Magavad kliendid ja erivajadustega sõbrad

Eelmine kolmap-neljap olid suhteliselt igavad päevad. Esimesena tuli viia tuttavad prouad Indasse, õigemini siis varahommikul lennuki peale. Ülejäänud aeg tuli vedada valdavalt kontorirotte ühest kontorist teise ja töölt hotellidesse. Siiski oli ka mõningaid värvikamaid hetki. Lisaks kohalikele rotiliikidele esineb meil ka palju võõrliike, ühed näiteks paistsid olevat India-kandist, teine oli üks vene neiu, kes rääkis autos oma kaaslasele pool elulugu ära: pärit Novosibirskist, üles kasvanud Saksamaal. Aga rääkis väga heas eesti keeles. Et ei ole ikka nii, et venelastele pole mõtet eesti keelt õppida, parem juba pidada silmas rahvusvahelist haaret. Kel seda haaret on, suudab ka kohaliku keelega hakkama saada. Soomest ja Skandinaaviast pärit rotid on muidugi täiesti tavapärane klientuur.
Päevasel passimise ajal sisustas hetkeks aega üks grumpy old man, ka meie firma juht, kes andis taksopeatuses tõelise etenduse. Kõigepealt parkis ta ennast mitte peatusse, vaid kõrvale tee peale diaagonaalis. Siis pani rahulikult auto lukku ja läks ületee putkasse lotopileteid kontrollima. Tagasi tuli diagonaalis, mitte ülekäigukohast ja punase tule ajal. Kui üks auto talle signaali andis, siis viibutas rusikat ja loivas oma esimest rida blokeeriva takso juurde tagasi. Kui seniilsus ikka nii tõsiselt vaevab, peaks vist kaaluma pensionile jäämist.
Ainuke möödalaskimine sel päeval oli üks tellimus Paldiski mnt-le. Vaatasin kaardilt, et kui ma sinna peaukse juurde hakkan minema, tuleb õudne ring teha ja pole teada, kas see uks üldse seal asub. Läksin kõrvalukse juurde ja andsin sellest dispetšerile teada. Sain jälle kuulda, et klient pole selle üle üldse rõõmus. Aga kohale tuli. Oli mingi kutt, tuli vist trennist. Ei olnud ta nii väga vihane midagi, ilmselt vihastamiseks liiga väsinud, sest jäi autos kohe magama. Sõit oli päris pikk, teise linna äärde, ja kohale jõudes oli tükk tegu teda üles saada, ja ega ta ärgates ka kohe aru ei saanud, kus ta on ja mis toimub.
Üritasin Saku suurhalli juures tabada kossumatši lõppu, aga siinkohal andis tunda mu spordivõhiklus - pole aimugi, palju üks mäng võiks kesta. Kuulasin isegi mingit ülekandejuppi raadiost, aga olen ikka nii tühm, et ei saanud vist sedagi aru, kui mäng läbi sai. Igatahes kui sinna kohale jõudsin, olid nii arno isaga kui ka kogu muu publik juba uttu tõmmanud. Seega, taksojuht peaks ikka olema väga laia silmaringiga.
Kui õhtul linnas keerutasin, olin jälle korraks seal kohas, kus olemiseks mul on luba, aga teistel taksodel ei ole. Ühed venelased tahtsid selle peale kadedusest roheliseks minna. Asjata küll, sest tööpäeviti ei saa sealt mingeid kliente. Ühesõnaga, käisin seal korra, vaatasin et midagi ei toimu ja tahtsin tagasi minna, aga venkud parkisid ennast keset teed ja ei lasknud mööda. No mis mul teha, keerasin siis otsa ringi ja läksin tagasi, läbides kohti, kuhu isegi minu loaga ei tohi sõita, aga no ega see esimene kord ka ei olnud, eks seda ole aja kokkuhoiu mõttes ennegi tehtud. 
Öötundidel tuli jälle telefonikõne seoses ühe Perenaine II erikohtlemist vajava kliendiga. Ta oli tüübi just koos pudeli viinaga kuskile külla viinud ja palus mul ta sealt pärast tagasi koju viia, sest ta ise tahtis selleks ajaks lõpetada. Hoiatas veel ette, et väga ropu suuga mees on, aga muidu igati korralik, maksab hästi. Ja et kuidas käituda, kui tal tekib soov hoopiski kuskilt viina juurde hankida. No on ikka sõbrad, mõtlesin. Aga öötundidel tuligi siis see kõne hirmuäratavalt mehelt, seekord mulle täiesti sobival ajal, ja ei olnud sell tüübil häda midagi. Nägi küll välja kole nagu öö ja keel oli ka pehmevõitu, aga rääkis sellele vaatamata täiesti mõistlikku juttu ega ropendanud üldse.

Neljapäeval sain esimest korda piimaringi, st sõidu, kus tuli viia emafirma töötajad hommikul tööle. Ehk siis võtta peale kolmest eri kohast eri tüübid ja vedada ühte kohta kokku. Mulle tuli Mustamäe ring, ehk siis kujutage ette, kui te peate leidma sealt labürindist kiiresti kolm eri inimest ja seda kõike õigeaegselt. Seda ma juba tean, et gps-uga pole Mustakal suur midagi teha. Kaardi peal on teekesed küll olemas, aga seal pole eristatud neid, mis pole autodele mõeldud, ja ammugi mitte uudseid liikluskorraldusvahendeid, näiteks ühistute poolt paigutatud tõkkeid oma maja teekese ette. Lisaks sellele on kõik niigi kitsad ja kõverad rajakesed täis pargitud ja praegu ka lumehunnikutega palistatud, ja kohutavalt libe on seal igal pool. Kirusin mõttes Mart Porti, kes selle jubeduse projekteeris, ja unistasin võimalusest kutsuda välja tema vaim ning sellele peksa anda.
Pärast läksin Kristiine bensukasse tellimust ootama ja ennäe imet - autosse kakerdas, käes kaaneta kohvitops, seesama Anija mees, kellega olin veetnud meeleoluka jõuluõhtu. Seekord oli tal veel vähem ettekujutust oma lähiplaanidest, aga igal juhul otsustas ta sõita. Pärast mõningat sihitut tiirutamist meenus talle ööbaar Mööblimaja juures. Sealt oli tal plaanis õlut osta, aga baaris ei olnud muid kilekotte kui mustad prügikotid. See talle ei meeldinud vaatamata sellele, et üritasin talle selgitada, et must kott on palju elegantsem kui näiteks säästumarketi kirjadega kott. Siis istusime seal tükk aega niisama, rääkisime juttu, millegipärast puudest, täpsemalt kaskedest. Hakkasin linna poole sõitma, et äkki tal tuleb tee peal häid mõtteid, aga tüüp kippus hoopis magma jääma, sest väidetavalt oli ta 3 ööpäeva üleval olnud. Õnneks jõudis ta enne lõplikku uinumist reageerida positiivselt minu ettepanekule, et äkki peaks koju magama minema. Hakkasin siis Anija poole sõitma, mäletasin enam-vähem, kus ta elas, aga seal lõpus väikestel teedel ei olnud päris kindel. Oli tükk tegu tüüp ärkvele saada, et ta teed näitaks, ja üldse. Siis ta oli unine ja vihane ja natuke sõimas ja ropendas, aga õnneks leebus taas ja kokkuvõttes oli õnnelik, et koju sai. Maksis korralikult ja enne lahkumist tutvustas mulle veel põhjalkult oma autoparki, mis koosnes kümnekonnast erinevatel põhjustel mittetöötavast sõidukist.
Pärast läksin lennujaama, seekord tabasin hetke ja ootamist oli nii mõõdukalt. Just kui olin järjekorras esimene, helistas Perenaine järjekordse erikliendi asjus, keda oli vaja Hiiu polikliinikust ära tuua. Kiirete läbirääkimiste käigus saavutasin, et võisin ikka lennujaama tegelase ka tee peal ära viia. Aga Hiiu proua pidi ootama natuke kauem, kui plaanitud. Jällegi, tal oleks lihtsam ja kiirem olnud suvaline takso tellida. Ju siis osad inimesed ei usalda suvalisi, eks vast on põhjust ka, kui mõelda lugudele, mida kuulnud olen.
Pärastpoole oli veel üks väga jutukas soome härra, muudkui tahtis vestelda, aga ei tea kas olin väsinud või mis, aga kuidagi ei tahtnud needki vähsed soomekeelsed sõnad meelde tulla, mida tean. Püüdsin siiski anda oma parima ja vestluses osaleda, tänutäheks pärast päris hea tipp.
Siis tuli viia üks järjekordne hindu (no ma ei tea kas nad on kõik hindud, aga midagi sinna rajoonidesse vast küll) kuskile Peterburi tee ärihoonesse. Need on alati üks häda ja viletsus, nende juurde viivate teede ülesleidmine, ma mõtlen. Tegin talle vähe pikema ekskursiooni kui vaja, uurisin aga kaarti (gps seal ei aita), ja kohale jõudsime õigesse kohta! Kivi langes kohe südamelt.
Enne päeval kl 4 vahetuse lõppu jõudsin veel ühed soomlased sadamasse viia ja teised sealt ära tuua, mis on ses mõttes tähelepanu vääriv, et üldjuhul tuleb soomlaste ja teiste sadamast äratoomiseks vähemalt tund enne laeva saabumist sappa ootele minna, aga kuna minejad soomlased ei läinud mitte terminali ukse juurde, vaid parklasse mingi bussi juurde, siis tulijad soomlased olid ka juhtumisi seal ja hüppasid takso peale. Ehk siis soomlaste arv bussis on konstant. Buss ei ole kummist. Kui ühed sinna sisse topid, tuleb teised ära viia.

