Hakkab minema...

Veel paar päevakest tööd siis tehtud. Tunne on juba kindlam, aga seda laiemana paistab tundmatuse ja teadmatuse horisont. Kõige raskem on ikkagi kohtade ülesleidmine, seda eriti endistes tööstusrajoonides ja paneelikate vahel. Kaks klienti said ikka päris pahaseks. Üks vene tütarlaps lausa nuttis, ta vist hilines mingile tööintervjuule või midagi sellist. Elas Kuldnoka tn paneelikas, kohas, mille olemasolust ma varem üldse teadlik ei olnud. GPS näitab maja, aga kuidas sinna ligi pääseda, seda mitte. Ümberringi ühesuunalised tänavad, kui mööda paned, teed suure ringi ümber kvartali. Vahepeal tagurdasin mingi mitusada meetrit, aga pärast selgus, et täiesti vales suunas. Kui lõpuks kohale jõudsin, purskus tütarlapse seest psiaraid ja ta lubas seda firmat enam mitte kunagi kasutada. Noh, loodame et tal õnnestus süü taksojuhi kaela ajada ja et tema kohtumine ikka viljakalt aset leidis.
Teine hirmus koht oli Sõjamäel, endises tööstuspiirkonnas. Dišpetser saadab mulle aadressi ilma kommentaarideta. Selle leidsin ilusti üles, kuigi natuke imelik tundus, sest see maja nr 8 oli põmst varemetes. Varsti dispetšer helistab ja küsib, et kas läheb veel kaua. Ammu kohal, ütlen. Kirjeldan kohta, tema ütleb, et jummala vale koht, tegelikult on vaja jõuda mingi Eloni maja juurde. No öelnud siis kohe, et Elioni maja! Kust mina pean seda teadma. Küsisin siis suvaliselt inimeselt tänaval, kus on Elioni maja, selgus, et täitsa teisel tänaval.
Ülejäänud kliendid, kes mind ootama pidid, olid leplikumad. Oli vaja viia üks tüdruk ratsatrennist koju. Ratsabaas asus kuskil loomaaia kõrval. Majanumbrid jooksid seal võsavahel, kuidas juhtus. Täielik pimedus. Paldiski mnt kui kaherealine tee tähendab seda, et kui mööda paned, teed jälle hirmsa ringi, et saaks otsa ringi keerata. Lõpuks helistasin kliendile (seda võib teha ainult dispetšeri loal), laps siis selgitas, kus ta ootab. Aga õnneks oli ta väga sõbralik ja asjalik. 14-aastane ja ratsutab juba 10 aastat. Ma ei taha mõeldagi, mis maksab see ratsatrenn ja veel siis tema käimine seal taksot kasutades. Istus autosse, küsis, kas võib tule põlema panna ja hakkas rahulikult koolitükke tegema. Vahepeal rääkis telefonis rootsi keeles. Sõitis Meriväljale.
Meriväljalt minema saamisel hakkas gps mulle täielikku jama ajama. Mul pole küll eriti hea loomulik suunataju, aga õnneks ma siiski ei jäänud uskuma, kui ta pakkus mulle ümber Balti mere ringi sõitmist.
Päris napikas oli lugu Lasnamäel. Seda ma ei julgenud isegi ülemusele rääkida. Oli vaja sõita Ericssoni tehasesse Lasnamäel. Jälle sama lugu - pime, majanumbreid ei näe, asub ka teisel pool teed, kuhu ei saa igalt poolt keerata. Kõigepealt mitu kilti õigest kohast mööda, siis tagasi, kaardiuurimine, äratundmisele jõudmine, et kaardil on see krjas Elkotequi majana ja et sinna tuleks läheneda hoopis Smuuli teelt, mitte aadressi järgi peterburi teelt. Parempöördel üritades pingsalt leida auku, kuhu järgmisena keerata, et mitte veel kord mööda panna, ei märganud, et tagant tuli mingi teepuhastusmasin. Kiired pidurid, keskmine näpp ja pritsiv tatt liikuriaknal. No mingi 1 cm tõetsti jäi matsust puudu. Oleks see mats olnud, oleks ka mu karjäär selles ametis lõppenud pluss auto omavastutuse väljamaksmine. Mnjah. Aga klient oli leplik vene mees, sai aru, juhatas teed, rääkis oma hiina äripartneritest ja valgevene toredatest spaadest, kus tema ema oli käinud ja kus pidavat olema oma kodanikele 10x väiksem hind kui välismaalastele, mis sellest, et muus osas on nende riigijuht tropp. Sõitis Rotermanni kvartalisse, kui ta maha panin, läksin kohe autost välja ja kontrollisin, kas tõesti läks see intsident Smuuli-Peterburi ristis kaotusteta. Ja ei olnud kriimugi. Süda langes saapasäärest jälle tagasi.
