Ühel ilusal päeval jõudsin otsusele, et aeg on viia täide oma lapsepõlveunistus ning hakata taksojuhiks. Lisaks vajadusele mingi meeldiva (noh, ma loodan, et see saab meeldiv olema!) tegevusega leiba teenida ajendas mind ka soov leida endale uus elu, kuna eelnev oli ennast igas mõttes täiesti ammendanud.
Mõeldud, tehtud? Ei, nii lihtne see pole. Kõigepealt peab sul olema taksojuhi kutsetunnistus. Selle saamiseks tuleb läbida 35-tunnine ametikoolitus (vahtralehe tüüpidel on see pikem). Kuna olin ennast just töötuna arvele võtmas, otsustasin kasutada seal pakutavaid koolitusvõimalusi. Koolituse pidin mõistagi ise leidma. Selleks tuli avada korraga kaks internetilehekülge: töötukassa poolt tunnustatud koolitajate nimekiri ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt tunnustatud koolitajate nimekiri ning leida nende ühisosa.
Asja muutis keerukamaks tõsiasi, et ma ei ela mitte Tallinnas ja mitte ka Tartus. Minu piirkonnas justkui nagu oli küll neid koolitajaid, aga kui ma nendega ühendust võtsin, siis selgus, et tegelikult keegi taksojuhte välja ei õpeta, peamiselt selle tõttu, et väikeses kohas ei saa lihtsalt gruppi kokku. Üks pakkumine oli siiski lootustandev: tunnustatud ja populaarne autokool pakkus varianti, kus ma oleks kuulanud erinevates gruppides (bussi-, rekkajuhid jne) mingeid üldloenguid ja taksonduse kohta oleks mulle antud mingi raamat või midagi. See kõik oleks ajaliselt veninud üle kuu aja peal. Eriti muljetavaldav oli autokooli esindaja müügistrateegia: mulle helistas selline tädi Maali häälega daam, selgitas süsteemi ja rõhutas korduvalt, et ega see ikka mingi õige koolitus ei ole, et see on rohkem selline susserdamine, ja ega seda võtta ikka tegelikult mõtet ei ole. Jutt mõjus veenvalt.
Otsisin siis teise koolitaja Tallinnas, samuti tuntud ja populaarne, aga üks teine autokool. Südame verd tilkudes nõustus töötukassa maksma mulle sõidutoetust ning ülla-ülla, hiljem selgus, et isegi mingi täitsa arvestatav stipendium oli selleks ette nähtud!
Samal ajal olin muidugi üritanud taksondusest kõike teada saada. Vat see on juba pähkel. Kõige mõistlikum oleks muidugi rääkida taksojuhtidega, kuid kuna mu tutvusringkonnas taolisi polnud, alustasin internetiavarustest. Olles läbi lugenud mõningad seaduseandlikud aktid ning surfanud erinevate taksofirmade lehekülgedel sain mingi üldpildi kätte. Kui nüüd tavainimene mõtleb, et mis seal keerulist on, istud autosse ja sõidutad inimesi, siis nii see ei ole. Juriidiliselt ja majanduslikult on kogu taksondus üks ütlemata segane värk. Sain niipalju aru, et laias laastus on kolm varianti:
1. Oled täiesti iseseisev ettevõte, sul on oma takso, suurelt taksofirmalt ostad sisse lihtsalt õigust kasutada kaubamärki ja dispetšeriteenust.
2. Oled FIE ja lisaks eelöeldule rendid taksofirmalt ka autot.
3. Oled lihtsalt palgatöötaja mingis taksofirmas - see variant on kõige vähem levinud.
Tegelikkuses on kõikidel nendel variantidel veel hulk allvariante, mis omakorda võivad omavahel põimuda ning uskumatuid makrameesid moodustada. Ei ole nii, et teed tööd ja saad palka - töötades sa ostad mingeid teenuseid ja rendid mingeid asju, sh autot, ja ostad kütust ja pesed autot ja ilmselt on veel asju, mis aja jooksul selguvad. Seega sa pead ise kõigile maksma, aga kuidagi see asi ikkagi toimib, järelikult jääb ikka kätte ka midagi. Suur taksofirma - noh, need mida me kõik teame, mida tellida saab - ei vastuta tegelikult absoluutselt mitte millegi eest peale selle, et kõigilt alltöövõtjatelt raha korjata. Lisanüansi annab see, et igas linnas on taksondust puudutavad seadused erinevad.