Siis tulid jälle pühapäev ja esmaspäev, mitte kõige helgemad hetked taksojuhi elus. Kuna meil vahetused algavad nüüd kl 4, siis sisuliselt läksin tööle laupäeva õhtul ja sain kodudesse transportida veel mõningad napsutajad. Ühe poisi viisin Pelgulinna, tema rääkis, et hea on olla ettevõtja. Siis üks soome paarike sõitis põhimõtteliselt lihtsalt üle Vabaduse platsi teisele poole ristmikku. Järgmistega sattusin Mustamäele, kust sain oma meeldivaks üllatuseks tagasitellimuse Kannu kõrtsi. Sealt tuli peale paar, kes oli ilmselt öö jooksul tutvunud. Härra eesmärk oli keppi saada, neiu eesmärk ilma rahata koju saada. Aga see neiu oli üpris ohtlik valik, sellistest ilmselt saavadki edasises elus näägutajad. Kui kutt teda moosis, et lähme kuskile hotelli või midagi, siis tüdruk näägutas, et no kelleks sa mind pead jne. Kui kutt sellega leppis ja lubas tüdruku koju viia, siis sai ta jälle võtta, et noh mis nüüd siis on, kas ma ei meeldi sulle. Ühesõnaga, kuidas iganes see mees käitus, naine leidis ikka põhjuse irisemiseks. Ilmselt on paaritumismängudes selline käitumine peibutav, edasises elus ilmselt lihtsalt tüütu. Läbirääkimised lõppesid sellega, et tüdruk viidi ikka koju, mis minu õnneks asus kaugel, linnaäärses vallas. Ja härra otsustas sealt linna tagasi sõita, sest kepp jäi ju saamata. Jutt käis ka terve tee ümber augu. Vahepeal rääkis ta küll ka midagi üürilepingutest. Kui ta nii kl 6 paiku linna jõudis, siis ma kahtlustan, et see kepp, mida veel sel kellaajal kiirkorras võib saada, on küll eluohtlik või siis tasuline. Või mõlemat.
Aga pidu oli laupäeval olnud äge, sest ikka veel tuli napsutajaid. Järgmine mees istus autosse ja palus end koju viia. Mis on suht tavapärane nali. Enne, kui ta magama jäi, õnnestus mul välja pressida, et kodu asub Nõmme teel. Sõitsin siis Nõmme teele ja küsisn, et mis nüüd. Tema, et ikka edasi. Küsin, et kas näitate, kui kohal. Jah. Sõidan siis aina edasi, Nõmme tee hakkab juba ära lõppema, aga mingit responsi ei tule. Vaatan taha, tegelane magab sügavalt. Jäin seisma, hõikusin, raputasin, lõpuks ärkas üles, alguses ei saanud üldse midagi aru, aga siis tabas ära, et möödas oleme. Keerasin siis otsa ringi, õnneks ta jõudis mainida, et natuke enne burksiputkat, sest kohe uinus ta uuesti ja vastasel korral oleksime jõudnud taas Nõmme tee algusse.
Aga ka see ei olnud veel kõik. Järgmine tellimus oli Tatari tn Tommi grilli, kust tuli koos toidukarpidega peale mustanahaline noormees. Vestlesime terve tee ühte meie paneelrajoonidest väga viisakalt, Tallinna ilust, ilmast jne. Tegemist oli imporditud sportlasega. Kohale jõudes küsis ta telefoninumbrit. Ma esialgu sain aru, et takso tellimiseks, andisn talle meie auto telefoni numbri. Aga siis küsi ta, et kas ma võin ükskõik mis ajal helistada, ja et ta on nii üksik jne. Ei no, põhimõtteliselt ei oleks mul ju musta poisi vastu midagi, aga antud olukorras tundus see kõik kuidagi väga kohatu. Ja katsu siis talle oma ei-d selgitada nii, et see ei mõjuks rassismina! Väga hästi see ei õnnestunud, sest pärast ta saatis veel mingeid erootilise alatooniga sõnumeid sinna telefonile, aga ksenofoobilist konflikti õnnestus vist siiski vältida.
Siis said pidulised otsa, tuli veel üks lennujaama ots ja edasi vaikus, mida ma kasutasin uinakuks. Lõuna ajal kesklinna kaubakeskuse juurest tuli aga küll rekordiliselt silmapaistev klient. No välimuse järgi oli vanamees bomšik, täielik kodutu. Kõigepealt ta üritas suhelda minu ees peatuses seisnud taksoga, too pani selle peale lihtsalt kaabet. Siis tuli bomš minu juurde. Kuna midagi targemat teha polnud, otsustasin ära kuulata, mis ta räägib. Ei tahtnudki kerjata või midagi, tahtis taksoga sõita! Kas raha ka on, küsisin. Solvate või!, vastas vanamees, aga otsis taskust täiesti arvestatava peotäie paberraha. Ütlesin, et kui ette maksate, siis sõidame, ja et ülejäänu annan pärast tagasi. Ta andiski ettemaksuks 30 euri. Mõtlesin, et na palju, kuhu ta ikka sõidab nii kaugele, aga pärast selgus, et kulus ära. Kusjuures, onu oli küll üsna räpaste riietega ja ilusalongis polnud ka ammu käinud, aga ei haisenud sugugi, mõned nö normaalsed kliendid haisevad palju hullemini.
Sihtmärgiks oli hullumaja ja põhjuseks see, et oli vaja sõbrale järele minna. Sõber oli eile sattnud hullarisse tänu sellele, et ta oli alasti linna peale jalutama läinud. Vanamees, Tolik, oli ilmselt selle sõbra ainus lähedane inimene, oli hankinud kotitäie riideid ja läks teda nüüd ära tooma. Sõber olla saanud mõningaid insulte, seetõttu pidavat katus sõitma. Ühe näitena selle kohta jutustas Tolik, et ühekorra olla too väitnud, et ta leidis paber-kolmeeurose. Pärast oli välja tulnud, et see oli ikka 10-eurone.
Hullumaja juures ootan ja ootan, taksomeeter käib. Lõpuks läksin sisse uurima, et mis toimub, kas läheb kaua, või on äkki vanamees ka hospitaliseeritud. Ei olnud, selgus, et sõbra outfitist olid veel puudu jalanõud, mida humanitaarabist parasjagu otsiti. Pärast veel mõningast ootamist väljusid kamraadid Seewaldi uksest. Sõber nägi välja nagu mingi tegelane Stalkerist, kes on mõnda aega maa sees mädanenud. Või nagu tegelane Elavatest Surnutest. Aga humanitaarabist leitud tossud olid uhked, selliseid kannaks isegi.
Enne lahkumist, teel olles ja ka kohale jõudes muretses sõber korduvalt, et kas tal ikka pass on kaasas, või jäi see hullarisse. Tolik püüdis teda rahustada, öeldes, et ära tõmble. Kohale jõudes aitasin tudiseva sõbra veel ilusti ukseni talutada ja 10 euri andsin vanamehele tagasi, arve koos selle ootamisega tuli täpselt 20 euri. Seega, eelarvamused on kasutud, bomši sõidutamisega teenisin rohkem kui keskmise uusrikka vedamisega keskmisse põllukülla. Ja milline sõprus! Rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses...
Edasine päev kulges tavapäraselt. Vahepeal sattusin Rocca al Mare juurde, oli selline aeg, et sealt võiks ka kliente tulla, aga ikka passisin seal mõttetult päris kaua, lõpuks sain tellimuse, mis tühistati. Ei ole see seal minu koht, kunagi mul seal hästi ei lähe.
Päev otsa oli külm, ilmselt olin vähe riideid selga pannud. Praegu ongi sellised ilmad, et vaatad hommikul ilmateadet, ja päevaks lubatakse nt -2° - -19°. No mida sellest järeldada.
Olen tähele pannud, et kohalikud venelased istuvad alati võimalusel ette, välismaalased istuvad alati taha. Eestlased nii ja naa, kes on omaarust trendikamad, need pigem taha, lihtsamad inimesed ette. Ühekorra olid ühed inglased lennujaamast, kolm tükki ja parajalt paksud, aga pressisid ennast kõik taha, nii et auto küljed olid kummis. Ilmselt on see vahe sellest, et mujal maailmas ja nüüd ka meil on taksojuht ori, kellest on parem eemale hoida, aga nõuka ajal oli taksojuht ju ilge boss, üks tähtsamaid isikuid riigis, ja tema kõrval oli puhta au istuda. No mul on suht kama, kus nad istuvad. Sellest on kahju, et ega tagaistujaid eriti ei näe, mis nägu nad on, kui on mõni huvitavam tüüp, siis oleks ju tore teda lähemalt uurida.

Esmaspäeva hommikul õnnestus lõpuks lahendada ka müsteerium, et kui Kuulsa Netifirma mehed töölt ära sõidavad taksoga, et kuidas nad siis sinna hommikul kohale saavad. Seekord õnnestus sõidutada koguni kahte tööle esmakordselt! Üks tuli lennujaamast, kusjuures tükk aega enne esimese lennuki maandumist, ei tea kust ta sinna potsatas, selline välismaa nohik. Teine oli eesti seksikas mees ja tuli miljööväärtuslikust asumist.
Päeval valdas mind tõeline tülpimus. Jalg valutas ja Sõpruse puiesteest oli totaalselt kõrini. No vähemalt külm ei olnud, seekord panin rohkem riideid selga. Tülpimus ei ole hea, see hajutab tähelepanu ja tekitab pohhuismi. Korra oleksin reavahetusel ühele kaubikule peaaegu ette keeranud ja teinekord jällegi imestasin, miks jalakäijad punase tulega üle tee lähevad, kuigi tegelikult oli mulle punane tuli ja neil täielik õigus imestada. Mõtlen peas selle töö plusse ja miinuseid, panen need mõnikord ka siia kirja (kui aega on, mida kunagi ei ole), aga kokkuvõttes võib öleda, et miinuseid on kõvasti rohkem. Ainuke pluss on tegelikult see, et see tegevus, protsess, mulle iseenesest meeldib (kui jätta kõrvale selle tohutu töömahu ja intensiivsuse kohta liiga väike teenistus, valutav jalg jne).
Enamus kliente olid tavapärased ja igavad. Lennujaamast sain ühe hiinlanna, kes kõigepealt ütles tsiu-tsiu, ma küsisn, et sorry I didn´t get, ja tema jälle: tsiu-tsiu. Mis tänaval, küsisin, siis ta ütles midagi, mis võis ju olla Pikk, ja siis ma sain aru, et ta pidas silmas Three Sisters hotelli. Tee peal rääkis kogu aeg telefoniga, ja kogu see jutt kõlas nagu oleksin sattunud loomaaia linnumajja.
Kesklinna kaubakeskuse juures passides (seda tuleb ikka pea iga päev teha, sest vaiksemal ajal on see pea ainus koht, kust ikka keegi peale tuleb) vaatasin, et on tekkinud uus koeraga kerjus. Päris ehtne näeb välja, vist on üksiküritaja. Vahepeal olid mingid grupiviisilised, kel olid vormiriided, nagu küürus rätikuga vanamutid, aga kui sattusid peale, kui tal lõunapaus või midagi oli, siis ajas ennast sirgeks ja tuli välja hoopis nt noormees.
Kommipakkujad käivad tihedalt, noored vene poisid üritavad šokolaadi müüa. Saadav tulu läheb ilmselt narkootikumide peale, ühel olid küll mitte lihtsalt pupillid suurenenud, vaid silmad suisa pahupidi.
Seniilne taksojuht oli ka sel päeval kohal ja parkis jälle diagonaalis keset teed. Rusikat seekord ei viibutanud.
Õhtune tipptund läks päris kenasti, jõudsin õigeks ajaks Mustamäele, sain kohe tellimuse linna tagasi, sealt kihutasin uuesti Mustakale ja oleks ka kohe tellimuse saanud, aga jalg õudselt valutas ja vetsu oli vaja minna. Olin tellimuste järjekorras viies ja hüppasin korraks bensukasse sisse, tõesti olin seal vast paar minutit, aga selleks ajaks oli juba minu järjekord üle läinud ja olin lõpus tagasi. Huvitav on selle Mustamäeta, täpselt kl 17-17.45 käib seal väga tihe töö, ja siis jääb pea tunniks seisma, kuskil enne 7t on veel natuke ja siis on kõik.
Peale pikka ootamist sain tellimuse linnast välja, panin aadressi gps-u ja muudkui aga nautisin sõitu, niipalju kui jalavalu lubas, ja ega ma seda gps-u siis ju ei vaadanud, sõitsin nagu sinna asulasse ikka sõidetakse, aga oleks tulnud vähe enne ära keerata. Tegin siis mööda mitmetasandilise ülesõidu kringleid mitmeid ringe ja ebaseaduslikke tagasipöördeid ja jõudsin ilmselt lubatust hiljem kohale, aga õnneks kliendid - Rootsi vanem paar - olid rahulikud ja sõbralikud. See koht, kust nad peale tulid, oli küll väga veider, tehase moodi hoone tupikteel põldude vahel, ilma ühegi sildita, aga aknast paistsid valgetes kitlites askeldavad kujud. Väga salapärane, ei tea kas mingi baas, kus tehakse ufonautidega katseid. Tagasitee valisin intuitiivselt. Vahepeal rootslased imestasid, et kas ma ikka lähen sinna hotelli, kuhu nad palusid, et tavaliselt nad sealt kaudu ei sõida. Aga arve tuli sama, mis ikka, ja lõpuks oli neil veel hea meel, et oligi rahulikum tee ja nägid Tallinnat uuest küljest. Pärast kaardilt vaatasin, ongi 3 varianti kuidas sinna sõita ja minu valitu oli täitsa keskmise pikkusega, aga ilmselt kiirem, kui kõige lühem tee.
Oli veel üks kohukeste müügiesindaja, vene daam, taas väga hea eesti keelega, kes rääkis terve tee telefoniga. Sain teada palju kohukesemüüja raskest elust, et mingid kindald partnerid olid teda alt vedanud ja nüüd ta neisse enam säästlikult ei suhtu, vaid delegeerib nad Triinule, kes hakkab neid käsutama.
Üks mees oli jälle selline, et ei tea, kas tal ikka raha ka on, punase pea ja näoga ja viinaga aromatiseeritud. Kahtlustan ingeri juuri. Teel rääkisime vanast Eesti muusikast, meenutasime helgusega In Sped, Radarit ja muud. Ühes meie arvamused läksid küll lahku - minda väitsin, et Ivo Linna pole mingi õige muusik, vaid on tavline kõrtsilaulik, aga tema sellega nõus ei olnud. Aga arve maksis ilusti ära.
Hilistundidel oli ootuspärane passimine, olin juba arvestanud, et nagunii tuleb iga tööd kaua oodata ja sättisin ennast Hollyka juurde lambi alla raamatut lugema. Isegi maffial oli igav, nende turvapoisid ajasid ajaviiteks üksteist taga nagu kassipojad. Aga sealt tuli oodatust isegi rohkem tegelasi. Oli üks igavesti pikk Norra kutt, jalad tuli neljaks murda et autosse mahuks, kes kurtis Eesti külma ilma üle ja kiitis Golfi hoovust, mis neid päästab. 
Õhtu lõpetuseks sain hoopis Solarise juurest tänava pealt kliendid, isa ja poeg olid kinos käinud kahte filmi järjest vaatamas. Poeg rääkis, et Schwartzennegeri filmis oli ikka liiga vähe actionit, et tema eelmine film oli palju parem, juttu oli ainult 10 min ja ülejäänud aeg oli tulistamine. Isa siis lohutas, et eks ta ole vana ka. Sõitsid linnast välja. Mees oli selline tüüpiline Tähtis Mees, suur ja paks ja kes kõike teab, kuidas asjad käivad. Aga kohale jõudes tundus, et ta vist häbnes, et tal polegi häärberit, vaid elab paneelmajas. Igatahes ta lasi neid mingi šefima maja juures maha panna ja sealt nad hiilisid ise paneelika juurde edasi.

