Väikesed eneseületamised

Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi. Neljapäeval pärast saabaste saamist jätkasin jahti kesklinna kaubakeskuse juures. Igavlevate taksojuthide meelelahutuseks oli seal kohal politseipatrull. Väntasid vist mingit dokumentaalfilmi, auto aknale installeeriti igatahes kaamera. Ja ülejäänud ahistasid ristmikul jalakäijaid. Väga hea, jalakäijad käituvadki seal nagu kari lambaid ilma karjajuhita.
Sain tellimuse ja viisin riigiametniku lennujaama, ja ennäe imet sealt sain ka tagasitellimuse Ülemiste hotelli. Peale istusid vene härra ja proua, tulid mingilt ärikohtumiselt ja suundusid teisele, arutasid tee peal, kuidas aktsionäre ümber sõrme keerata ja neile paremini valetada. Kõige paremaks otsustasid selle, et kõigepealt läheb naine 10 min varem ja ajab neile mesijuttu, ja siis lendab mees peale tõsise jutuga. Siis tuli naisele meelde, et ta peaks ka juuksurist läbi käima. Aga kuna nad polnud kohalikud, ja kuna naine ei teadnud ka aadressi, siis tuli otsida seda juuksurit väga häguste vihjete põhjal, et vasakule jäi kino. Esialgu tundus, et kusagil Kosmose kandis, aga siis kui ta ütles, et notar oli ka lähedal, siis sain aru, et ilmselt Rävala puiesteel. Oligi. Kohale jõudse selgus kahjuks, et see õige juuksur oli sealt ära kolinud.
Siis kihutasin Mustamäele ja saingi Kuulsa Netifirma tellimuse, nagu tahtsin, seekord olid vaiksed sakslased, ei rääkinud mitte midagi huvitavat ega ebahuvitavat. Siis oli veel igasuguseid sinna-tänna. Üks levinud klienditüüp on eesti pruut ja välismaa peigmees, sellised pigem boheemlikud trendiinimesed, taolisi on väga palju liikvel.
Kogesin veel eneseavastamise rõõmu seoses intuitsiooni ja selgeltnägemisega - mingis kohas mõtlesin, et äkki seal on politseipatrull nurga taga, ja oligi, kuigi ma pole kunagi varem seal neid kohanud. Täitsa hirmu ajab peale. Sellise selgteltnägemise jaoks on vajalik mingi spetsiifiline seisund, kus sa samas oled keskendunud ja samas on sul täiesti ükskõik. Seda on suht raske saavutada ja ma jätkuvalt ei oska seda ka täpselt kirjeldada, aga vahest tuleb välja. Kui päris käppa saab, siis läheb vast elu õige lihtsaks!
Andsin sõnumiga patrullist ka teistele meie juhtidele teada, ja kuna see oli haigla juures ja kuna parajasti oli vaikne aeg ning kõigil igav, siis muidugi hakkas ilge ilkumine, et mis osakonnas jne. Pakuti hullude osakonda ja ka morgi. Selline iba meil seal süsteemis ikka vahel käib, ja kui endal ka vahel parasjagu midagi teha pole, siis on see päris lõbustav.
Päev hakkas õhtusse saama ja oli vaja järjekordsed meditsiinitöötajad restoranist kodudesse vedada. Prouad olid väga lõbusas tujus ja rääkisid jällegi peamiselt rahast. Tegu oli selliste alama astme med-töötajatega. Üks ütles, et nende kliinikus on küll väga head palgad, et ta ei julge öeldagi, kui head. Ja et tal on siiralt kahju mingi teise koha töötajatest, kes saavad neto 550. No muidugi on neto 550 vähe, aga samas enamus eesti rahvast saab vist umbes niipalju ja väga paljud veelgi vähem. Nii et jätkuvalt ei saa ma aru, miks see tervishoiusektor kõige rohkem kisa teeb. Samas muidugi õieti teevad, ja ülejäänud on lollid, et olukorraga lepivad. Mina nende seas.
