Esimene tööpäev

Üleeile sõitsime koos tööandjaga natuke niisama ringi ja proovisin autot. Ei ole midagi hullu, see automaadikas on umbes nagu see lõbustuspargi autodroomi käula - kaks pedaali ja kogu lugu. Vist nüüd ca 10 tunni sõidu jooksul kaks korda tekkis olukord, kus instinktiivselt hakkasin käituma nagu manuaaliga, aga üldiselt sujub kõik selles osas hästi. Muidugi on seal igasugu nuppe, mille tähendust ma ei tea, aga õnneks on enamik asju automaatsed. Üldiselt mulle automaatika ei meeldi, aga kui asi juba kord on nii keeruliseks aetud, siis vähemalt alustuseks on ju hea, kui nt tuled süttivad ja kustuvad iseenesest nii nagu vaja. Kui täna öösel pärast tööpäeva oma autosse istusin, et koju sõita, siis pani muigama küll see permanentne kolin ja rappumine, mis tööautos juba ära ununes. Vat raadiokanaleid sättima tahaks veel õppida, aga see on raskendatud, kuna taksomeetri tabloo on kinnitatud täpselt raadio peale ja mitte tuhkagi ei näe.
Olemas on ka paanikanupp, mille vajutamisel kihutab kohale Bruce Willis ja päästab maailma. Loodame, et seda niipea vaja ei lähe.
Eile siis leidis aset esimene tööpäev. Taksofirmas sellist asja ette nähtud ei ole, nagu näiteks vanasti olid trollides stažöörid, et instruktor istub esialgu kõrval. Kohe visatakse tundmatus kohas vette, ise vaatad kuidas hakkama saad ja kui vastu posti sõidad, maksad auto kinni ja kui kliendile ei meeldi, siis ta lihtsalt ei maksa. No midagi nii radikaalset õnneks ei juhtunud.
Mis siis on peamised väljakutsed? Eks see oleneb inimesest, tema annetest ja varasematest kogemustest. Tallinna liiklus on minu jaoks OK, ise ei karda ja teisi ka ei hirmuta (loodetavasti...). Klientidega suhtlemine on ka OK. Mul ei ole mingit soovi lakkamatult suhelda, samas kui on tarvis, siis suhtlen. Just seda ongi taksojuhi ametis vaja.
Omaette väljakutse on muidugi vormiriietuse kandmine. Sinna kuuluvad fliis ja lühikeste varrukatega särk. Õnneks anti isegi lausa naiste särk, satsidega ja puha. Preaeguses ilmastikus ma küll täpselt ei tea, mida selle särgiga teha. Fliisid mulle üldse ei meeldi, aga selles ametis on ta tegelikult päris mugav - kui on vaja õue astuda, pole külm, kui oled sees, pole palav. Eks tuleb sobivate aksessuaaridega täienda.
Asjad. Kuhu panna asjad? Igasugu asju on kogu aeg tarvis, aga salongis ei tohi midagi vedeleda. Pagasnik peaks ka enamasti nagu kliendi käsutusse jääma. Asjad, mida on vaja, on erinevad. On suuremaid (ei mahu kuskile) ja väiksemaid (kaovad ära). On pehmeid ja kõvasid, kahe- ja kolmemõõtmelisi. Ma mõtlen asju, mida on vaja nii klientide teenindamiseks kui ka iseenda ellujäämiseks. Igasugused magnetkaardid, mida tuleb kasutada, tšekid, mida tuleb printida, paberid, mida tuleb mupodele ja teistele ette näidata, kleebekad, mida tuleb jagada, raha jne jne. Kaarditerminaal, gps, klammerdaja jm. Esialgu tahaks läheduses hoida ka instruktsioone, kuidas kõik need asjad toimivad (no klammerdaja on vist ainus, mida ma loomulikust intelligentsist kasutada oskan). Osasid neid tuleb endaga kaasas kanda, osad tuleb lõpuks dispetšerile anda, osad autosse jätta. Ja vajalikul hetkel tuleb kõik need asjad ka üles leida. Lahendus: tuleb välja leiutada mingi optimaalne taskute ja kotikeste süsteem. See oleks tõeline väljakutse mõnele tootedisainerile.
Taksomeetri kasutamine. Karma maksab nüüd seda kätte, kui ma seal koolitusile irvitasin nende üle, kes asjale pihta ei saanud. Tegelikus situatsioonis on hoopis teine asi. Tegelikult tuleb teha ka muidugi natuke teistmoodi, kui koolitusel räägiti. Annab klient sulle mingi kaardi, mida sa varem näinud ei ole, ja mine võta siis kinni kas see on üks neist, millega saab soodukat või firmakaart, mille puhul ta ise ei maksagi. Ja siis vajuta kõiki õigeid nuppe, seda veel sel moel, et raamatupidajad rahule jääks ja ise ka vastu pükse ei saaks. Paras keemia, aga eks lahendus on kogemus, usun, et see saab mul õige pea selgeks.
Linna tundmine. Selles osas paneksin endale siiski rahuldava hinde. Ja on olemas gps, mis aitab, tõsi küll, see ei tea midagi liikluskorraldusest, ka majanumbritest on tal suht vähe aimu  (no ma saan aru kui ta ei tea mõnda majanumbrit kuskil lollidekülas või lasnamäel, aga kui ta ei tunnista, et Pärnu maanteel on olemas maja 15, see on küll imelik). Mitte midagi ei tea ta ka kaubanduskeskustest ja paljudest muudest üldtuntud landmarkidest, küll aga on ta mälus hulgaliselt nt Helsinkis asuvaid firmasid. Aga suuna annab siiski kätte, et kuhu poole kimama pista. Üldiselt pole ka klientidel midagi selle vastu, et juhatada, eriti kui ütlen, et olen algaja. Suhtuvad mõistvalt, seni vähemalt. Alati mudugi ei saa nende juhatamist uskuda, kes ise autoga ei sõida see ei oska eriti ka juhatada.
