Magavad kliendid ja erivajadustega sõbrad

Eelmine kolmap-neljap olid suhteliselt igavad päevad. Esimesena tuli viia tuttavad prouad Indasse, õigemini siis varahommikul lennuki peale. Ülejäänud aeg tuli vedada valdavalt kontorirotte ühest kontorist teise ja töölt hotellidesse. Siiski oli ka mõningaid värvikamaid hetki. Lisaks kohalikele rotiliikidele esineb meil ka palju võõrliike, ühed näiteks paistsid olevat India-kandist, teine oli üks vene neiu, kes rääkis autos oma kaaslasele pool elulugu ära: pärit Novosibirskist, üles kasvanud Saksamaal. Aga rääkis väga heas eesti keeles. Et ei ole ikka nii, et venelastele pole mõtet eesti keelt õppida, parem juba pidada silmas rahvusvahelist haaret. Kel seda haaret on, suudab ka kohaliku keelega hakkama saada. Soomest ja Skandinaaviast pärit rotid on muidugi täiesti tavapärane klientuur.
Päevasel passimise ajal sisustas hetkeks aega üks grumpy old man, ka meie firma juht, kes andis taksopeatuses tõelise etenduse. Kõigepealt parkis ta ennast mitte peatusse, vaid kõrvale tee peale diaagonaalis. Siis pani rahulikult auto lukku ja läks ületee putkasse lotopileteid kontrollima. Tagasi tuli diagonaalis, mitte ülekäigukohast ja punase tule ajal. Kui üks auto talle signaali andis, siis viibutas rusikat ja loivas oma esimest rida blokeeriva takso juurde tagasi. Kui seniilsus ikka nii tõsiselt vaevab, peaks vist kaaluma pensionile jäämist.
Ainuke möödalaskimine sel päeval oli üks tellimus Paldiski mnt-le. Vaatasin kaardilt, et kui ma sinna peaukse juurde hakkan minema, tuleb õudne ring teha ja pole teada, kas see uks üldse seal asub. Läksin kõrvalukse juurde ja andsin sellest dispetšerile teada. Sain jälle kuulda, et klient pole selle üle üldse rõõmus. Aga kohale tuli. Oli mingi kutt, tuli vist trennist. Ei olnud ta nii väga vihane midagi, ilmselt vihastamiseks liiga väsinud, sest jäi autos kohe magama. Sõit oli päris pikk, teise linna äärde, ja kohale jõudes oli tükk tegu teda üles saada, ja ega ta ärgates ka kohe aru ei saanud, kus ta on ja mis toimub.
Üritasin Saku suurhalli juures tabada kossumatši lõppu, aga siinkohal andis tunda mu spordivõhiklus - pole aimugi, palju üks mäng võiks kesta. Kuulasin isegi mingit ülekandejuppi raadiost, aga olen ikka nii tühm, et ei saanud vist sedagi aru, kui mäng läbi sai. Igatahes kui sinna kohale jõudsin, olid nii arno isaga kui ka kogu muu publik juba uttu tõmmanud. Seega, taksojuht peaks ikka olema väga laia silmaringiga.
Kui õhtul linnas keerutasin, olin jälle korraks seal kohas, kus olemiseks mul on luba, aga teistel taksodel ei ole. Ühed venelased tahtsid selle peale kadedusest roheliseks minna. Asjata küll, sest tööpäeviti ei saa sealt mingeid kliente. Ühesõnaga, käisin seal korra, vaatasin et midagi ei toimu ja tahtsin tagasi minna, aga venkud parkisid ennast keset teed ja ei lasknud mööda. No mis mul teha, keerasin siis otsa ringi ja läksin tagasi, läbides kohti, kuhu isegi minu loaga ei tohi sõita, aga no ega see esimene kord ka ei olnud, eks seda ole aja kokkuhoiu mõttes ennegi tehtud. 
Öötundidel tuli jälle telefonikõne seoses ühe Perenaine II erikohtlemist vajava kliendiga. Ta oli tüübi just koos pudeli viinaga kuskile külla viinud ja palus mul ta sealt pärast tagasi koju viia, sest ta ise tahtis selleks ajaks lõpetada. Hoiatas veel ette, et väga ropu suuga mees on, aga muidu igati korralik, maksab hästi. Ja et kuidas käituda, kui tal tekib soov hoopiski kuskilt viina juurde hankida. No on ikka sõbrad, mõtlesin. Aga öötundidel tuligi siis see kõne hirmuäratavalt mehelt, seekord mulle täiesti sobival ajal, ja ei olnud sell tüübil häda midagi. Nägi küll välja kole nagu öö ja keel oli ka pehmevõitu, aga rääkis sellele vaatamata täiesti mõistlikku juttu ega ropendanud üldse.

