Häda ja viletsus

Kunagi ammu, pärast uut aastat, oli kaks suht igavat tööpäeva, millest ma ei jõudnud operatiivselt kirjutada. Siis olin nädal aega koolis. Ja nii edasi. Aga katsugem siis põhimõttel parem hilja kui mitte kunagi.

Neljapäeval, 3. jaanuaril sattusin esimeks sihuksesse kohta, mille olemasolu ma enne ei teadnud. Nimelt Seebi tänavale, mis asub Tondi kasarmute taga, raudtee ääres. Seal on päris palju suuri maju, kus elab üsna mitu inimest, aga meie, tavakodanikud, ei tea sellest midagi. Kliendiks oli tikk-kontsadel preili, kes sõitis vist lennujaama. Üldiselt ongi nii tööpäevade hommikutel, et minnakse kl 6ks lennujaama, kl 7ks sadamasse, ühesõnaga, liikumine algab kuskil 5st, enne pole mõtet tööle minna. Võiks arvata, et on ka hommikusi tööleminejaid, aga üllataval kombel juba peale 7t hangub igasugune liikumine ja vaikus kestab kusagil 10-11ni, kui hakatakse taksoga tööasju ajama ja tööajast omi asju. Laup-pühap tasub hommikul minna siiski kl 4ks, sest siis on liikvel veel pidulisi.
Meil tehtigi nüüd graafik nii ümber, nagu ma tahtsin, kl 4st on algus, nii päeval kui öösel. Enne oli 6st, see tähendab, et siis oli mingi tunnike tööd ja pärast saabus suhteline vaikus. Samuti vahetuse lõpp hommikul kl 6 oli halb, sest kui öösel lõpetatakse sõit kuskil kl 2 ja võib magama minna, siis sa tegelikult kaotad varahommikuse tunnikese-kaks, sest sa ei hakka ju selle pärast enam uuesti sõitu minema. Samuti päeval on vaikne aeg keskpäeval, kusagil 4st hakkab jälle tihedam liikumine. Selle graafikuga saab aega ratsionaalsemalt kasutada. Uneajaga on küll veel natuke harjumata, kui ma olin juba ära õppinud õhtul 10st magama minema, et 6ks tööle jõuda, siis kl 8 uinumine nõuab veel veidi harjutamist.
Tol päeval sattusin sellel hommikuse vaikuse ajal Järvele ja lihtsalt tukkusin autos mingi aja. Üldse oli suht kehv päev. Kui lõpuks tellimuse sain, siis kulges see majast, mida pole majja, mis on vales kohas (gps järgi).
Ühe vene pere viisin hotellist lennujaama, nemad arutasid tee peal, et kas on kasulikum käia Eestis rongiga või lennukiga, mingile järeldusele nad ei jõudnudki, aga kõnelus ise näitas, et neil on plaanis naasta. Järelikult meeldis. Väga korralikud inimesed olid, neil oli oma kolme koti kohta lausa nimekiri, mille järgi nad kontrollisid, et kas hotelli portjee ikka kõik pagasi pagasnikusse pani.
Kuna oli selline aeg, et pidi maanduma hulk lennukeid järjest, ja kuna lennujaama taksoreas oli suhteliselt vähe autosid, jäin sinna. Kui olin ennast sappa võtnud ja läksin tablood vaatma, siis selgus, et osad lennukid on juba varem ära tulnud ja osad hilinevad. Ikkagi jäin sinna, olin nagunii seinapoolses reas ja polekski eriti sealt välja saanud, lootuses et mõni hilinev lennuk ikka maandub. Passisin seal oma 2 tundi kokkuvõttes, see on väga halb.
Lõpuks sain peale kaks vene prouat, kelle käest kuulsin, et Moskva lennukid hilinesid, kuna seal oli kõva lumesadu. Veel kuulsin neilt, et Venemaal on nääridest nende jõuludeni kanikulõ - ehk siis keegi tööl ei käi. Sellepärast neil ongi siis võimalik siin niimoodi chillida.