Hilistunnid olid tööpäevale omaselt vaiksed. Passisin vanalinnas ja jälgisin kostüümidraamat. Hansariietesse mässitud restoranitöötajad vahetusid aja möödudes nendega, kes olid vabatahtlikult oma stilistikaga keskaega kinni jäänud. Siis tulid oravad Tiku ja Taku täiskostüümides ja läksid restorani.
Siis tulid tunkedes Tallinna Vee mehed. Seni ma arvasin, et nende eesmärk on lihtsalt kaevata võimalikult palju auke, aga ilmselt nad peavad ka olemasolevaid kontrollima. Kõigepealt nad hiilisid nurga tagant kanalisatsioonikaevu tükk aega, nagu kass hiirt, siis sööstsid otsustavalt, nagu tõelised jahimehed, avasid luugi kuvalda ja magneti abil, vaatasid taskulambiga sisse, sulgesid luugi ja liikusid järgmise kaevu juurde, kus korrati rituaali.
Siis tuli matsakas preili ööpoest, väga õnneliku näoga ja omaette lauldes, ühes käes kaks liitrit piima ja teises kaks pätsi leiba. Stripibaari ees tegi tööd sisseviskaja, aga suht tulutult. Väga raske töö, kogu aeg tuleb suitsetada, sest mis sa seal ukse peal passides muud ikka teed vaiksel neljapäeva õhtul.
Kuna kesklinnas oli tööga nii ja naa, siis mõtlesin hilistundidel, et läheks hoopis Kalamajja. See oli hea mõte. Sain tellimusse ühesse sadama hotelli. Peale tuli pisike soome onu ja tahtis sõita Viru hotelli. No tere-tore, 4 euri ots jälle, mõtelsin. Aga Viru juures palus ta oodata ja laadis lobbyst peale suure ümmarguse tädi, kes oli miniseelikus, laialiläinud meigiga ja väga kurb, muudkui nuuksus. Ilmselt ei läinud diskoõhtu nii, nagu loodetud, ja tuli mees endale järele kutsuda.

Reede õhtupoolik oli muidugi ägedam tööpäev. Kõigepealt tuli toimetada üks neiu bussijaama, seda just tipptunni. Üritasin Liivalaia ummikut lõigata läbi Vineeri, Veerenni jne. Eriti hästi see ei õnnestunud, sest paljud juhid on juba selle triki avastanud. Tegin natuke Kalkutta taksojuhti, sõitsin vahepeal kogemata vastassuuna vööndis ja muid selliseid trikke. Tegelikult oleks seal veel üks avastamata rada Herne tänavalt, aga sinna ma ei julgenud minna, sest ma polnud kindel, kas sealt ikka läbi saab. Olen sealt sõitnud teistpidi suunas. Pärast, kui aega oli, käisin vaatamas, et kas oleks saanud. Selgus, et nii ja naa. Tegelikult on seal viimane jupp üldse rattatee ja veel kõige viimane jupp ühesuunaline. Mis tekitab segaseid tundeid, sest milleks rattateele telliskivi, kui seal nagunii sõita ei tohi, ja kuidas siis pääsetakse parklasse, mis seal kõrval on, ja miks lähevad mööda seda tänavat rohked autojäljed. Ühesõnaga, kui ikka väga häda käes, saab sealt läbi küll, kuigi päris legaalne see poleks.
Siis tuli tellmus Mustamäele ja paluti läheneda kõnealusele majale Vilde tee poolt. Vilde tee pool olid peamiselt hanged ja mingit sellist auku, kust mõni inimene võiks väljuda või auto saaks maja juurde sõita, ma küll ei näinud. Läksin siis kuidagi hoovi ja sõitsin võimalikult Vilde poolsesse nurka, aga see ikka ei olnud õige koht. Pärast mõningaid läbirääkimisi dispetšeriga leidsime klientidega siiski teineteist. Õnneks olid heasüdamlikud vanainimesed. Kuulsin neilt, et nad olid silmas pidanud mingit koobast, kust pääseb maa-alustesse garaažidesse. No teinekord siis tean. Pärast tänasin neid leplikkuse eest ja härra ütles, et kui mees-taksojuht oleks olnud, siis ta nii leplik poleks.
