Kapitalistid, vereimejad ja proletaarlased

Linnas orienteerumine hakkab päris hästi looma. Pühapäeval leidsin juba enamiku kohti ilma kaarti või gps-i kasutamata üles. Ka seda juhtub juba harva, et klient ütleb mingi koha, mida ma tegelikult tean, aga siis jookseb juhe kokku ja ei tea kus poole uhama panna. Kasutan juba umbes sama süsteemi, nagu ise sõites, et hakkan õiges suunas minema ja detailid (kust tohib keerata, kust saab otsem jne) meenuvad tee peal. Kui tõesti neid detaile ajusoppides salvestatud ei ole, siis võtan abivahendid kasutusse.
See jutt käib muidugi avalike kohtade kohta. Ehk siis, ma  juba enamvähem tean, kus inimesed töötavad, pidutsevad ja reisivad. Seda, kus nad kõik elavad, taevas halasta, ma muidugi ei tea, selle selgekssaamisega läheb ilmselt aastaid, aga üldselt suundasid ja peateesid juba enamvähem tean ja gps aitab, või siis jälle kaart. Muidugi on mõningaid väga segaseid kohti, mis pole veel meelde jäänud. Nt läbi Kadrioru sõitmine, kus on palju ühesuunalisi tänavaid ja needki ei kulge mitte paralleelselt, vaid risti-rästi. Põhja-Tallinn hakkab juba meelde jääma, aga sellegipoolest on pimedas päris keeruline otse näiteks Pelgulinnast Kalamajja jõuda, kuna seal on igast raudteed ja muu jama vahel, mis takistavad.
Pühapäeval oli muidu palju tööd, kuigi kahjuks lühiksed otsad. Alustasin kl 4 hommikul. Vanalinn oli täis mingeid korporante, teklid peas, kahjuks eelistasid nad jala liikuda. Siiski pälvisin veel viimased riismed laupäevaõhtustest pidutsejatest. Aga nad olid üpriski viisakad. Välja arvatud üks juhtum, kus ma tahtsin Järve statoili kohvi ostma minna, ja siis ujus ligi mingi kutt, kes oli ilmselgelt laksu all, tahtis telefoni laenata ja sõita, et vend maksab ja mis iganes. Ütlesin ei ja lasin jalga, aga ilge kohvi isu oli, muid kohti ka lähedal polnud, tegin tiiru ümber kvartali ja läksin ikka sinna tagasi. Kutt askeldas midagi leti ees, peitsin ennast siis krõpsupakkide vahele ära seniks, kuni ta välja vaarus.
Ühe kliendiga käitusin ise ka väheke kehvasti, mitte küll tahtlikult. Oli härra, kes tiirutas suht sihitult mööda kesklinna ja lõpuks tahtis kasiinosse. No mis minul sellest muud kui ainult hea meel!  Aga seal kasiino ees on kole kitsas parkla. Kui klient oli ära maksnud, siis parajasti hakkas üks hiiglaslik maastur minu kõrval välja tagurdama, ma mõtlesin et vaevalt ta minusugust pisikest putukat üldse näeb ja andsin gaasi, aga paraku kasiinosõltlase rümbast oli osa veel autos. Teinekord tuleb enne liikuma hakkamist ikka vaadata, et inimene oleks kõik oma kehaosad taksost kokku korjanud ja ukse enda järel sulgenud.
Kuskil lõuna paiku viisin kellegi bussijaama ja mõtlesin, et nüüd lähen seal ka sööma sinna toredasse 24h sööklasse, aga üks proua ronis vägisi autosse ning tahtis arsti juurde sõita. Karistuseks sõidutasin teda vähe pikemalt, tegelikult lihtsalt oli nii, et sattusin valesse ritta ja pidin vähe pikema ringi tegema. Aga seal Ida-Tallinna keskhaigla juures ma tegelikult ei tea, kuhu seal peaks sõitma. Seal on niipalju korpusi ja teekesi ja mingid tõkkepuud ja igasugust jama. Peab kuidagi välja uurima.
Pühapäevastest pohmellijatest olid huvitavad veel paar, kes tulid Pirita spast, rääkisid puhast eesti keelt, aga olid millegipärast väga imestunud kõige üle, mis meil siin on, nagu oleks teselt planeedilt. Võbolla olidki. Kõigepealt avaldasi kolossaalset hämmingut Savisaare kiriku üle, mis olla hiiglaslikuna neile hommikul aknast sisse kõrgunud. Selles ma saan aru, tegu on tõesti uue ning muljetavaldava ehitisega. Aga nad olid väga üllatunud ka Maarjamäe memoriaali olemasolust, mis minu teada seisab seal samal kujul juba oma 30 aastat, kui mitte rohkem.
Väga huvitav seltskond tuli peale ka politseijaoskonnast. Seal oli kaks vanemat Soome daami ning kaks nooremat Inglise kutti. Kõik nad eritasid alkoholiaurusid ja tee peal arutasid, kuhu võimalikult kallisse restosse sööma minna. Mõtlesin, et huvitav, mis kuriteo taoline kamp võis isekeskis sooritada, et nad nüüd niimoodi hommikul politseist lahti lasti. Autost väljudes ja hüvasti jättes ütles üks kutt igatahes prouadele, et ärge rohkem midagi ära kaotage, seega ilmselt oli küsimus milleski taolises.
Esmaspäev ja teisipäev oli siis esimene kord mul 48 h vahetust. Katsetasin autos magamist. See täiesti toimis. Võtsin magamiskoti ja padjakese kaasa, kui oli vaiksem aeg, kütsin takso kuumaks ja pugesin kotti. Kui parkida kuskile tuulevarjulisemasse kohta, ei ole üldse külm ka. Esmaspäeval pidin autoga teeninduses käima, see võttis 3 tundi, siis magasin oma autos. See oli natuke kehvem variant, sest minu Punane Nool on ilmselt halvemini soojustatud. Pealegi, kuna kolin jupikaupa, siis on ta seest suht räpane, saepuru ja igasugust rämpsu täis + mind alati saatvad kassikarvad, seega peale seda uniakut pidin ennast kõvasti kloppima. See autos magamine võib kõlada üsna õõvastavalt, aga toimib päris hästi. Kui koju magama minna, siis kaotad sellega aega. Tegin ka selle vea, kahe vahetuse vahel öösel tulin ikka koju ja tulemus oli see, et magasin sisse ja kaotasin magusad varahommikused tunnid. Autos sa ikka üle paari tunni üldiselt ei maga. Leonardo da Vinci olla ka maganud iga 3 tunni tagant 15 min ja võitnud sellega kohutavalt palju aega oma geniaalsete avastuste tegemiseks. Muidugi tegelikult võiks taksofirmas olla mingi puhkeruum, kui aus olla, siis see on lausa sigadus, et seda pole. Igatahes selle 48 h lõpus nende jupiti magamistega ma polnudki lõppkokkuvõttes eriti väsinud, oleks võinud veel paar tundi sõita.
Kui auto teeninduses oli, jõudsin selle ajaga veel tutvuda Kitseküla töölissööklatega. Omaette rahvas. On tore küll olla vasakpoolsusega flirtiv intellektuaal, aga mul on nüüd võimalus seda proletariaadi elu reaalis näha ja ise kogeda. Kõik need öised inimesed, kes töötavad aegadel, kui teised magavad või pidutsevad, selle jaoks, et neil teistel oleks kõik mugav ja hea. Taksojuhid, kojamehed, postiljonid, burksi- ja bensiinimüüjad, sillaehitajad, politseinikud ja nii edasi. See on tahk elust, mida suurem jagu meist kunagi ei näe.
Peale teeninduses käimist hakkas auto mulle iga kord käivitamisel kurba viisikest laulma ja ma ei tea, kuidas seda maha võtta.
Kus ma siis kõik veel ära käisin neil päevil. Pühapäeval viisin juudid sünagoogist koju. Sünagoogi ma kusjuures polnud varem näitnud, sest olin seal Karu tänaval sõitnud ainult pimedas ja pingeliselt mingeid majanumbreid otsides. Tiskre-Kakumäe kandilt sai süütus võetud. Paljassaare sadamat leida ei olnud iseenesest raske, aga avaust, kustkaudu see klient sellest hiigelkolossist võiks väljuda, küll. Igatahes põnev ja samuti minu jaoks uus kant, kuhu tahaks teinekord ka valges sattuda. Peetriküla - jällegi hiigelasum Tallinna külje all, mida hiljuti veel polnud. Tõkkepuud ja kõrged aiad. Samas on kogu selle hiilguse juures neil seal ikkagi elu raske, sest tipptunnil sealt minema saada on tõeline väljakutse. Muudkui ehitavad ja ehitavad seda Tartu maanteed ja Järvevana teed ja mida rohkem ehitavad, seda hullemaks liiklusolud seal lähevad, tundub. Ega ta enne maailmalõppu ilmselt valmis ei saa.
Ühe tellimuse kesklinnas sain täpselt sinna kohta, kus ma parasjagu just seisingi. See oli küll tore. Üldiselt nendel vaiksetematel aegadel on siiski kõige parem koht passimiseks suurte kaubakeskuste juures, sealt ikka tuleb neid ostlejaid. Eriti tõenäolised kliendid on vanemad daamid, kes räägivad mitte-eesti keelt. Samas kõik suurte kottidega inimesed pole ka potentsiaalsed kunded, osad on lihtsalt pudelikorjajad.