Neljapäeval sain esimest korda piimaringi, st sõidu, kus tuli viia emafirma töötajad hommikul tööle. Ehk siis võtta peale kolmest eri kohast eri tüübid ja vedada ühte kohta kokku. Mulle tuli Mustamäe ring, ehk siis kujutage ette, kui te peate leidma sealt labürindist kiiresti kolm eri inimest ja seda kõike õigeaegselt. Seda ma juba tean, et gps-uga pole Mustakal suur midagi teha. Kaardi peal on teekesed küll olemas, aga seal pole eristatud neid, mis pole autodele mõeldud, ja ammugi mitte uudseid liikluskorraldusvahendeid, näiteks ühistute poolt paigutatud tõkkeid oma maja teekese ette. Lisaks sellele on kõik niigi kitsad ja kõverad rajakesed täis pargitud ja praegu ka lumehunnikutega palistatud, ja kohutavalt libe on seal igal pool. Kirusin mõttes Mart Porti, kes selle jubeduse projekteeris, ja unistasin võimalusest kutsuda välja tema vaim ning sellele peksa anda.
Pärast läksin Kristiine bensukasse tellimust ootama ja ennäe imet - autosse kakerdas, käes kaaneta kohvitops, seesama Anija mees, kellega olin veetnud meeleoluka jõuluõhtu. Seekord oli tal veel vähem ettekujutust oma lähiplaanidest, aga igal juhul otsustas ta sõita. Pärast mõningat sihitut tiirutamist meenus talle ööbaar Mööblimaja juures. Sealt oli tal plaanis õlut osta, aga baaris ei olnud muid kilekotte kui mustad prügikotid. See talle ei meeldinud vaatamata sellele, et üritasin talle selgitada, et must kott on palju elegantsem kui näiteks säästumarketi kirjadega kott. Siis istusime seal tükk aega niisama, rääkisime juttu, millegipärast puudest, täpsemalt kaskedest. Hakkasin linna poole sõitma, et äkki tal tuleb tee peal häid mõtteid, aga tüüp kippus hoopis magma jääma, sest väidetavalt oli ta 3 ööpäeva üleval olnud. Õnneks jõudis ta enne lõplikku uinumist reageerida positiivselt minu ettepanekule, et äkki peaks koju magama minema. Hakkasin siis Anija poole sõitma, mäletasin enam-vähem, kus ta elas, aga seal lõpus väikestel teedel ei olnud päris kindel. Oli tükk tegu tüüp ärkvele saada, et ta teed näitaks, ja üldse. Siis ta oli unine ja vihane ja natuke sõimas ja ropendas, aga õnneks leebus taas ja kokkuvõttes oli õnnelik, et koju sai. Maksis korralikult ja enne lahkumist tutvustas mulle veel põhjalkult oma autoparki, mis koosnes kümnekonnast erinevatel põhjustel mittetöötavast sõidukist.
Pärast läksin lennujaama, seekord tabasin hetke ja ootamist oli nii mõõdukalt. Just kui olin järjekorras esimene, helistas Perenaine järjekordse erikliendi asjus, keda oli vaja Hiiu polikliinikust ära tuua. Kiirete läbirääkimiste käigus saavutasin, et võisin ikka lennujaama tegelase ka tee peal ära viia. Aga Hiiu proua pidi ootama natuke kauem, kui plaanitud. Jällegi, tal oleks lihtsam ja kiirem olnud suvaline takso tellida. Ju siis osad inimesed ei usalda suvalisi, eks vast on põhjust ka, kui mõelda lugudele, mida kuulnud olen.
Pärastpoole oli veel üks väga jutukas soome härra, muudkui tahtis vestelda, aga ei tea kas olin väsinud või mis, aga kuidagi ei tahtnud needki vähsed soomekeelsed sõnad meelde tulla, mida tean. Püüdsin siiski anda oma parima ja vestluses osaleda, tänutäheks pärast päris hea tipp.