Siis tuli ühes soomalased viia Vabaduse platsilt Viru keskusse, lühikese sõidu põhjuseks toodi, et libe on. Libe on tõesti. Väikestel tänavatel eriti. Avastasin nipi, et kui ikka selle abs-iga pidama ei saa, siis rattad järsult risti. See toimib muidugi väga väiksel kiirusel, maanteel lõpeks ilmselt väga halvasti.
Tööd oli, aga mitte midagi väga värvikat, normaalsed inimesed ajasid oma normaalseid asju. Avastasin, et gps-il on võime taandareneda. Varem ta teadis näiteks, et Madara tänavalt ei saa Endlasse sõita, aga nüüd enam ei teadnud. Läheb aina lollimaks, hästi see ei lõpe.
Hilisõhtul oli sebimine päris tihe. Ei olnud hool ja hoobil vahet. Vahepeal otsustasin südame kõvaks teha ja Ahtri bensukasse pissile ja kohvile minna, aga ei saanud, sealtsamast tanklast ronisid mingid noormehed peale. Tundsid huvi taksojuhi ameti eripärade vastu, küsisid ka palga kohta. Ma väga ei viitsind neile südant puistata, siis ta küsis, et kas alla 1000, ja mul ei jäanud muud üle kui noogutada. Ja siis poiss ütles, et kõik, mis on alla 1000, on ikka väga vähe. Ja tal on õigus. 1000 eest saaks probleemideta maksta arved, süüa ka muud kui kartulit ja kui väga vaja, siis vahel ka allahindlusest midagi osta. Mingist luksusest ja raiskamisest ei saaks 1000 puhul kindlasti rääkida. Kahjuks ei saa sellest aru meie riigiisad ja tööandjad, kes on veendunud, et 280 euri on täiesti piisav inimesele, kes teeb täisajaga tööd, äraelamiseks.
Aga mõnedel inimestel on sootuks teised probleemid. Ühed järjekordsed moskvalased sõitsid kellegile külla ja tee peal arutasid, kust saada naaritsakasukat, kusjuures naarits peaks olema kindlasti naturaalne hall, mitte värvitud. Seda kuulates meenus Ellotška Štšukina ja tema tsintšilja, mis oli tegelikult Tuula obalstis lastud vene jänes (vt 12 tooli, Ilf & Pertof). Minu arust on naartis selline pruun loomake, aga ju nad on siis kasvatuste jaoks ka halle aretanud, või siis peab ootama, kuni mõni vanadusest halliks läheb.
Pärast ikka läksin veel bensukasse, sest tualetikülastust ei saanud enam edasi lükata. Seal oli nagu taksojuhtide ja politseinike kokkutulek, kõik tšillisid soojas, sõid ja jõid kohvi. Taksojuhid arutasid, et tööd ikka on vähe, võiks rohkem olla. No muidugi on vähe, kui sa seal burksi järad. Mul oli tööd küll ja veel.
Õnneks oli peale kõrtsidevaheliste trippide ka pikemaid sõite. Üks neist viis paneelrajooni, kust tuli peale väga lõbus noorpaar ja tahtis klubisse minna. Õigemini poiss tahtis, tüdruk vist mitte. Poiss oli väga jutukas, palus mul ära arvata, miks nad ei saa kahekesi kodus olla, vaid peavad välja minema. Sain aru küll, et oodatud vastus oli seotud rohke seksiga, aga kiuste ütlesin, et juu teil siis pole palju ühist. Kiideti mu mütsi jälle, ja nõuti allahindlust, kuigi polnud ühtegi vastavasisulist kaarti, sest sekspesu peale läheb niipalju raha. Aga mille eest mina siis sekspesu ostan, küsisin. Tüdruk oli selle argumendiga väga päri. Sõit oli päris pikk, tuli veel kedagi peale võtta, oodata, nii et lõpuks sain ilma soodustusteta päris kena kopika kätte.

Järgmisena paisati mind töörindele sellistel halbadel päevadel nagu pühapäev ja esmaspäev. Pühapäev oli tõepoolest jube. Mitte ühtegi kaardimakset ei tulnud, seega jäin kogu päeva rendi jälle võlgu. Cashi ikka natuke tuli, aga oleks võinud rohkem olla.