Kaubamaja juures on üks selline ülekäigukoht, kus jalakäijad idioodi järjekindlusega lihtsalt eiravad punast tuld. Tuleb ennast lihtsalt jõuga läbi pressida ja taluda vihaseid pilte, et mis krt see auto siin sõiduteel üldse teeb. Eks üldse kohtab ikka igasugu ahve ka. Näiteks ühekorra oli mingi seltskond mitme autoga otsustanud suure tee ääres just selle sissesõidu peal oma mingi pausi teha, kust taksod oma peatusse pääsevad. Ja siis kolm blondiini Viru tn Hesburgeri juures lihtsalt parkisid ennast keset ainsat ristmikku, kust seal üldse kuskile sõita tohib, panid ohutuled peale ja läksid burksi ostma. Aga noh, üldiselt väga sageli mingit tahtlikku sigatsemist liikluses minu arust ikkagi ei ole, vähemalt mitte niipalju, kui rahval on kombeks kiruda. Pigem sellised harvad poolnaljakad juhtumid.
Autokriipimine on päris aktuaalne teema. Paarinaine, kes on kuu aega olnud, tegi järjest kaks päris korralikku laksu ja ta pandi pausi peale. Ise jõudsin ka natuke tagumikku kraapida, tagurdasin sadama juures kolleegile otsa. Ta oli vaikselt mu selja taha hiilinud, ei märganud. Õnnes ei olnud vigastused suured ja tema autol läksin numbri, mitte kere vastu. Vedas jälle, oleks halvemini läinud, oleksin pidanud 2 autot kinni maksma... Tiskres tagurdasin ka millegi vastu, seal on muidu justkui nagu rikkust jalaga segada ja ruumipuudust seal põllu peal ei tohiks ka olla, aga teekesed ja väravad (kõik kõrgete kivimüüridega ümbritsetud) on nii kitsad tehtud, et seal manööverdamine nõuab ikka päevast päeva harjutamist. Sellest vist märki ei jäänud, loodan, vähemalt pimedas ja porisel autol näha ei olnud. Ja üks napikas laksust oli ka tagasipöördel üksöö. Vahetuse lõpus kipub valvsus kaduma. Ja ilmselt ka kogemuse kasvades, kui tundub endale juba, et hullult shefilt panen, tuleb ekstra valvas olla.
Rahaliselt tulin enamvähem ots-otsaga kokku, kuigi ausalt öelda sellest vahetustest läks päris palju kaduma. Kõigepealt see hooldus, siis ükshommik nägi keegi ülemus, kuidas ma porise autoga välja sõitsin, helistas, ja kupatas mind tagasi pessu (no õige ka), siis ükspäev ma ajasin mingeid oma asju päeval (käisin koreterit vaatamas, kuhu kolin, ja nipet-näpet veel). Eks need olid paratamatud tegevused, aga ilma nendeta oleksin vast plussi saanud päris kenasti. Praegu ma olen kokkuvõttes oma päevamaksude osas ikkagi miinuses. Seda ma pean katma mittesularahatehingutega. Millegipärast tahavad kõik mulle sulas maksta, mis on selles mõttest tore, et mingi raha on ikka kogu aeg taskus. Loodan seda miinust siis eeloelval kuul nädalavahetustel ja pühadel tagasi sõita. Ülemus, kapitalist ja vereimeja nagu ta on, soovitab mul ikka rohkem tööd teha. Ausalt öelda tundub, et veel rohkem on suht raske teha. Veel efektiivsemalt vast küll kogemuse kasvades, aga ajaliselt rohkem oleks juba üle inimvõimete piiri. Eks mul sellised natuke kahetised tunded selle töö osas siiski on. Mingitel hetkedel mõtlen, et no mida ma siin siis nüüd niimoodi hullult raban ööd ja päevad, milleks seda vaja on. Samas, kui mõtlen võimalikele alternatiividele antud eluperioodil, siis ega neid eriti paremaid ei ole. Vajangi hetkel mingit šokiteraapiat, täielikku tühjendust, sellena toimib see taksotöö väga hästi. Nii pingelist tööd pole mul kunagi olnud, näen nüüd, kui palju tegelikult ininene lihtsalt rakiskab aega molutamisele ja mõtlemisele, et mida üldse tegema hakata ja miks. Taksojuhina seda muret pole, kargad püsti ja asud kohe tegutsema, ei mingit ilutsemist ja hingepiinu. Aga perspektiivs selline tempo ja elustiil ei saa väga kaua kesta, see on selge. Üks variant oleks hakata ise kapitalistiks ja vereimejaks, panna teised samas vallas enda eest tööle ja ise teha niipalju, kui tuju on (seda ülemus mulle ka soovitab).

Karm konkurents

Olen senises kodus ja pakin asju. Valmistun kolimiseks. Asju on väga palju, uude kohta ma enamikku neist kaasa võtta ei saa. Homme teen nn garaažimüügi sõpradele, ülejäänu katsun siis ära käidelda. Kui eelmine kord kolisin, siis tegelesin sellega kuu aega, väga põhjalikult. Tean nüüd kõige kohta, kuhu selle saab keskkonnasõbralikult ja sotsiaalselt tundlikult ära anda. Mõne asja eest saab isegi raha, nt vanametall. Osa kraami, millest ei raatsi loobuda, viin maale. Näis, kas saan kogu selle kolimise oma universaaliga tehtud. Ei tahaks suurt autot tellida, rahaliselt ma ei võidaks sellega ja olgem ausad, antud hetkel ma ka veel ei tea, mis suunas see suur auto siis sõitma peaks.
Nädalalguse tööpäevad läksid fiilingu mõttes päris hästi. Hakkan juba tabama mingeid nippe, kuidas ennast töös hoida ja mitte niisama passida. Kuigi, eks palju sõltub vedamisest ka. Ja nii mõnessegi kohta lähen juba ilma abivahenditeta ja ka ilma suurema põdemiseta kohale. Eks ma siin kirjutan rohkem apsakatest, sest need on põnevamad, aga enamik sõite kulgevad ikka juba päris ladusalt.
Oluline on hoida ka enda meeleolu üleval. Kui oli auk, lugesin, kuulasin mussi, tegin joogaharjutusi (kui koht oli paslik, muidugi) - ühesõnaga tegelesin meeldivate asjadega. Parem kasvõi natuke tühja sõita ja kütust kulutada, kui kuskil äärelinnas passida ja masendusse laskuda. Üldiselt, soovitas see ülemus mis ta soovitas, aga kesklinnas on ikkagi kõige rohkem tööd. Olen seal leidnud mõned head kohad, kust saab suht kindlalt reisijaid ja kuhu tavaliselt ära ka mahub.
Oleneb muidugi kellaajast ka, kui inimeste suund on kodust linna, siis on head kohad ka Mustamäe ja Lasnamäe. Viimane on muidugist natuke õudne, päris lambist ma sinna sõitma ei hakka, aga kui kliendiga satub, siis on lootust sealt ka tagasiots saada. Need paneelirajoonid on ses mõttes head, et seal käib liiklus mõlemas suunas - seal mitte ainult ei elata, seal on ka palju töökohti tegelikult.
Esmaspäeval sain Lasnamäelt väga huvitava kliendi. Üsna jokkis daam ütles kõigepealt sihtkohaks sellise tänava, et isegi mina sain aru, et sellist pole olemas. Soovitasin tal siis haarata õlekõrrest ja helistada sõbrale, aga ta oli telefoni maha jätnud. Jooksis tagasi 9. korrusele. Selgus, et oligi mitte Teegi, vaid hoopiski Leegi tänav. Tee peal tahtis ta kohe kangesti sõprust sõlmida. Selgus, et ta töötab ühes väga tähtsas asutuses, mis on otseselt seotud minu eelneva tegevusalaga, turvaülemana. Juttu jätkus meil siis muidugi kauemaks, sest ühiseid teemasid jagus. Tahtis lausa muga ühsprojekte tegema hakata, küsis kontakte, aga õnneks lõpuks kas unustas selle või oli siis nii delikaatne, et sai aru, et ega ma eriti temaga koostöö järele ei kibele.
Teise korra Lasnamäel jällegi avastasin tühermaid. Leidsin lausa tänavaid ja hoonetekomplekse, mida pole ei kaardil ega gps-s. Jälle mingi tööstushoone - Peterburi maanteelt on näha küll, aga kuidas sinna ligi pääseda, aru ei saa. Üritasin mitu korda mingeid teekesi, mis lõppesid mudaaugu või betoonmüüriga. Lõpuks sain ikka kohale, õnneks oli leplik klient, tahtiski vist pärast kurnavat ärikohtumist õues rahulikult suitsu teha.
Alati on ka erandlikke liikumisi, eile näteks olin Mustamäel kindel, et tuleb jälle Skype, aga tuli hoopiis babuška, kes kiirustas lapselapsele Koplisse lasteaeda järele. Tädi teadis, et see on kallis takso, terve tee krabistas raha, higipull otsa ees, et kas ikka jätkub. Jätkus ja jäi ülegi.