Reede hakkas vahetus kl 16, läksin Mustamäele. Mustamäe on üldiselt suht hea koht, aga antud hetkel oli seal ka üpris vaikne. Passisin Kaja juures peatuses, tegin suitsu, lähenesid kaks parmu-Ellat, koperdades üle Vilde tee. Üks Ella kukkus lompi, ajas ennast püsti ja kakerdas edasi. Teine Ella tuli muga lobisema. Eks ma sain aru küll, et eesmärk oli suitsu pommida, aga kuna muud teha polnud, siis kuulasin vähe aega tema juttu. Kõigepealt ta kirus tükk aega seda teist Ellat, et vaat kus on ikka loll, näe, kukkus lompi. Siis rääkis, et tema töötab Balta turul kastide tõstjana, ja et tema tütar töötab Soomes, aga ei saa kunagi palka (küll ma olen seda juttu palju kuulnud). Aga tütar oli talle ikkagi vägevad tossud kinkinud. Tossud olid tõesti uhked, platvormtallaga, nendega läheb igast lombist läbi, mitte nagu see teine loll Ella.
Siis viisin ühe arstionu ühest haigemajast kohtingule. Kõigepealt sõitsime kuskile Tondile neiule järgi ja siis ühte peenesse vanalinna hotelli restorani. Nii onu kui preili olid väga soliidsed, vestlus oli neil igati sotsaalselt küps, aga elektrit seal küll ei olnud. Pakun, et äkki netikohting.
Kesklinnas oli just selline aeg, et tööd on, aga seda tuleb otsida. Avastasin ühe koha Solarise juures, seal ei ole tegelikult üldse taksopeatust ja ega seal seista ei tohi, aga selles konkreetses kohas ma nagu kedagi otseselt ei seganud ja tundus, et seal oli päris hea koht. Sain peale ühed venelased, kes sõitsid Laagrisse, õnnelik abielupaar vist, või armukesed, ei tea. Mees ütles, et Saagi tänavale, ma igaks juhuks täpsusasin, et ega mitte Sae, sest selline tänav on ka Laagris ja mine tea, kuidas see venelane neid sõnu käänab. Aga oli ikka tõesti Saagi. Sinna pole ka enne sattunud.
Kõht oli jube tühi, mõtlesin et söön seal kristlaste putkas, mis on Pääsküla bussipeatuse ja Statoili juures. Kristlaste putkaks ma nimetan seda sellepärast, et ühekorra ma küsisin seal, et kas nad sigarette ka müüvad, ja siis nad vastasid, et ei, usk ei luba. Kartulipüree ja mingid kotletid meenutasid isegi natuke päris toitu, aga leiva peale olid nad vist diislit valanud, selline lõhn ja maitse oli.
Laagrisse ühtegi tööd ei tulnud ja läksin tagasi Solarise juurde, seal Nokias pidi just mingi muusikal lõppema. Aga sealt ei saanud ma kedagi peale. Ei tea millest see ürituste puhul sõltub, et kas tagasi sõidetakse taksoga või mitte. Mõnikord on hirmus nõudlus taksode järele, nii et keegi ei jõua neid ära vedada, ja teinekord jällegi ei taha keegi sõita.
Ega ma neid mängureegleid ikka veel hästi ei tunna. Et kust klubidest ja kõrtsidest millal kliente tuleb, ja mis taksod seal siis tohivad neid püüda, ja kus nad täpselt seisma peavad ja mis järjekorras. Igal pool on mingid sellised kirjutamata seadused. Nii tilkhaaval seda infot koguneb, aga üpris vaevaliselt.
Siis oli selline hetk, et läksin sadamasse. Üldiselt ma seal eriti ei armasta käia, aga muud tööd eriti polnud ja seal oli nõudlust - teised juhid, kes seal on, ikka saadavad suurele  ringile sõnumeid, kui sinna veel taksosid vaja on. Sellega ka alati ei tea, vahel tuleb laevalt palju rahvast, vahel vähe ja puha jalakäijad.