Ootusärevalt asusin siis end koolitada laskma. Kulus päev, kulus teinegi, muudkui ootasin, et millal siis sellest rääkima hakatakse, kuidas see taksondus käib, aga ei miskit. Pikalt-laialt räägiti sellest, et autol tuleks ikka aeg-ajalt rehve ja õli vahetada, refereeriti seadusi, mida igaüks ise netist lugeda saab, samuti peatuti põhjalikult sellel, et meil on nüüd uus liiklusseadus ja üleüldse, liikluseeskirju oleks vaja täita.
Publikuks koolitusel olid mõistagi siis inimesed, kellel on juba vähemalt 2 aastat juhistaaži, enamikul otsustavalt rohkem, seega uudsiväärtust kellegi jaoks kogu sellel jutul ei olnud. Ühelgi õpetajal ei olnud mingit isiklikku kokkupuudet ega kogemust taksonduses.
Oli ka majanduse osa, kuid sealgi räägiti asju, mida juba kõik teavad - et on olemas erinevad ettevõtlusvormid, et makse tuleks ikka maksta jne. Mitte midagi taksondusespetsiifilist. Suhtlemise ja klienditeeninduse tunnis ei räägitudki eriti midagi, hoopiski kuulajad pidid jutustama sellest, kuidas nad möödasõitutel ja foori taga oodates käituvad. Kui tund juba lõppema hakkas, siis küsisin, et huvitav, kuidas peaks käituma probleemsete klientidega. Vastus oli väga hägune ja seisnes lühidalt selles, et neid lihtsalt ei peakski teenindama.
Seal õpetati meile muuhulgas ka seda, mida olin enne ka netist lugenud, et kui sa oled iseseisev FIE, siis peab sul lisaks taksojuhi kutsetunnistusele olema ka vedajaluba, milleks on eraldi koolitus, eraldi riigilõiv ja eraldi jama.
Seega, koolitus oli paras susserdamine, paberi pärast puhtalt. Paberi, kaasajal küll plastikkaardi, sain õnneks siiski kätte.
Mis siis nüüd edasi teha, sellest ma ikkagi aru ei saanud. Mõlgutasin mõtteid oma firma tegemisest, kus oleks tavataksondusele ka lisategevusi, aga nii- ehk naapidi vaadates oleks see nõudnud eelnevat investeeringut, mida mul kuskilt võtta pole ja mida ei kataks ka ettevõtluse alustamise toetus. Sain aru, et peaksin ikkagi lihtsalt kuskile taksojuhiks tööle minema, vähemalt esialgu, et omandada mingi kogemus.
Igaks juhuks hakkasin uurima võimalusi, et kus seda vedaja koolitust siis teha saab, saatsin reale firmadele maile. Ühest firmast, siinkohal mainin lausa nimeliselt, OÜ-st Taksokeskusest helistas sümpaatse häälega härra ja ütles, et tegelikult see seadus muudeti ära ja FIE-del ei ole enam seda luba vaja. St osadel on, kes on nagu omaette suuremad tegijad ja kellel on teised töötajad, aga kui sa lihtsalt oled mingi frma all FIEna, siis ei ole. Seda tarkust muidugi seal teisel koolitusel keegi ei teadnud. Kuulsin ka hiljem, et Taksokeskuse koolitus on kõige parem, seal toimetavad vanad taksopargi inimesed, seega kui tekib vajadus veel kusagil koolituda, lähen kindlasti sinna.