Huvitav on see, et Esinduslik Taksofirma apelleerib kõrgele kvaliteedile oma imagos, aga selle saavutamiseks nad küll eriti midagi ei tee peale sloganite hüüdmise. Esiteks, tõesti ei tohiks minutaolist üldse tööle võtta, sest on selge, et ilma eelenva taksojuhi kogemuseta ei leia mitte keegi, kui ilus tark ja hea ta ka poleks, kõiki kohti kohe üles. Teiseks, on olemas lepingulised kliendid ja püsikliendid, võiks ju keegi jagada uutele juhtidele nimekirja nende pesapaikadest, et oleks võimalik endale selgeks teha, kus need asuvad - aga ei midagi sellist. Kolmandaks, keegi ei jaga juhtidele ka mingeid kvaliteedinorme. Lepingus oli mul punkt, et töötada tuleb vastavat nõuetele, küsisin siis, et kus need nõuded kirjas on, eeldades, et sellises soliidses firmas on need kindlasti olemas. Tuleb välja, et ei ole - nõuded kogunevad üksikutest infokillukestest ja oma tervest (või siis jälle haigest) mõistusest.
Kaks korda vedasin Skype mehi. Skype asukoha õnneks tegi ülemus mulle selgeks, ja nende sihtkohad olid kesklinna hotellid, mida ma tean. Inglased. Huvitav oli see, et esimesel tripil olid vist mingi madalama auastmega tegelased, kes rääkisid terve tee rahast. Kõgepealt seda, et neil on ükskõik, mis toimub, seni kuni neile korralikult makstakse, siis seda, kui kallid kõik asjad on, ja lõpuks kirusid kedagi lesbilisest üksikemast kolleegi, kes saab hirmus palju maksuvabasid benefite. Teine autotäis olid vist kõrgema järgu mehed, kes rääkisid ikka asjast, sellest, kuidas Skype paremaks teha.
Ülejäänud klientidega kulges kõik suht rahulikult. Eks ma ikka koba veel olen. Isegi kui öeldakse mingi koht, mida ma tegelikult tean, siis soovist hästi kiiresti reageerida jookseb sageli juhe kokku ja unustad täiesti ära, kuidas sinna pääseda. Vahel unub ära taksomeeter tööle panna, aga selgusehetk on siiski saabunud esimese paarisaja meetri jooksul. Loodetavasti läheb see peagi üle. Kesklinna kõige trickymad kohad hakkavad juba selgeks saama igatahes.
Ja peamine tegevus on tegelikult logistika. Süsteem on meie firmas peen, kõik inf tuleb arvutist, tuleb vaadata, kus piirkonnas kuipalju autosid on ja kus jällegi tellimused kiiremini liiguvad ja siis nuputada, kus kandis on kasulikum passida. Päris hea on passida mingi kahe linnaosa piiril, nii et vaatad, et kui olukord hakkab sinu kahjuks pöörama, siis teed kiire manöövri kõrvalasuvale parkimiskohale ja oledki juba järgmises linnajaos, kus on soodsam olukord. Vahel on kasulikum sõita päris pikk maa teise kohta, kust on lootust tellimust saada. Kui mingist piirkonnast tellimus tuleb, siis pakutakse seda selles piirkonnas olevatele autodele, nii ei saa, et valin omale töö kust iganes. Lennujaamas passivad osad päev otsa, mina käisin korra viimasel hetkel, kui viimase lennuki maandumisest oli mingi kolmveerand tundi möödas, ja sain kohe ilma passimata kliendi. Sadamas peab ka teadma, millal seal tasub olla. Hea oleks iga päev lasta omale lennukite ja laevade graafikud välja, aga senimaani pole mul selleks lihtsalt aega olnud. Hea oleks selles ametis isegi nutitelefoni olemasolu, saaks mingeid asju tšekkida operatiivselt. Sadamas käisin üks kord, sattusin sinna, vaatasin olukorda - ka tühjalt passimine teiste autode poolt, seega minema. Küll aga märkasin huvitavat tõsiasja raadio koha pealt. Nimelt olin juba ära õppinud, kuidas leida manuaalselt kanaleid ja kuulasin siis oma lemmikut Raadio Maaniat. Sadamasse jõudes hakkas raadio iseenesest hoopis soome keeles rääkima. Ja varemalt oli mul ühekorra nii, et kui venelane autosse istus, siis hakkas raadio iseenesest vene keeles rääkima. Seega väga intelligentne raadio on mul.
