Kapitalistid, vereimejad ja proletaarlased

Linnas orienteerumine hakkab päris hästi looma. Pühapäeval leidsin juba enamiku kohti ilma kaarti või gps-i kasutamata üles. Ka seda juhtub juba harva, et klient ütleb mingi koha, mida ma tegelikult tean, aga siis jookseb juhe kokku ja ei tea kus poole uhama panna. Kasutan juba umbes sama süsteemi, nagu ise sõites, et hakkan õiges suunas minema ja detailid (kust tohib keerata, kust saab otsem jne) meenuvad tee peal. Kui tõesti neid detaile ajusoppides salvestatud ei ole, siis võtan abivahendid kasutusse.
See jutt käib muidugi avalike kohtade kohta. Ehk siis, ma  juba enamvähem tean, kus inimesed töötavad, pidutsevad ja reisivad. Seda, kus nad kõik elavad, taevas halasta, ma muidugi ei tea, selle selgekssaamisega läheb ilmselt aastaid, aga üldselt suundasid ja peateesid juba enamvähem tean ja gps aitab, või siis jälle kaart. Muidugi on mõningaid väga segaseid kohti, mis pole veel meelde jäänud. Nt läbi Kadrioru sõitmine, kus on palju ühesuunalisi tänavaid ja needki ei kulge mitte paralleelselt, vaid risti-rästi. Põhja-Tallinn hakkab juba meelde jääma, aga sellegipoolest on pimedas päris keeruline otse näiteks Pelgulinnast Kalamajja jõuda, kuna seal on igast raudteed ja muu jama vahel, mis takistavad.
Pühapäeval oli muidu palju tööd, kuigi kahjuks lühiksed otsad. Alustasin kl 4 hommikul. Vanalinn oli täis mingeid korporante, teklid peas, kahjuks eelistasid nad jala liikuda. Siiski pälvisin veel viimased riismed laupäevaõhtustest pidutsejatest. Aga nad olid üpriski viisakad. Välja arvatud üks juhtum, kus ma tahtsin Järve statoili kohvi ostma minna, ja siis ujus ligi mingi kutt, kes oli ilmselgelt laksu all, tahtis telefoni laenata ja sõita, et vend maksab ja mis iganes. Ütlesin ei ja lasin jalga, aga ilge kohvi isu oli, muid kohti ka lähedal polnud, tegin tiiru ümber kvartali ja läksin ikka sinna tagasi. Kutt askeldas midagi leti ees, peitsin ennast siis krõpsupakkide vahele ära seniks, kuni ta välja vaarus.
Ühe kliendiga käitusin ise ka väheke kehvasti, mitte küll tahtlikult. Oli härra, kes tiirutas suht sihitult mööda kesklinna ja lõpuks tahtis kasiinosse. No mis minul sellest muud kui ainult hea meel!  Aga seal kasiino ees on kole kitsas parkla. Kui klient oli ära maksnud, siis parajasti hakkas üks hiiglaslik maastur minu kõrval välja tagurdama, ma mõtlesin et vaevalt ta minusugust pisikest putukat üldse näeb ja andsin gaasi, aga paraku kasiinosõltlase rümbast oli osa veel autos. Teinekord tuleb enne liikuma hakkamist ikka vaadata, et inimene oleks kõik oma kehaosad taksost kokku korjanud ja ukse enda järel sulgenud.
Kuskil lõuna paiku viisin kellegi bussijaama ja mõtlesin, et nüüd lähen seal ka sööma sinna toredasse 24h sööklasse, aga üks proua ronis vägisi autosse ning tahtis arsti juurde sõita. Karistuseks sõidutasin teda vähe pikemalt, tegelikult lihtsalt oli nii, et sattusin valesse ritta ja pidin vähe pikema ringi tegema. Aga seal Ida-Tallinna keskhaigla juures ma tegelikult ei tea, kuhu seal peaks sõitma. Seal on niipalju korpusi ja teekesi ja mingid tõkkepuud ja igasugust jama. Peab kuidagi välja uurima.
Pühapäevastest pohmellijatest olid huvitavad veel paar, kes tulid Pirita spast, rääkisid puhast eesti keelt, aga olid millegipärast väga imestunud kõige üle, mis meil siin on, nagu oleks teselt planeedilt. Võbolla olidki. Kõigepealt avaldasi kolossaalset hämmingut Savisaare kiriku üle, mis olla hiiglaslikuna neile hommikul aknast sisse kõrgunud. Selles ma saan aru, tegu on tõesti uue ning muljetavaldava ehitisega. Aga nad olid väga üllatunud ka Maarjamäe memoriaali olemasolust, mis minu teada seisab seal samal kujul juba oma 30 aastat, kui mitte rohkem.