Kuna selliseid firmasid, kuhu saaks lihtsalt tööle minna, on ainult Tallinnas ja Tartus, seisab mul ees kolimine. Sattusin mingil põhjusel ükspäev Tartusse, istusin seal ühte taksosse, palusin tal lihtsalt ringi sõita ja jutustada kõik, mis hingel. Et kuidas asjad käivad. Pensionärist härra oli lahke ja jutustaski. Tema töötas näiteks täiesti iseseisvalt, ei kasutanud isegi dispetšerit. Ta sai endale seda lubada, kuna tema jaoks oli see lihtsalt pensionilisa. Sain veel teada, et Tartus on kaks firmat, kus saab töölepinguga töötada. Üks neist on elektritakso, mis avati suht hiljuti ja millest pole veel teada, kas need armsad ja keskkonnasõbralikud masinad ka talvel liikuma nõustuvad. Linnast välja sõitudel olla juba suvelgi probleeme olnud. Ja mingit erilist maffiat taksonduses Tartus ei olevat.
See on tore, aga Tartu miinus minu jaoks on see, et ega ma seda linna eriti ei tunne. Kõik need nende Ropkad ja Aardlad ja Tamme- ja Supilinnad on minu jaoks täielik segapudru ja mööda suurt ringteed satun ma alati kohtadesse, mille olemasolu minu maailmakaardil on äärmselt kaheldav. Tallinnaga on teine lugu, seal ma olen ikkagi suurema jao elust elanud.
Ja ennäe, saingi töötukassa tööpakkumise, kus otsiti juhte ühte Väga Esinduslikku Taksofirmasse Tallinnas. Pakkumine ei tulnud mõistagi Väga Esinduslikust Taksofirmast, vaid teise nimega firmast, mis töötab Taksofirma all. Kandideerisin. Kuigi kandideerimistähtajani oli veel kõvasti aega, sain samal õhtu, võiks isegi öelda, et öösel, vastuse, et väga tore, tule tööle! Olin nii kiirest ja kompromissitust reaktsioonist üllatunud, eriti arvestades seda, et minu senine CV on võimalikust taksojuhi karjäärist ikka väga kaugel.
Järgmine samm oli siis see, et tuli läbida seadmete (st taksomeetri) koolitus suures Taksofirmas. Firma ise asus pooleldi mahajäetud tööstushoones, kontori sissepääsu osa oli korda tehtud, aga ümbritsev õueala ja kõik muu nägi välja sobiva kohana sõjaväeõppusteks või punkarite kommuuniks. Õppeklass asus keldris, milleni jõudmiseks tuli läbida stalkerlik maastik. Klassi kõrval oli mingi tühi garaaži moodi asi, kus hängisid kaks kutti, tegid suitsu, pritsisid voolikust vett ning tegid kollase jalgrattaga trikke. Ilmselt oli neil seal mingi töine funktsioon, aga mis täpselt, see jäi küll hämaraks. Selline keskkond Väga Esinduslku Taksofirma puhul oli üllatus, kuid mitte negatiivne, sest tegelikult mulle igasugu euroremonditud kontorid üldse ei meeldi.
Kõigepealt tuli teha eksam Tallinna tänavate tundmise kohta. Eks ma olin eelnevatel päevadel õppinud ka ja avastanud, et Tallinnas on ikka ilgelt palju selliseid tänavaid ja isegi linnaosasid, millest ma ealeski kuulnud ei olnud. Tegin endale süsteemi, millest selgus, et näiteks kalanduse teemalised tänavad on peamiselt kas Kakumäel või Kalamajas-Koplis, samas kui puude-teemalised on valdavalt Nõmmel ja Pirital. Aga alati on erandeid, millega oleks eksamil hea vahele võtta.
Nagu selgus, siis olid mu kirjaliku testi vastused õiged. 20st pidi täppi panema 10, no mul oli vast 1-2 valet, mitte rohkem. Siis õpetaja veel küsis täpsustusi, et kuidas ma sinna sõidaks ja nii. Selles osas ma ka päris mööda ei pannud, aga oli puudujääke. Õpetaja leidis, et linna tunda oleks kvaliteetseks teenindamiseks muidugi paremini vaja, aga kuna mul on võime loogiliselt ja süsteemselt mõelda, siis ilmselt saan hakkama.
Siis õpetati päris pikk päev taksomeetrit, printerit ja kaardimakse terminaali ning erinevaid soodus- jm kaarte, et kuidas neid täpselt kasutada. Midagi keerulist seal ei olnud, iseenesest on tegu lihtsalt väiksemõõtmelise arvutiga, millel on mõned lihtsad lisaseadmed. Selle peale oli ka lõpus eksam.