Minule tuli üks isa väikse tütrega. Venelased, aga mitte kohalikud, vist soomes elavad. Tahtsid minna kellegile külla, mees näitas mulle telefonist aadressi. Küsisn, kas tal on umbmäärastki ettekujutust, kus see asub. Ei olnud. Õnneks gps teadis seda küla - Ilmandu, kusagil Harku vallas. Vähe sellest, gps teadis isegi tänavat ja majanumbrit. Rõõmustasin juba, et kõik korras. Kulgesime siis sinna sujuvalt kohale, sõitsime õigele tänavale, mis meenutas rohkem küll metsateed, muudkui aga sõitsime, ja mingil hetkel ütles gps, et nüüd oleme kohal. Prijehali, ütlesin kliendile. Aga ümberringi oli mets, väga ilusad kuused ja männid, aga ühtegi maja ega mingit teed, mis võiks majani viia, seal küll ei olnud. Klient helstas siis oma sõbrale. Sõber selgitas mulle, et kuidas te siis ei leia, maja on ju mäe otsas, ja meri paistab, ja küünlad põlevad. Kuna oli kottpime, siis ma merd ei näinud, ja kõik majad seal olid mingi künka otsas, ja küünlad olid ka kõigil akna peal, sest oli ju pühade aeg. Keerutasime seal tükk aega ringi, see krdi tänav oli veel ühesuunalne ka, tegime mingeid ringe, vahepeal sõitsime vastassuunas ja sattusime järgmisse külla, aga ei leidnudki seda maja. Siis kui me olime jõudnud algsele ristmikule, siis klent helistas uuesti ja see sõber tuli ise autoga vastu ja viis nad kohale. Ja muidugi noris muga, et kuidas ma siis ei leia. Aga mida sa seal leiad, kui on täiesti pime ja mingeid viitu ega majanumbreid ei ole. Taksomeetri ma panin juba siis kinni, kui esialgu gps ütles, et kohal, aga kuna see oli üldse pikk sõit, siis sain ikka normaalselt oma 20 kätte.
Ja õnneks sain veel tagasiteele ka kliendi, kes tuli kuskilt Tabasalust napsutamast ja läks linna edasi jooma vaatamata naise pahameelele. Tahtis minna Bambasse, see on mingi imelik koht Mustamäel, kus on piljard ja saun, selline nats kahtlane koht, samas käivad seal vahel ka normaalsed inimesed. Mul ei tulnud hoobist meelde, millises tagahoovis see täpselt asub, ja siis ma küsisin, et kas ta tahab mulle teed juhtada. See oli jälle sedasorti mees, kes arvas, et kui ma üldse midagi tema käest küsin ja olen veel naine ka, siis järelikult ei oska ma üldse autoga sõita. Siis ta ütles mulle enne iga ristmikku, et võta nüüd hoogu maha, ja enne iga annateed märki, et anna nüüd teed, ja enne iga pööret, et näita nüüd suunda. Selline käitumine ajab tegelikult vihale, aga püüan ennast treenida, et seda huumorina võtta.
Üsna hilised öötunnid kesklinnas olid küllalt rahvarohked, aga ka taksosid oli palju liikvel, ja eks neid pidutsejaid oli ka tavalisest vähem, sest pühad olid kõik läbi võtnud. Keerutasin kesklinnas ja passisin vanalinnas ja tegin elu kohta tähelepanekuid. Üks oli see, et on tekkinud uus klass inimesi - nutitelefonidega pudelikorjajad. Ei teagi, mida sellest järeldada, et kas nutitelefonist on saanud tarbeese nagu tikutoos või taskurätt (hinna järgi küll seda ei oletaks), või peaks sellest mingeid kaugemaleulatuvaid järeldusi tegema.
Teine oli see, et osad kõrtsid on tekitanud oma klientidele, kes tahavad väljas suitsu tegemas käia, pleedid. See on neist kena, suitsetajatele väga mugav lahendus. Aga välja näevad nad natuke totakad, nagu kamp teletupse või pingviine, kes taaruvad kõrtsi ukse taga ja ajavad suitsu välja.
Tükk aega seisis mu takso kõrval üks soome kutt. Kõigepealt ta huilgas nagu hunt tükk aega. Siis istus maha. Siis tõusis püsti ja huilgas jälle. Eks loodusrahva esindajale ole see linnaelu raske ja segadusseajav. Siis lõpuks istus korra taksosse. See tekitas mus veidi õõva, mitte et ta ohtlik oleks olnud, aga täiesti ebaadekvaatne. Õnneks sai ta sellst ise ka aru, pobises midagi taolist, et "mitte veel", ja läks välja tagasi. Ja ulgus jälle kuu poole.