Väga huvitav seltskond tuli peale ka politseijaoskonnast. Seal oli kaks vanemat Soome daami ning kaks nooremat Inglise kutti. Kõik nad eritasid alkoholiaurusid ja tee peal arutasid, kuhu võimalikult kallisse restosse sööma minna. Mõtlesin, et huvitav, mis kuriteo taoline kamp võis isekeskis sooritada, et nad nüüd niimoodi hommikul politseist lahti lasti. Autost väljudes ja hüvasti jättes ütles üks kutt igatahes prouadele, et ärge rohkem midagi ära kaotage, seega ilmselt oli küsimus milleski taolises.
Esmaspäev ja teisipäev oli siis esimene kord mul 48 h vahetust. Katsetasin autos magamist. See täiesti toimis. Võtsin magamiskoti ja padjakese kaasa, kui oli vaiksem aeg, kütsin takso kuumaks ja pugesin kotti. Kui parkida kuskile tuulevarjulisemasse kohta, ei ole üldse külm ka. Esmaspäeval pidin autoga teeninduses käima, see võttis 3 tundi, siis magasin oma autos. See oli natuke kehvem variant, sest minu Punane Nool on ilmselt halvemini soojustatud. Pealegi, kuna kolin jupikaupa, siis on ta seest suht räpane, saepuru ja igasugust rämpsu täis + mind alati saatvad kassikarvad, seega peale seda uniakut pidin ennast kõvasti kloppima. See autos magamine võib kõlada üsna õõvastavalt, aga toimib päris hästi. Kui koju magama minna, siis kaotad sellega aega. Tegin ka selle vea, kahe vahetuse vahel öösel tulin ikka koju ja tulemus oli see, et magasin sisse ja kaotasin magusad varahommikused tunnid. Autos sa ikka üle paari tunni üldiselt ei maga. Leonardo da Vinci olla ka maganud iga 3 tunni tagant 15 min ja võitnud sellega kohutavalt palju aega oma geniaalsete avastuste tegemiseks. Muidugi tegelikult võiks taksofirmas olla mingi puhkeruum, kui aus olla, siis see on lausa sigadus, et seda pole. Igatahes selle 48 h lõpus nende jupiti magamistega ma polnudki lõppkokkuvõttes eriti väsinud, oleks võinud veel paar tundi sõita.
Kui auto teeninduses oli, jõudsin selle ajaga veel tutvuda Kitseküla töölissööklatega. Omaette rahvas. On tore küll olla vasakpoolsusega flirtiv intellektuaal, aga mul on nüüd võimalus seda proletariaadi elu reaalis näha ja ise kogeda. Kõik need öised inimesed, kes töötavad aegadel, kui teised magavad või pidutsevad, selle jaoks, et neil teistel oleks kõik mugav ja hea. Taksojuhid, kojamehed, postiljonid, burksi- ja bensiinimüüjad, sillaehitajad, politseinikud ja nii edasi. See on tahk elust, mida suurem jagu meist kunagi ei näe.
Peale teeninduses käimist hakkas auto mulle iga kord käivitamisel kurba viisikest laulma ja ma ei tea, kuidas seda maha võtta.
Kus ma siis kõik veel ära käisin neil päevil. Pühapäeval viisin juudid sünagoogist koju. Sünagoogi ma kusjuures polnud varem näitnud, sest olin seal Karu tänaval sõitnud ainult pimedas ja pingeliselt mingeid majanumbreid otsides. Tiskre-Kakumäe kandilt sai süütus võetud. Paljassaare sadamat leida ei olnud iseenesest raske, aga avaust, kustkaudu see klient sellest hiigelkolossist võiks väljuda, küll. Igatahes põnev ja samuti minu jaoks uus kant, kuhu tahaks teinekord ka valges sattuda. Peetriküla - jällegi hiigelasum Tallinna külje all, mida hiljuti veel polnud. Tõkkepuud ja kõrged aiad. Samas on kogu selle hiilguse juures neil seal ikkagi elu raske, sest tipptunnil sealt minema saada on tõeline väljakutse. Muudkui ehitavad ja ehitavad seda Tartu maanteed ja Järvevana teed ja mida rohkem ehitavad, seda hullemaks liiklusolud seal lähevad, tundub. Ega ta enne maailmalõppu ilmselt valmis ei saa.
Ühe tellimuse kesklinnas sain täpselt sinna kohta, kus ma parasjagu just seisingi. See oli küll tore. Üldiselt nendel vaiksetematel aegadel on siiski kõige parem koht passimiseks suurte kaubakeskuste juures, sealt ikka tuleb neid ostlejaid. Eriti tõenäolised kliendid on vanemad daamid, kes räägivad mitte-eesti keelt. Samas kõik suurte kottidega inimesed pole ka potentsiaalsed kunded, osad on lihtsalt pudelikorjajad.