Siis tuli viia üks järjekordne hindu (no ma ei tea kas nad on kõik hindud, aga midagi sinna rajoonidesse vast küll) kuskile Peterburi tee ärihoonesse. Need on alati üks häda ja viletsus, nende juurde viivate teede ülesleidmine, ma mõtlen. Tegin talle vähe pikema ekskursiooni kui vaja, uurisin aga kaarti (gps seal ei aita), ja kohale jõudsime õigesse kohta! Kivi langes kohe südamelt.
Enne päeval kl 4 vahetuse lõppu jõudsin veel ühed soomlased sadamasse viia ja teised sealt ära tuua, mis on ses mõttes tähelepanu vääriv, et üldjuhul tuleb soomlaste ja teiste sadamast äratoomiseks vähemalt tund enne laeva saabumist sappa ootele minna, aga kuna minejad soomlased ei läinud mitte terminali ukse juurde, vaid parklasse mingi bussi juurde, siis tulijad soomlased olid ka juhtumisi seal ja hüppasid takso peale. Ehk siis soomlaste arv bussis on konstant. Buss ei ole kummist. Kui ühed sinna sisse topid, tuleb teised ära viia.

Siis tulid jälle pühapäev ja esmaspäev, mitte kõige helgemad hetked taksojuhi elus. Kuna meil vahetused algavad nüüd kl 4, siis sisuliselt läksin tööle laupäeva õhtul ja sain kodudesse transportida veel mõningad napsutajad. Ühe poisi viisin Pelgulinna, tema rääkis, et hea on olla ettevõtja. Siis üks soome paarike sõitis põhimõtteliselt lihtsalt üle Vabaduse platsi teisele poole ristmikku. Järgmistega sattusin Mustamäele, kust sain oma meeldivaks üllatuseks tagasitellimuse Kannu kõrtsi. Sealt tuli peale paar, kes oli ilmselt öö jooksul tutvunud. Härra eesmärk oli keppi saada, neiu eesmärk ilma rahata koju saada. Aga see neiu oli üpris ohtlik valik, sellistest ilmselt saavadki edasises elus näägutajad. Kui kutt teda moosis, et lähme kuskile hotelli või midagi, siis tüdruk näägutas, et no kelleks sa mind pead jne. Kui kutt sellega leppis ja lubas tüdruku koju viia, siis sai ta jälle võtta, et noh mis nüüd siis on, kas ma ei meeldi sulle. Ühesõnaga, kuidas iganes see mees käitus, naine leidis ikka põhjuse irisemiseks. Ilmselt on paaritumismängudes selline käitumine peibutav, edasises elus ilmselt lihtsalt tüütu. Läbirääkimised lõppesid sellega, et tüdruk viidi ikka koju, mis minu õnneks asus kaugel, linnaäärses vallas. Ja härra otsustas sealt linna tagasi sõita, sest kepp jäi ju saamata. Jutt käis ka terve tee ümber augu. Vahepeal rääkis ta küll ka midagi üürilepingutest. Kui ta nii kl 6 paiku linna jõudis, siis ma kahtlustan, et see kepp, mida veel sel kellaajal kiirkorras võib saada, on küll eluohtlik või siis tasuline. Või mõlemat.
Aga pidu oli laupäeval olnud äge, sest ikka veel tuli napsutajaid. Järgmine mees istus autosse ja palus end koju viia. Mis on suht tavapärane nali. Enne, kui ta magama jäi, õnnestus mul välja pressida, et kodu asub Nõmme teel. Sõitsin siis Nõmme teele ja küsisn, et mis nüüd. Tema, et ikka edasi. Küsin, et kas näitate, kui kohal. Jah. Sõidan siis aina edasi, Nõmme tee hakkab juba ära lõppema, aga mingit responsi ei tule. Vaatan taha, tegelane magab sügavalt. Jäin seisma, hõikusin, raputasin, lõpuks ärkas üles, alguses ei saanud üldse midagi aru, aga siis tabas ära, et möödas oleme. Keerasin siis otsa ringi, õnneks ta jõudis mainida, et natuke enne burksiputkat, sest kohe uinus ta uuesti ja vastasel korral oleksime jõudnud taas Nõmme tee algusse.