Kõigepealt tuli viia ema ja tütar, üsna vanad inimesed, Nõmme kandist linna. Olid käinud sünnipäeval. Ema oli üsna põdur, aga vaimselt terane. Rääkis, et jube külm oli seal sünnipäeval. Miks sa ei öelnud, küsis tütar. No keegi ei teinud jutus nii pikka pausi, et oleks saanud öelda, vastas ema. Ja et ta tahtis ikka hoolega kuulata, mis räägitakse, kuna tavaliselt on ta üksi ja keegi ei räägi midagi.
Kesklinna kaubakeskuse juures passides arvasin jälle kliente ära ta tõepoolest, kui mingitel hetkedel, kui mõttesegajaid pole, panen ikka uskumatult täppi. Kas peaks äkki selgeltnägijate tuleproovi ennast üles andma? Tegelikult on see vist kinni kehakeeles, inimesed, kel on mõte taksoga sõitma tulla, liiguvad ja astuvad kuidagi teistmoodi, kui teised. Oleks hea, kui selgeltnägemine tekiks ka selles osas, et kuhu sõita ja kus peatuda, et rohkem kliente saada.
Kuna kõigil kellaaegdel ja igas piirkonnas oli liikumine väga vaevaline, võtsin aega mõningateks eneseületamisteks. Üks koht, mida ma olen kartnud, on see taksojuhtide lemmikkoht, Hollywoodi ja korstnapühkija juures. Ühekorra ajasid seal mafiosnikud mind suisa taga, ja sellest on ka hoiatavaid jutte räägitud, aga samas kõik taksod seal on. Võtsin siis südame rindu ja läksin kohale, jäin mingisse suva kohta seisma, panin auto lukku ja läksin ühe teise juhi käest küsima, et mis süsteem seal on. Ta oli lahke seletama. Mingit järjekorda seal ei ole, võid seista kuhu tahad, tuleb ainult vaadata, et peatumise keelu märgi all politseiga probleeme ei tekiks. Ainuke koht, kus seista ei tohi, on ametlik taksopeatus, siis tulevad venelased ja torkavad kummid läbi. Iseenese tähelepanekutest lisan sinna ka Müürivahe ja Vana-Posti tänava, viimasest algaski tookord minu tagaajamine ja Müürivahes olen ka mingeid kahtlasi tegevusi märganud. Harju tn jälle võib olla, aga mitte päris otsas, see on venelaste koht. Ühesõnaga, tegelikult pole midagi hullu seal. Ainuke asi, et tavaliselt on seal palju autosid ja see on puhas juhus, keda siis valitakse. Natuke sõltub vist ka asukohast, samas mitte eriti palju, sest inimesi tuleb igast küljest ja tavaliselt võtavad nad lähima, mis teele jääb. Nüüd, kus mul on mingit sorti vanalinna luba, olen passinud ka Vene tn otsas vastu Virut. Nädalavahetuse ööseti sealt ikka tuleb kliente, aga muul ajal mitte. Üldiselt on nii, et kui leiad mõne hea koha, kus passida, kus rahvast liigub ja võiks nagu sõitjaid olla, siis kui inimesed ei ole harjunud selles kohas taksosid leidma, siis sealt ikkagi klienti ei tule. Sõitasoovjad lihtsalt lähevad kuskilt teist kaudu sinna, kus nad on harjunud taksosid kohtama. Seega sellised iseleitud head kohad oleks kasulik mitte ainult enda teada hoida, vaid neid kuidagi teiste taksodega jagada, nö sisse süüa. Kuidas seda teha, ma ei tea.