Igasugused huvitavaid kohti on olemas. Pärast pikka passimist õhtuses lennujaamas sain lõpuks pardale slaavi filoloogi, kes elas kusagil Liival - kohas, kus varem olid küttekontorid ja sellised asjad, nüüd aga on suhteliselt noobel elurajoon. Tallinnas on avastamist küll. Filoloogiga tegin paar apsu ka, ei jaganud kohe Järvevana teele keeramist ära ja taksomeeter tööle panna tul meelde ka oma 4 euri hiljem. Aga ta oli hea poiss, teadis, et sinna läheb umbes kümnekas, ja andis mulle selle.
Need polnud muidugi kõige suuremad apsud. Esmaspäeval suutsin jälle avariile üsna lähedal olla, reavahetusel ei märganud pimedast nurgast (see on koht, kuhu sa ei näe ei peeglist ega aknast) tulevat autot. Sellepärast ma tavaliselt keeran ikka reavahetusel alati pead, aga tookord jälgisin rohkem seda, et ikka õigesse ritta saada ja klienti mitte ringi ümber linna vedada. Ei teagi, kas pärast seda napikat see klient veel julgeb meie firma taksot tellida.
Lennujaamas tegin ka eile apsaka. Seal on nii, et kui sa lähed sinna klienti viima, siis pead ühest august sisse sõitma, aga kui lähed sinna võimalikku klienti ootama, siis teisest. Selle tüübiga oli üldse jama. Kõigepealt ta tellis takso vanalinna sellisesse kohta, kuhu üldse ei tohi sõita. Keerutasin siis seal ja üritasin nii ja naapidi, dišpetser juba helistas ja sõimas. Legaalset viisi ei leidnudki, lõpuks läksin kohale jalakäijate alas ja ühesuunalisel tänaval vastassuunas, mingi kaubik tuli vastu, juht vaatas mind nagu ilmaimet. Klient oli muidugi närvis, lennukile minek ikka. Ja siis lennujaamas sõitsin veel valest kohast sisse. Ükskord varem tegin ka nii, aga siis seal polnud taksode järjekorda, sai ilusti läbi. Aga seekord olid kõik rajad kinni. Noh, klient siis läks seal künka otsas, kuhumaani ma sain, maha ja jalutas taksode vahelt täiesti ebakonventsionaalsest august lennujaama. Eks ta nördinud oli, seda enam, et ta oli mind hoiatanud, et sõidetakse teisest kohast, aga kuna ta oli intelligentne inimene, siis sõimama või midagi ei hakanud. Ega tegelikult keegi pole sõimanud, sest nii kui ma tunnen, et midagi võib valesti minna, siis ma kohe hoiatan, et olen sellel tööl esimest nädalat.
Taksodel on seal lennujaamas omad seadused, et kui sa oled sinna kedagi toonud, siis sa ei või sinna uut klienti ootama jääda, vaid pead minema saba lõppu. Aga nüüd mul ei jäänud muud üle, kui sinna nende vahele jääda, sest ma ei saanud sealt füüsiliselt ära minna. Siis paar teist seal selgitasid mulle olukorda, kui ütlesin, et olen algaja, said aru ja olid sõbralikud. Aga üks oli ikka tige ka, käskis minema kaduda. No eks ma siis lõpuks kadusingi, kui tekkis avaus, kustkaudu kaduda.
Konkurents on karm, nii oma firma sees kui seda enam, teiste firmadega. Ühed kunded tahtsid sõita Viru tänavale, leidsin mingi tühja augu, kus nad maha panna, aga selle peale hakkasid teised taksod närviliselt manööverdama, et ei tea, kas ma nüüd tahan  nende magusa koha ära võtta. Eile öösel jällegi passisin Sõpruse juures ühe Pöffi seansi lõppu, mitte seal korstnapühkija juures koos muude taksodega, aga kino väljapääsu juures. Kohe tuli mingi auto, näitas suunda, et tahab just sinna keerata. Läksin siis eest ära, tegin mingi ringi ümber kino, ja selle aja jooksul haakisid mulle kaks teist autot ennast sappa ja konkreetselt hakkasid taga ajama. Need polnud taksod, aga seal pidid olema palgatud mingid tüübid teiste taksofirmade poolt, kes platsi puhta hoiavad. Läksin siis vanalinnast välja ja mõtlesin, et lähen ootan Westmanni poe ees tellimust, olin juba järjekorra alguses. Et sinna pääseda, tegin paar mitte päris eeskirjade kohast manöövrit, need teised autod tegid sama järgi, sellest saingi aru, et konkreetselt jälitatakse. Kui seisma jäin, siis kadus üks auto ära, aga teine seisis mu taga seni, kuni mootori välja lülitasin. Vat nii käivad asjad Tallinna vanalinnas.
Mõne koha peal tuleb see mu eelnev elu ka kasuks, tänu sellele tean mingit sorti kohade ja asutuste asukohta, mida ilmselt paljud taksojuhid lambist ei teaks. Näiteks eile Lennusadamasse põrutasin joonelt kohale, kuigi seda pole veel ei kaardidel ega kuskil. Seal oli miski Pöffi üritus. Kirjutasin neid üritusi endale välja ka, et kus passida, kui muud teha pole. Selle koha osas mõtlesin, et seal pole passida mõtet, kui keegi tahab, eks tellib. Nii oligi. Päris pikk sõit tuli, kusagile kaugele Saue valda, läbi Laagri isegi veel. Taas üks koht, mille olemasolu on mulle üllatus. Selline tore villade küla, kuhu viis umbes 2 m laiune tee, mis oli ääristatud umbes 2 m sügavuste järskude kraavidega. Kahju ainult, et enamik neid uusi kohti tutvustavad mulle end kottpimeduses.
Esmaspäeval oli mu vahetus kl 4ni öösel, mõtlesin et huvi pärast olen lõpuni ja vaatan, et kas on mõtet olla. No ei olnud. Peale viimast lennujaama otsa mitte midagi. Seega vähemalt nädala alguse päevadel on kasulikum öösel pigem koju magama minna.
Aga majanduslikus mõttes olen see nädal ikka miinuses. Süsteem on selline, et päris suure summa pean iga tööl oldud ööpäeva kohta ära maksma, see sisaldab auto renti, dišpetserit, mõningaid asju ja teenuseid (autopesu, printeripaber, veel nipet-näpet) ja veel mingeid maksusid. Siis ise pean kütust ostma, iga vahetuse lõpus niipalju kui läbi sõitsin, see tuleb tavaliselt 15-20 euri. Mis üle jääb, sellest moodustub siis juhi tasu. Tegin mõnigasi arvutusi, kui 24h vahetuses oleks see ülejäänu vähemalt 45 euri, siis ma teeniks juba päris korralikult. See summa on tegelikult mingi keskmiselt 4-5 sõitu. Kui just väga viltu ei vea, siis peaks nende mõne täiendava sõidu saavutamine olema suht reaalne. Vimased päevad ma enam niisama ei passinud, küll aga raiskasin mõnede muude asjade peale aega. Näiteks, kolmapäeva hommikul jäi mu paarimees hiljaks ja siis palus veel ennast koju viia. Mul hakkas tast kahju, tean mis tunne on, kui oled olnud ööpäeva tööl, ja enda auto oli tal ka rikkis, no kuidas ta siis läheb sealt Laagrisse. Tegelikult oli see viga, tänu sellele jamale ma kaotasin terve hommiku, kuskil 3 tundi, mille jooksul ma oleks saanud kindlasti vähemalt 3 tööd. Oleme kõik ärimehed seal tegelikult, mitte töötajad, ja ei saa väga hea inimene olla.
Siis veel raiskasin aega pesus. Firmas on oma pesula, korra vahetuses peaks sealt läbi käima, eriti kui on mudane ilm. Hommikupoolikul oli seal jube saba, lasin jalga. Pealelõunal oli mingi 3 autot ainult, esimese pesi tüdruk kiirelt puhtaks, aga järgmistega läks jube aeg (ei tea kas nende juhid maksid talle ekstra), siis ta vahepeal pesi veel mingit suva autot, mis polnud üldse takso, kokkuvõttes raiskasin seal oma poolteist tundi ja osa sellest ajast jooksis juba sinna, kus inimesed hakkavad tööpäeva lõpetama, ehk siis võiks tellimusi saada. Sabas seistes õppsin, et seal on tegelikult võimalik ka ise autot pesta. Teinekord, kui saba on, teengi nii, saab kiiremini. Kalossid tuleb siis küll ilmselt kaasa võtta.
Aga vedamist peab ka olema. Näiteks kui ma seda paarimeest (või õigemini naist) koju viimas käisin, siis ma mõtlesin, et loogliselt võiks sealtpoolt ka hommikul tellimusi tulla, aga kibelesin ikka minema, ja niikui sealt piirkonnast välja sain, vaatasin, et tuligi sinna tellimusi. Et natuke nagu intuitsiooni ja kogemuse ja kannatlikkuse ja kannatamatuse balansi küsimus on see kõik, et otsustada, kus ja millal on kasulikum olla. Tuleb ka ajaga, ilmselt.