Väikesed eneseületamised

Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. Neljapäeval pärast saabaste saamist jätkasin jahti kesklinna kaubakeskuse juures. Igavlevate taksojuthide meelelahutuseks oli seal kohal politseipatrull. Väntasid vist mingit dokumentaalfilmi, auto aknale installeeriti igatahes kaamera. Ja ülejäänud ahistasid ristmikul jalakäijaid. Väga hea, jalakäijad käituvadki seal nagu kari lambaid ilma karjajuhita.
Sain tellimuse ja viisin riigiametniku lennujaama, ja ennäe imet sealt sain ka tagasitellimuse Ülemiste hotelli. Peale istusid vene härra ja proua, tulid mingilt ärikohtumiselt ja suundusid teisele, arutasid tee peal, kuidas aktsionäre ümber sõrme keerata ja neile paremini valetada. Kõige paremaks otsustasid selle, et kõigepealt läheb naine 10 min varem ja ajab neile mesijuttu, ja siis lendab mees peale tõsise jutuga. Siis tuli naisele meelde, et ta peaks ka juuksurist läbi käima. Aga kuna nad polnud kohalikud, ja kuna naine ei teadnud ka aadressi, siis tuli otsida seda juuksurit väga häguste vihjete põhjal, et vasakule jäi kino. Esialgu tundus, et kusagil Kosmose kandis, aga siis kui ta ütles, et notar oli ka lähedal, siis sain aru, et ilmselt Rävala puiesteel. Oligi. Kohale jõudse selgus kahjuks, et see õige juuksur oli sealt ära kolinud.
Siis kihutasin Mustamäele ja saingi Kuulsa Netifirma tellimuse, nagu tahtsin, seekord olid vaiksed sakslased, ei rääkinud mitte midagi huvitavat ega ebahuvitavat. Siis oli veel igasuguseid sinna-tänna. Üks levinud klienditüüp on eesti pruut ja välismaa peigmees, sellised pigem boheemlikud trendiinimesed, taolisi on väga palju liikvel.
Kogesin veel eneseavastamise rõõmu seoses intuitsiooni ja selgeltnägemisega - mingis kohas mõtlesin, et äkki seal on politseipatrull nurga taga, ja oligi, kuigi ma pole kunagi varem seal neid kohanud. Täitsa hirmu ajab peale. Sellise selgteltnägemise jaoks on vajalik mingi spetsiifiline seisund, kus sa samas oled keskendunud ja samas on sul täiesti ükskõik. Seda on suht raske saavutada ja ma jätkuvalt ei oska seda ka täpselt kirjeldada, aga vahest tuleb välja. Kui päris käppa saab, siis läheb vast elu õige lihtsaks!
Andsin sõnumiga patrullist ka teistele meie juhtidele teada, ja kuna see oli haigla juures ja kuna parajasti oli vaikne aeg ning kõigil igav, siis muidugi hakkas ilge ilkumine, et mis osakonnas jne. Pakuti hullude osakonda ja ka morgi. Selline iba meil seal süsteemis ikka vahel käib, ja kui endal ka vahel parasjagu midagi teha pole, siis on see päris lõbustav.
Päev hakkas õhtusse saama ja oli vaja järjekordsed meditsiinitöötajad restoranist kodudesse vedada. Prouad olid väga lõbusas tujus ja rääkisid jällegi peamiselt rahast. Tegu oli selliste alama astme med-töötajatega. Üks ütles, et nende kliinikus on küll väga head palgad, et ta ei julge öeldagi, kui head. Ja et tal on siiralt kahju mingi teise koha töötajatest, kes saavad neto 550. No muidugi on neto 550 vähe, aga samas enamus eesti rahvast saab vist umbes niipalju ja väga paljud veelgi vähem. Nii et jätkuvalt ei saa ma aru, miks see tervishoiusektor kõige rohkem kisa teeb. Samas muidugi õieti teevad, ja ülejäänud on lollid, et olukorraga lepivad. Mina nende seas.
Hilistunnid olid tööpäevale omaselt vaiksed. Passisin vanalinnas ja jälgisin kostüümidraamat. Hansariietesse mässitud restoranitöötajad vahetusid aja möödudes nendega, kes olid vabatahtlikult oma stilistikaga keskaega kinni jäänud. Siis tulid oravad Tiku ja Taku täiskostüümides ja läksid restorani.
Siis tulid tunkedes Tallinna Vee mehed. Seni ma arvasin, et nende eesmärk on lihtsalt kaevata võimalikult palju auke, aga ilmselt nad peavad ka olemasolevaid kontrollima. Kõigepealt nad hiilisid nurga tagant kanalisatsioonikaevu tükk aega, nagu kass hiirt, siis sööstsid otsustavalt, nagu tõelised jahimehed, avasid luugi kuvalda ja magneti abil, vaatasid taskulambiga sisse, sulgesid luugi ja liikusid järgmise kaevu juurde, kus korrati rituaali.
Siis tuli matsakas preili ööpoest, väga õnneliku näoga ja omaette lauldes, ühes käes kaks liitrit piima ja teises kaks pätsi leiba. Stripibaari ees tegi tööd sisseviskaja, aga suht tulutult. Väga raske töö, kogu aeg tuleb suitsetada, sest mis sa seal ukse peal passides muud ikka teed vaiksel neljapäeva õhtul.
Kuna kesklinnas oli tööga nii ja naa, siis mõtlesin hilistundidel, et läheks hoopis Kalamajja. See oli hea mõte. Sain tellimusse ühesse sadama hotelli. Peale tuli pisike soome onu ja tahtis sõita Viru hotelli. No tere-tore, 4 euri ots jälle, mõtelsin. Aga Viru juures palus ta oodata ja laadis lobbyst peale suure ümmarguse tädi, kes oli miniseelikus, laialiläinud meigiga ja väga kurb, muudkui nuuksus. Ilmselt ei läinud diskoõhtu nii, nagu loodetud, ja tuli mees endale järele kutsuda.

Reede õhtupoolik oli muidugi ägedam tööpäev. Kõigepealt tuli toimetada üks neiu bussijaama, seda just tipptunni. Üritasin Liivalaia ummikut lõigata läbi Vineeri, Veerenni jne. Eriti hästi see ei õnnestunud, sest paljud juhid on juba selle triki avastanud. Tegin natuke Kalkutta taksojuhti, sõitsin vahepeal kogemata vastassuuna vööndis ja muid selliseid trikke. Tegelikult oleks seal veel üks avastamata rada Herne tänavalt, aga sinna ma ei julgenud minna, sest ma polnud kindel, kas sealt ikka läbi saab. Olen sealt sõitnud teistpidi suunas. Pärast, kui aega oli, käisin vaatamas, et kas oleks saanud. Selgus, et nii ja naa. Tegelikult on seal viimane jupp üldse rattatee ja veel kõige viimane jupp ühesuunaline. Mis tekitab segaseid tundeid, sest milleks rattateele telliskivi, kui seal nagunii sõita ei tohi, ja kuidas siis pääsetakse parklasse, mis seal kõrval on, ja miks lähevad mööda seda tänavat rohked autojäljed. Ühesõnaga, kui ikka väga häda käes, saab sealt läbi küll, kuigi päris legaalne see poleks.
Siis tuli tellmus Mustamäele ja paluti läheneda kõnealusele majale Vilde tee poolt. Vilde tee pool olid peamiselt hanged ja mingit sellist auku, kust mõni inimene võiks väljuda või auto saaks maja juurde sõita, ma küll ei näinud. Läksin siis kuidagi hoovi ja sõitsin võimalikult Vilde poolsesse nurka, aga see ikka ei olnud õige koht. Pärast mõningaid läbirääkimisi dispetšeriga leidsime klientidega siiski teineteist. Õnneks olid heasüdamlikud vanainimesed. Kuulsin neilt, et nad olid silmas pidanud mingit koobast, kust pääseb maa-alustesse garaažidesse. No teinekord siis tean. Pärast tänasin neid leplikkuse eest ja härra ütles, et kui mees-taksojuht oleks olnud, siis ta nii leplik poleks.
Siis tuli ühes soomalased viia Vabaduse platsilt Viru keskusse, lühikese sõidu põhjuseks toodi, et libe on. Libe on tõesti. Väikestel tänavatel eriti. Avastasin nipi, et kui ikka selle abs-iga pidama ei saa, siis rattad järsult risti. See toimib muidugi väga väiksel kiirusel, maanteel lõpeks ilmselt väga halvasti.
Tööd oli, aga mitte midagi väga värvikat, normaalsed inimesed ajasid oma normaalseid asju. Avastasin, et gps-il on võime taandareneda. Varem ta teadis näiteks, et Madara tänavalt ei saa Endlasse sõita, aga nüüd enam ei teadnud. Läheb aina lollimaks, hästi see ei lõpe.
Hilisõhtul oli sebimine päris tihe. Ei olnud hool ja hoobil vahet. Vahepeal otsustasin südame kõvaks teha ja Ahtri bensukasse pissile ja kohvile minna, aga ei saanud, sealtsamast tanklast ronisid mingid noormehed peale. Tundsid huvi taksojuhi ameti eripärade vastu, küsisid ka palga kohta. Ma väga ei viitsind neile südant puistata, siis ta küsis, et kas alla 1000, ja mul ei jäanud muud üle kui noogutada. Ja siis poiss ütles, et kõik, mis on alla 1000, on ikka väga vähe. Ja tal on õigus. 1000 eest saaks probleemideta maksta arved, süüa ka muud kui kartulit ja kui väga vaja, siis vahel ka allahindlusest midagi osta. Mingist luksusest ja raiskamisest ei saaks 1000 puhul kindlasti rääkida. Kahjuks ei saa sellest aru meie riigiisad ja tööandjad, kes on veendunud, et 280 euri on täiesti piisav inimesele, kes teeb täisajaga tööd, äraelamiseks.
Aga mõnedel inimestel on sootuks teised probleemid. Ühed järjekordsed moskvalased sõitsid kellegile külla ja tee peal arutasid, kust saada naaritsakasukat, kusjuures naarits peaks olema kindlasti naturaalne hall, mitte värvitud. Seda kuulates meenus Ellotška Štšukina ja tema tsintšilja, mis oli tegelikult Tuula obalstis lastud vene jänes (vt 12 tooli, Ilf & Pertof). Minu arust on naartis selline pruun loomake, aga ju nad on siis kasvatuste jaoks ka halle aretanud, või siis peab ootama, kuni mõni vanadusest halliks läheb.
Pärast ikka läksin veel bensukasse, sest tualetikülastust ei saanud enam edasi lükata. Seal oli nagu taksojuhtide ja politseinike kokkutulek, kõik tšillisid soojas, sõid ja jõid kohvi. Taksojuhid arutasid, et tööd ikka on vähe, võiks rohkem olla. No muidugi on vähe, kui sa seal burksi järad. Mul oli tööd küll ja veel.
Õnneks oli peale kõrtsidevaheliste trippide ka pikemaid sõite. Üks neist viis paneelrajooni, kust tuli peale väga lõbus noorpaar ja tahtis klubisse minna. Õigemini poiss tahtis, tüdruk vist mitte. Poiss oli väga jutukas, palus mul ära arvata, miks nad ei saa kahekesi kodus olla, vaid peavad välja minema. Sain aru küll, et oodatud vastus oli seotud rohke seksiga, aga kiuste ütlesin, et juu teil siis pole palju ühist. Kiideti mu mütsi jälle, ja nõuti allahindlust, kuigi polnud ühtegi vastavasisulist kaarti, sest sekspesu peale läheb niipalju raha. Aga mille eest mina siis sekspesu ostan, küsisin. Tüdruk oli selle argumendiga väga päri. Sõit oli päris pikk, tuli veel kedagi peale võtta, oodata, nii et lõpuks sain ilma soodustusteta päris kena kopika kätte.