Rahvas seal oli muidugi omaette teema. Ütleme nii, ega seal autokooli taksokoolitusel ka kõik väga teravad pliiatsid polnud, aga Taksofirmas.. mnjah. Esiteks, ma olin vist ainus, kes oskas eesti keelt, milles koolitus tomus. Üks proua, 13-aastase staažiga taksojuht, minu meelest ei osanud lugeda, kuna ta keeldus korduvalt kirjalikke õppematerjale kasutamast. Üks seltsimees oli eksamit tegemas juubelivääriliselt kümnendat korda, eelnevalt oli ta alati läbi kukkunud. Ka sel eksamil tegi ta igas ülesandes vea, aga õpetaja lasi ta ikka läbi, ilmselt tal oli sellest näost siiber. Mina ning veel üks noormees ei pidanudki eraldi ekasmiülesandeid tegema, kuna õpetaja leidis, et meil on võime räägitud ja kirjutatud tekstist aru saada, mingeid seoseid luua ja loogiliselt mõelda. Parandasin paar teiste viga, vastasin ühele raskele küsimusele läbi ajaloo esimesena (küsimus seines umbes selles, et leia erinevus kahel lausel), ja sain ilusti läbi. Esimest korda elus tundsin, et minu eelnevas elus omandatud haridusest on mingit reaalset kasu. Ja sain ka aru, miks mind intelligentse proua poolt juhitavas väikefirmas kohe keset ööd tööle taheti - ilmselgelt on selles valdkonnas mingi vähegi arvestatava IQ-ga tegelasi väga raske leida.
Mulle soovitati, et enne teenindama asumist võiksin reaalselt tähtsamaid kohti läbi sõita. Mis on õige, sest ainult tänavate teadmisest ei piisa, vaja on teada ka liikluskorraldust, reageerida kuidagi siis kui keegi nt tahab sõita mingi baari juurde selle vahva poe kõrval jne.
Kui ma vaatasin seal seda rahvast ja seda maja ja kõike kokku, siis ma mingil hetkel sain aru, miks mulle mingid asjad imelikud tundusid. Ma ju ise tahtsin endale uut elu, ja palun väga, siin see ongi täies hiilguses. Üks asi, mis teravalt eristus eelnevast elust, oli koolituse asjalikkus. Räägiti spartalikes tingimustes ainult seda, mida on päriselt vaja teada. Tavaliselt, minu tavaliselt, on kõikvõimalikud mokalaadad ja koolitused ikka sellised, et aetakse mingt mula ja pointini tavaliselt ei jõutagi. Eks ma nüüd hakkan seda kapitalismi täiesti uuesti küljest nägema, ja eks ta on paras džungel oma seadustega, aga ta toimb mõneti ikka väga lihtsalt ja ökonoomselt - kõigi eesmärk on võimalikult palju pappi saada, liigseid kulutusi ei tehta ja liigset iba ei aeta. Ei mingeid varjatud agendasid ega silmakirjalikku heategevust. Põhimõtteliselt - mulle meeldib.
Näis muidugi, kuivõrd ma ise selles džunglis hakkama saan, kuna igasguguse majandustegevusega mul varasem kokkupuude puudub ja see pole kindlasti üks mu paljudest annetest.
Nüüd ma pean siis sõlmima oma konkreetse tööandjaga töölepingu ja üldse leppima kokku igasugu asjades, eelkõige sellest majanduslikust poolest aru saama. Mis ei ole lihtne. Kes kellel mida millal kuipalju maksab ja mis alustel ja kuidas ise see lubatud ja ka kuulujuttudest kuuldud suht kopsakas papp kätte saada ja selle kõige juures mitte võlavanglasse sattuda. Täielik raketiteadus minu jaoks, aga kui see kamp kirjaoskamatuid hakkama saab, vast siis on mul ka lootust.