Aga ka see ei olnud veel kõik. Järgmine tellimus oli Tatari tn Tommi grilli, kust tuli koos toidukarpidega peale mustanahaline noormees. Vestlesime terve tee ühte meie paneelrajoonidest väga viisakalt, Tallinna ilust, ilmast jne. Tegemist oli imporditud sportlasega. Kohale jõudes küsis ta telefoninumbrit. Ma esialgu sain aru, et takso tellimiseks, andisn talle meie auto telefoni numbri. Aga siis küsi ta, et kas ma võin ükskõik mis ajal helistada, ja et ta on nii üksik jne. Ei no, põhimõtteliselt ei oleks mul ju musta poisi vastu midagi, aga antud olukorras tundus see kõik kuidagi väga kohatu. Ja katsu siis talle oma ei-d selgitada nii, et see ei mõjuks rassismina! Väga hästi see ei õnnestunud, sest pärast ta saatis veel mingeid erootilise alatooniga sõnumeid sinna telefonile, aga ksenofoobilist konflikti õnnestus vist siiski vältida.
Siis said pidulised otsa, tuli veel üks lennujaama ots ja edasi vaikus, mida ma kasutasin uinakuks. Lõuna ajal kesklinna kaubakeskuse juurest tuli aga küll rekordiliselt silmapaistev klient. No välimuse järgi oli vanamees bomšik, täielik kodutu. Kõigepealt ta üritas suhelda minu ees peatuses seisnud taksoga, too pani selle peale lihtsalt kaabet. Siis tuli bomš minu juurde. Kuna midagi targemat teha polnud, otsustasin ära kuulata, mis ta räägib. Ei tahtnudki kerjata või midagi, tahtis taksoga sõita! Kas raha ka on, küsisin. Solvate või!, vastas vanamees, aga otsis taskust täiesti arvestatava peotäie paberraha. Ütlesin, et kui ette maksate, siis sõidame, ja et ülejäänu annan pärast tagasi. Ta andiski ettemaksuks 30 euri. Mõtlesin, et na palju, kuhu ta ikka sõidab nii kaugele, aga pärast selgus, et kulus ära. Kusjuures, onu oli küll üsna räpaste riietega ja ilusalongis polnud ka ammu käinud, aga ei haisenud sugugi, mõned nö normaalsed kliendid haisevad palju hullemini.
Sihtmärgiks oli hullumaja ja põhjuseks see, et oli vaja sõbrale järele minna. Sõber oli eile sattnud hullarisse tänu sellele, et ta oli alasti linna peale jalutama läinud. Vanamees, Tolik, oli ilmselt selle sõbra ainus lähedane inimene, oli hankinud kotitäie riideid ja läks teda nüüd ära tooma. Sõber olla saanud mõningaid insulte, seetõttu pidavat katus sõitma. Ühe näitena selle kohta jutustas Tolik, et ühekorra olla too väitnud, et ta leidis paber-kolmeeurose. Pärast oli välja tulnud, et see oli ikka 10-eurone.
Hullumaja juures ootan ja ootan, taksomeeter käib. Lõpuks läksin sisse uurima, et mis toimub, kas läheb kaua, või on äkki vanamees ka hospitaliseeritud. Ei olnud, selgus, et sõbra outfitist olid veel puudu jalanõud, mida humanitaarabist parasjagu otsiti. Pärast veel mõningast ootamist väljusid kamraadid Seewaldi uksest. Sõber nägi välja nagu mingi tegelane Stalkerist, kes on mõnda aega maa sees mädanenud. Või nagu tegelane Elavatest Surnutest. Aga humanitaarabist leitud tossud olid uhked, selliseid kannaks isegi.
Enne lahkumist, teel olles ja ka kohale jõudes muretses sõber korduvalt, et kas tal ikka pass on kaasas, või jäi see hullarisse. Tolik püüdis teda rahustada, öeldes, et ära tõmble. Kohale jõudes aitasin tudiseva sõbra veel ilusti ukseni talutada ja 10 euri andsin vanamehele tagasi, arve koos selle ootamisega tuli täpselt 20 euri. Seega, eelarvamused on kasutud, bomši sõidutamisega teenisin rohkem kui keskmise uusrikka vedamisega keskmisse põllukülla. Ja milline sõprus! Rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses...
Edasine päev kulges tavapäraselt. Vahepeal sattusin Rocca al Mare juurde, oli selline aeg, et sealt võiks ka kliente tulla, aga ikka passisin seal mõttetult päris kaua, lõpuks sain tellimuse, mis tühistati. Ei ole see seal minu koht, kunagi mul seal hästi ei lähe.