Järgmisena paisati mind töörindele sellistel halbadel päevadel nagu pühapäev ja esmaspäev. Pühapäev oli tõepoolest jube. Mitte ühtegi kaardimakset ei tulnud, seega jäin kogu päeva rendi jälle võlgu. Cashi ikka natuke tuli, aga oleks võinud rohkem olla.
Kõigepealt tuli viia ema ja tütar, üsna vanad inimesed, Nõmme kandist linna. Olid käinud sünnipäeval. Ema oli üsna põdur, aga vaimselt terane. Rääkis, et jube külm oli seal sünnipäeval. Miks sa ei öelnud, küsis tütar. No keegi ei teinud jutus nii pikka pausi, et oleks saanud öelda, vastas ema. Ja et ta tahtis ikka hoolega kuulata, mis räägitakse, kuna tavaliselt on ta üksi ja keegi ei räägi midagi.
Kesklinna kaubakeskuse juures passides arvasin jälle kliente ära ta tõepoolest, kui mingitel hetkedel, kui mõttesegajaid pole, panen ikka uskumatult täppi. Kas peaks äkki selgeltnägijate tuleproovi ennast üles andma? Tegelikult on see vist kinni kehakeeles, inimesed, kel on mõte taksoga sõitma tulla, liiguvad ja astuvad kuidagi teistmoodi, kui teised. Oleks hea, kui selgeltnägemine tekiks ka selles osas, et kuhu sõita ja kus peatuda, et rohkem kliente saada.
Kuna kõigil kellaaegdel ja igas piirkonnas oli liikumine väga vaevaline, võtsin aega mõningateks eneseületamisteks. Üks koht, mida ma olen kartnud, on see taksojuhtide lemmikkoht, Hollywoodi ja korstnapühkija juures. Ühekorra ajasid seal mafiosnikud mind suisa taga, ja sellest on ka hoiatavaid jutte räägitud, aga samas kõik taksod seal on. Võtsin siis südame rindu ja läksin kohale, jäin mingisse suva kohta seisma, panin auto lukku ja läksin ühe teise juhi käest küsima, et mis süsteem seal on. Ta oli lahke seletama. Mingit järjekorda seal ei ole, võid seista kuhu tahad, tuleb ainult vaadata, et peatumise keelu märgi all politseiga probleeme ei tekiks. Ainuke koht, kus seista ei tohi, on ametlik taksopeatus, siis tulevad venelased ja torkavad kummid läbi. Iseenese tähelepanekutest lisan sinna ka Müürivahe ja Vana-Posti tänava, viimasest algaski tookord minu tagaajamine ja Müürivahes olen ka mingeid kahtlasi tegevusi märganud. Harju tn jälle võib olla, aga mitte päris otsas, see on venelaste koht. Ühesõnaga, tegelikult pole midagi hullu seal. Ainuke asi, et tavaliselt on seal palju autosid ja see on puhas juhus, keda siis valitakse. Natuke sõltub vist ka asukohast, samas mitte eriti palju, sest inimesi tuleb igast küljest ja tavaliselt võtavad nad lähima, mis teele jääb. Nüüd, kus mul on mingit sorti vanalinna luba, olen passinud ka Vene tn otsas vastu Virut. Nädalavahetuse ööseti sealt ikka tuleb kliente, aga muul ajal mitte. Üldiselt on nii, et kui leiad mõne hea koha, kus passida, kus rahvast liigub ja võiks nagu sõitjaid olla, siis kui inimesed ei ole harjunud selles kohas taksosid leidma, siis sealt ikkagi klienti ei tule. Sõitasoovjad lihtsalt lähevad kuskilt teist kaudu sinna, kus nad on harjunud taksosid kohtama. Seega sellised iseleitud head kohad oleks kasulik mitte ainult enda teada hoida, vaid neid kuidagi teiste taksodega jagada, nö sisse süüa. Kuidas seda teha, ma ei tea.
Teine eneseületamine oli tellimus Ravi tn haiglasse. Ma pole siiamaani aru saanud, kuidas seal mis korpusele ligineda. Pole väga vaja olnud ka. Aga nüüd ei jäänud muud üle. Tellimus oli silmakliiniku juurde estakaadile. Õnneks oli seal plaan, kus miski asub. Tõkkepuu, mis mus enne õõva tekitas, oli tegelikult samasugune nagu lennujaamas ja igal pool, et võtad pileti ja väljasõites söödad selle masinasse tagasi ja kui on alla 15 min, siis midagi maksta ei tule. Sõitsin siis selle silmakliinikule kõige lähemale, kuhu sain, ja peatusin mingi asja otsas, mis nende lume ja muude hunnikute vahel kõige rohkem estakaadi meenutas. Seisan ja seisan ja tundub, et vist on vale koht, sest kedagi ei paista, samas ei osanud enam rohkem kuskile mujale ka otsima minna. Varsti helistaski dispetšer ja sõimas. Tuli välja, et sellele kohale tulnuks läheneda hoopis Juhkentali tänava poolt, see on koht, kust ka kiirabid sisse sõidavad, aga tellimuses seda kirjas ei olnud. Tavaliselt on, kui minna tuleb muule tänavale, kui aadressis kirjas, aga mitte alati. Otsisin selle siis üles ja jätsin igaveseks meelde.
Klientideks oli vanapaar, mees ilmselt just haiglast välja kirjutatud, voolikud küljes ja liikus vaevaliselt. Paluti veel ekstra, et kas ma ikka aitan teda liftini ka, mida ma mõistagi lubasin teha ja tegingi. Vanamees tahtis kogu aeg teed juhatada ja üldse juttu ajada, aga kuna tal ilmselt haiguse tõttu ei tahtnud sõnad hästi välja tulla ja vene keeles käis see kõik ka, siis ma ei saanud hästi aru. Ja mutt tagapingilt muudkui sõimas vanameest, et ole vait, küll taksojuhti teab, kuhu sõita. Sõitsin gps-u järgi, nii et teadsingi.
Õhtu lõpetus oli väga masendav. Tean, et pühapäeval on liikumist kuskil 1ni, kauem pole mõtet olla. Just kesköö paiku sain tellimuste järjekorras esimeseks ja mõtlesin, et tore, veel 1 töö ja koju magama. Ja siis ma ootan ja ootan ja ei tulnudki seda tellimust. Täitsa pekkis, 2h kesklinnas mitte ühtegi tellimust, see on ilmselt mingitsorti rekord. Ja kui oled järjekorras esimene, siis ei raatsi ära ka minna, mõtled, et nüüd kohe kindlasti tuleb, ja nii see aeg läheb, minutitest saavad tunnid. Oleks ma kasvõi teine olnud, oleksin poole tunniga aru saanud, et kõik on hangunud ja uttu tõmmanud. 

Aga esmaspäevane päev oli üllatavalt tore. Endal oli kuidagi hea tuju. Hommikul olid kohustuslikud tiirud lennujaama ja sadamasse. Jälle tekkis kiusatus sinna jääda, sest lennukeid oli tulemas mitmeid ja autosid kohapeal vähe. Üldselt talvel vist ei saa seda lennugraafikut üldse vaadata, maanduvad, kuidas juhtub, hea kui kokku ei põrka. Kuskil on ikka halb ilm. Seekord siis nii Venemaal kui põhjamaades. Ootasin küll tunnikese vist kokku, aga väga vale valik see polnud, sest sain hea pika töö. Toreda soomlase Jälgimäele. See on seal Laagri lõpus, kus on igast laod ja logistikafirmad ja muu taoline stuff.
Siis tuli Perenaise korraldusel minna akukeskusse, et lahendada probleeme meie auto akuga. Enne mind oli üks bmw, mis tuli aku vahetamiseks praktiliselt pulkadeks võtta. Ooteaeg kasutasin kohaliku söögitoa külastamiseks, Mäealuse tn, väga suurepärane restoran, 3 euri eest sai lausa mitu asja ja kõik olid söödavad. Akukeskuses olid toredad mehed, viskasid nalja, küsisid igasugu asju ja avasid mulle aku hingeelu tagamaid. Kokkuvõttes on vist nii, et tulebki vähemalt korra kuus akut lihtsalt laadida, sest käivitusi on taksos palju, iga käivitus kulutab, + kogu see elektroonika. Isegi kui maksimaalse suurusega aku panna, siis sellise koormusega ei jõua ta ikkagi ära laadida nende peamiselt lühikeste otstega, mis meil on. Mis tähendab, et see aeg, kui laaditakse, ca 8 tundi, tekib küsimus, kes maksab selle aja eest autorenti. No igatahes mitte mina, see on ülemuste probleem.
Siis sain tellimuse Mustamäe supermarketist Lasnamäe sama keti omasse. Tegin kliendile natuke lõbustusparki ka, ei saanud jälle ühel väiksel teejupil enne ristmikku pidama ja keerasin rattad risti, aga hoog oli vist nats liiga suur, võtsin uhke kaare haljasalale. Õnneks polnud ees ühtegi posti. Ega ristmikul autosid ka polnud, aga kui oleksn otse pannud, siis vastu vastasseina. Seega selle libedaga neil kõrvalteedel tõesti mitte üle 10km/h enne ristmikku.
Kesklinnast juurest sain peale lonkava vanahärra, kes sõitis süva-Viimsisse. Tema enda auto oli keset ristmikku katki läinud. 3 aastat vana Golf, lihtsalt lambist ütlesid sidur ja pidur korraga üles. Mis kinnitab mu veendumust sellest, et vanad autod on ikka paremad. Aga õnneks oli keegi võõras, juhuslik inimene ta sleppi võtnud ja töökotta vedanud. Vedas, usun et nii häid inimesi pole palju.
Siis telliti Lasnamäe centrumi juurde, kust tulid peale vanaema ja lapselaps, kes olid Jyskist uue mööbli ostnud, toppisid selle kõik mulle pagasnikusse ja sõitsid Maardusse.
Just, kui mõtlesin, kuhu minna, et äkki Pelgulinna, siis saingi sinna tellimuse. Noored väljakad tahtsid minna F-hoonest ooperisse. Küsisin, et kas nad laulavad seal ooperis või on publik. Üks noormees jõudis juba peaaegu nende cv-d mulle ette lugeda, aga enne jõudsin öelda, et küsin, sest tahan teada, kas eesmärgiks on esi- või tagauks. Kuna üks neist tegi seal vist kostüüme või midagi, siis tagauks.
Siis telliti Grand Hotell Tallinna, siis ma nuputasin, et kas see on sama mis Meriton Spa & Conference, ja õnneks oligi, lihtsalt heal lapsel mitu nime, või siis õigemini vana nimi, nagu tütar, kes seal töötab, ütles. Hotellist sõitis daam Koplisse, temaga me kirusime bemme, kes ei näita suunda, ja siis härra sõitis pärast Männikule (mida ta esialgu nimetas Sakuks, mis tekitas minus hetkelise segaduse, aga kuna linna põhisooned on mul nüüd selged, siis hakkasin ikka õiges suunas uhama).
Järgmiseks tellimuseks pidin jälle last tüütama, seekord poega, nimelt telliti raudteetranspordifirmasse ja helistasin talle, kuna ta ka töötab seal, ja täpsustasin, kuidas sinna ligi pääseb. Aga see oli suht lihtne. Auto peale ronisid auravad sakslased, aknad läksid kole uduseks. Rääkisid autodest, täpsemalt audidest ja evodest, ja kirusid kedagi, kes on täielik idioot. Enam mõistmiseks mu saksa keelest ei piisanud.
Siis olin jälle kesklinnas kl 9 paiku õhtu, ja mul oli olemas taktikaline plaan kõigepealt passida Estonia kontserdisaali juures, kus pidi lõppema Pesnjarõ kontsert, ja siis minna Tondile, kuhu tulevad tavaliselt poole 10 paiku paar firmatellimust. Aga mu taktika ei töötanud. Bändi juba pakiti bussi, aga ühtegi inimest kontserdilt ei väljunud. Sinna sõitis ka üks tuttav, kes esialgu tuli mult küsima, et kuidas seal parkimisega on, aga siis tundis mu ära ja lobisesime tükk aega. Selline elukunstnik, oli ülikoolis, kus ma käisin, mingi laborant või midagi. Päris lõbus oli, ja paratamatu passimise kellaaeg sai sisustatud. Tal oli muidu plaan minna ilma piletita kontserdile, aga jäi vähe hiljaks. Lõpuks ta läks ikka sisse elu uurima ja selgus, et kontserdipublik oli lahkunud ilmselt mingi pool minutit enne, kui mina sinna jõudsin. Ei toiminud ka Tondi strateegia, sest süsteemist nägin, et paar autot juba passisisd seal Tondil ja ilmselt ootasid ka neid tellimusi.
Siis sain tellimuse Francesco Sibio restorani, ja jälle oli see Estonia pst Solarise aadressi järgi, kuigi asub Rävala pool. Õnneks ma teadsin seda, kuna olin enne seal Solarise taga passinud. Aga kui poleks teadnud, oleks jälle valesse kohta sõitnud ja dispetšerilt sõimata saanud.
Peale tulid sealt 2 vene ärimeest, keda oli lõbustama pandud üks eesti tüdruk (tööalaselt siis, ma ei mõtle maailma vanimat ametit). Tüdrukule see kõik ilmselgelt ei meeldinud, kuigi ta püüdis viisakas olla. Mehed kurtsid tee peal, et kogu see vein tekitab kindlasti õudse pohmelli, oleks võinud parem viina juua, ja tüdruk üritas neile selgeks teha, et vaatamata oodatavale pohmakale tuleb neil olla hommikul varakult kohtumistel. Lõpuks pidi veel tüdruk arve ka maksma, sest mehed ei leidnud raha. Kuludesse ta seda vist kanda ei saa, sest tšekki ta ei võtnud. Ei ole ikka selline amet ka midagi asi.
Siis mõtlesin, mida teha, sest kesklinna liikumine oli aeglane. Mõtlesin lennujaamast, vahetasin veel meie firma teise autoga infot, et kas ja kuidas lennukid liiguvad, ja siis mõtlesin veel ka, et äkki minna hoopis Kalamajja või Pelgulinna, aga siis sain tellimuse 2in1 - üks daam Pelgulinnast sõitis lennujaama kellegile vastu ja siis läbi linna koju tagasi. Jälle hea pikk ots. Oli vist mingi rahvusvahelise firma rida, et nad olid nagu kolleegid eri maadest, ja lennukilt tulija viidi külaliskorterisse kesklinnas, mis kirjelduse järgi oma hiiglasliku mullivannist avaneva vaatega linnale tundus päris isuäratav. Nad rääkisid ka tööst, muuhulgas product managemendist, ja siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, misasi see on. Et kui ma tulen nt poest ja mul on kotitäis produkte, ja kui ma hakkan neid siis manageerima, et osad külmikusse ja osad kappi jne, et kas see võiks ka olla product management. Mõtlesin sellele teemale nii sügavalt, et oleksin peaaegu punase tulega ristmikule sõitnud.
Siis läksin veel korra linna, aga otsustasin kohe ära, et kaua ei ole, kui ei vea, siis nii kui mõte tuleb ära minna, nii lähengi. Natuke aega olin Vene tänaval, vaatasin jälle stripiklubi sisseviskajat, kes ukse peal suitsetas, ja mõtlesin, et mille eest talle küll palka makstakse, ma ei ole veel näinud, et ta kedagi kinni oleks saanud. Aga nagu olen kuulnud, stripikates on vist sellised hinnad, et iga klient kulutab seal tuhandeid, juba jookide hinnad algavad mitmesajast, et ilmselt on siis mõtet pidada abitööjõudu,  kui nad ka kuus paar klienti toovad.
Hollywoodi juures oli suhtkoht tühjus nii taksode kui inimeste poolest. See koht mulle ikkagi väga ei meeldi, seal on kuidagi halb aura. Maffia, väga purjus inimesed, kole korstnapühkija ja karmid mälestused sellest, kuidas ma seal uusaastaööl vastu posti sõitsin. No muidugi minu arust oleks kõige parema auraga koht seista üksi keset metsa, aga paraku seda tööd ei saa nii teha, nii et sellest tuleb üle olla.
Kuna midagi linnas ilmselgelt ei toimunud ja igal pool mujal veelgi vähem, lõpetasin selleks korraks  normaalsel kellaajal, vist isegi enne 1te.