Kaubamaja juures on üks selline ülekäigukoht, kus jalakäijad idioodi järjekindlusega lihtsalt eiravad punast tuld. Tuleb ennast lihtsalt jõuga läbi pressida ja taluda vihaseid pilte, et mis krt see auto siin sõiduteel üldse teeb. Eks üldse kohtab ikka igasugu ahve ka. Näiteks ühekorra oli mingi seltskond mitme autoga otsustanud suure tee ääres just selle sissesõidu peal oma mingi pausi teha, kust taksod oma peatusse pääsevad. Ja siis kolm blondiini Viru tn Hesburgeri juures lihtsalt parkisid ennast keset ainsat ristmikku, kust seal üldse kuskile sõita tohib, panid ohutuled peale ja läksid burksi ostma. Aga noh, üldiselt väga sageli mingit tahtlikku sigatsemist liikluses minu arust ikkagi ei ole, vähemalt mitte niipalju, kui rahval on kombeks kiruda. Pigem sellised harvad poolnaljakad juhtumid.
Autokriipimine on päris aktuaalne teema. Paarinaine, kes on kuu aega olnud, tegi järjest kaks päris korralikku laksu ja ta pandi pausi peale. Ise jõudsin ka natuke tagumikku kraapida, tagurdasin sadama juures kolleegile otsa. Ta oli vaikselt mu selja taha hiilinud, ei märganud. Õnnes ei olnud vigastused suured ja tema autol läksin numbri, mitte kere vastu. Vedas jälle, oleks halvemini läinud, oleksin pidanud 2 autot kinni maksma... Tiskres tagurdasin ka millegi vastu, seal on muidu justkui nagu rikkust jalaga segada ja ruumipuudust seal põllu peal ei tohiks ka olla, aga teekesed ja väravad (kõik kõrgete kivimüüridega ümbritsetud) on nii kitsad tehtud, et seal manööverdamine nõuab ikka päevast päeva harjutamist. Sellest vist märki ei jäänud, loodan, vähemalt pimedas ja porisel autol näha ei olnud. Ja üks napikas laksust oli ka tagasipöördel üksöö. Vahetuse lõpus kipub valvsus kaduma. Ja ilmselt ka kogemuse kasvades, kui tundub endale juba, et hullult shefilt panen, tuleb ekstra valvas olla.
Rahaliselt tulin enamvähem ots-otsaga kokku, kuigi ausalt öelda sellest vahetustest läks päris palju kaduma. Kõigepealt see hooldus, siis ükshommik nägi keegi ülemus, kuidas ma porise autoga välja sõitsin, helistas, ja kupatas mind tagasi pessu (no õige ka), siis ükspäev ma ajasin mingeid oma asju päeval (käisin koreterit vaatamas, kuhu kolin, ja nipet-näpet veel). Eks need olid paratamatud tegevused, aga ilma nendeta oleksin vast plussi saanud päris kenasti. Praegu ma olen kokkuvõttes oma päevamaksude osas ikkagi miinuses. Seda ma pean katma mittesularahatehingutega. Millegipärast tahavad kõik mulle sulas maksta, mis on selles mõttest tore, et mingi raha on ikka kogu aeg taskus. Loodan seda miinust siis eeloelval kuul nädalavahetustel ja pühadel tagasi sõita. Ülemus, kapitalist ja vereimeja nagu ta on, soovitab mul ikka rohkem tööd teha. Ausalt öelda tundub, et veel rohkem on suht raske teha. Veel efektiivsemalt vast küll kogemuse kasvades, aga ajaliselt rohkem oleks juba üle inimvõimete piiri. Eks mul sellised natuke kahetised tunded selle töö osas siiski on. Mingitel hetkedel mõtlen, et no mida ma siin siis nüüd niimoodi hullult raban ööd ja päevad, milleks seda vaja on. Samas, kui mõtlen võimalikele alternatiividele antud eluperioodil, siis ega neid eriti paremaid ei ole. Vajangi hetkel mingit šokiteraapiat, täielikku tühjendust, sellena toimib see taksotöö väga hästi. Nii pingelist tööd pole mul kunagi olnud, näen nüüd, kui palju tegelikult ininene lihtsalt rakiskab aega molutamisele ja mõtlemisele, et mida üldse tegema hakata ja miks. Taksojuhina seda muret pole, kargad püsti ja asud kohe tegutsema, ei mingit ilutsemist ja hingepiinu. Aga perspektiivs selline tempo ja elustiil ei saa väga kaua kesta, see on selge. Üks variant oleks hakata ise kapitalistiks ja vereimejaks, panna teised samas vallas enda eest tööle ja ise teha niipalju, kui tuju on (seda ülemus mulle ka soovitab).