Aga töögraafik on üldiselt pingeline. Vahetused on kas 12 või 24 tundi. Loomulikult selle 24 jooksul ei saa kogu aeg sõita, eriti kui on mitu päeva järjest, vahepeal peab magma ja sööma ka, aga seda ei saa teha mingil normaalsel ajal, vaid valida hetked, kui nagunii on vaiksem aeg. See on tavaliselt kuskil kl 12-4 päeval ja 2-5 öösel. Koju magama minek on riskantne, sest siis peaks auto viima parki (turvalisuse kaalutlustel), võtma oma auto, sõitma koju ja tagasi - selle kõige peale kulub jälle aega. Katsetasin pargis autos magamist, isegi toimis, kuigi jahedaks kiskus. Seekord võtan kaasa oma supermagamiskoti, mis on mõeldud talvisteks oludeks ja mille ma leidsin kunagi kuskilt Lapimaa rabast. Aga mingi aeg tuleks ikka rahulikult oma voodis ka magada. Kui peaks tekkima mõte veel ka kellegiga magada, siis selleks küll mingit aega ei jää, sorry. Põmst võib oma vahetusest ka suurema jao magada, kedagi see ei koti, ainult et sa ise siis ei teeni ju ka midagi. Söögitegemiseks ka tööpäevadel aega ei jää, seega tuleb vabadel päevadel ette vaaritada asju, mida saaks kiirelt soojendada ja kaasa haarata. Mingeid burkse ma küll ei kavatse sööma hakata. Kohvi ja muud vedelikku pole ka mõtet lakkamatult lakkuda, siis otsid kogu aeg vetsusid mööda linna taga.
Ühesõnaga, kui on tööaeg, keskendud tööle ja teed seda nii hästi kui suudad, aga muud elufunktsioonid jäävad tahaplaanile. Ükspäev ma pidin olema kl 24.00-ni, aga kuna auto oli ka edasi vaba ja eriti väsinud ka polnud, mõtlesin, et olen veel paar tundi. Olin arvamusel, et järgmine vahetus hakkab õhtul kl 6. Kui koju jõudsin, siis tekkis helgem ajumoment ja avastasin, et tegelikult algab töö jälle hommikul kell kuus, seega magada saab paar tundi.  Too hommiku ma jäin ikka paar tundi hiljaks, parem ikka mitte päris segase peaga rooli istuda.
Kolmapäev pidigi mul esimene kord olema 24h vahetus, paraku lõppes see otsustavalt varem, kuna aku ütles üles. Õnneks mitte keset ristmikku, olin parajasti Kristiine keskuse juures peatuses, käisin suitsu ostmas ja kui tagasi tulin, siis auto enam käima ei läinud. Küll aga hakkasid võtit keerates kohe tööle raadio, tuled, konditsioneer ja printer printis midagi lakkamatult. Neid erald välja lülitada nagu ei saanud. Helistasin siis ülemusele, õnneks ta oli lähikonnas. Tema kutsus kohale ühe teise juhi krokodillidega. Jälgisin protsessi huviga, peenel autol (tegemist on Hyundaiga) nägi isegi aku hoopis teistmoodi välja kui mina harjunud olen ja kohta, kust kinni ampsata oli suht raske leida. Aga see kõik ei aidanud. Siis kutsuti autoabi, kes käivitajaga sai looma tööle. Aga sõitu minna ma enam ei julgenud, sest kui veel midagi juhtuks, siis järgmine väljakutse oleks juba tasuline, ja mitte vähe tasuline. Seega viisime masina teenindusse ja aku läks vahetusse. Neil pidigi olema see viga, et tehases on liiga väikse mahutavusega aku peale pandud, mis ei kanna kogu seda elektroonikat välja.
Siis ma jälle sain aru, kui vahva on ikkagi minu vana pann. Kui sellega midagi juhtub, lükkad kasvõi käekõrval ära. Aga täisautomaadil, kui nt see aku on tühi, siis ei saa isegi neutraalset käiku sisse panna ega uksi lukku, ehk siis sa ei saa ise mitte midagi teha, isegi mitte ära minna, sõltud täielikult teenindusest. Kasvatad majanduskasvu ja maksad ennast lolliks. Noh, meie masinatel on küll garantii, aga ikkagi mitte kõige kohta ja igaks elujuhtumiks.
Seda vana panni lihtsaltkäsitletavust läks mul tõesti tarvis, sest kui järgmine hommik hakkasin oma autoga kodu poole startima, siis ta lihtsalt ei läinud käima, sest bensiin oli absoluutselt otsas. Nii hea ja lihtne oli see apastraat lithsalt käekõrval tee pealt ära lükata ja kanistriga lähima bensuka poole liduda.
Aga esimeste tööpäevade majandusliku kokkuvõttega võib jääda rahule. Lugesime kõik tšekid ja asjad kokku ja selgus, et olin täiesti plussis, mis ei ole nii rohelise tegelase puhul nagu mina üldsegi tavapärane.