Lõpuks tulid ka normaalsed kliendid, kui nii võib öelda. Ühest neist kõrtsidest, mille ukse taga taarusid pingviinid, väljustid kolm meest ja üks väga kõikuv naine, keda püsti hoiti. Sõit oli neil lühike, aga meeleolukas. Ühte Narva mnt alguse majja. Ma sain aru, et seal elas see kõikuv daam. Aga ta keeldus autost välja minemast. Nõudis, et üks meestest tuleks taga kaasa. Aga keegi ei tahtnud minna. Siis lõpuks üks läks välja ja ulatas daamile käe. Aga sellest oli daamile vähe, daam räuskas edasi ja nõudis, et ka teine mees teda saatma tuleks. Siis esimene mees tuli teiselt poolt autosse tagasi ja teine mees väljus, aga see kavalus ei aidanud, naine keeldus ikka väljumast. Siis sosistas mulle esiistmel istuv mees, et sõidame ühe paraadna edasi, äkki ta siis arvab, et on kuskile uude kohta jõutud ja läheb välja. Ja see trikk toimis. Kaks meest jäid siiski daami uksest sisse toimetama, üks sõitis edasi kuskile Kadriorgu.

Hakkavad juba tekkima mingid kutsehaiguse sümptomid. Pedaalijalg hakkab valutama ja sureb ära pikematel otstel. Kui on pausid, katsun küll liigutada, aga see aitab ajutiselt. Üldiselt mul on muid jalaprobleeme enne ka olnud. Peaks mingi kiropraktiku või muu posija otsima enne, kui tuleb puusaliigest vahetada või üldse jalg maha lõigata. Tööst vabal ajal püüan kellegi teise rooli taha panna, kui võimalik. Varem ma ei talunud üldse mingis sõidukis istumist, kui ma ise ei juhtinud. Ja mu oma auto laguneb aina rohkem, see muudab ka sõitmist ebameeldivamaks. Seisab koos traadi ja teibiga ja teeb aina imelikumaid hääli. Aga niipalju raha, et teda parandada, pole ma teenida suutnud. See on suht masendav. Aga autot on mul kindlasti vaja, kuidas ma kl 4 hommikul muidu sinna tööle ja tagasi saan. Ja üldse.

Peale nädalast koolipausi olin jälle tööl pühapäeval, mis on vaikne päev. Aga tänu kl 4 algavale vahetusele sain kõigepealt ühe Võru poisi, kes tuli linnast joomast, ja rääkis, et tahab talu osta, muidugi Võrumaal, juba koht välj avaadatud, aga raha jääb nibin-nabin puudu. Kiitis, kui odavad on Tallinna taksod. Võrus pidi olema 5€/km. Eks see kliendi seisukohast tundub õudne, aga kui ma vaatan taksojuhi seisukohalt, siis muidu ei elaks väikses kohas lihtsalt ära.
Aga olen taksondusest ka siin muude inimestega rääkinud ja selgub, et meie firma takso, mida peetakse kalliks, pole üldse kõige kallim. Et on ka tallinnas mingid vennad, kes võtavad kuni 3€/km + mingi kirves sisseistumistasu. Ja hetkedel, kus on suur nõudlus, küsivad ka osad meie juhid mingeid ulmetasusid. Seega tuleb välja, et meie takso hinnakiri on suht keskmine. Aga firmale pikka edu ei saa ennustada, kui ka seal on sellised röövlid. Ega ülemused ei tee ka midagi selleks, et juhte kuidagi teavitada või instrueerida. Kui mingi jama avalikuks tuleb, siis saab muidugi konkreetne juht mööda päid ja jalgu, aga kui see firma tahab oma mainet säilitada, siis ta peab küll tegema mingeid kiireid muudatusid personalijuhtimises. Ühesõnaga, ma tunnen mädanemise haisu. Aga teatavasti on mul alati kombeks minna tööle asutustesse, mis kohe varsti kõrbevad, nii et minu jaoks ei midagi uut.