Näljarott

Rahvahulgad nõuavad tungivalt, et teeksin sagedamini ja operatiivsemalt sissekandeid. Püüan anda oma parima. Paraku alati ei ole aega, ja kiirustamisega kannatab kvaliteet.

Neljapäev algas ootamatu passimisega. Hiilisin Järve, Tondi ja Mustmäe puutepunktis, aga tavapäraseid lennujaamasõitjaid ei olnud mitte kuskil. Lõpuks sain siiski ühe nooremapoolse härra Järvelt sadamasse vedada ja siis ahvikiirusel sihtpunkti tagasi, sest olin lubanud ühed tuttavad kl 7st ka sadamasse viia. Jõudsin isegi umbes täpselt, õnneks polnud teel mingeid takistusi, nt föönidega mehi (kiireusemõõtjaid siis).
Edasi jäin keerlema erinevate Monopoolse Sideettevõtte kontorite vahele, sekka mõni põige Suurde Elektrifirmasse ja leivakombinaati. Ei tea, mis see sideettevõte nii popp oli see päev, võibolla oli see seotud mingi telesaadete edastamise häirega, millest jutt käis uudistes jne, samas kõik need sõitvad daamid ei paistnud olevat eriti paanikas, nagu kriisi puhul oodata võiks.
Lõpuks sain sellest ringist välja (ega see paha ei olnud ju iseenesest, aga ära tüütas) ja jõudsin kesklinna, kust tuli viia restorani sööma mingid kontoriinimesed. Jutt käis söögikohtadest. Meessoost kontorirott jutustas, kuidas ta oli eile kuskil söömas käinud, ja nais-rott küsis, et kas see pole mitte udukallis koht. Oh ei ole, arve oli ainult 300€, vastas isarott. Emarott sellepeale nentis, et tema käib küll odavamates kohtades söömas, aga isarott ei uskunud, kuna tema arvates ei ole odavamaid kohti olemas.
Aga mina nälgisin, sest polnud lihtsalt raha sööma minna, ja kõik olid maksnud kaardidega. Mis on muidu hea, saab jälle natuke päevarenti maksta, aga kõht oli ikka tühi.
Korra sattusin Kadriorgu ja mõtlesin, et lähen vaatan, mis Kumu juures toimub. Üllatuslikult oli seal tõeline taksode tunglemine keset päeva, oli peatuses ootajaid kui ka neid, kes tõid sinna kliente. Üks jäi isegi lumme kinni, sest tema jaoks ei jagunud enam tee peal ruumi. Käisin Kumus sees vetsus ja seal toimus tavapäraselt mingi vastuvõtt. Üritusel osalesid ka mõned kuulsused, nimesid ei hakka nimetama, aga näiteks vanema põlve meesnäitleja, kes on muuhulgas kehastanud hurmurit, ning presidendiproua. Toimuv tundus äärmiselt mõtekas ja läbimõeldud. Inimesed sõid küpsist ja jõid kohvi ja mitu telekanalit filmisid seda kõike.
Lisaks näljale hakkas tekkima ka mõte uinakust, aga paraku see ei õnnestunud. Sain tellimuse ühte hotelli, kust tuli vedada üks sakslane Valgesse Majja Tartu maanteel. Sinna oli mul väljakutse ka kusagil töötamise algusaegadel ja see on päris tricky koht. Seal on 3 korpust, ja nendeni pääseb eri tänavatelt. Kui valesti lähed, siis pead ilge ringi tegema, sest ümberringi on kõik puha ühesuunalised tänavad. Vaaatamata varasematele kogemustele õnnestus mul ka seekord valele poole maanduda. Panin taksomeetri kinni, vabandasin ette ja taha ja asusin ringile, et jõuda õigele poolele. Õnneks polnud sakslasel kiire ja ta oli ka leplik ning arusaaja. Andis pärast isegi natuke jotsi.
Kesklinnas peatuses passides veetsin aega sellega, et püüdsin ära arvata, kes võiks potentsiaalne klient olla. Kusjuures arvamine läks päris edukalt. Lähenes üks hallipäine proua, ja kohe tundus kliendina. Aga siis hakkasin üle mõtlema, et ega ikka ei ole, on äkki hoopis kesklinnas elav vaene eesti kunstnik. Aga ei olnud, esialgne impulss oli õige, tädi istus peale ja osutus välismaalaseks (mis maalane, aru ei saanud). See oli küll õige, et ta elas suhtkoht kesklinnas. Lõpuks ometi sain cashi, aga kellaaeg oli juba selline, et polnud mõtet söömise peale aega raisata.
Taas peatusest maabus autosse järgmine vanem proua, soome päritolu, kes rääkis lakkamatult. Ega ma kõigest aru ei saanud, aga üldjoontes tekkis mingi pilt, kuna teksti oli palju. Kõigepealt ta ütles, et see uus Eckerö laev pole üldse nii  ilus, nagu kiidetakse, et tema on sisekujundaja ja oskab selliseid asju hinnata. Siis rääkis jalanõudest, et oli ostnud ühed ja teised, aga ühed lagunesid kohe ära ja teised hõõrusid jne. Jahus midagi mingitest saabastest, ma ei saanud aru, miks. Lõpuks tuli välja, et ta tahtis need saapad mulle anda, kuna need ei ole jalas head ja muidu ta viskaks need lihtsalt ära. Et kui mulle jalga ei lähe, viigu ma emale. Olin väga üllatunud, ja lõppkokkuvõttes saingi saapad. No raha maksis ta sõidu eest ikka ka, ei olnud nii et tasus arve saabastes. Helistasin siis emale, et kas tal on neid vaja, ema arvas, et ilmselt see number jääb kitsaks. Peangi nüüd siis mõtlema, mis nendega teha. Kui keegi tahab ära osta, siis asume läbirääkimisele. 40 nr, soojad, madalad.

Aga nüüd pean lippama, tsau pakaa! Järgmne kord jätkan.

Häda ja viletsus

Kunagi ammu, pärast uut aastat, oli kaks suht igavat tööpäeva, millest ma ei jõudnud operatiivselt kirjutada. Siis olin nädal aega koolis. Ja nii edasi. Aga katsugem siis põhimõttel parem hilja kui mitte kunagi.

Neljapäeval, 3. jaanuaril sattusin esimeks sihuksesse kohta, mille olemasolu ma enne ei teadnud. Nimelt Seebi tänavale, mis asub Tondi kasarmute taga, raudtee ääres. Seal on päris palju suuri maju, kus elab üsna mitu inimest, aga meie, tavakodanikud, ei tea sellest midagi. Kliendiks oli tikk-kontsadel preili, kes sõitis vist lennujaama. Üldiselt ongi nii tööpäevade hommikutel, et minnakse kl 6ks lennujaama, kl 7ks sadamasse, ühesõnaga, liikumine algab kuskil 5st, enne pole mõtet tööle minna. Võiks arvata, et on ka hommikusi tööleminejaid, aga üllataval kombel juba peale 7t hangub igasugune liikumine ja vaikus kestab kusagil 10-11ni, kui hakatakse taksoga tööasju ajama ja tööajast omi asju. Laup-pühap tasub hommikul minna siiski kl 4ks, sest siis on liikvel veel pidulisi.
Meil tehtigi nüüd graafik nii ümber, nagu ma tahtsin, kl 4st on algus, nii päeval kui öösel. Enne oli 6st, see tähendab, et siis oli mingi tunnike tööd ja pärast saabus suhteline vaikus. Samuti vahetuse lõpp hommikul kl 6 oli halb, sest kui öösel lõpetatakse sõit kuskil kl 2 ja võib magama minna, siis sa tegelikult kaotad varahommikuse tunnikese-kaks, sest sa ei hakka ju selle pärast enam uuesti sõitu minema. Samuti päeval on vaikne aeg keskpäeval, kusagil 4st hakkab jälle tihedam liikumine. Selle graafikuga saab aega ratsionaalsemalt kasutada. Uneajaga on küll veel natuke harjumata, kui ma olin juba ära õppinud õhtul 10st magama minema, et 6ks tööle jõuda, siis kl 8 uinumine nõuab veel veidi harjutamist.
Tol päeval sattusin sellel hommikuse vaikuse ajal Järvele ja lihtsalt tukkusin autos mingi aja. Üldse oli suht kehv päev. Kui lõpuks tellimuse sain, siis kulges see majast, mida pole majja, mis on vales kohas (gps järgi).
Ühe vene pere viisin hotellist lennujaama, nemad arutasid tee peal, et kas on kasulikum käia Eestis rongiga või lennukiga, mingile järeldusele nad ei jõudnudki, aga kõnelus ise näitas, et neil on plaanis naasta. Järelikult meeldis. Väga korralikud inimesed olid, neil oli oma kolme koti kohta lausa nimekiri, mille järgi nad kontrollisid, et kas hotelli portjee ikka kõik pagasi pagasnikusse pani.
Kuna oli selline aeg, et pidi maanduma hulk lennukeid järjest, ja kuna lennujaama taksoreas oli suhteliselt vähe autosid, jäin sinna. Kui olin ennast sappa võtnud ja läksin tablood vaatma, siis selgus, et osad lennukid on juba varem ära tulnud ja osad hilinevad. Ikkagi jäin sinna, olin nagunii seinapoolses reas ja polekski eriti sealt välja saanud, lootuses et mõni hilinev lennuk ikka maandub. Passisin seal oma 2 tundi kokkuvõttes, see on väga halb.
Lõpuks sain peale kaks vene prouat, kelle käest kuulsin, et Moskva lennukid hilinesid, kuna seal oli kõva lumesadu. Veel kuulsin neilt, et Venemaal on nääridest nende jõuludeni kanikulõ - ehk siis keegi tööl ei käi. Sellepärast neil ongi siis võimalik siin niimoodi chillida.