Liikluskorraldus. Sellega on probleeme, sest satun kohtadesse, kuhu ise sõites ei ole sattunud. Ehk siis kliendid elavad hoopis teises maailmas, kui mina olen seni elanud ja kuhu mul pole asja olnud. Eelkõige need kesklinna nn pilvelõhkujad, ja kuidas sa nende juurde ikka täpselt saad, ja millise tänava pool on see konkreetne c või b korpus, ja kus sa seal üldse seista võid jne. Teine asi, et päris palju on kohti, kus on märkide-värkide järgi raske aru saada, kuidas tuleks sõita. Nt kui tulla Tõnismäe tänavalt Pärnu maanteele - ise sõites ma olen sealt alati tuimalt vasakule keeranud, sisetunne küll ütleb, et äkki ei või, samas ühtegi märki seal ei ole, mis keelaks ja teejutid on tavaliselt kulunud. Tegelikult, tuleb välja, ei võigi. Selliseid kohti on veel. Alguses on nendega raske, ajavad juhtme kokku, aga olen kindel, et need kesklinna tricky kohad õpin esimese nädalaga ära, ja kaugemate kohtadega ei ole asi nii hull, sest seal on tavaliselt ka hõredam liiklus. Eks ma sel esimesel ööl ikka paar korda keerasin ka sinna, kuhu ei tohiks, aga tegin seda aja kokkuhoiu mõttes teadlikult ja täiesti tühjas linnas.
Logistika. Enamasti ootan tellimusi, kes see seal keset helget tööpäeva tänava ääres ikka hääletab. Kus oodata? Õnneks süsteem näitab, kus piirkonnas rohkem autosid parasjagu on ja kui mitmes sa tellimuste järjekorras oled. Alguses on aga ikka natuke raske välja mõelda, et mis parasjagu on targem, kas passida koha peal või kuskile sõita ja kütust kulutada, kus on lühem järjekord, ja kas just sel päeval ja kellajala sellest linnaosast võiks ka tellimusi tulla.
Peatused. Firmal on küll oma peatused, aga nagu olen aru saanud, siis suurema jao ajast on need klientide saamise mõttes suht mõttetud. Muud peatused - osades on OK seista, osades tegutseb mingi maffia, aga millised on millised, sellest arusaamisega läheb ka veel aega. Üldiselt on vist tööpäevadel targem seista lihtsalt kuskil bensukas või muus rahulikus kohas ja mitte tõmmelda.
Öösel tegin paar ringi ka vanalinnas, seal ei soovitata seisma jääda, võivad tulla kurikatega noormehed, aga ausalt öelda kui ma nägin seal passivate (siis enamasti odavamate) taksode hulka ja tänavatel kakerdavat ja oksendavat potentsiaalset klientuuri, siis ei tundunud see vanalinn enam sugugi seksika kohana. Esmaspäeva öösel kl 3 vanalinnas viibivatel isikutel ei ole üldjuhul enam niipalju ei vaimu- ega füüsilist jõudu alles, et üleüldse olla suuteline taksot võtta.
Need on peamised probleemid. Ühekaupa pole nad väga hullud, aga kui nad mingi hetk tabavad sind kõik korraga, siis ajab ikka juhtme kokku küll. Õnneks ma olen oma pika elu jooksul õppinud säilitama rahu mis iganes olukorras. Eks ta ajab närvi küll, kui ei saa kohe aru, mis nuppu vajutada või kuhu keerata, aga kui jääda rahulikuks ja võtta endale vajalik aeg otsustamiseks, siis saab hakkama. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on ju tegelikult see, et keegi natuke korraks pahandab. Pahandamine on teatavasti mööduva väärusega. Üldiselt ma arvan, et paari nädalaga suudan enamiku nendest väljakutsetest auga üle elada ja vajalikud trikid ära õppida. Eks probleeme tuleb ka edaspidi, kui satud uutesse kohtadesse ja olukordadesse, aga neid ei tohiks ette tulla väga sageli ja kui põhi on all, siis on kindlam tunne neidki lahendada.
Klientidest esimesel päeval niipalju, et enamasti olid noored edukad, kes sõitsid kõrvaltänavasse või ühest kesklinna otsast teise. Kõige pikemad otsad väljapoole olid Kosklasse ja Kalamajja. Enamik olid kergelt blondid neiud, mida kellaaeg edasi, seda rohkem svipsis (ilmselt veiniõhtu sõbranna juures...). Üks oli ka härra, rääkis kogu aeg telefoniga, sõitis ca 200 m (õnneks pidi selle läbimiseks ikka vähe suurema ringi tegema), võibolla oli isegi kuulus poliitbroiler, kuna ta telefoneeris midagi üldkogust, aga kuna ma kollast ajakirjandust ei loe ja pehmeid ja karvaseid regulaarselt ei vaata, siis ma ei tea, kes ta selline oli.
Koju jõudsin mitte küll rikastununa, kuid elusa ja isegi mitte ülearu väsinuna kuskil kl 4. Ärkasin kl 12 paiku, nüüd dušši alla ja kl 16 jälle tööle, seekord siis kellaaega arvestades uueks väljakutseks ilmselt tipptunni ja ummikute teema.