Päev otsa oli külm, ilmselt olin vähe riideid selga pannud. Praegu ongi sellised ilmad, et vaatad hommikul ilmateadet, ja päevaks lubatakse nt -2° - -19°. No mida sellest järeldada.
Olen tähele pannud, et kohalikud venelased istuvad alati võimalusel ette, välismaalased istuvad alati taha. Eestlased nii ja naa, kes on omaarust trendikamad, need pigem taha, lihtsamad inimesed ette. Ühekorra olid ühed inglased lennujaamast, kolm tükki ja parajalt paksud, aga pressisid ennast kõik taha, nii et auto küljed olid kummis. Ilmselt on see vahe sellest, et mujal maailmas ja nüüd ka meil on taksojuht ori, kellest on parem eemale hoida, aga nõuka ajal oli taksojuht ju ilge boss, üks tähtsamaid isikuid riigis, ja tema kõrval oli puhta au istuda. No mul on suht kama, kus nad istuvad. Sellest on kahju, et ega tagaistujaid eriti ei näe, mis nägu nad on, kui on mõni huvitavam tüüp, siis oleks ju tore teda lähemalt uurida.

Esmaspäeva hommikul õnnestus lõpuks lahendada ka müsteerium, et kui Kuulsa Netifirma mehed töölt ära sõidavad taksoga, et kuidas nad siis sinna hommikul kohale saavad. Seekord õnnestus sõidutada koguni kahte tööle esmakordselt! Üks tuli lennujaamast, kusjuures tükk aega enne esimese lennuki maandumist, ei tea kust ta sinna potsatas, selline välismaa nohik. Teine oli eesti seksikas mees ja tuli miljööväärtuslikust asumist.
Päeval valdas mind tõeline tülpimus. Jalg valutas ja Sõpruse puiesteest oli totaalselt kõrini. No vähemalt külm ei olnud, seekord panin rohkem riideid selga. Tülpimus ei ole hea, see hajutab tähelepanu ja tekitab pohhuismi. Korra oleksin reavahetusel ühele kaubikule peaaegu ette keeranud ja teinekord jällegi imestasin, miks jalakäijad punase tulega üle tee lähevad, kuigi tegelikult oli mulle punane tuli ja neil täielik õigus imestada. Mõtlen peas selle töö plusse ja miinuseid, panen need mõnikord ka siia kirja (kui aega on, mida kunagi ei ole), aga kokkuvõttes võib öleda, et miinuseid on kõvasti rohkem. Ainuke pluss on tegelikult see, et see tegevus, protsess, mulle iseenesest meeldib (kui jätta kõrvale selle tohutu töömahu ja intensiivsuse kohta liiga väike teenistus, valutav jalg jne).
Enamus kliente olid tavapärased ja igavad. Lennujaamast sain ühe hiinlanna, kes kõigepealt ütles tsiu-tsiu, ma küsisn, et sorry I didn´t get, ja tema jälle: tsiu-tsiu. Mis tänaval, küsisin, siis ta ütles midagi, mis võis ju olla Pikk, ja siis ma sain aru, et ta pidas silmas Three Sisters hotelli. Tee peal rääkis kogu aeg telefoniga, ja kogu see jutt kõlas nagu oleksin sattunud loomaaia linnumajja.
Kesklinna kaubakeskuse juures passides (seda tuleb ikka pea iga päev teha, sest vaiksemal ajal on see pea ainus koht, kust ikka keegi peale tuleb) vaatasin, et on tekkinud uus koeraga kerjus. Päris ehtne näeb välja, vist on üksiküritaja. Vahepeal olid mingid grupiviisilised, kel olid vormiriided, nagu küürus rätikuga vanamutid, aga kui sattusid peale, kui tal lõunapaus või midagi oli, siis ajas ennast sirgeks ja tuli välja hoopis nt noormees.
Kommipakkujad käivad tihedalt, noored vene poisid üritavad šokolaadi müüa. Saadav tulu läheb ilmselt narkootikumide peale, ühel olid küll mitte lihtsalt pupillid suurenenud, vaid silmad suisa pahupidi.
Seniilne taksojuht oli ka sel päeval kohal ja parkis jälle diagonaalis keset teed. Rusikat seekord ei viibutanud.