Reede hakkas vahetus kl 16, läksin Mustamäele. Mustamäe on üldiselt suht hea koht, aga antud hetkel oli seal ka üpris vaikne. Passisin Kaja juures peatuses, tegin suitsu, lähenesid kaks parmu-Ellat, koperdades üle Vilde tee. Üks Ella kukkus lompi, ajas ennast püsti ja kakerdas edasi. Teine Ella tuli muga lobisema. Eks ma sain aru küll, et eesmärk oli suitsu pommida, aga kuna muud teha polnud, siis kuulasin vähe aega tema juttu. Kõigepealt ta kirus tükk aega seda teist Ellat, et vaat kus on ikka loll, näe, kukkus lompi. Siis rääkis, et tema töötab Balta turul kastide tõstjana, ja et tema tütar töötab Soomes, aga ei saa kunagi palka (küll ma olen seda juttu palju kuulnud). Aga tütar oli talle ikkagi vägevad tossud kinkinud. Tossud olid tõesti uhked, platvormtallaga, nendega läheb igast lombist läbi, mitte nagu see teine loll Ella.
Siis viisin ühe arstionu ühest haigemajast kohtingule. Kõigepealt sõitsime kuskile Tondile neiule järgi ja siis ühte peenesse vanalinna hotelli restorani. Nii onu kui preili olid väga soliidsed, vestlus oli neil igati sotsaalselt küps, aga elektrit seal küll ei olnud. Pakun, et äkki netikohting.
Kesklinnas oli just selline aeg, et tööd on, aga seda tuleb otsida. Avastasin ühe koha Solarise juures, seal ei ole tegelikult üldse taksopeatust ja ega seal seista ei tohi, aga selles konkreetses kohas ma nagu kedagi otseselt ei seganud ja tundus, et seal oli päris hea koht. Sain peale ühed venelased, kes sõitsid Laagrisse, õnnelik abielupaar vist, või armukesed, ei tea. Mees ütles, et Saagi tänavale, ma igaks juhuks täpsusasin, et ega mitte Sae, sest selline tänav on ka Laagris ja mine tea, kuidas see venelane neid sõnu käänab. Aga oli ikka tõesti Saagi. Sinna pole ka enne sattunud.
Kõht oli jube tühi, mõtlesin et söön seal kristlaste putkas, mis on Pääsküla bussipeatuse ja Statoili juures. Kristlaste putkaks ma nimetan seda sellepärast, et ühekorra ma küsisin seal, et kas nad sigarette ka müüvad, ja siis nad vastasid, et ei, usk ei luba. Kartulipüree ja mingid kotletid meenutasid isegi natuke päris toitu, aga leiva peale olid nad vist diislit valanud, selline lõhn ja maitse oli.
Laagrisse ühtegi tööd ei tulnud ja läksin tagasi Solarise juurde, seal Nokias pidi just mingi muusikal lõppema. Aga sealt ei saanud ma kedagi peale. Ei tea millest see ürituste puhul sõltub, et kas tagasi sõidetakse taksoga või mitte. Mõnikord on hirmus nõudlus taksode järele, nii et keegi ei jõua neid ära vedada, ja teinekord jällegi ei taha keegi sõita.
Ega ma neid mängureegleid ikka veel hästi ei tunna. Et kust klubidest ja kõrtsidest millal kliente tuleb, ja mis taksod seal siis tohivad neid püüda, ja kus nad täpselt seisma peavad ja mis järjekorras. Igal pool on mingid sellised kirjutamata seadused. Nii tilkhaaval seda infot koguneb, aga üpris vaevaliselt.
Siis oli selline hetk, et läksin sadamasse. Üldiselt ma seal eriti ei armasta käia, aga muud tööd eriti polnud ja seal oli nõudlust - teised juhid, kes seal on, ikka saadavad suurele  ringile sõnumeid, kui sinna veel taksosid vaja on. Sellega ka alati ei tea, vahel tuleb laevalt palju rahvast, vahel vähe ja puha jalakäijad.
Minule tuli üks isa väikse tütrega. Venelased, aga mitte kohalikud, vist soomes elavad. Tahtsid minna kellegile külla, mees näitas mulle telefonist aadressi. Küsisn, kas tal on umbmäärastki ettekujutust, kus see asub. Ei olnud. Õnneks gps teadis seda küla - Ilmandu, kusagil Harku vallas. Vähe sellest, gps teadis isegi tänavat ja majanumbrit. Rõõmustasin juba, et kõik korras. Kulgesime siis sinna sujuvalt kohale, sõitsime õigele tänavale, mis meenutas rohkem küll metsateed, muudkui aga sõitsime, ja mingil hetkel ütles gps, et nüüd oleme kohal. Prijehali, ütlesin kliendile. Aga ümberringi oli mets, väga ilusad kuused ja männid, aga ühtegi maja ega mingit teed, mis võiks majani viia, seal küll ei olnud. Klient helstas siis oma sõbrale. Sõber selgitas mulle, et kuidas te siis ei leia, maja on ju mäe otsas, ja meri paistab, ja küünlad põlevad. Kuna oli kottpime, siis ma merd ei näinud, ja kõik majad seal olid mingi künka otsas, ja küünlad olid ka kõigil akna peal, sest oli ju pühade aeg. Keerutasime seal tükk aega ringi, see krdi tänav oli veel ühesuunalne ka, tegime mingeid ringe, vahepeal sõitsime vastassuunas ja sattusime järgmisse külla, aga ei leidnudki seda maja. Siis kui me olime jõudnud algsele ristmikule, siis klent helistas uuesti ja see sõber tuli ise autoga vastu ja viis nad kohale. Ja muidugi noris muga, et kuidas ma siis ei leia. Aga mida sa seal leiad, kui on täiesti pime ja mingeid viitu ega majanumbreid ei ole. Taksomeetri ma panin juba siis kinni, kui esialgu gps ütles, et kohal, aga kuna see oli üldse pikk sõit, siis sain ikka normaalselt oma 20 kätte.
Ja õnneks sain veel tagasiteele ka kliendi, kes tuli kuskilt Tabasalust napsutamast ja läks linna edasi jooma vaatamata naise pahameelele. Tahtis minna Bambasse, see on mingi imelik koht Mustamäel, kus on piljard ja saun, selline nats kahtlane koht, samas käivad seal vahel ka normaalsed inimesed. Mul ei tulnud hoobist meelde, millises tagahoovis see täpselt asub, ja siis ma küsisin, et kas ta tahab mulle teed juhtada. See oli jälle sedasorti mees, kes arvas, et kui ma üldse midagi tema käest küsin ja olen veel naine ka, siis järelikult ei oska ma üldse autoga sõita. Siis ta ütles mulle enne iga ristmikku, et võta nüüd hoogu maha, ja enne iga annateed märki, et anna nüüd teed, ja enne iga pööret, et näita nüüd suunda. Selline käitumine ajab tegelikult vihale, aga püüan ennast treenida, et seda huumorina võtta.
Üsna hilised öötunnid kesklinnas olid küllalt rahvarohked, aga ka taksosid oli palju liikvel, ja eks neid pidutsejaid oli ka tavalisest vähem, sest pühad olid kõik läbi võtnud. Keerutasin kesklinnas ja passisin vanalinnas ja tegin elu kohta tähelepanekuid. Üks oli see, et on tekkinud uus klass inimesi - nutitelefonidega pudelikorjajad. Ei teagi, mida sellest järeldada, et kas nutitelefonist on saanud tarbeese nagu tikutoos või taskurätt (hinna järgi küll seda ei oletaks), või peaks sellest mingeid kaugemaleulatuvaid järeldusi tegema.
Teine oli see, et osad kõrtsid on tekitanud oma klientidele, kes tahavad väljas suitsu tegemas käia, pleedid. See on neist kena, suitsetajatele väga mugav lahendus. Aga välja näevad nad natuke totakad, nagu kamp teletupse või pingviine, kes taaruvad kõrtsi ukse taga ja ajavad suitsu välja.
Tükk aega seisis mu takso kõrval üks soome kutt. Kõigepealt ta huilgas nagu hunt tükk aega. Siis istus maha. Siis tõusis püsti ja huilgas jälle. Eks loodusrahva esindajale ole see linnaelu raske ja segadusseajav. Siis lõpuks istus korra taksosse. See tekitas mus veidi õõva, mitte et ta ohtlik oleks olnud, aga täiesti ebaadekvaatne. Õnneks sai ta sellst ise ka aru, pobises midagi taolist, et "mitte veel", ja läks välja tagasi. Ja ulgus jälle kuu poole.
Lõpuks tulid ka normaalsed kliendid, kui nii võib öelda. Ühest neist kõrtsidest, mille ukse taga taarusid pingviinid, väljustid kolm meest ja üks väga kõikuv naine, keda püsti hoiti. Sõit oli neil lühike, aga meeleolukas. Ühte Narva mnt alguse majja. Ma sain aru, et seal elas see kõikuv daam. Aga ta keeldus autost välja minemast. Nõudis, et üks meestest tuleks taga kaasa. Aga keegi ei tahtnud minna. Siis lõpuks üks läks välja ja ulatas daamile käe. Aga sellest oli daamile vähe, daam räuskas edasi ja nõudis, et ka teine mees teda saatma tuleks. Siis esimene mees tuli teiselt poolt autosse tagasi ja teine mees väljus, aga see kavalus ei aidanud, naine keeldus ikka väljumast. Siis sosistas mulle esiistmel istuv mees, et sõidame ühe paraadna edasi, äkki ta siis arvab, et on kuskile uude kohta jõutud ja läheb välja. Ja see trikk toimis. Kaks meest jäid siiski daami uksest sisse toimetama, üks sõitis edasi kuskile Kadriorgu.

Hakkavad juba tekkima mingid kutsehaiguse sümptomid. Pedaalijalg hakkab valutama ja sureb ära pikematel otstel. Kui on pausid, katsun küll liigutada, aga see aitab ajutiselt. Üldiselt mul on muid jalaprobleeme enne ka olnud. Peaks mingi kiropraktiku või muu posija otsima enne, kui tuleb puusaliigest vahetada või üldse jalg maha lõigata. Tööst vabal ajal püüan kellegi teise rooli taha panna, kui võimalik. Varem ma ei talunud üldse mingis sõidukis istumist, kui ma ise ei juhtinud. Ja mu oma auto laguneb aina rohkem, see muudab ka sõitmist ebameeldivamaks. Seisab koos traadi ja teibiga ja teeb aina imelikumaid hääli. Aga niipalju raha, et teda parandada, pole ma teenida suutnud. See on suht masendav. Aga autot on mul kindlasti vaja, kuidas ma kl 4 hommikul muidu sinna tööle ja tagasi saan. Ja üldse.