Veel kaks hästitasuvad napsutajat vedasin mööda linna laiali. Jälle Soomest töölt tulnud mehed. Loogika pidi selles olema, et kui töötad soome firmas, siis saab palka ka, aga kui töötad seal eesti firmas, siis võid suu puhtaks pühkida. Aga soome firmasse saamiseks on tutvusi vaja. Teine läks lõpuks Maardusse pruudi juurde. Kui mina see pruut oleks, siis ma küll eeldaks, et pärast pikki töönädalaid Soomes kõigepealt tullakse minu juurde, mitte ei minda linna peale jooma. Ju see pruut siis on väga kannatlik ja hea. Või meeleheitel.
Uskumatu, aga Maardust sain ka tagasikliendi, tänava pealt. Soliidne kolhoosiesimehe moodi mees, naartisaläkiläkiga. Läks traumapunkti, oli eelmisel päeval sattunud avariis kahe naise vahele ja õlg oli viga saanud. Vaatamata sellele leids ta, et naised ei ole sugugi halvemad juhid kui mehed. Nii et kõik mehed ei ole ka šovinistlikud sead. Imestasin, miks ta Tallinna arsti juurde läheb. Selgus, et Maardus ei olegi haiglat, traumapunktist rääkimata. Kuigi see on ju päris suur linna ja kindlasti on seal palju poisikesi, kes pidevalt käeluid murravad. Vanematele päris karm, 20€ ots siis iga kord, sest ega kiirabi tänapäeval ju enne ei tule, kui sa juba praktiliselt surnud oled.
Siis viisin ühed soliidsed inimesed Nõmmelt linna, kes maksid topelt. Mees ütles, et tal on sooduskaart, ja ma ka eriti ei vaadanud, mis kaart see on, tõmbasin masinast läbi, ja ta maksis sulas, aga pärast ma vaatasin, et see on VIP kaart ja maksis ka selle arve ära. Proovisin neile helistada, aga nad ei võtnud vastu. Pärast rääkisin ülemusele ka seda lugu, ja õieti tegin, sest neile VIP kaardide omanikele tuleb pärast arve ja siis võib mingi jama tulla. Ülemus siis tühistas selle arve.
Siis oli üks Norra proua vanalinnast, kes palus mul keset ristmikku peatuda, et ta saaks aknast Inglise kolledžist pilti teha, ja kellega me kirusime isetegevuslikku ilutulestikku.
Siis hakkas järjekordne häda ja viletsus. Aku sai tühjaks. Kuigi sellele masinale oli juba suurema mahutavusega aku peale pandud. Lihtsalt seda elektroonikat on seal liiga palju, ja taksomeeter veel lisaks. Paarimees oli jätnud paar koda selle ööseks sisse, see oli ilmselt üks põhjus. Tuli siis jälle kutsuda autoabi käivitajaga. Autoabi ütles, et see on sellele autole sel aastal viimane kord tasuta garantii raames (juhin tähelepanu, et tegemist on jaanuarikuuga). Ja mis kuradi pärast ei ole autol lisaks kõigile neile mõtetutele tuledele ja viledele näiteks näidikut, mis näitaks, kui täis aku on? Kui isegi igal telefonil on selline asi, huvitav, mis siis auto puhul seal nii ületamatut on?
Nüüd oleks siis pidanud selle aku korralikult täis laadima. Pargis saab laadida ainult pesula tööajal, st päeval. Sellega kaotab jälle kõvasti tööaega. Mõtlesin, mis siis teha, ja otsustasin lihtsalt aku laadimiseks korra Loksal ära käia. Lihtsalt ei saa kogu aeg mingite jamade pärast ennast võlgu töötada. Kütus maksab siiski veel oluliselt vähem, kui tööaeg. Pärast olin jube ettevaatlik, ei lülitanud mootorit eriti üldse välja, ei kuulanud raadiot ega pannud soojendust sisse, ja gps-u ainult hädavajadusel. Et siis niimoodi külmas, vaikuses ja pimeduses peakski selle autoga sõitma, et aku vastu peaks.