Igal juhul pühapäeval on mul esimene proovitööpäev, alustuseks tuleb ära õppida automaatkast ja kõikvõimalikud tuled-viled, mida minu käsutuses olnud autodel pole eales küljes olnud, ja siis natuke ringi sõita ja vaadata, kas õnnestub ka kliente teenindada. Hoidkem mulle siis pöialt!
Mõeldud, tehtud? Ei, nii lihtne see pole. Kõigepealt peab sul olema taksojuhi kutsetunnistus. Selle saamiseks tuleb läbida 35-tunnine ametikoolitus (vahtralehe tüüpidel on see pikem). Kuna olin ennast just töötuna arvele võtmas, otsustasin kasutada seal pakutavaid koolitusvõimalusi. Koolituse pidin mõistagi ise leidma. Selleks tuli avada korraga kaks internetilehekülge: töötukassa poolt tunnustatud koolitajate nimekiri ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt tunnustatud koolitajate nimekiri ning leida nende ühisosa.
Asja muutis keerukamaks tõsiasi, et ma ei ela mitte Tallinnas ja mitte ka Tartus. Minu piirkonnas justkui nagu oli küll neid koolitajaid, aga kui ma nendega ühendust võtsin, siis selgus, et tegelikult keegi taksojuhte välja ei õpeta, peamiselt selle tõttu, et väikeses kohas ei saa lihtsalt gruppi kokku. Üks pakkumine oli siiski lootustandev: tunnustatud ja populaarne autokool pakkus varianti, kus ma oleks kuulanud erinevates gruppides (bussi-, rekkajuhid jne) mingeid üldloenguid ja taksonduse kohta oleks mulle antud mingi raamat või midagi. See kõik oleks ajaliselt veninud üle kuu aja peal. Eriti muljetavaldav oli autokooli esindaja müügistrateegia: mulle helistas selline tädi Maali häälega daam, selgitas süsteemi ja rõhutas korduvalt, et ega see ikka mingi õige koolitus ei ole, et see on rohkem selline susserdamine, ja ega seda võtta ikka tegelikult mõtet ei ole. Jutt mõjus veenvalt.
Otsisin siis teise koolitaja Tallinnas, samuti tuntud ja populaarne, aga üks teine autokool. Südame verd tilkudes nõustus töötukassa maksma mulle sõidutoetust ning ülla-ülla, hiljem selgus, et isegi mingi täitsa arvestatav stipendium oli selleks ette nähtud!
Samal ajal olin muidugi üritanud taksondusest kõike teada saada. Vat see on juba pähkel. Kõige mõistlikum oleks muidugi rääkida taksojuhtidega, kuid kuna mu tutvusringkonnas taolisi polnud, alustasin internetiavarustest. Olles läbi lugenud mõningad seaduseandlikud aktid ning surfanud erinevate taksofirmade lehekülgedel sain mingi üldpildi kätte. Kui nüüd tavainimene mõtleb, et mis seal keerulist on, istud autosse ja sõidutad inimesi, siis nii see ei ole. Juriidiliselt ja majanduslikult on kogu taksondus üks ütlemata segane värk. Sain niipalju aru, et laias laastus on kolm varianti:
1. Oled täiesti iseseisev ettevõte, sul on oma takso, suurelt taksofirmalt ostad sisse lihtsalt õigust kasutada kaubamärki ja dispetšeriteenust.
2. Oled FIE ja lisaks eelöeldule rendid taksofirmalt ka autot.
3. Oled lihtsalt palgatöötaja mingis taksofirmas - see variant on kõige vähem levinud.
Tegelikkuses on kõikidel nendel variantidel veel hulk allvariante, mis omakorda võivad omavahel põimuda ning uskumatuid makrameesid moodustada. Ei ole nii, et teed tööd ja saad palka - töötades sa ostad mingeid teenuseid ja rendid mingeid asju, sh autot, ja ostad kütust ja pesed autot ja ilmselt on veel asju, mis aja jooksul selguvad. Seega sa pead ise kõigile maksma, aga kuidagi see asi ikkagi toimib, järelikult jääb ikka kätte ka midagi. Suur taksofirma - noh, need mida me kõik teame, mida tellida saab - ei vastuta tegelikult absoluutselt mitte millegi eest peale selle, et kõigilt alltöövõtjatelt raha korjata. Lisanüansi annab see, et igas linnas on taksondust puudutavad seadused erinevad.
