Kõhklused ja kahtlused

Täna hakkasid mind kummitama mõtted, et ei tea, kas see taksojuhi amet ikka on kõige toredam amet. Pühapäev on muidugi ka kõige nirum päev, kliente on vähe, tee mis tahad. Passimine on õudselt tüütu. Mitte selles mõttes, et oleks igav, ma leian endale alati tegevust ja mõtteainet, aga ikkagi on ajast kahju - seda saaks ju sisukamalt ja mugavamalt sisustada. Kohati tundub, et mul on mingi needus: nii kui ma jõuan mingis piirkonnas tellimuste järjekorras esimeseks, nii jääb seal igasugune liiklus, kui tihe ta ka enne oli, seisma. Täna oli mitu korda nii, ja varem on ka olnud. Ühes kohas passisin veel ülemuse nõuandel, et see on sel ajal kõige parem koht, aga niipea kui mina sinna jõudsin, saabus täielik vaikus. Seal tekib selline efekt, et passid mingi aja, ütleme pool tundi, hakkab ära tüütama, hääled ütlevad, et äkki peaks ära minema kuskile mujale, aga siis mõstusega hakkad mõtlema, et kui niikaua olen oodanud, tasub veel natuke oodata, kohe kindlasti juhtub midagi. Ja nii see aeg läheb. Nüüdsest teen endale reegli, et üle kolmveerand tunni ei oota kuskil, kui just mingi ekstreemjuhus ei ole, näiteks lumetorm või tornaado.
Teine asi, mis pinda käib, on see, et kogu aeg tuleb niipalju erinevaid asju jälgida ja mingit uut infot sisse ahmida. Loomulikult liiklust, siis seda, et auto jumala eest kuskile vastu ei läheks (enda omaga on suht pohlad, see oli nagunii juba enne mind lömmis), logistikat, et kuhu üldse minna, et kliente saada, igasugu instrumente, mida nende teenindamisel vaja läheb, kohtade ülesleidmine jne. Lisaks peaks veel jälgima, et ega tee ääres keegi ei hääleta, või et ega politsei kuskile ei passi, aga selleks mul küll aega ei jää. Ja siis see igasugu kilakola, misasjad sa pead kust vahetuse algul võtma ja misasjad pärast kuhu panema ja mida nendega vahepeal pihta hakkama. Ühesõnaga, tohutu infotulv on vaja hallata ja siis hakkad mõtlema, et ei tea, kas see on kõigist maailma teadmistest see kõige vajalikum. Et kas ma muutun sellest paremaks inimeseks, kui ma tean, kuidas sõita Piritalt Jürisse, millisest ajutisest läbipääsust keerata teeehitusbuumis vaevlevale Lasnamäele ja mis on Solarise keskuse aadress. Samas, ma ise tahtsin lihtsat elu, eks siis nüüd tuleb see omaks võtta.
Igatahes kohati kipub ajumaht täis saama, nagu siin eelnevastki juba näha on olnud. Täna näiteks lahkusin taksopargist veendumusega, et hommkul kl 6 algab jälle minu vahetus, seega ma ei andnud võtit ära. Koju jõudes vaatasin graafiku selge pilguga üle ning tõdesin, et tegelikult algab mu vahetus alles kl 4 päeval, mis on mõneti muidugi hea uudis, sest see tähendab magamisvõimalust, aga teispidi võttes jällegi ilmselt siis keegi sõidab hommikupoole selle autoga, seega ma pidin oma autole jälle hääled sisse lööma ja parki tagasi kimama võtit ära viima. Aga võibolla mulle lihtsalt meeldib mööda linna rallitada ilma igasuguste klientide ja eesmärkideta ja ma korraldasin selle seikluse endale alateadlikult meelega.
Tegelikult muidugi on asi ka selles, et eks see kõik on minu jaoks natuke järsk ja väga mahukas elumuutus. Põhimõtteliselt võiks võrrelda olukorraga, kus keegi, kes on eluaeg taksojuht olnud, läbib 35-tunnised kursused ning hakkab peale seda kohe kirurgiks.
Klientidest, neist vähestest, olid täna kõige meeldejäävamad esimene ja viimane. Esimene osutus mu poja sõbraks, keda ma muidugi ära ei tundnud, aga tema tundis mind küll. Viimane oli vahva proua, kelle ma sain lennujaamast, kes oli tulnud Londonist tütrelt külast ning oli väga imestunud Inglismaa elukorralduse üle. Mõistagi selle üle, et seal on vasakpoolne liiklus ja et soe ja külm vesi tulevad eri kraanidest, aga eelkõige selle üle, et seal on nii kohutavalt palju inimesi.