Peale nädalast koolipausi olin jälle tööl pühapäeval, mis on vaikne päev. Aga tänu kl 4 algavale vahetusele sain kõigepealt ühe Võru poisi, kes tuli linnast joomast, ja rääkis, et tahab talu osta, muidugi Võrumaal, juba koht välj avaadatud, aga raha jääb nibin-nabin puudu. Kiitis, kui odavad on Tallinna taksod. Võrus pidi olema 5€/km. Eks see kliendi seisukohast tundub õudne, aga kui ma vaatan taksojuhi seisukohalt, siis muidu ei elaks väikses kohas lihtsalt ära.
Aga olen taksondusest ka siin muude inimestega rääkinud ja selgub, et meie firma takso, mida peetakse kalliks, pole üldse kõige kallim. Et on ka tallinnas mingid vennad, kes võtavad kuni 3€/km + mingi kirves sisseistumistasu. Ja hetkedel, kus on suur nõudlus, küsivad ka osad meie juhid mingeid ulmetasusid. Seega tuleb välja, et meie takso hinnakiri on suht keskmine. Aga firmale pikka edu ei saa ennustada, kui ka seal on sellised röövlid. Ega ülemused ei tee ka midagi selleks, et juhte kuidagi teavitada või instrueerida. Kui mingi jama avalikuks tuleb, siis saab muidugi konkreetne juht mööda päid ja jalgu, aga kui see firma tahab oma mainet säilitada, siis ta peab küll tegema mingeid kiireid muudatusid personalijuhtimises. Ühesõnaga, ma tunnen mädanemise haisu. Aga teatavasti on mul alati kombeks minna tööle asutustesse, mis kohe varsti kõrbevad, nii et minu jaoks ei midagi uut.
Veel kaks hästitasuvad napsutajat vedasin mööda linna laiali. Jälle Soomest töölt tulnud mehed. Loogika pidi selles olema, et kui töötad soome firmas, siis saab palka ka, aga kui töötad seal eesti firmas, siis võid suu puhtaks pühkida. Aga soome firmasse saamiseks on tutvusi vaja. Teine läks lõpuks Maardusse pruudi juurde. Kui mina see pruut oleks, siis ma küll eeldaks, et pärast pikki töönädalaid Soomes kõigepealt tullakse minu juurde, mitte ei minda linna peale jooma. Ju see pruut siis on väga kannatlik ja hea. Või meeleheitel.
Uskumatu, aga Maardust sain ka tagasikliendi, tänava pealt. Soliidne kolhoosiesimehe moodi mees, naartisaläkiläkiga. Läks traumapunkti, oli eelmisel päeval sattunud avariis kahe naise vahele ja õlg oli viga saanud. Vaatamata sellele leids ta, et naised ei ole sugugi halvemad juhid kui mehed. Nii et kõik mehed ei ole ka šovinistlikud sead. Imestasin, miks ta Tallinna arsti juurde läheb. Selgus, et Maardus ei olegi haiglat, traumapunktist rääkimata. Kuigi see on ju päris suur linna ja kindlasti on seal palju poisikesi, kes pidevalt käeluid murravad. Vanematele päris karm, 20€ ots siis iga kord, sest ega kiirabi tänapäeval ju enne ei tule, kui sa juba praktiliselt surnud oled.
Siis viisin ühed soliidsed inimesed Nõmmelt linna, kes maksid topelt. Mees ütles, et tal on sooduskaart, ja ma ka eriti ei vaadanud, mis kaart see on, tõmbasin masinast läbi, ja ta maksis sulas, aga pärast ma vaatasin, et see on VIP kaart ja maksis ka selle arve ära. Proovisin neile helistada, aga nad ei võtnud vastu. Pärast rääkisin ülemusele ka seda lugu, ja õieti tegin, sest neile VIP kaardide omanikele tuleb pärast arve ja siis võib mingi jama tulla. Ülemus siis tühistas selle arve.
Siis oli üks Norra proua vanalinnast, kes palus mul keset ristmikku peatuda, et ta saaks aknast Inglise kolledžist pilti teha, ja kellega me kirusime isetegevuslikku ilutulestikku.
Siis hakkas järjekordne häda ja viletsus. Aku sai tühjaks. Kuigi sellele masinale oli juba suurema mahutavusega aku peale pandud. Lihtsalt seda elektroonikat on seal liiga palju, ja taksomeeter veel lisaks. Paarimees oli jätnud paar koda selle ööseks sisse, see oli ilmselt üks põhjus. Tuli siis jälle kutsuda autoabi käivitajaga. Autoabi ütles, et see on sellele autole sel aastal viimane kord tasuta garantii raames (juhin tähelepanu, et tegemist on jaanuarikuuga). Ja mis kuradi pärast ei ole autol lisaks kõigile neile mõtetutele tuledele ja viledele näiteks näidikut, mis näitaks, kui täis aku on? Kui isegi igal telefonil on selline asi, huvitav, mis siis auto puhul seal nii ületamatut on?
Nüüd oleks siis pidanud selle aku korralikult täis laadima. Pargis saab laadida ainult pesula tööajal, st päeval. Sellega kaotab jälle kõvasti tööaega. Mõtlesin, mis siis teha, ja otsustasin lihtsalt aku laadimiseks korra Loksal ära käia. Lihtsalt ei saa kogu aeg mingite jamade pärast ennast võlgu töötada. Kütus maksab siiski veel oluliselt vähem, kui tööaeg. Pärast olin jube ettevaatlik, ei lülitanud mootorit eriti üldse välja, ei kuulanud raadiot ega pannud soojendust sisse, ja gps-u ainult hädavajadusel. Et siis niimoodi külmas, vaikuses ja pimeduses peakski selle autoga sõitma, et aku vastu peaks.
Kui Loksalt tagasi jõudsin ja esimene klient peale tuli, siis selgus, et kogu selle jama peale on taksomeeter lolliks läinud, ei võta enam õiget pilti ette, ei saa teda tiksuma panna. Sõidutasin ühe lepliku soome noormehe kokkuleppehinnaga ära ja siis helistasin sellele mehele, kes tegeleb meil selle taksomeetrisüsteemiga. Tema ütles, et tuleb korra aku klemmid lahti võtta, siis läheb korda. Muidugi ei ole seal autos mutrivõtit. Siis ma pidin minema parki, et saada see krdi võti. No vähemalt see trikk aitas. Aga aega oli jälle kaotatud kuipalju.
Aga üks positiivne asi juhtus ka selle akujama käigus - pärast klemmide lahtivõtmist hakkas auto jälle temperatuuri celsiuse kraadides näitama. Nimelt pärast viimast hooldust oli ta hakanud suhtlema farenheitides. Sageli kliendid küsisid, et mitu kraadi väljas on, ja siis ma ei osanud neile muud öelda, kui et nt 35 farenheiti, mida iganes see ka ei tähendaks.
Kui kogu see jama läbi sai, siis oli jälle selline kellaaeg, et tööd oli vähe. Kesklinnas ikka mingi liikumine oli. Hiilisime seal paari teise juhiga, kes ka olid kesklinna tellimuste järjekorras etteotsa jõudnud, Ahtri tn bensukas, et kas tuleb mõni teade sadamast, et sinna autosid vaja, või mitte. Et sealt saab kiirelt siis sadamasse tõmmata. Aga seal olid seekord jälle jalakäijad vist, tulid kohvreid veeretades tipa-tapa linna poole. Sain tellimuse siis hoopis ühte hotelli, kust tuli peale pirtsakas daam, kes nõudis ISIC kaardiga soodustust. Aga see ISIC ei töötanud. Muidugi see on jama, kui selline soodustus on välja lubatud, aga ei tööta, aga samas ei ole ju selle eest mõtet juba preventatiivselt taksojuhti sõimata. Tegelikult on see ISICu keskuse viga, neil on mingi tarkvaraprobleem või midagi, nii et isegi mitte taksofirma süü. Vabandasin ette ja taha ja tegin talle mingi laest võetud soodustuse siis. Ei öeldud aitähgi selle peale.
Hilistundidel vedasin veel ühete vene vanameest, kes oli väsinud, aga õnnelik, sest pühad on nüüd lõpuks möödas, ja kes jälle ütles, et naised ikka ei peaks taksojuhid olema, vaid lastega kodus. No mis ma teha saan, et lapsed mul juba kodust ära on, vastasin. Siis olin jälle Mustakal, tegin Statoilis kohvi ja sain tellimuse kohe sinnasamasse kõrvale McDonaldsisse, kust viisin koju Nõmmele peotäie lapsi, kes täitsid auto vastiku liisunud õli haisuga, mis lähtus nende kiirtoidukottidest.
Seejärel sain tellimuse Laagri Statoili, kust sõitis koju üks töötaja, noormees, kes elas Tiskres. Ei tea, mis pahandust ta oli küll teinud, et vanemad olid ta sellisesse raskesse orjusesse Statoilis pannud. Aga sain teada otsetee Laagrist Tiskresse. Et vanasti olid need nagu täiesti erinevad linnaosad, aga praegu ehitatakse neid vahesid aina enam täis. Juba praegu ei ole Tallinn enam selline kaheksajala-kujuline, nagu oleme harjunud, vaid muutub aina enam lihtsalt ühe hiiglasliku amööbi kujuliseks, mida liigendavad ainult paratamatud veekogud.
Öö lõpetuseks sõidutasin veel ühte tuttavat ühe sõbra juurest ära. Kui see akujama oli, siis see sõber vahepeal helistas ja kutsus šampust jooma, ja siis ma mõtlesin küll, et hea meelega viskaks selle autokolu nurka ja läheks, aga ikka ei läinud, sest kudiagimoodi oli võimalik tööd edasi teha. Nüüd siis nägin selle sõbra vähemalt vilksamisi ära.

Ülemus oli vahepeal nuputanud, et mis selle akuga siis teha, sõimanud omakorda oma ülemusi ja autoesindust ja mida kõike. Ühesõnaga, poolest päevast tuli auto viia hooldusse. Minu tööpäev jäi siis poole lühemaks, aga päevarent, mille jagu iga päev pean raha ära andma, võeti ka poole väiksemaks, ja eelmise päeva oma õnneks ka. Lühem päev oli tegelikult hea, sest järgmisel päeval ma pidin vara ärkama, et sooritada mingeid tegevusi, mida võiks nimetada eraeluks ja mille jaoks selle taksotöö kõrvalt nii vähe aega jääb. Tänu sellele sain siis ikka natuke magada ka vahepeal ja ei olnud 2 järgnevat vaba päeva täielikult zombi, vaid ainult osaliselt.
Esmaspäeva hommikul sõidutasin ühe noormehe tööle logistikafirmas, mis asus Lehmjal, aga mida nimetatakse Jüriks, jällegi koht, kuhu pole sattunud. Siis tuli Lasnamäelt üks vene härra, kes läks tööle Pelgulinna haiglasse. Ilmselt ta oli seal majahoidja ja ta nägi välja ja oli jutu poolest ka umbes täpselt nagu see onu Jack Maahaigla sarjast.
Olin öösel ainult kuskil tunnikese maganud ja suht zombi. Kohe hommikul kõksasin parklas teist autot taguotsaga, aga õnneks keegi ei näinud ja kummagile märki ei jäänud. Väsimus on selline kummaline asi, ise ei saa alati arugi, et ta peal on. Mingeid asju teed automaatselt ja otseselt magama ei jää, kui tegevust on, aga mingitel hetkedel võid teha mingeid kummalisi vigu. Seega kuigi tööpäev jäi lühemaks ja pidi lõppema kl 4 päeval, siis ikkagi tegin ka väikse lõunauinaku, et mitte mingi lollusega hakkama saada. Seega palju tööd teha ei jõudnud ja midagi erilist ei juhtunud.
Kaubamaja juures märkasin, et ringi liikus palju erariides päkapikke. Üks oli näiteks sellises loodusmehe riietuses, aga üks teine oli jällegi kunstiüliõpilase riietuses, sineliga ja mapiga. Too käis mitu korda eri suundades üle sama ristmiku, vist oli inimeste maailmas natuke ära eksinud.
Siis märkasin taksomeetri infosüsteemi uurides veel, et üks ja sama auto seisab kogu aeg Pirita hotelli juures. Seisab seal päev otsa, pool öödki peale, vahepeal käib vist magamas, ja hommikul jälle. Ükskõik mis ajal vaatad, enamasti on ikka sellesama numbriga auto samas kohas, ja alati ootel, mitte kunagi kliendiga. Ei tea, kuidas sellised vennad ennast küll majandavad.
Kui jääb aega sellisteks tähelepanekuteks, siis see tähendab, et tööd eriti ei ole.
No aga natuke ikka oli. Üks vene mees tahtis sõita endise Kotka poe juurde. Mina ütlesin, et olen modernne inimene ja endisi poode ei tea. Aga kohale jõudes selguse, et selle nimi on endiselt Kotka pood.
Sealt linna tagasi tulles sain bussijaama piirkonda tellimuse ja kahjuks oli see Eurolinesi transfer. Seal on selline süsteem, et osade rahvusvaheliste busside piletiga koos saab osta taksosõidu juurde. Need on ühed igavesed needused, sest need sõidud on mitu korda odavamad, kui normaalsed sõidud. Seega ma katsun sealt bussijaamast ennast eemale hoida. Aga seekord ma vaatasin, et ei saa enam töid valida, aega ei ole. Ja sageli istuvad need tüübid, kellele see transfer tellitud on, mingisse suvalisse taksosse hoopis, ja siis sa ootad seal nagu loll. Nii läks ka seekord.
Ja rohkem ma ei jõudnudki too päev midagi teha, sest kl 4ks pidin olema hoolduses, enne seda oli vaja veel ka tankida ja pesulas käia