Õhtune tipptund läks päris kenasti, jõudsin õigeks ajaks Mustamäele, sain kohe tellimuse linna tagasi, sealt kihutasin uuesti Mustakale ja oleks ka kohe tellimuse saanud, aga jalg õudselt valutas ja vetsu oli vaja minna. Olin tellimuste järjekorras viies ja hüppasin korraks bensukasse sisse, tõesti olin seal vast paar minutit, aga selleks ajaks oli juba minu järjekord üle läinud ja olin lõpus tagasi. Huvitav on selle Mustamäeta, täpselt kl 17-17.45 käib seal väga tihe töö, ja siis jääb pea tunniks seisma, kuskil enne 7t on veel natuke ja siis on kõik.
Peale pikka ootamist sain tellimuse linnast välja, panin aadressi gps-u ja muudkui aga nautisin sõitu, niipalju kui jalavalu lubas, ja ega ma seda gps-u siis ju ei vaadanud, sõitsin nagu sinna asulasse ikka sõidetakse, aga oleks tulnud vähe enne ära keerata. Tegin siis mööda mitmetasandilise ülesõidu kringleid mitmeid ringe ja ebaseaduslikke tagasipöördeid ja jõudsin ilmselt lubatust hiljem kohale, aga õnneks kliendid - Rootsi vanem paar - olid rahulikud ja sõbralikud. See koht, kust nad peale tulid, oli küll väga veider, tehase moodi hoone tupikteel põldude vahel, ilma ühegi sildita, aga aknast paistsid valgetes kitlites askeldavad kujud. Väga salapärane, ei tea kas mingi baas, kus tehakse ufonautidega katseid. Tagasitee valisin intuitiivselt. Vahepeal rootslased imestasid, et kas ma ikka lähen sinna hotelli, kuhu nad palusid, et tavaliselt nad sealt kaudu ei sõida. Aga arve tuli sama, mis ikka, ja lõpuks oli neil veel hea meel, et oligi rahulikum tee ja nägid Tallinnat uuest küljest. Pärast kaardilt vaatasin, ongi 3 varianti kuidas sinna sõita ja minu valitu oli täitsa keskmise pikkusega, aga ilmselt kiirem, kui kõige lühem tee.
Oli veel üks kohukeste müügiesindaja, vene daam, taas väga hea eesti keelega, kes rääkis terve tee telefoniga. Sain teada palju kohukesemüüja raskest elust, et mingid kindald partnerid olid teda alt vedanud ja nüüd ta neisse enam säästlikult ei suhtu, vaid delegeerib nad Triinule, kes hakkab neid käsutama.
Üks mees oli jälle selline, et ei tea, kas tal ikka raha ka on, punase pea ja näoga ja viinaga aromatiseeritud. Kahtlustan ingeri juuri. Teel rääkisime vanast Eesti muusikast, meenutasime helgusega In Sped, Radarit ja muud. Ühes meie arvamused läksid küll lahku - minda väitsin, et Ivo Linna pole mingi õige muusik, vaid on tavline kõrtsilaulik, aga tema sellega nõus ei olnud. Aga arve maksis ilusti ära.
Hilistundidel oli ootuspärane passimine, olin juba arvestanud, et nagunii tuleb iga tööd kaua oodata ja sättisin ennast Hollyka juurde lambi alla raamatut lugema. Isegi maffial oli igav, nende turvapoisid ajasid ajaviiteks üksteist taga nagu kassipojad. Aga sealt tuli oodatust isegi rohkem tegelasi. Oli üks igavesti pikk Norra kutt, jalad tuli neljaks murda et autosse mahuks, kes kurtis Eesti külma ilma üle ja kiitis Golfi hoovust, mis neid päästab. 
Õhtu lõpetuseks sain hoopis Solarise juurest tänava pealt kliendid, isa ja poeg olid kinos käinud kahte filmi järjest vaatamas. Poeg rääkis, et Schwartzennegeri filmis oli ikka liiga vähe actionit, et tema eelmine film oli palju parem, juttu oli ainult 10 min ja ülejäänud aeg oli tulistamine. Isa siis lohutas, et eks ta ole vana ka. Sõitsid linnast välja. Mees oli selline tüüpiline Tähtis Mees, suur ja paks ja kes kõike teab, kuidas asjad käivad. Aga kohale jõudes tundus, et ta vist häbnes, et tal polegi häärberit, vaid elab paneelmajas. Igatahes ta lasi neid mingi šefima maja juures maha panna ja sealt nad hiilisid ise paneelika juurde edasi.