Ootusärevalt asusin siis end koolitada laskma. Kulus päev, kulus teinegi, muudkui ootasin, et millal siis sellest rääkima hakatakse, kuidas see taksondus käib, aga ei miskit. Pikalt-laialt räägiti sellest, et autol tuleks ikka aeg-ajalt rehve ja õli vahetada, refereeriti seadusi, mida igaüks ise netist lugeda saab, samuti peatuti põhjalikult sellel, et meil on nüüd uus liiklusseadus ja üleüldse, liikluseeskirju oleks vaja täita.
Publikuks koolitusel olid mõistagi siis inimesed, kellel on juba vähemalt 2 aastat juhistaaži, enamikul otsustavalt rohkem, seega uudsiväärtust kellegi jaoks kogu sellel jutul ei olnud. Ühelgi õpetajal ei olnud mingit isiklikku kokkupuudet ega kogemust taksonduses.
Oli ka majanduse osa, kuid sealgi räägiti asju, mida juba kõik teavad - et on olemas erinevad ettevõtlusvormid, et makse tuleks ikka maksta jne. Mitte midagi taksondusespetsiifilist. Suhtlemise ja klienditeeninduse tunnis ei räägitudki eriti midagi, hoopiski kuulajad pidid jutustama sellest, kuidas nad möödasõitutel ja foori taga oodates käituvad. Kui tund juba lõppema hakkas, siis küsisin, et huvitav, kuidas peaks käituma probleemsete klientidega. Vastus oli väga hägune ja seisnes lühidalt selles, et neid lihtsalt ei peakski teenindama.
Seal õpetati meile muuhulgas ka seda, mida olin enne ka netist lugenud, et kui sa oled iseseisev FIE, siis peab sul lisaks taksojuhi kutsetunnistusele olema ka vedajaluba, milleks on eraldi koolitus, eraldi riigilõiv ja eraldi jama.
Seega, koolitus oli paras susserdamine, paberi pärast puhtalt. Paberi, kaasajal küll plastikkaardi, sain õnneks siiski kätte.
Mis siis nüüd edasi teha, sellest ma ikkagi aru ei saanud. Mõlgutasin mõtteid oma firma tegemisest, kus oleks tavataksondusele ka lisategevusi, aga nii- ehk naapidi vaadates oleks see nõudnud eelnevat investeeringut, mida mul kuskilt võtta pole ja mida ei kataks ka ettevõtluse alustamise toetus. Sain aru, et peaksin ikkagi lihtsalt kuskile taksojuhiks tööle minema, vähemalt esialgu, et omandada mingi kogemus.
Igaks juhuks hakkasin uurima võimalusi, et kus seda vedaja koolitust siis teha saab, saatsin reale firmadele maile. Ühest firmast, siinkohal mainin lausa nimeliselt, OÜ-st Taksokeskusest helistas sümpaatse häälega härra ja ütles, et tegelikult see seadus muudeti ära ja FIE-del ei ole enam seda luba vaja. St osadel on, kes on nagu omaette suuremad tegijad ja kellel on teised töötajad, aga kui sa lihtsalt oled mingi frma all FIEna, siis ei ole. Seda tarkust muidugi seal teisel koolitusel keegi ei teadnud. Kuulsin ka hiljem, et Taksokeskuse koolitus on kõige parem, seal toimetavad vanad taksopargi inimesed, seega kui tekib vajadus veel kusagil koolituda, lähen kindlasti sinna.
Kuna selliseid firmasid, kuhu saaks lihtsalt tööle minna, on ainult Tallinnas ja Tartus, seisab mul ees kolimine. Sattusin mingil põhjusel ükspäev Tartusse, istusin seal ühte taksosse, palusin tal lihtsalt ringi sõita ja jutustada kõik, mis hingel. Et kuidas asjad käivad. Pensionärist härra oli lahke ja jutustaski. Tema töötas näiteks täiesti iseseisvalt, ei kasutanud isegi dispetšerit. Ta sai endale seda lubada, kuna tema jaoks oli see lihtsalt pensionilisa. Sain veel teada, et Tartus on kaks firmat, kus saab töölepinguga töötada. Üks neist on elektritakso, mis avati suht hiljuti ja millest pole veel teada, kas need armsad ja keskkonnasõbralikud masinad ka talvel liikuma nõustuvad. Linnast välja sõitudel olla juba suvelgi probleeme olnud. Ja mingit erilist maffiat taksonduses Tartus ei olevat.