Võibolla on imelik lugeda, et on 24 h vahetus. Tegelkult ootavad mind ees ka veel 48 h vahetused. See muidugi ei tähenda, et ma istungi roolis 48 h. Eks ma vehepeal ikka magan ka, tõsi, kui ma tahan teenida, siis ma ei saa magada päris sellistel aegadel, nagu normaalne inimene. Kas see on kurnav? Nüüd, kus ma olen olnud 24 h vahetuse, võin öelda, et nii ja naa. Kindel on see, et kuskl kontoris ma suudaks 100x vähem istuda 24 h, isegi kui vahepeal magaks, pea klaviatuuril (nagu ma ühes eelmistest töökohtadest tavatsesin teha). Kogu aeg on huvitav, kogu aeg tuleb mõelda ja tegutseda. Tänu ilmselt sellele ka söön vähem, kui nn normaalses elus. Rämpstoitu pole sööma hakanud, pika vahetuse päevadel tavaliselt söön 2x korralikku toitu ja ülejäänud aja näksin mingeid suht tervislikke asju, nt õunu.
Aga ajataju muutub kuidagi veidraks, kui pikka vahetust lõpetad, siis tundub, et see, mis toimus vahetuse alguses, oli nädal aega tagasi. Ja eks ta mingis mõttes kurnab ka. Kui teed tööd, siis keskendud, aga kui vahetuse lõpetad, tekib pingelangus. Näiteks viimased kaks päeva ma unustasin lõpuks tankida ja pidin siis uuesti takso välja ajama ja tankimas käima (vahetuse lõpus tuleb üle anda a) kas täispaagiga auto või b) kui eelnevalt polnud paak täis, siis vastavalt oma läbitud kilometraažile).
No saab näha, kuidas ma 48 h vahetuse üle elan. Ja saab näha ka seda, kuidas selline režiim pikema aja jooksul mõjub. Täiesti võimalik, et tekivad mingid unehäired. Üldiselt, nagu üks sõber ütles, et ma olen nagu kass, võin magada ükskõik kus ja millal ja millistes tingimustes. Jääb loota, et ma siis olen jätkuvalt kass.
Kindlasti tuleb selle töö juures ka liikuda. Seda olen ka seni suutnud niipalju, kui vähegi aega on. Ühekorra käisin niimoodi jooksmas, et, kuna ma pole veel päriselt ümber kolinud, siis mul polnud ka trenniriideid kaasas, ja siis ma konstrtueerisin endale spordikostüümi pidžaamast, tänavariietest ja pakkekilest. Vat nii.

Kõhklused ja kahtlused

Täna hakkasid mind kummitama mõtted, et ei tea, kas see taksojuhi amet ikka on kõige toredam amet. Pühapäev on muidugi ka kõige nirum päev, kliente on vähe, tee mis tahad. Passimine on õudselt tüütu. Mitte selles mõttes, et oleks igav, ma leian endale alati tegevust ja mõtteainet, aga ikkagi on ajast kahju - seda saaks ju sisukamalt ja mugavamalt sisustada. Kohati tundub, et mul on mingi needus: nii kui ma jõuan mingis piirkonnas tellimuste järjekorras esimeseks, nii jääb seal igasugune liiklus, kui tihe ta ka enne oli, seisma. Täna oli mitu korda nii, ja varem on ka olnud. Ühes kohas passisin veel ülemuse nõuandel, et see on sel ajal kõige parem koht, aga niipea kui mina sinna jõudsin, saabus täielik vaikus. Seal tekib selline efekt, et passid mingi aja, ütleme pool tundi, hakkab ära tüütama, hääled ütlevad, et äkki peaks ära minema kuskile mujale, aga siis mõstusega hakkad mõtlema, et kui niikaua olen oodanud, tasub veel natuke oodata, kohe kindlasti juhtub midagi. Ja nii see aeg läheb. Nüüdsest teen endale reegli, et üle kolmveerand tunni ei oota kuskil, kui just mingi ekstreemjuhus ei ole, näiteks lumetorm või tornaado.
Teine asi, mis pinda käib, on see, et kogu aeg tuleb niipalju erinevaid asju jälgida ja mingit uut infot sisse ahmida. Loomulikult liiklust, siis seda, et auto jumala eest kuskile vastu ei läheks (enda omaga on suht pohlad, see oli nagunii juba enne mind lömmis), logistikat, et kuhu üldse minna, et kliente saada, igasugu instrumente, mida nende teenindamisel vaja läheb, kohtade ülesleidmine jne. Lisaks peaks veel jälgima, et ega tee ääres keegi ei hääleta, või et ega politsei kuskile ei passi, aga selleks mul küll aega ei jää. Ja siis see igasugu kilakola, misasjad sa pead kust vahetuse algul võtma ja misasjad pärast kuhu panema ja mida nendega vahepeal pihta hakkama. Ühesõnaga, tohutu infotulv on vaja hallata ja siis hakkad mõtlema, et ei tea, kas see on kõigist maailma teadmistest see kõige vajalikum. Et kas ma muutun sellest paremaks inimeseks, kui ma tean, kuidas sõita Piritalt Jürisse, millisest ajutisest läbipääsust keerata teeehitusbuumis vaevlevale Lasnamäele ja mis on Solarise keskuse aadress. Samas, ma ise tahtsin lihtsat elu, eks siis nüüd tuleb see omaks võtta.
Igatahes kohati kipub ajumaht täis saama, nagu siin eelnevastki juba näha on olnud. Täna näiteks lahkusin taksopargist veendumusega, et hommkul kl 6 algab jälle minu vahetus, seega ma ei andnud võtit ära. Koju jõudes vaatasin graafiku selge pilguga üle ning tõdesin, et tegelikult algab mu vahetus alles kl 4 päeval, mis on mõneti muidugi hea uudis, sest see tähendab magamisvõimalust, aga teispidi võttes jällegi ilmselt siis keegi sõidab hommikupoole selle autoga, seega ma pidin oma autole jälle hääled sisse lööma ja parki tagasi kimama võtit ära viima. Aga võibolla mulle lihtsalt meeldib mööda linna rallitada ilma igasuguste klientide ja eesmärkideta ja ma korraldasin selle seikluse endale alateadlikult meelega.
Tegelikult muidugi on asi ka selles, et eks see kõik on minu jaoks natuke järsk ja väga mahukas elumuutus. Põhimõtteliselt võiks võrrelda olukorraga, kus keegi, kes on eluaeg taksojuht olnud, läbib 35-tunnised kursused ning hakkab peale seda kohe kirurgiks.
Klientidest, neist vähestest, olid täna kõige meeldejäävamad esimene ja viimane. Esimene osutus mu poja sõbraks, keda ma muidugi ära ei tundnud, aga tema tundis mind küll. Viimane oli vahva proua, kelle ma sain lennujaamast, kes oli tulnud Londonist tütrelt külast ning oli väga imestunud Inglismaa elukorralduse üle. Mõistagi selle üle, et seal on vasakpoolne liiklus ja et soe ja külm vesi tulevad eri kraanidest, aga eelkõige selle üle, et seal on nii kohutavalt palju inimesi.

Hakkab minema...

Veel paar päevakest tööd siis tehtud. Tunne on juba kindlam, aga seda laiemana paistab tundmatuse ja teadmatuse horisont. Kõige raskem on ikkagi kohtade ülesleidmine, seda eriti endistes tööstusrajoonides ja paneelikate vahel. Kaks klienti said ikka päris pahaseks. Üks vene tütarlaps lausa nuttis, ta vist hilines mingile tööintervjuule või midagi sellist. Elas Kuldnoka tn paneelikas, kohas, mille olemasolust ma varem üldse teadlik ei olnud. GPS näitab maja, aga kuidas sinna ligi pääseda, seda mitte. Ümberringi ühesuunalised tänavad, kui mööda paned, teed suure ringi ümber kvartali. Vahepeal tagurdasin mingi mitusada meetrit, aga pärast selgus, et täiesti vales suunas. Kui lõpuks kohale jõudsin, purskus tütarlapse seest psiaraid ja ta lubas seda firmat enam mitte kunagi kasutada. Noh, loodame et tal õnnestus süü taksojuhi kaela ajada ja et tema kohtumine ikka viljakalt aset leidis.
Teine hirmus koht oli Sõjamäel, endises tööstuspiirkonnas. Dišpetser saadab mulle aadressi ilma kommentaarideta. Selle leidsin ilusti üles, kuigi natuke imelik tundus, sest see maja nr 8 oli põmst varemetes. Varsti dispetšer helistab ja küsib, et kas läheb veel kaua. Ammu kohal, ütlen. Kirjeldan kohta, tema ütleb, et jummala vale koht, tegelikult on vaja jõuda mingi Eloni maja juurde. No öelnud siis kohe, et Elioni maja! Kust mina pean seda teadma. Küsisin siis suvaliselt inimeselt tänaval, kus on Elioni maja, selgus, et täitsa teisel tänaval.