Teine eneseületamine oli tellimus Ravi tn haiglasse. Ma pole siiamaani aru saanud, kuidas seal mis korpusele ligineda. Pole väga vaja olnud ka. Aga nüüd ei jäänud muud üle. Tellimus oli silmakliiniku juurde estakaadile. Õnneks oli seal plaan, kus miski asub. Tõkkepuu, mis mus enne õõva tekitas, oli tegelikult samasugune nagu lennujaamas ja igal pool, et võtad pileti ja väljasõites söödad selle masinasse tagasi ja kui on alla 15 min, siis midagi maksta ei tule. Sõitsin siis selle silmakliinikule kõige lähemale, kuhu sain, ja peatusin mingi asja otsas, mis nende lume ja muude hunnikute vahel kõige rohkem estakaadi meenutas. Seisan ja seisan ja tundub, et vist on vale koht, sest kedagi ei paista, samas ei osanud enam rohkem kuskile mujale ka otsima minna. Varsti helistaski dispetšer ja sõimas. Tuli välja, et sellele kohale tulnuks läheneda hoopis Juhkentali tänava poolt, see on koht, kust ka kiirabid sisse sõidavad, aga tellimuses seda kirjas ei olnud. Tavaliselt on, kui minna tuleb muule tänavale, kui aadressis kirjas, aga mitte alati. Otsisin selle siis üles ja jätsin igaveseks meelde.
Klientideks oli vanapaar, mees ilmselt just haiglast välja kirjutatud, voolikud küljes ja liikus vaevaliselt. Paluti veel ekstra, et kas ma ikka aitan teda liftini ka, mida ma mõistagi lubasin teha ja tegingi. Vanamees tahtis kogu aeg teed juhatada ja üldse juttu ajada, aga kuna tal ilmselt haiguse tõttu ei tahtnud sõnad hästi välja tulla ja vene keeles käis see kõik ka, siis ma ei saanud hästi aru. Ja mutt tagapingilt muudkui sõimas vanameest, et ole vait, küll taksojuhti teab, kuhu sõita. Sõitsin gps-u järgi, nii et teadsingi.
Õhtu lõpetus oli väga masendav. Tean, et pühapäeval on liikumist kuskil 1ni, kauem pole mõtet olla. Just kesköö paiku sain tellimuste järjekorras esimeseks ja mõtlesin, et tore, veel 1 töö ja koju magama. Ja siis ma ootan ja ootan ja ei tulnudki seda tellimust. Täitsa pekkis, 2h kesklinnas mitte ühtegi tellimust, see on ilmselt mingitsorti rekord. Ja kui oled järjekorras esimene, siis ei raatsi ära ka minna, mõtled, et nüüd kohe kindlasti tuleb, ja nii see aeg läheb, minutitest saavad tunnid. Oleks ma kasvõi teine olnud, oleksin poole tunniga aru saanud, et kõik on hangunud ja uttu tõmmanud. 

Aga esmaspäevane päev oli üllatavalt tore. Endal oli kuidagi hea tuju. Hommikul olid kohustuslikud tiirud lennujaama ja sadamasse. Jälle tekkis kiusatus sinna jääda, sest lennukeid oli tulemas mitmeid ja autosid kohapeal vähe. Üldselt talvel vist ei saa seda lennugraafikut üldse vaadata, maanduvad, kuidas juhtub, hea kui kokku ei põrka. Kuskil on ikka halb ilm. Seekord siis nii Venemaal kui põhjamaades. Ootasin küll tunnikese vist kokku, aga väga vale valik see polnud, sest sain hea pika töö. Toreda soomlase Jälgimäele. See on seal Laagri lõpus, kus on igast laod ja logistikafirmad ja muu taoline stuff.
Siis tuli Perenaise korraldusel minna akukeskusse, et lahendada probleeme meie auto akuga. Enne mind oli üks bmw, mis tuli aku vahetamiseks praktiliselt pulkadeks võtta. Ooteaeg kasutasin kohaliku söögitoa külastamiseks, Mäealuse tn, väga suurepärane restoran, 3 euri eest sai lausa mitu asja ja kõik olid söödavad. Akukeskuses olid toredad mehed, viskasid nalja, küsisid igasugu asju ja avasid mulle aku hingeelu tagamaid. Kokkuvõttes on vist nii, et tulebki vähemalt korra kuus akut lihtsalt laadida, sest käivitusi on taksos palju, iga käivitus kulutab, + kogu see elektroonika. Isegi kui maksimaalse suurusega aku panna, siis sellise koormusega ei jõua ta ikkagi ära laadida nende peamiselt lühikeste otstega, mis meil on. Mis tähendab, et see aeg, kui laaditakse, ca 8 tundi, tekib küsimus, kes maksab selle aja eest autorenti. No igatahes mitte mina, see on ülemuste probleem.