See on tore, aga Tartu miinus minu jaoks on see, et ega ma seda linna eriti ei tunne. Kõik need nende Ropkad ja Aardlad ja Tamme- ja Supilinnad on minu jaoks täielik segapudru ja mööda suurt ringteed satun ma alati kohtadesse, mille olemasolu minu maailmakaardil on äärmselt kaheldav. Tallinnaga on teine lugu, seal ma olen ikkagi suurema jao elust elanud.
Ja ennäe, saingi töötukassa tööpakkumise, kus otsiti juhte ühte Väga Esinduslikku Taksofirmasse Tallinnas. Pakkumine ei tulnud mõistagi Väga Esinduslikust Taksofirmast, vaid teise nimega firmast, mis töötab Taksofirma all. Kandideerisin. Kuigi kandideerimistähtajani oli veel kõvasti aega, sain samal õhtu, võiks isegi öelda, et öösel, vastuse, et väga tore, tule tööle! Olin nii kiirest ja kompromissitust reaktsioonist üllatunud, eriti arvestades seda, et minu senine CV on võimalikust taksojuhi karjäärist ikka väga kaugel.
Järgmine samm oli siis see, et tuli läbida seadmete (st taksomeetri) koolitus suures Taksofirmas. Firma ise asus pooleldi mahajäetud tööstushoones, kontori sissepääsu osa oli korda tehtud, aga ümbritsev õueala ja kõik muu nägi välja sobiva kohana sõjaväeõppusteks või punkarite kommuuniks. Õppeklass asus keldris, milleni jõudmiseks tuli läbida stalkerlik maastik. Klassi kõrval oli mingi tühi garaaži moodi asi, kus hängisid kaks kutti, tegid suitsu, pritsisid voolikust vett ning tegid kollase jalgrattaga trikke. Ilmselt oli neil seal mingi töine funktsioon, aga mis täpselt, see jäi küll hämaraks. Selline keskkond Väga Esinduslku Taksofirma puhul oli üllatus, kuid mitte negatiivne, sest tegelikult mulle igasugu euroremonditud kontorid üldse ei meeldi.
Kõigepealt tuli teha eksam Tallinna tänavate tundmise kohta. Eks ma olin eelnevatel päevadel õppinud ka ja avastanud, et Tallinnas on ikka ilgelt palju selliseid tänavaid ja isegi linnaosasid, millest ma ealeski kuulnud ei olnud. Tegin endale süsteemi, millest selgus, et näiteks kalanduse teemalised tänavad on peamiselt kas Kakumäel või Kalamajas-Koplis, samas kui puude-teemalised on valdavalt Nõmmel ja Pirital. Aga alati on erandeid, millega oleks eksamil hea vahele võtta.
Nagu selgus, siis olid mu kirjaliku testi vastused õiged. 20st pidi täppi panema 10, no mul oli vast 1-2 valet, mitte rohkem. Siis õpetaja veel küsis täpsustusi, et kuidas ma sinna sõidaks ja nii. Selles osas ma ka päris mööda ei pannud, aga oli puudujääke. Õpetaja leidis, et linna tunda oleks kvaliteetseks teenindamiseks muidugi paremini vaja, aga kuna mul on võime loogiliselt ja süsteemselt mõelda, siis ilmselt saan hakkama.
Siis õpetati päris pikk päev taksomeetrit, printerit ja kaardimakse terminaali ning erinevaid soodus- jm kaarte, et kuidas neid täpselt kasutada. Midagi keerulist seal ei olnud, iseenesest on tegu lihtsalt väiksemõõtmelise arvutiga, millel on mõned lihtsad lisaseadmed. Selle peale oli ka lõpus eksam.