Ülejäänud kliendid, kes mind ootama pidid, olid leplikumad. Oli vaja viia üks tüdruk ratsatrennist koju. Ratsabaas asus kuskil loomaaia kõrval. Majanumbrid jooksid seal võsavahel, kuidas juhtus. Täielik pimedus. Paldiski mnt kui kaherealine tee tähendab seda, et kui mööda paned, teed jälle hirmsa ringi, et saaks otsa ringi keerata. Lõpuks helistasin kliendile (seda võib teha ainult dispetšeri loal), laps siis selgitas, kus ta ootab. Aga õnneks oli ta väga sõbralik ja asjalik. 14-aastane ja ratsutab juba 10 aastat. Ma ei taha mõeldagi, mis maksab see ratsatrenn ja veel siis tema käimine seal taksot kasutades. Istus autosse, küsis, kas võib tule põlema panna ja hakkas rahulikult koolitükke tegema. Vahepeal rääkis telefonis rootsi keeles. Sõitis Meriväljale.
Meriväljalt minema saamisel hakkas gps mulle täielikku jama ajama. Mul pole küll eriti hea loomulik suunataju, aga õnneks ma siiski ei jäänud uskuma, kui ta pakkus mulle ümber Balti mere ringi sõitmist.
Päris napikas oli lugu Lasnamäel. Seda ma ei julgenud isegi ülemusele rääkida. Oli vaja sõita Ericssoni tehasesse Lasnamäel. Jälle sama lugu - pime, majanumbreid ei näe, asub ka teisel pool teed, kuhu ei saa igalt poolt keerata. Kõigepealt mitu kilti õigest kohast mööda, siis tagasi, kaardiuurimine, äratundmisele jõudmine, et kaardil on see krjas Elkotequi majana ja et sinna tuleks läheneda hoopis Smuuli teelt, mitte aadressi järgi peterburi teelt. Parempöördel üritades pingsalt leida auku, kuhu järgmisena keerata, et mitte veel kord mööda panna, ei märganud, et tagant tuli mingi teepuhastusmasin. Kiired pidurid, keskmine näpp ja pritsiv tatt liikuriaknal. No mingi 1 cm tõetsti jäi matsust puudu. Oleks see mats olnud, oleks ka mu karjäär selles ametis lõppenud pluss auto omavastutuse väljamaksmine. Mnjah. Aga klient oli leplik vene mees, sai aru, juhatas teed, rääkis oma hiina äripartneritest ja valgevene toredatest spaadest, kus tema ema oli käinud ja kus pidavat olema oma kodanikele 10x väiksem hind kui välismaalastele, mis sellest, et muus osas on nende riigijuht tropp. Sõitis Rotermanni kvartalisse, kui ta maha panin, läksin kohe autost välja ja kontrollisin, kas tõesti läks see intsident Smuuli-Peterburi ristis kaotusteta. Ja ei olnud kriimugi. Süda langes saapasäärest jälle tagasi.
Huvitav on see, et Esinduslik Taksofirma apelleerib kõrgele kvaliteedile oma imagos, aga selle saavutamiseks nad küll eriti midagi ei tee peale sloganite hüüdmise. Esiteks, tõesti ei tohiks minutaolist üldse tööle võtta, sest on selge, et ilma eelenva taksojuhi kogemuseta ei leia mitte keegi, kui ilus tark ja hea ta ka poleks, kõiki kohti kohe üles. Teiseks, on olemas lepingulised kliendid ja püsikliendid, võiks ju keegi jagada uutele juhtidele nimekirja nende pesapaikadest, et oleks võimalik endale selgeks teha, kus need asuvad - aga ei midagi sellist. Kolmandaks, keegi ei jaga juhtidele ka mingeid kvaliteedinorme. Lepingus oli mul punkt, et töötada tuleb vastavat nõuetele, küsisin siis, et kus need nõuded kirjas on, eeldades, et sellises soliidses firmas on need kindlasti olemas. Tuleb välja, et ei ole - nõuded kogunevad üksikutest infokillukestest ja oma tervest (või siis jälle haigest) mõistusest.
Kaks korda vedasin Skype mehi. Skype asukoha õnneks tegi ülemus mulle selgeks, ja nende sihtkohad olid kesklinna hotellid, mida ma tean. Inglased. Huvitav oli see, et esimesel tripil olid vist mingi madalama auastmega tegelased, kes rääkisid terve tee rahast. Kõgepealt seda, et neil on ükskõik, mis toimub, seni kuni neile korralikult makstakse, siis seda, kui kallid kõik asjad on, ja lõpuks kirusid kedagi lesbilisest üksikemast kolleegi, kes saab hirmus palju maksuvabasid benefite. Teine autotäis olid vist kõrgema järgu mehed, kes rääkisid ikka asjast, sellest, kuidas Skype paremaks teha.
Ülejäänud klientidega kulges kõik suht rahulikult. Eks ma ikka koba veel olen. Isegi kui öeldakse mingi koht, mida ma tegelikult tean, siis soovist hästi kiiresti reageerida jookseb sageli juhe kokku ja unustad täiesti ära, kuidas sinna pääseda. Vahel unub ära taksomeeter tööle panna, aga selgusehetk on siiski saabunud esimese paarisaja meetri jooksul. Loodetavasti läheb see peagi üle. Kesklinna kõige trickymad kohad hakkavad juba selgeks saama igatahes.
Ja peamine tegevus on tegelikult logistika. Süsteem on meie firmas peen, kõik inf tuleb arvutist, tuleb vaadata, kus piirkonnas kuipalju autosid on ja kus jällegi tellimused kiiremini liiguvad ja siis nuputada, kus kandis on kasulikum passida. Päris hea on passida mingi kahe linnaosa piiril, nii et vaatad, et kui olukord hakkab sinu kahjuks pöörama, siis teed kiire manöövri kõrvalasuvale parkimiskohale ja oledki juba järgmises linnajaos, kus on soodsam olukord. Vahel on kasulikum sõita päris pikk maa teise kohta, kust on lootust tellimust saada. Kui mingist piirkonnast tellimus tuleb, siis pakutakse seda selles piirkonnas olevatele autodele, nii ei saa, et valin omale töö kust iganes. Lennujaamas passivad osad päev otsa, mina käisin korra viimasel hetkel, kui viimase lennuki maandumisest oli mingi kolmveerand tundi möödas, ja sain kohe ilma passimata kliendi. Sadamas peab ka teadma, millal seal tasub olla. Hea oleks iga päev lasta omale lennukite ja laevade graafikud välja, aga senimaani pole mul selleks lihtsalt aega olnud. Hea oleks selles ametis isegi nutitelefoni olemasolu, saaks mingeid asju tšekkida operatiivselt. Sadamas käisin üks kord, sattusin sinna, vaatasin olukorda - ka tühjalt passimine teiste autode poolt, seega minema. Küll aga märkasin huvitavat tõsiasja raadio koha pealt. Nimelt olin juba ära õppinud, kuidas leida manuaalselt kanaleid ja kuulasin siis oma lemmikut Raadio Maaniat. Sadamasse jõudes hakkas raadio iseenesest hoopis soome keeles rääkima. Ja varemalt oli mul ühekorra nii, et kui venelane autosse istus, siis hakkas raadio iseenesest vene keeles rääkima. Seega väga intelligentne raadio on mul.
Aga töögraafik on üldiselt pingeline. Vahetused on kas 12 või 24 tundi. Loomulikult selle 24 jooksul ei saa kogu aeg sõita, eriti kui on mitu päeva järjest, vahepeal peab magma ja sööma ka, aga seda ei saa teha mingil normaalsel ajal, vaid valida hetked, kui nagunii on vaiksem aeg. See on tavaliselt kuskil kl 12-4 päeval ja 2-5 öösel. Koju magama minek on riskantne, sest siis peaks auto viima parki (turvalisuse kaalutlustel), võtma oma auto, sõitma koju ja tagasi - selle kõige peale kulub jälle aega. Katsetasin pargis autos magamist, isegi toimis, kuigi jahedaks kiskus. Seekord võtan kaasa oma supermagamiskoti, mis on mõeldud talvisteks oludeks ja mille ma leidsin kunagi kuskilt Lapimaa rabast. Aga mingi aeg tuleks ikka rahulikult oma voodis ka magada. Kui peaks tekkima mõte veel ka kellegiga magada, siis selleks küll mingit aega ei jää, sorry. Põmst võib oma vahetusest ka suurema jao magada, kedagi see ei koti, ainult et sa ise siis ei teeni ju ka midagi. Söögitegemiseks ka tööpäevadel aega ei jää, seega tuleb vabadel päevadel ette vaaritada asju, mida saaks kiirelt soojendada ja kaasa haarata. Mingeid burkse ma küll ei kavatse sööma hakata. Kohvi ja muud vedelikku pole ka mõtet lakkamatult lakkuda, siis otsid kogu aeg vetsusid mööda linna taga.
Ühesõnaga, kui on tööaeg, keskendud tööle ja teed seda nii hästi kui suudad, aga muud elufunktsioonid jäävad tahaplaanile. Ükspäev ma pidin olema kl 24.00-ni, aga kuna auto oli ka edasi vaba ja eriti väsinud ka polnud, mõtlesin, et olen veel paar tundi. Olin arvamusel, et järgmine vahetus hakkab õhtul kl 6. Kui koju jõudsin, siis tekkis helgem ajumoment ja avastasin, et tegelikult algab töö jälle hommikul kell kuus, seega magada saab paar tundi.  Too hommiku ma jäin ikka paar tundi hiljaks, parem ikka mitte päris segase peaga rooli istuda.