Kui Loksalt tagasi jõudsin ja esimene klient peale tuli, siis selgus, et kogu selle jama peale on taksomeeter lolliks läinud, ei võta enam õiget pilti ette, ei saa teda tiksuma panna. Sõidutasin ühe lepliku soome noormehe kokkuleppehinnaga ära ja siis helistasin sellele mehele, kes tegeleb meil selle taksomeetrisüsteemiga. Tema ütles, et tuleb korra aku klemmid lahti võtta, siis läheb korda. Muidugi ei ole seal autos mutrivõtit. Siis ma pidin minema parki, et saada see krdi võti. No vähemalt see trikk aitas. Aga aega oli jälle kaotatud kuipalju.
Aga üks positiivne asi juhtus ka selle akujama käigus - pärast klemmide lahtivõtmist hakkas auto jälle temperatuuri celsiuse kraadides näitama. Nimelt pärast viimast hooldust oli ta hakanud suhtlema farenheitides. Sageli kliendid küsisid, et mitu kraadi väljas on, ja siis ma ei osanud neile muud öelda, kui et nt 35 farenheiti, mida iganes see ka ei tähendaks.
Kui kogu see jama läbi sai, siis oli jälle selline kellaaeg, et tööd oli vähe. Kesklinnas ikka mingi liikumine oli. Hiilisime seal paari teise juhiga, kes ka olid kesklinna tellimuste järjekorras etteotsa jõudnud, Ahtri tn bensukas, et kas tuleb mõni teade sadamast, et sinna autosid vaja, või mitte. Et sealt saab kiirelt siis sadamasse tõmmata. Aga seal olid seekord jälle jalakäijad vist, tulid kohvreid veeretades tipa-tapa linna poole. Sain tellimuse siis hoopis ühte hotelli, kust tuli peale pirtsakas daam, kes nõudis ISIC kaardiga soodustust. Aga see ISIC ei töötanud. Muidugi see on jama, kui selline soodustus on välja lubatud, aga ei tööta, aga samas ei ole ju selle eest mõtet juba preventatiivselt taksojuhti sõimata. Tegelikult on see ISICu keskuse viga, neil on mingi tarkvaraprobleem või midagi, nii et isegi mitte taksofirma süü. Vabandasin ette ja taha ja tegin talle mingi laest võetud soodustuse siis. Ei öeldud aitähgi selle peale.
Hilistundidel vedasin veel ühete vene vanameest, kes oli väsinud, aga õnnelik, sest pühad on nüüd lõpuks möödas, ja kes jälle ütles, et naised ikka ei peaks taksojuhid olema, vaid lastega kodus. No mis ma teha saan, et lapsed mul juba kodust ära on, vastasin. Siis olin jälle Mustakal, tegin Statoilis kohvi ja sain tellimuse kohe sinnasamasse kõrvale McDonaldsisse, kust viisin koju Nõmmele peotäie lapsi, kes täitsid auto vastiku liisunud õli haisuga, mis lähtus nende kiirtoidukottidest.
Seejärel sain tellimuse Laagri Statoili, kust sõitis koju üks töötaja, noormees, kes elas Tiskres. Ei tea, mis pahandust ta oli küll teinud, et vanemad olid ta sellisesse raskesse orjusesse Statoilis pannud. Aga sain teada otsetee Laagrist Tiskresse. Et vanasti olid need nagu täiesti erinevad linnaosad, aga praegu ehitatakse neid vahesid aina enam täis. Juba praegu ei ole Tallinn enam selline kaheksajala-kujuline, nagu oleme harjunud, vaid muutub aina enam lihtsalt ühe hiiglasliku amööbi kujuliseks, mida liigendavad ainult paratamatud veekogud.
Öö lõpetuseks sõidutasin veel ühte tuttavat ühe sõbra juurest ära. Kui see akujama oli, siis see sõber vahepeal helistas ja kutsus šampust jooma, ja siis ma mõtlesin küll, et hea meelega viskaks selle autokolu nurka ja läheks, aga ikka ei läinud, sest kudiagimoodi oli võimalik tööd edasi teha. Nüüd siis nägin selle sõbra vähemalt vilksamisi ära.