Rahvas seal oli muidugi omaette teema. Ütleme nii, ega seal autokooli taksokoolitusel ka kõik väga teravad pliiatsid polnud, aga Taksofirmas.. mnjah. Esiteks, ma olin vist ainus, kes oskas eesti keelt, milles koolitus tomus. Üks proua, 13-aastase staažiga taksojuht, minu meelest ei osanud lugeda, kuna ta keeldus korduvalt kirjalikke õppematerjale kasutamast. Üks seltsimees oli eksamit tegemas juubelivääriliselt kümnendat korda, eelnevalt oli ta alati läbi kukkunud. Ka sel eksamil tegi ta igas ülesandes vea, aga õpetaja lasi ta ikka läbi, ilmselt tal oli sellest näost siiber. Mina ning veel üks noormees ei pidanudki eraldi ekasmiülesandeid tegema, kuna õpetaja leidis, et meil on võime räägitud ja kirjutatud tekstist aru saada, mingeid seoseid luua ja loogiliselt mõelda. Parandasin paar teiste viga, vastasin ühele raskele küsimusele läbi ajaloo esimesena (küsimus seines umbes selles, et leia erinevus kahel lausel), ja sain ilusti läbi. Esimest korda elus tundsin, et minu eelnevas elus omandatud haridusest on mingit reaalset kasu. Ja sain ka aru, miks mind intelligentse proua poolt juhitavas väikefirmas kohe keset ööd tööle taheti - ilmselgelt on selles valdkonnas mingi vähegi arvestatava IQ-ga tegelasi väga raske leida.
Mulle soovitati, et enne teenindama asumist võiksin reaalselt tähtsamaid kohti läbi sõita. Mis on õige, sest ainult tänavate teadmisest ei piisa, vaja on teada ka liikluskorraldust, reageerida kuidagi siis kui keegi nt tahab sõita mingi baari juurde selle vahva poe kõrval jne.
Kui ma vaatasin seal seda rahvast ja seda maja ja kõike kokku, siis ma mingil hetkel sain aru, miks mulle mingid asjad imelikud tundusid. Ma ju ise tahtsin endale uut elu, ja palun väga, siin see ongi täies hiilguses. Üks asi, mis teravalt eristus eelnevast elust, oli koolituse asjalikkus. Räägiti spartalikes tingimustes ainult seda, mida on päriselt vaja teada. Tavaliselt, minu tavaliselt, on kõikvõimalikud mokalaadad ja koolitused ikka sellised, et aetakse mingt mula ja pointini tavaliselt ei jõutagi. Eks ma nüüd hakkan seda kapitalismi täiesti uuesti küljest nägema, ja eks ta on paras džungel oma seadustega, aga ta toimb mõneti ikka väga lihtsalt ja ökonoomselt - kõigi eesmärk on võimalikult palju pappi saada, liigseid kulutusi ei tehta ja liigset iba ei aeta. Ei mingeid varjatud agendasid ega silmakirjalikku heategevust. Põhimõtteliselt - mulle meeldib.
Näis muidugi, kuivõrd ma ise selles džunglis hakkama saan, kuna igasguguse majandustegevusega mul varasem kokkupuude puudub ja see pole kindlasti üks mu paljudest annetest.
Nüüd ma pean siis sõlmima oma konkreetse tööandjaga töölepingu ja üldse leppima kokku igasugu asjades, eelkõige sellest majanduslikust poolest aru saama. Mis ei ole lihtne. Kes kellel mida millal kuipalju maksab ja mis alustel ja kuidas ise see lubatud ja ka kuulujuttudest kuuldud suht kopsakas papp kätte saada ja selle kõige juures mitte võlavanglasse sattuda. Täielik raketiteadus minu jaoks, aga kui see kamp kirjaoskamatuid hakkama saab, vast siis on mul ka lootust.
Igal juhul pühapäeval on mul esimene proovitööpäev, alustuseks tuleb ära õppida automaatkast ja kõikvõimalikud tuled-viled, mida minu käsutuses olnud autodel pole eales küljes olnud, ja siis natuke ringi sõita ja vaadata, kas õnnestub ka kliente teenindada. Hoidkem mulle siis pöialt!
No comments:
Post a Comment