Kolmapäev pidigi mul esimene kord olema 24h vahetus, paraku lõppes see otsustavalt varem, kuna aku ütles üles. Õnneks mitte keset ristmikku, olin parajasti Kristiine keskuse juures peatuses, käisin suitsu ostmas ja kui tagasi tulin, siis auto enam käima ei läinud. Küll aga hakkasid võtit keerates kohe tööle raadio, tuled, konditsioneer ja printer printis midagi lakkamatult. Neid erald välja lülitada nagu ei saanud. Helistasin siis ülemusele, õnneks ta oli lähikonnas. Tema kutsus kohale ühe teise juhi krokodillidega. Jälgisin protsessi huviga, peenel autol (tegemist on Hyundaiga) nägi isegi aku hoopis teistmoodi välja kui mina harjunud olen ja kohta, kust kinni ampsata oli suht raske leida. Aga see kõik ei aidanud. Siis kutsuti autoabi, kes käivitajaga sai looma tööle. Aga sõitu minna ma enam ei julgenud, sest kui veel midagi juhtuks, siis järgmine väljakutse oleks juba tasuline, ja mitte vähe tasuline. Seega viisime masina teenindusse ja aku läks vahetusse. Neil pidigi olema see viga, et tehases on liiga väikse mahutavusega aku peale pandud, mis ei kanna kogu seda elektroonikat välja.
Siis ma jälle sain aru, kui vahva on ikkagi minu vana pann. Kui sellega midagi juhtub, lükkad kasvõi käekõrval ära. Aga täisautomaadil, kui nt see aku on tühi, siis ei saa isegi neutraalset käiku sisse panna ega uksi lukku, ehk siis sa ei saa ise mitte midagi teha, isegi mitte ära minna, sõltud täielikult teenindusest. Kasvatad majanduskasvu ja maksad ennast lolliks. Noh, meie masinatel on küll garantii, aga ikkagi mitte kõige kohta ja igaks elujuhtumiks.
Seda vana panni lihtsaltkäsitletavust läks mul tõesti tarvis, sest kui järgmine hommik hakkasin oma autoga kodu poole startima, siis ta lihtsalt ei läinud käima, sest bensiin oli absoluutselt otsas. Nii hea ja lihtne oli see apastraat lithsalt käekõrval tee pealt ära lükata ja kanistriga lähima bensuka poole liduda.
Aga esimeste tööpäevade majandusliku kokkuvõttega võib jääda rahule. Lugesime kõik tšekid ja asjad kokku ja selgus, et olin täiesti plussis, mis ei ole nii rohelise tegelase puhul nagu mina üldsegi tavapärane.

Esimene tööpäev

Üleeile sõitsime koos tööandjaga natuke niisama ringi ja proovisin autot. Ei ole midagi hullu, see automaadikas on umbes nagu see lõbustuspargi autodroomi käula - kaks pedaali ja kogu lugu. Vist nüüd ca 10 tunni sõidu jooksul kaks korda tekkis olukord, kus instinktiivselt hakkasin käituma nagu manuaaliga, aga üldiselt sujub kõik selles osas hästi. Muidugi on seal igasugu nuppe, mille tähendust ma ei tea, aga õnneks on enamik asju automaatsed. Üldiselt mulle automaatika ei meeldi, aga kui asi juba kord on nii keeruliseks aetud, siis vähemalt alustuseks on ju hea, kui nt tuled süttivad ja kustuvad iseenesest nii nagu vaja. Kui täna öösel pärast tööpäeva oma autosse istusin, et koju sõita, siis pani muigama küll see permanentne kolin ja rappumine, mis tööautos juba ära ununes. Vat raadiokanaleid sättima tahaks veel õppida, aga see on raskendatud, kuna taksomeetri tabloo on kinnitatud täpselt raadio peale ja mitte tuhkagi ei näe.
Olemas on ka paanikanupp, mille vajutamisel kihutab kohale Bruce Willis ja päästab maailma. Loodame, et seda niipea vaja ei lähe.
Eile siis leidis aset esimene tööpäev. Taksofirmas sellist asja ette nähtud ei ole, nagu näiteks vanasti olid trollides stažöörid, et instruktor istub esialgu kõrval. Kohe visatakse tundmatus kohas vette, ise vaatad kuidas hakkama saad ja kui vastu posti sõidad, maksad auto kinni ja kui kliendile ei meeldi, siis ta lihtsalt ei maksa. No midagi nii radikaalset õnneks ei juhtunud.
Mis siis on peamised väljakutsed? Eks see oleneb inimesest, tema annetest ja varasematest kogemustest. Tallinna liiklus on minu jaoks OK, ise ei karda ja teisi ka ei hirmuta (loodetavasti...). Klientidega suhtlemine on ka OK. Mul ei ole mingit soovi lakkamatult suhelda, samas kui on tarvis, siis suhtlen. Just seda ongi taksojuhi ametis vaja.
Omaette väljakutse on muidugi vormiriietuse kandmine. Sinna kuuluvad fliis ja lühikeste varrukatega särk. Õnneks anti isegi lausa naiste särk, satsidega ja puha. Preaeguses ilmastikus ma küll täpselt ei tea, mida selle särgiga teha. Fliisid mulle üldse ei meeldi, aga selles ametis on ta tegelikult päris mugav - kui on vaja õue astuda, pole külm, kui oled sees, pole palav. Eks tuleb sobivate aksessuaaridega täienda.
Asjad. Kuhu panna asjad? Igasugu asju on kogu aeg tarvis, aga salongis ei tohi midagi vedeleda. Pagasnik peaks ka enamasti nagu kliendi käsutusse jääma. Asjad, mida on vaja, on erinevad. On suuremaid (ei mahu kuskile) ja väiksemaid (kaovad ära). On pehmeid ja kõvasid, kahe- ja kolmemõõtmelisi. Ma mõtlen asju, mida on vaja nii klientide teenindamiseks kui ka iseenda ellujäämiseks. Igasugused magnetkaardid, mida tuleb kasutada, tšekid, mida tuleb printida, paberid, mida tuleb mupodele ja teistele ette näidata, kleebekad, mida tuleb jagada, raha jne jne. Kaarditerminaal, gps, klammerdaja jm. Esialgu tahaks läheduses hoida ka instruktsioone, kuidas kõik need asjad toimivad (no klammerdaja on vist ainus, mida ma loomulikust intelligentsist kasutada oskan). Osasid neid tuleb endaga kaasas kanda, osad tuleb lõpuks dispetšerile anda, osad autosse jätta. Ja vajalikul hetkel tuleb kõik need asjad ka üles leida. Lahendus: tuleb välja leiutada mingi optimaalne taskute ja kotikeste süsteem. See oleks tõeline väljakutse mõnele tootedisainerile.
Taksomeetri kasutamine. Karma maksab nüüd seda kätte, kui ma seal koolitusile irvitasin nende üle, kes asjale pihta ei saanud. Tegelikus situatsioonis on hoopis teine asi. Tegelikult tuleb teha ka muidugi natuke teistmoodi, kui koolitusel räägiti. Annab klient sulle mingi kaardi, mida sa varem näinud ei ole, ja mine võta siis kinni kas see on üks neist, millega saab soodukat või firmakaart, mille puhul ta ise ei maksagi. Ja siis vajuta kõiki õigeid nuppe, seda veel sel moel, et raamatupidajad rahule jääks ja ise ka vastu pükse ei saaks. Paras keemia, aga eks lahendus on kogemus, usun, et see saab mul õige pea selgeks.
Linna tundmine. Selles osas paneksin endale siiski rahuldava hinde. Ja on olemas gps, mis aitab, tõsi küll, see ei tea midagi liikluskorraldusest, ka majanumbritest on tal suht vähe aimu  (no ma saan aru kui ta ei tea mõnda majanumbrit kuskil lollidekülas või lasnamäel, aga kui ta ei tunnista, et Pärnu maanteel on olemas maja 15, see on küll imelik). Mitte midagi ei tea ta ka kaubanduskeskustest ja paljudest muudest üldtuntud landmarkidest, küll aga on ta mälus hulgaliselt nt Helsinkis asuvaid firmasid. Aga suuna annab siiski kätte, et kuhu poole kimama pista. Üldiselt pole ka klientidel midagi selle vastu, et juhatada, eriti kui ütlen, et olen algaja. Suhtuvad mõistvalt, seni vähemalt. Alati mudugi ei saa nende juhatamist uskuda, kes ise autoga ei sõida see ei oska eriti ka juhatada.
Liikluskorraldus. Sellega on probleeme, sest satun kohtadesse, kuhu ise sõites ei ole sattunud. Ehk siis kliendid elavad hoopis teises maailmas, kui mina olen seni elanud ja kuhu mul pole asja olnud. Eelkõige need kesklinna nn pilvelõhkujad, ja kuidas sa nende juurde ikka täpselt saad, ja millise tänava pool on see konkreetne c või b korpus, ja kus sa seal üldse seista võid jne. Teine asi, et päris palju on kohti, kus on märkide-värkide järgi raske aru saada, kuidas tuleks sõita. Nt kui tulla Tõnismäe tänavalt Pärnu maanteele - ise sõites ma olen sealt alati tuimalt vasakule keeranud, sisetunne küll ütleb, et äkki ei või, samas ühtegi märki seal ei ole, mis keelaks ja teejutid on tavaliselt kulunud. Tegelikult, tuleb välja, ei võigi. Selliseid kohti on veel. Alguses on nendega raske, ajavad juhtme kokku, aga olen kindel, et need kesklinna tricky kohad õpin esimese nädalaga ära, ja kaugemate kohtadega ei ole asi nii hull, sest seal on tavaliselt ka hõredam liiklus. Eks ma sel esimesel ööl ikka paar korda keerasin ka sinna, kuhu ei tohiks, aga tegin seda aja kokkuhoiu mõttes teadlikult ja täiesti tühjas linnas.