Siis sain tellimuse Mustamäe supermarketist Lasnamäe sama keti omasse. Tegin kliendile natuke lõbustusparki ka, ei saanud jälle ühel väiksel teejupil enne ristmikku pidama ja keerasin rattad risti, aga hoog oli vist nats liiga suur, võtsin uhke kaare haljasalale. Õnneks polnud ees ühtegi posti. Ega ristmikul autosid ka polnud, aga kui oleksn otse pannud, siis vastu vastasseina. Seega selle libedaga neil kõrvalteedel tõesti mitte üle 10km/h enne ristmikku.
Kesklinnast juurest sain peale lonkava vanahärra, kes sõitis süva-Viimsisse. Tema enda auto oli keset ristmikku katki läinud. 3 aastat vana Golf, lihtsalt lambist ütlesid sidur ja pidur korraga üles. Mis kinnitab mu veendumust sellest, et vanad autod on ikka paremad. Aga õnneks oli keegi võõras, juhuslik inimene ta sleppi võtnud ja töökotta vedanud. Vedas, usun et nii häid inimesi pole palju.
Siis telliti Lasnamäe centrumi juurde, kust tulid peale vanaema ja lapselaps, kes olid Jyskist uue mööbli ostnud, toppisid selle kõik mulle pagasnikusse ja sõitsid Maardusse.
Just, kui mõtlesin, kuhu minna, et äkki Pelgulinna, siis saingi sinna tellimuse. Noored väljakad tahtsid minna F-hoonest ooperisse. Küsisin, et kas nad laulavad seal ooperis või on publik. Üks noormees jõudis juba peaaegu nende cv-d mulle ette lugeda, aga enne jõudsin öelda, et küsin, sest tahan teada, kas eesmärgiks on esi- või tagauks. Kuna üks neist tegi seal vist kostüüme või midagi, siis tagauks.
Siis telliti Grand Hotell Tallinna, siis ma nuputasin, et kas see on sama mis Meriton Spa & Conference, ja õnneks oligi, lihtsalt heal lapsel mitu nime, või siis õigemini vana nimi, nagu tütar, kes seal töötab, ütles. Hotellist sõitis daam Koplisse, temaga me kirusime bemme, kes ei näita suunda, ja siis härra sõitis pärast Männikule (mida ta esialgu nimetas Sakuks, mis tekitas minus hetkelise segaduse, aga kuna linna põhisooned on mul nüüd selged, siis hakkasin ikka õiges suunas uhama).
Järgmiseks tellimuseks pidin jälle last tüütama, seekord poega, nimelt telliti raudteetranspordifirmasse ja helistasin talle, kuna ta ka töötab seal, ja täpsustasin, kuidas sinna ligi pääseb. Aga see oli suht lihtne. Auto peale ronisid auravad sakslased, aknad läksid kole uduseks. Rääkisid autodest, täpsemalt audidest ja evodest, ja kirusid kedagi, kes on täielik idioot. Enam mõistmiseks mu saksa keelest ei piisanud.
Siis olin jälle kesklinnas kl 9 paiku õhtu, ja mul oli olemas taktikaline plaan kõigepealt passida Estonia kontserdisaali juures, kus pidi lõppema Pesnjarõ kontsert, ja siis minna Tondile, kuhu tulevad tavaliselt poole 10 paiku paar firmatellimust. Aga mu taktika ei töötanud. Bändi juba pakiti bussi, aga ühtegi inimest kontserdilt ei väljunud. Sinna sõitis ka üks tuttav, kes esialgu tuli mult küsima, et kuidas seal parkimisega on, aga siis tundis mu ära ja lobisesime tükk aega. Selline elukunstnik, oli ülikoolis, kus ma käisin, mingi laborant või midagi. Päris lõbus oli, ja paratamatu passimise kellaaeg sai sisustatud. Tal oli muidu plaan minna ilma piletita kontserdile, aga jäi vähe hiljaks. Lõpuks ta läks ikka sisse elu uurima ja selgus, et kontserdipublik oli lahkunud ilmselt mingi pool minutit enne, kui mina sinna jõudsin. Ei toiminud ka Tondi strateegia, sest süsteemist nägin, et paar autot juba passisisd seal Tondil ja ilmselt ootasid ka neid tellimusi.