Eestlane ja venelane ja uusaastaöö

31. detsembri hommikul otsustasin, et ei hakka üldse hommikul pongestama, vaid säilitan energiat õhtuks ja ööks. Tegelikult olin ise haige, eelmine päev veel oli üle 38 palavikku. See päev palavikku erilist vist polnud, aga õudsele köhale lisandus õudne nohu. Vat ei oska nüüd öelda, kui paljusid kliente nakatasin. Igatahes kui keegi autos oli, siis püüdsin mitte köhida-tatistada, alati see muidugi ei õnnestunud.
Päev algas jällegi takistustega, nimelt ei õnnestunud mul oma teenindajakaardiga taksomeetri süsteemi sisse logida. Pärast mitmeid katseid ja konsultatsioone tarkade inimestega selgus, et vahepeal olid kaardid välja vahetatud, aga ülemus oli mulle unustanud seda öelda. Milleks see vajalik oli, ei tea, elektrooniliste kaartide mõte võikski ju see olla, et vajadusel saab sellele salvestatud infot vahetada, mitte kaarti ennast. Saingi siis liikuma alles kusagil peale kl 12 päeval.
Päeval oli tööd kuidagi kummalises rütmis. Kl 2-3 ajal vaikus, 4-5 palju tööd, kl 6 jälle vaikus, kl 7st palju tööd. Kõik püsisid mingi aja paigal ja siis äkki otsustasid korraga kuhugi sõitma hakata. Ei tea, kas see sõltus äkki telekavast või millestki sellisest. Aga päris õhtul ja öösel kuni hommikuni välja oli tööd muidugi vahetpidamata.
Nagu oli hoiatatud, liikus palju sissesõitunud venelasi, kes olid tulnud siia uut aastat vastu võtma. Üks klient oli ise turisminduse vallast, arvas, et see on puhtalt reklaami teene. Et siis Eesti vastavad institutsioonid on ida suunas tõesti väga palju ja efektiivseid sõnumeid saatnud. Ise sain ühed peale lennujaamast - kohast, mille enamik taksojuhte oli pühadetuhinas üldse unustanud. Moskvast, isa, kes oli Tallinnas käinud 20 a tagasi ja tuli nüüd tütrele ka seda linna näitama. No väga tubli isa, oleks kõigis sellised. Veel sõidutasin ühesid Peterburi tüdrukuid, kes peatusid Lennujaama hotellis ja olid ka teel kesklinna uut vastu võtma. Kenad inimesed kõik. No küllap see massiline rändamine mõjub siis Eesti-Vene suhetele kuidagi hästi.
Kohalikke venelasi oli muidugi ka. Tekkis selline võrdlusmoment, kuidas käitub eesti mees daamiga ja kuidas vene mees. Mõlemal oli selline hästi üles löödud, tikk-kontsadel vene piiga. See, kes oli vene mehega, sai pideva tähelepanu osaliseks, teda talutati, peaaegu et kanti üle jääväljade ja lompide taksosse ja tagasi. Eesti mees samasuguse vene naisega käitus nagu eesti mees ikka, oli enamus aja vait, kui rääkis, siis mingeid inside nalju musta huumori valdkonnast, ja kui oli tarvis üle porise lumevalli autost majja ronida, siis pidi daam küll täiesti iseseisvalt hakkama saama.
Üks autotäis oli mingit bändirahvast, kes noorema levimuusikaga hästi kursis, oleks nad vast nägupidi äragi tundnud. Rääkisid huvitavat klatši ühest tegelasest, kellel oli täitsa korralik band, mis käis korra isegi eurovisioonil, aga siis laulja võttis kätte, ajas bändi laiali ja läks Inglismaale õnne otsima. Aga ei saanud seal hakkama, nüüd pole enam bändi ega midagi, ja ise kandideerib kuskile reklaamibüroosse copywriteriks, aga ilmselt ta sinna ei saa, sest ta ei tea, et üks tema vana bändikaaslane on ka seal tööl ja valib muuhulgas töötajaid.
Tuttavaid, kes taksohädas helistasid, oli ainult 1 komplekt. Sellega juhtus veel nii, et tema maja ees jäin jälle lumme kinni. No ta tõi siis toast prügikühvli, et saaks rattad välja kaevata, aga sellest oli ka vähe abi. Siis ta kutsus mingid mööduvad kutid appi lükkama. Lükkasid välja, mina küll ei kuulnud, kuidas see käis, sest ma olin rooli taga, aga tuttav rääkis, et nad olid hirmsasti kirunud, et peavad sellist asja tegema, ja ropendanud. No peab ikka hea kopsumaht olema, et samal ajal autot lükata ja siunata. Tuttav imestas, et miks keegi appi ei taha tulla. No aga nii ongi, kui mingil põhjusel seisma jääd, siis appi tullakse ainult siis, kui sa seisad kellelgi konkreetselt ees, nt keset ristmikku. Muul juhul vaatavad kõik härrad heameelega eemalt pealt, kuidas daam autot käekõrval lükkab.
Naisküsimuses selgus taas üks uus teooria ühelt vene mehelt. Temal oli väga hea meel, et on naistaksojuht ja et neid nüüd rohkem on, ja nimelt sellepärast, et taksojuhiks pidavat hakkama ainult need naised, kes oskavad hästi autot juhtida, aga neid pidavat olema täpselt 10% kõigist naisjuhtidest. Ma ei küsinud, kust see statistika pärit on, aga kui nii subjektiivselt oma tutvusringkonna pinnalt statistikat teha, siis mina võiksin näiteks üsna kindlalt väita, et ainutl 10% meestest on üldse võimelised autojuhtimise selgeks õppima ja load tegema.
Aastavahetus kesklinnas oli ikka täielik hullumaja. Kes siis nüüd tahtis taksoga saluudiks Vabaduse väljakule saada, siis sel pidi küll kannatust olema. Kaarli pst ja midagi veel ümbert oli seoses kontserdiga kinni, seega kõik autod keerutasid nagu eksinud kutsikad ümber keskuse. Üllatavalt palju leidub idioote, kes saabuvad kesklinna uut aastat vastu võtma autoga. Ise küll sellise mõtte peale ei tuleks. Igal pool seisid reguleerijad ja minuarust ei teinud nad neid märguandeid, mis liikluseeskirjades kirjas, vaid vehkisid suvaliselt, püüdes kuidagigi tähelepanu äratada. Autod sõitsid enamasti kõigepealt sinna, kuhu ei või, siis hakkasid tagurdama või keerama. Tulemust võite kujutleda. Nt Otsa ja Pärnu mnt rismikul liiguti kõikides suundades korraga, nii edasi- kui tagasipidi, ja mõni seisis diagonaalis keset ristmikku, ohutuled peal.
Ja ausalt öelda ei saa ma ka sellest aru, miks üldse on vaja tulla kesklinna uut aastat vastu võtma, isegi jala. Õudne trügimine, lärm, vihma sajab, lendavad pudelid, igast nurgast mingi isehakanud ilutulestik. Ise olen korra seda viga teinud, korrata ei kavatse. Aga mina võtsin uue aasta vastu Lasnamäe kanalis, sõitsin parajasti Priislesse tellimust võtma, seega olin õnneks üksi, kahel pool kanalit lendasid terve tee ulatuses raketid ja nõlva palistasid rahvahulgad. Päris uhke oli. Enne ma tegelikult mõtlesin, et kl 00:00 võiks sättida ennast mõnda looduskaunisse kohta, nõlvale või mäetippu, ja vaadata seda kõike eemalt. Nüüd läks natuke vastupidi, aga efekt oli umbes sama. Kusjuures vastu ootusi sõideti ka täpselt aastavahetuse ajal, nimelt venelased, kes ju tähstasid vahetumist juba 2 tundi varem Moskva aja järgi.
Mida kellaaeg edasi, seda huvitavamaks muidugi kliendid muutusid. Üldiselt võtsin peamiselt tellimusi, sest neid tuli igalt poolt ja palju. Aga lõpuks hakkasid tellijad ebaadekvaatseks muutuma, oli paar tühistamist, mõnda tuli jube kaua oodata. Edasi keskendusin nende peale, kes käega tee ääres vehkisid. Sellel on oma plussid ja miinused. Plussiks on, et sa ei pea kliendi saamiseks kuskile sõitma ja ei pea dispetšerimaksu selle töö pealt maksma, miinuseks on see, et ega ei tea kui hea sooritus- ja maksevõimega need hääletajad on.
Üsna palju oli selliseid seltskondi ja paare, kes nääklesid ja nutsid, tundub, et aastavahetuse tähistamine on ikka päris närvesööv ja raske töö.Aga oli ka üks väga vahva paar, mees ajas head juttu muga ja naine osales ka aktiivselt vestluses ja suhtus mehesse igati toetavalt. Selles mõttes, et enamik naisi on sellisel puhul vait või pritsivad sappi. No muidugi enamus mehi ajavad ka väga lolli juttu. Mees rääkis, et üks tema sõber läks Soome taksojuhiks, ja nüüd on tal niipalju raha, et ta ei saa enam aru, milleks talle see raha, kui naine on vahepeal armukesega minema jooksnud. Eks ta nii on jah, kogu selle võõrtöötamisega.
Eriti meeldis neile mu müts. Üldiselt ma ei armasta mütsidega käia, aga kuna olin poolhaige, ja kuna aknad läksid kogu aeg seest uduseks ja tuli konditsioneeril täie jõuga puhuda lasta, siis hoidsin teda peas. Lõpuks see mees veel ütles, et tal on selgeltnägija võimed ja et mul tuleb väga edukas aasta.
Esimised täielikud kapsad saabusid kl 3  paiku Endla tänavalt, seltskond noori tüdrukuid. Taha istusid sellised rahulikumad, aga ees oli ikka tõeline fuuria, kes püüdis mind emmata ja ähvardas musitada ja veenis terve tee, et ma ikka nendega edasi jooma tuleks. Lõpuks korjasid ikka kamba peale arve jagu metallraha kokku.
Juba üsna hommikul olid ühed tüdrukud Mustamäelt, kes paistsid suht kained olevat, aga üks neist oli just lompi kukkunud ning seetõttu läbimärg. No kuna vihma sadas, siis tegelikult olid kõik kliendid märjad ja lisaks joomisele oli see uduste akende põhjus. Üks neist tahtis minna Hollywoodi juurde, seal valitses jätkuvalt täielik kaos ja trügimine. Ja vat siis peale kõiki neid juhiomaduste kiitmisi ja positiivseid ennustusi sõitsingi seal korstnapühkija juures küljega millelelgi sisse. Ei teagi täpselt, mis see oli, küllap post. Oleks mõni auto olnud, siis oleksin kindlasti kohtunud ka juhiga, sest seisin seal päris pikalt, kuni tüdrukud raha klappisid ja vahepeal seda maha viskasid ja üles korjasid ja arutasid, mis edasi teha. Igatahes välja ma suurt ei näinud, kuna sees oli udu ja väljas kallas mingit soga taevast alla. Kuna teine tüdruk sõitis edasi, siis ma kohe välja ei läinud vaatama, et kui suur damage on, pealegi lootsin, et äkki hoopis mõni ilutulestku kest kõhu alla jäänud, seda oli ka varem juhtunud. Aga järgmises peatuses vaatasin, ja oli ikka päris korralkult ära rihitud tagatiib ja uks. Mis tähendab, et ma pean selle parandamise omavastutuse osa ja parandamisele kuluvad päevad kinni maksma, mis tähendab umbes ühe kuu sissetulekut. Tundub, et ei ole vahet, mis tööd ma teen ja kui palju, ikka olen kogu aeg kõigile võlgu. Mitu korda käisin veel väljas seda mõlki vaatamas, et äkki magasin vahepeal ja nägin seda unes, aga ei, kahjuks oli see kõik päriselt.
Aga ega ma sellepärast ära ei lõpetanud, sõitsin ikka edasi seni kuni jaksasin. Läksin taas üle tellimuste peale, sest juhuslikud reisijad hakkasid muutuma liiga õudseteks. Lasnamäel ujusid ligi mingid väga koledad inimesed, kes hakkasid lunima, et kas ma kulda võtan vastu, ja et ühel neist on väga paha jne. Panin sealt ruttu minema.
Iseenesest paistab, et on nii, et kõik maksejõuetud ja muidu kahtlased kliendid on väga viisakad ja hoiatavad sellest taksojuhti alati ette. Kui nt needsamad tüübid oleks teinud vähe rõõmsamad näod, lihtsalt sisse istunud, aadressi öeldnud, siis ilmselt oleks nad kohale saanud, sest pärast ei ole enam suurt midagi teha, kui keegi maksmata jätab või muidu sigateseb. Õnneks on pätid ausad ja tunnistavad kõik oma nõrkused kohe alguses üles, enne kui minu jaoks hilja oleks.
Ega muidugi tellijad ka enam väga hästi maailma asjadest aru ei saanud. Üks tellimus oli kesklinna restorani juurde, mingi tüüp ronib sisse, ma küsin, kelle nimele teil on tellitud, tema ütleb Timo. Mina ütlen, et kahjuks mina olen Raido nimele tellitud, et astu välja. Tema ei taha minna, vaheldumisi palub ja sõimab. Siis ma saatsin talle lohtuseks süsteemi sõnumi, et sinna restorani juurde on veel ühte autot vaja. Siis ta läks välja, ja ma ei tea kas ta helistas dispetšerile või midagi, agalõpuks tuli välja, et see takso oli ikkagi temale, ta oli lihtsalt vale nime öelnud nalja pärast, ja tema girlfriend rääkis, et tema ka sageli tellib takso valele nimele ja pärast enam ei mäleta, mis nimele. Vot sellised huvitavad naljad on mõnedel klientidel, ei tea küll mis rõõmu ja kasu neist on.
Viimane seltskond ületas muidugi kõik ootused. Kõigepealt oli tellimus ühte vanalinna restorani Mareti nimele. Tuli peale noormees ja ütles, et sõidame Vabaõhumuuseumi teele. Kui olime paarkümmend meetrit sõitnud, siis ütles, et ei, keerake ots ringi, mul jäi sinna maha kaks väga purjus naist, et ei saa neid ikka nii sinna jätta. Siis ta läks sisse neid naisi otsima, tüki aja pärast tuli välja neid enda ees ajades nagu eesleidi, kes vastu puiklevad. Olid kaks piltiilusat ja väga stiilipuhast blondiini, kes räuskasid valjuhäälselt ja ropendasid nagu voorimehed, ja kui mees neid taksosse toppis, siis peksid teda ka jõudumööda. Ja siis algas reality show tagaistmel. Tekst oli umbes selline:
Kuradi türa, värdjas, sina ei ütle mulle, mis ma pean tegema! Mina olen kõige vägevam vitt ja sina oled üks vana lits, kui sa tahad sa võid selle mehe endale võtta! Ta on omaarust kõva kepivend! Oh issand, sa oled mulle nii kallis, sa oled mulle kõige tähtsam, sa oled ikka üks vägev vitt! Ma nii nutsin teie pärast, te olete nii ilus paar, ma ei saa kuulata, kuidas te riidlete! Ole vait, vana turaimeja! Ma ütleks sulle, et vaata enda sisse, aga ma ei saa seda öelda, sest sa oled nii tark ja hea, sa vaatadki enda sisse, raisk!
Umbes sellises stiilis terve tee. Mees vahepeal vaatas mulle otsa, ohkas, ja küsis, kas ma saan aru, kui raske ta elu on. No sain küll aru. Tegu oli õdedega, ja üks neist oli tema naine.
Kui kohale jõudsime, läksid naised välja, mees maksis arve ära, ja seni ronisid naised sisse tagasi ja teatasid, et nemad tahavad nüüd hamburgerit. Mees ohkas ja palus mul siis uuesti sõitma hakata MacDonaldsi poole sealsamas lähedal, mis oli eemalt näha, et see on kinni, aga blondiinide nõudmisel tuli selles veendumiseks ikka kolm ringi ümber selle sõita, mille käigus üks neist tuli mulle vahepeal kätega kallale ja süüdistas mind selles, et burksiputka kinni on. Siis mindi Statoili ja pärast pikki tseremooniaid saadi rämpstoit kätte. Vahepeal helistas dispetšer ja küsis, et kelle sa sealt restorani juurest õieti peale võtsid. Üks tibi oli autos, hõikasin sellele taha, et kas keegi teist on Maret, ja selgus, et muidugi ei ole. See Maret pidi senimaani seal restoranis ootama, nagu dispetšer ütles, aga õnneks ta polnud väga kuri, sest uusaastaööl on nagunii kõik segamini.
Kogu selle burksiretke, mille pikkus oli ilmselt kilomeeter või nii, arve tuli umbes sama suur kui enne linnast Haaberstisse sõitmisel. Siis leidsin, et selle kuuldemänguga on ilus uusaastaöö lõpetada ja siirdusin puhkamise teele.