Logistika. Enamasti ootan tellimusi, kes see seal keset helget tööpäeva tänava ääres ikka hääletab. Kus oodata? Õnneks süsteem näitab, kus piirkonnas rohkem autosid parasjagu on ja kui mitmes sa tellimuste järjekorras oled. Alguses on aga ikka natuke raske välja mõelda, et mis parasjagu on targem, kas passida koha peal või kuskile sõita ja kütust kulutada, kus on lühem järjekord, ja kas just sel päeval ja kellajala sellest linnaosast võiks ka tellimusi tulla.
Peatused. Firmal on küll oma peatused, aga nagu olen aru saanud, siis suurema jao ajast on need klientide saamise mõttes suht mõttetud. Muud peatused - osades on OK seista, osades tegutseb mingi maffia, aga millised on millised, sellest arusaamisega läheb ka veel aega. Üldiselt on vist tööpäevadel targem seista lihtsalt kuskil bensukas või muus rahulikus kohas ja mitte tõmmelda.
Öösel tegin paar ringi ka vanalinnas, seal ei soovitata seisma jääda, võivad tulla kurikatega noormehed, aga ausalt öelda kui ma nägin seal passivate (siis enamasti odavamate) taksode hulka ja tänavatel kakerdavat ja oksendavat potentsiaalset klientuuri, siis ei tundunud see vanalinn enam sugugi seksika kohana. Esmaspäeva öösel kl 3 vanalinnas viibivatel isikutel ei ole üldjuhul enam niipalju ei vaimu- ega füüsilist jõudu alles, et üleüldse olla suuteline taksot võtta.
Need on peamised probleemid. Ühekaupa pole nad väga hullud, aga kui nad mingi hetk tabavad sind kõik korraga, siis ajab ikka juhtme kokku küll. Õnneks ma olen oma pika elu jooksul õppinud säilitama rahu mis iganes olukorras. Eks ta ajab närvi küll, kui ei saa kohe aru, mis nuppu vajutada või kuhu keerata, aga kui jääda rahulikuks ja võtta endale vajalik aeg otsustamiseks, siis saab hakkama. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on ju tegelikult see, et keegi natuke korraks pahandab. Pahandamine on teatavasti mööduva väärusega. Üldiselt ma arvan, et paari nädalaga suudan enamiku nendest väljakutsetest auga üle elada ja vajalikud trikid ära õppida. Eks probleeme tuleb ka edaspidi, kui satud uutesse kohtadesse ja olukordadesse, aga neid ei tohiks ette tulla väga sageli ja kui põhi on all, siis on kindlam tunne neidki lahendada.
Klientidest esimesel päeval niipalju, et enamasti olid noored edukad, kes sõitsid kõrvaltänavasse või ühest kesklinna otsast teise. Kõige pikemad otsad väljapoole olid Kosklasse ja Kalamajja. Enamik olid kergelt blondid neiud, mida kellaaeg edasi, seda rohkem svipsis (ilmselt veiniõhtu sõbranna juures...). Üks oli ka härra, rääkis kogu aeg telefoniga, sõitis ca 200 m (õnneks pidi selle läbimiseks ikka vähe suurema ringi tegema), võibolla oli isegi kuulus poliitbroiler, kuna ta telefoneeris midagi üldkogust, aga kuna ma kollast ajakirjandust ei loe ja pehmeid ja karvaseid regulaarselt ei vaata, siis ma ei tea, kes ta selline oli.
Koju jõudsin mitte küll rikastununa, kuid elusa ja isegi mitte ülearu väsinuna kuskil kl 4. Ärkasin kl 12 paiku, nüüd dušši alla ja kl 16 jälle tööle, seekord siis kellaaega arvestades uueks väljakutseks ilmselt tipptunni ja ummikute teema.

Kuidas see kõik algas

Ühel ilusal päeval jõudsin otsusele, et aeg on viia täide oma lapsepõlveunistus ning hakata taksojuhiks. Lisaks vajadusele mingi meeldiva (noh, ma loodan, et see saab meeldiv olema!) tegevusega leiba teenida ajendas mind ka soov leida endale uus elu, kuna eelnev oli ennast igas mõttes täiesti ammendanud.
Mõeldud, tehtud? Ei, nii lihtne see pole. Kõigepealt peab sul olema taksojuhi kutsetunnistus. Selle saamiseks tuleb läbida 35-tunnine ametikoolitus (vahtralehe tüüpidel on see pikem). Kuna olin ennast just töötuna arvele võtmas, otsustasin kasutada seal pakutavaid koolitusvõimalusi. Koolituse pidin mõistagi ise leidma. Selleks tuli avada korraga kaks internetilehekülge: töötukassa poolt tunnustatud koolitajate nimekiri ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt tunnustatud koolitajate nimekiri ning leida nende ühisosa.
Asja muutis keerukamaks tõsiasi, et ma ei ela mitte Tallinnas ja mitte ka Tartus. Minu piirkonnas justkui nagu oli küll neid koolitajaid, aga kui ma nendega ühendust võtsin, siis selgus, et tegelikult keegi taksojuhte välja ei õpeta, peamiselt selle tõttu, et väikeses kohas ei saa lihtsalt gruppi kokku. Üks pakkumine oli siiski lootustandev: tunnustatud ja populaarne autokool pakkus varianti, kus ma oleks kuulanud erinevates gruppides (bussi-, rekkajuhid jne) mingeid üldloenguid ja taksonduse kohta oleks mulle antud mingi raamat või midagi. See kõik oleks ajaliselt veninud üle kuu aja peal. Eriti muljetavaldav oli autokooli esindaja müügistrateegia: mulle helistas selline tädi Maali häälega daam, selgitas süsteemi ja rõhutas korduvalt, et ega see ikka mingi õige koolitus ei ole, et see on rohkem selline susserdamine, ja ega seda võtta ikka tegelikult mõtet ei ole. Jutt mõjus veenvalt.
Otsisin siis teise koolitaja Tallinnas, samuti tuntud ja populaarne, aga üks teine autokool. Südame verd tilkudes nõustus töötukassa maksma mulle sõidutoetust ning ülla-ülla, hiljem selgus, et isegi mingi täitsa arvestatav stipendium oli selleks ette nähtud!
Samal ajal olin muidugi üritanud taksondusest kõike teada saada. Vat see on juba pähkel. Kõige mõistlikum oleks muidugi rääkida taksojuhtidega, kuid kuna mu tutvusringkonnas taolisi polnud, alustasin internetiavarustest. Olles läbi lugenud mõningad seaduseandlikud aktid ning surfanud erinevate taksofirmade lehekülgedel sain mingi üldpildi kätte. Kui nüüd tavainimene mõtleb, et mis seal keerulist on, istud autosse ja sõidutad inimesi, siis nii see ei ole. Juriidiliselt ja majanduslikult on kogu taksondus üks ütlemata segane värk. Sain niipalju aru, et laias laastus on kolm varianti:
1. Oled täiesti iseseisev ettevõte, sul on oma takso, suurelt taksofirmalt ostad sisse lihtsalt õigust kasutada kaubamärki ja dispetšeriteenust.
2. Oled FIE ja lisaks eelöeldule rendid taksofirmalt ka autot.
3. Oled lihtsalt palgatöötaja mingis taksofirmas - see variant on kõige vähem levinud.
Tegelikkuses on kõikidel nendel variantidel veel hulk allvariante, mis omakorda võivad omavahel põimuda ning uskumatuid makrameesid moodustada. Ei ole nii, et teed tööd ja saad palka - töötades sa ostad mingeid teenuseid ja rendid mingeid asju, sh autot, ja ostad kütust ja pesed autot ja ilmselt on veel asju, mis aja jooksul selguvad. Seega sa pead ise kõigile maksma, aga kuidagi see asi ikkagi toimib, järelikult jääb ikka kätte ka midagi. Suur taksofirma - noh, need mida me kõik teame, mida tellida saab - ei vastuta tegelikult absoluutselt mitte millegi eest peale selle, et kõigilt alltöövõtjatelt raha korjata. Lisanüansi annab see, et igas linnas on taksondust puudutavad seadused erinevad.
Ootusärevalt asusin siis end koolitada laskma. Kulus päev, kulus teinegi, muudkui ootasin, et millal siis sellest rääkima hakatakse, kuidas see taksondus käib, aga ei miskit. Pikalt-laialt räägiti sellest, et autol tuleks ikka aeg-ajalt rehve ja õli vahetada, refereeriti seadusi, mida igaüks ise netist lugeda saab, samuti peatuti põhjalikult sellel, et meil on nüüd uus liiklusseadus ja üleüldse, liikluseeskirju oleks vaja täita.