Siis sain tellimuse Francesco Sibio restorani, ja jälle oli see Estonia pst Solarise aadressi järgi, kuigi asub Rävala pool. Õnneks ma teadsin seda, kuna olin enne seal Solarise taga passinud. Aga kui poleks teadnud, oleks jälle valesse kohta sõitnud ja dispetšerilt sõimata saanud.
Peale tulid sealt 2 vene ärimeest, keda oli lõbustama pandud üks eesti tüdruk (tööalaselt siis, ma ei mõtle maailma vanimat ametit). Tüdrukule see kõik ilmselgelt ei meeldinud, kuigi ta püüdis viisakas olla. Mehed kurtsid tee peal, et kogu see vein tekitab kindlasti õudse pohmelli, oleks võinud parem viina juua, ja tüdruk üritas neile selgeks teha, et vaatamata oodatavale pohmakale tuleb neil olla hommikul varakult kohtumistel. Lõpuks pidi veel tüdruk arve ka maksma, sest mehed ei leidnud raha. Kuludesse ta seda vist kanda ei saa, sest tšekki ta ei võtnud. Ei ole ikka selline amet ka midagi asi.
Siis mõtlesin, mida teha, sest kesklinna liikumine oli aeglane. Mõtlesin lennujaamast, vahetasin veel meie firma teise autoga infot, et kas ja kuidas lennukid liiguvad, ja siis mõtlesin veel ka, et äkki minna hoopis Kalamajja või Pelgulinna, aga siis sain tellimuse 2in1 - üks daam Pelgulinnast sõitis lennujaama kellegile vastu ja siis läbi linna koju tagasi. Jälle hea pikk ots. Oli vist mingi rahvusvahelise firma rida, et nad olid nagu kolleegid eri maadest, ja lennukilt tulija viidi külaliskorterisse kesklinnas, mis kirjelduse järgi oma hiiglasliku mullivannist avaneva vaatega linnale tundus päris isuäratav. Nad rääkisid ka tööst, muuhulgas product managemendist, ja siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, misasi see on. Et kui ma tulen nt poest ja mul on kotitäis produkte, ja kui ma hakkan neid siis manageerima, et osad külmikusse ja osad kappi jne, et kas see võiks ka olla product management. Mõtlesin sellele teemale nii sügavalt, et oleksin peaaegu punase tulega ristmikule sõitnud.
Siis läksin veel korra linna, aga otsustasin kohe ära, et kaua ei ole, kui ei vea, siis nii kui mõte tuleb ära minna, nii lähengi. Natuke aega olin Vene tänaval, vaatasin jälle stripiklubi sisseviskajat, kes ukse peal suitsetas, ja mõtlesin, et mille eest talle küll palka makstakse, ma ei ole veel näinud, et ta kedagi kinni oleks saanud. Aga nagu olen kuulnud, stripikates on vist sellised hinnad, et iga klient kulutab seal tuhandeid, juba jookide hinnad algavad mitmesajast, et ilmselt on siis mõtet pidada abitööjõudu,  kui nad ka kuus paar klienti toovad.
Hollywoodi juures oli suhtkoht tühjus nii taksode kui inimeste poolest. See koht mulle ikkagi väga ei meeldi, seal on kuidagi halb aura. Maffia, väga purjus inimesed, kole korstnapühkija ja karmid mälestused sellest, kuidas ma seal uusaastaööl vastu posti sõitsin. No muidugi minu arust oleks kõige parema auraga koht seista üksi keset metsa, aga paraku seda tööd ei saa nii teha, nii et sellest tuleb üle olla.
Kuna midagi linnas ilmselgelt ei toimunud ja igal pool mujal veelgi vähem, lõpetasin selleks korraks  normaalsel kellaajal, vist isegi enne 1te.