Ülemus oli vahepeal nuputanud, et mis selle akuga siis teha, sõimanud omakorda oma ülemusi ja autoesindust ja mida kõike. Ühesõnaga, poolest päevast tuli auto viia hooldusse. Minu tööpäev jäi siis poole lühemaks, aga päevarent, mille jagu iga päev pean raha ära andma, võeti ka poole väiksemaks, ja eelmise päeva oma õnneks ka. Lühem päev oli tegelikult hea, sest järgmisel päeval ma pidin vara ärkama, et sooritada mingeid tegevusi, mida võiks nimetada eraeluks ja mille jaoks selle taksotöö kõrvalt nii vähe aega jääb. Tänu sellele sain siis ikka natuke magada ka vahepeal ja ei olnud 2 järgnevat vaba päeva täielikult zombi, vaid ainult osaliselt.
Esmaspäeva hommikul sõidutasin ühe noormehe tööle logistikafirmas, mis asus Lehmjal, aga mida nimetatakse Jüriks, jällegi koht, kuhu pole sattunud. Siis tuli Lasnamäelt üks vene härra, kes läks tööle Pelgulinna haiglasse. Ilmselt ta oli seal majahoidja ja ta nägi välja ja oli jutu poolest ka umbes täpselt nagu see onu Jack Maahaigla sarjast.
Olin öösel ainult kuskil tunnikese maganud ja suht zombi. Kohe hommikul kõksasin parklas teist autot taguotsaga, aga õnneks keegi ei näinud ja kummagile märki ei jäänud. Väsimus on selline kummaline asi, ise ei saa alati arugi, et ta peal on. Mingeid asju teed automaatselt ja otseselt magama ei jää, kui tegevust on, aga mingitel hetkedel võid teha mingeid kummalisi vigu. Seega kuigi tööpäev jäi lühemaks ja pidi lõppema kl 4 päeval, siis ikkagi tegin ka väikse lõunauinaku, et mitte mingi lollusega hakkama saada. Seega palju tööd teha ei jõudnud ja midagi erilist ei juhtunud.
Kaubamaja juures märkasin, et ringi liikus palju erariides päkapikke. Üks oli näiteks sellises loodusmehe riietuses, aga üks teine oli jällegi kunstiüliõpilase riietuses, sineliga ja mapiga. Too käis mitu korda eri suundades üle sama ristmiku, vist oli inimeste maailmas natuke ära eksinud.
Siis märkasin taksomeetri infosüsteemi uurides veel, et üks ja sama auto seisab kogu aeg Pirita hotelli juures. Seisab seal päev otsa, pool öödki peale, vahepeal käib vist magamas, ja hommikul jälle. Ükskõik mis ajal vaatad, enamasti on ikka sellesama numbriga auto samas kohas, ja alati ootel, mitte kunagi kliendiga. Ei tea, kuidas sellised vennad ennast küll majandavad.
Kui jääb aega sellisteks tähelepanekuteks, siis see tähendab, et tööd eriti ei ole.
No aga natuke ikka oli. Üks vene mees tahtis sõita endise Kotka poe juurde. Mina ütlesin, et olen modernne inimene ja endisi poode ei tea. Aga kohale jõudes selguse, et selle nimi on endiselt Kotka pood.
Sealt linna tagasi tulles sain bussijaama piirkonda tellimuse ja kahjuks oli see Eurolinesi transfer. Seal on selline süsteem, et osade rahvusvaheliste busside piletiga koos saab osta taksosõidu juurde. Need on ühed igavesed needused, sest need sõidud on mitu korda odavamad, kui normaalsed sõidud. Seega ma katsun sealt bussijaamast ennast eemale hoida. Aga seekord ma vaatasin, et ei saa enam töid valida, aega ei ole. Ja sageli istuvad need tüübid, kellele see transfer tellitud on, mingisse suvalisse taksosse hoopis, ja siis sa ootad seal nagu loll. Nii läks ka seekord.
Ja rohkem ma ei jõudnudki too päev midagi teha, sest kl 4ks pidin olema hoolduses, enne seda oli vaja veel ka tankida ja pesulas käia