima, eriti kui on mudane ilm. Hommikupoolikul oli seal jube saba, lasin jalga. Pealelõunal oli mingi 3 autot ainult, esimese pesi tüdruk kiirelt puhtaks, aga järgmistega läks jube aeg (ei tea kas nende juhid maksid talle ekstra), siis ta vahepeal pesi veel mingit suva autot, mis polnud üldse takso, kokkuvõttes raiskasin seal oma poolteist tundi ja osa sellest ajast jooksis juba sinna, kus inimesed hakkavad tööpäeva lõpetama, ehk siis võiks tellimusi saada. Sabas seistes õppsin, et seal on tegelikult võimalik ka ise autot pesta. Teinekord, kui saba on, teengi nii, saab kiiremini. Kalossid tuleb siis küll ilmselt kaasa võtta.
Aga vedamist peab ka olema. Näiteks kui ma seda paarimeest (või õigemini naist) koju viimas käisin, siis ma mõtlesin, et loogliselt võiks sealtpoolt ka hommikul tellimusi tulla, aga kibelesin ikka minema, ja niikui sealt piirkonnast välja sain, vaatasin, et tuligi sinna tellimusi. Et natuke nagu intuitsiooni ja kogemuse ja kannatlikkuse ja kannatamatuse balansi küsimus on see kõik, et otsustada, kus ja millal on kasulikum olla. Tuleb ka ajaga, ilmselt.
Võibolla on imelik lugeda, et on 24 h vahetus. Tegelkult ootavad mind ees ka veel 48 h vahetused. See muidugi ei tähenda, et ma istungi roolis 48 h. Eks ma vehepeal ikka magan ka, tõsi, kui ma tahan teenida, siis ma ei saa magada päris sellistel aegadel, nagu normaalne inimene. Kas see on kurnav? Nüüd, kus ma olen olnud 24 h vahetuse, võin öelda, et nii ja naa. Kindel on see, et kuskl kontoris ma suudaks 100x vähem istuda 24 h, isegi kui vahepeal magaks, pea klaviatuuril (nagu ma ühes eelmistest töökohtadest tavatsesin teha). Kogu aeg on huvitav, kogu aeg tuleb mõelda ja tegutseda. Tänu ilmselt sellele ka söön vähem, kui nn normaalses elus. Rämpstoitu pole sööma hakanud, pika vahetuse päevadel tavaliselt söön 2x korralikku toitu ja ülejäänud aja näksin mingeid suht tervislikke asju, nt õunu.
Aga ajataju muutub kuidagi veidraks, kui pikka vahetust lõpetad, siis tundub, et see, mis toimus vahetuse alguses, oli nädal aega tagasi. Ja eks ta mingis mõttes kurnab ka. Kui teed tööd, siis keskendud, aga kui vahetuse lõpetad, tekib pingelangus. Näiteks viimased kaks päeva ma unustasin lõpuks tankida ja pidin siis uuesti takso välja ajama ja tankimas käima (vahetuse lõpus tuleb üle anda a) kas täispaagiga auto või b) kui eelnevalt polnud paak täis, siis vastavalt oma läbitud kilometraažile).
No saab näha, kuidas ma 48 h vahetuse üle elan. Ja saab näha ka seda, kuidas selline režiim pikema aja jooksul mõjub. Täiesti võimalik, et tekivad mingid unehäired. Üldiselt, nagu üks sõber ütles, et ma olen nagu kass, võin magada ükskõik kus ja millal ja millistes tingimustes. Jääb loota, et ma siis olen jätkuvalt kass.
Kindlasti tuleb selle töö juures ka liikuda. Seda olen ka seni suutnud niipalju, kui vähegi aega on. Ühekorra käisin niimoodi jooksmas, et, kuna ma pole veel päriselt ümber kolinud, siis mul polnud ka trenniriideid kaasas, ja siis ma konstrtueerisin endale spordikostüümi pidžaamast, tänavariietest ja pakkekilest. Vat nii.