Publikuks koolitusel olid mõistagi siis inimesed, kellel on juba vähemalt 2 aastat juhistaaži, enamikul otsustavalt rohkem, seega uudsiväärtust kellegi jaoks kogu sellel jutul ei olnud. Ühelgi õpetajal ei olnud mingit isiklikku kokkupuudet ega kogemust taksonduses.
Oli ka majanduse osa, kuid sealgi räägiti asju, mida juba kõik teavad - et on olemas erinevad ettevõtlusvormid, et makse tuleks ikka maksta jne. Mitte midagi taksondusespetsiifilist. Suhtlemise ja klienditeeninduse tunnis ei räägitudki eriti midagi, hoopiski kuulajad pidid jutustama sellest, kuidas nad möödasõitutel ja foori taga oodates käituvad. Kui tund juba lõppema hakkas, siis küsisin, et huvitav, kuidas peaks käituma probleemsete klientidega. Vastus oli väga hägune ja seisnes lühidalt selles, et neid lihtsalt ei peakski teenindama.
Seal õpetati meile muuhulgas ka seda, mida olin enne ka netist lugenud, et kui sa oled iseseisev FIE, siis peab sul lisaks  taksojuhi kutsetunnistusele olema ka vedajaluba, milleks on eraldi koolitus, eraldi riigilõiv ja eraldi jama.
Seega, koolitus oli paras susserdamine, paberi pärast puhtalt. Paberi, kaasajal küll plastikkaardi, sain õnneks siiski kätte. 
Mis siis nüüd edasi teha, sellest ma ikkagi aru ei saanud. Mõlgutasin mõtteid oma firma tegemisest, kus oleks tavataksondusele ka lisategevusi, aga nii- ehk naapidi vaadates oleks see nõudnud eelnevat investeeringut, mida mul kuskilt võtta pole ja mida ei kataks ka ettevõtluse alustamise toetus. Sain aru, et peaksin ikkagi lihtsalt kuskile taksojuhiks tööle minema, vähemalt esialgu, et omandada mingi kogemus.
Igaks juhuks hakkasin uurima võimalusi, et kus seda vedaja koolitust siis teha saab, saatsin reale firmadele maile. Ühest firmast, siinkohal mainin lausa nimeliselt, OÜ-st Taksokeskusest helistas sümpaatse häälega härra ja ütles, et tegelikult see seadus muudeti ära ja FIE-del ei ole enam seda luba vaja. St osadel on, kes on nagu omaette suuremad tegijad ja kellel on teised töötajad, aga kui sa lihtsalt oled mingi frma all FIEna, siis ei ole. Seda tarkust muidugi seal teisel koolitusel keegi ei teadnud. Kuulsin ka hiljem, et Taksokeskuse koolitus on kõige parem, seal toimetavad vanad taksopargi inimesed, seega kui tekib vajadus veel kusagil koolituda, lähen kindlasti sinna.
Kuna selliseid firmasid, kuhu saaks lihtsalt tööle minna, on ainult Tallinnas ja Tartus, seisab mul ees kolimine. Sattusin mingil põhjusel ükspäev Tartusse, istusin seal ühte taksosse, palusin tal lihtsalt ringi sõita ja jutustada kõik, mis hingel. Et kuidas asjad käivad. Pensionärist härra oli lahke ja jutustaski. Tema töötas näiteks täiesti iseseisvalt, ei kasutanud isegi dispetšerit. Ta sai endale seda lubada, kuna tema jaoks oli see lihtsalt pensionilisa. Sain veel teada, et Tartus on kaks firmat, kus saab töölepinguga töötada. Üks neist on elektritakso, mis avati suht hiljuti ja millest pole veel teada, kas need armsad ja keskkonnasõbralikud masinad ka talvel liikuma nõustuvad. Linnast välja sõitudel olla juba suvelgi probleeme olnud. Ja mingit erilist maffiat taksonduses Tartus ei olevat.
See on tore, aga Tartu miinus minu jaoks on see, et ega ma seda linna eriti ei tunne. Kõik need nende Ropkad ja Aardlad ja Tamme- ja Supilinnad on minu jaoks täielik segapudru ja mööda suurt ringteed satun ma alati kohtadesse, mille olemasolu minu maailmakaardil on äärmselt kaheldav. Tallinnaga on teine lugu, seal ma olen ikkagi suurema jao elust elanud.
Ja ennäe, saingi töötukassa tööpakkumise, kus otsiti juhte ühte Väga Esinduslikku Taksofirmasse Tallinnas. Pakkumine ei tulnud mõistagi Väga Esinduslikust Taksofirmast, vaid teise nimega firmast, mis töötab Taksofirma all. Kandideerisin. Kuigi kandideerimistähtajani oli veel kõvasti aega, sain samal õhtu, võiks isegi öelda, et öösel, vastuse, et väga tore, tule tööle! Olin nii kiirest ja kompromissitust reaktsioonist üllatunud, eriti arvestades seda, et minu senine CV on võimalikust taksojuhi karjäärist ikka väga kaugel.
Järgmine samm oli siis see, et tuli läbida seadmete (st taksomeetri) koolitus suures Taksofirmas. Firma ise asus pooleldi mahajäetud tööstushoones, kontori sissepääsu osa oli korda tehtud, aga ümbritsev õueala ja kõik muu nägi välja sobiva kohana sõjaväeõppusteks või punkarite kommuuniks. Õppeklass asus keldris, milleni jõudmiseks tuli läbida stalkerlik maastik. Klassi kõrval oli mingi tühi garaaži moodi asi, kus hängisid kaks kutti, tegid suitsu, pritsisid voolikust vett ning tegid kollase jalgrattaga trikke. Ilmselt oli neil seal mingi töine funktsioon, aga mis täpselt, see jäi küll hämaraks. Selline keskkond Väga Esinduslku Taksofirma puhul oli üllatus, kuid mitte negatiivne, sest tegelikult mulle igasugu euroremonditud kontorid üldse ei meeldi.
Kõigepealt tuli teha eksam Tallinna tänavate tundmise kohta. Eks ma olin eelnevatel päevadel õppinud ka ja avastanud, et Tallinnas on ikka ilgelt palju selliseid tänavaid ja isegi linnaosasid, millest ma ealeski kuulnud ei olnud. Tegin endale süsteemi, millest selgus, et näiteks kalanduse teemalised tänavad on peamiselt kas Kakumäel või Kalamajas-Koplis, samas kui puude-teemalised on valdavalt Nõmmel ja Pirital. Aga alati on erandeid, millega oleks eksamil hea vahele võtta.
Nagu selgus, siis olid mu kirjaliku testi vastused õiged. 20st pidi täppi panema 10, no mul oli vast 1-2 valet, mitte rohkem. Siis õpetaja veel küsis täpsustusi, et kuidas ma sinna sõidaks ja nii. Selles osas ma ka päris mööda ei pannud, aga oli puudujääke. Õpetaja leidis, et linna tunda oleks kvaliteetseks teenindamiseks muidugi paremini vaja, aga kuna mul on võime loogiliselt ja süsteemselt mõelda, siis ilmselt saan hakkama.
Siis õpetati päris pikk päev taksomeetrit, printerit ja kaardimakse terminaali ning erinevaid soodus- jm kaarte, et kuidas neid täpselt kasutada. Midagi keerulist seal ei olnud, iseenesest on tegu lihtsalt väiksemõõtmelise arvutiga, millel on mõned lihtsad lisaseadmed. Selle peale oli ka lõpus eksam.
Rahvas seal oli muidugi omaette teema. Ütleme nii, ega seal autokooli taksokoolitusel ka kõik väga teravad pliiatsid polnud, aga Taksofirmas.. mnjah. Esiteks, ma olin vist ainus, kes oskas eesti keelt, milles koolitus tomus. Üks proua, 13-aastase staažiga taksojuht, minu meelest ei osanud lugeda, kuna ta keeldus korduvalt kirjalikke õppematerjale kasutamast. Üks seltsimees oli eksamit tegemas juubelivääriliselt kümnendat korda, eelnevalt oli ta alati läbi kukkunud. Ka sel eksamil tegi ta igas ülesandes vea, aga õpetaja lasi ta ikka läbi, ilmselt tal oli sellest näost siiber. Mina ning veel üks noormees ei pidanudki eraldi ekasmiülesandeid tegema, kuna õpetaja leidis, et meil on võime räägitud ja kirjutatud tekstist aru saada, mingeid seoseid luua ja loogiliselt mõelda. Parandasin paar teiste viga, vastasin ühele raskele küsimusele läbi ajaloo esimesena (küsimus seines umbes selles, et leia erinevus kahel lausel), ja sain ilusti läbi. Esimest korda elus tundsin, et minu eelnevas elus omandatud haridusest on mingit reaalset kasu. Ja sain ka aru, miks mind intelligentse proua poolt juhitavas väikefirmas kohe keset ööd tööle taheti - ilmselgelt on selles valdkonnas mingi vähegi arvestatava IQ-ga tegelasi väga raske leida.
Mulle soovitati, et enne teenindama asumist võiksin reaalselt tähtsamaid kohti läbi sõita. Mis on õige, sest ainult tänavate teadmisest ei piisa, vaja on teada ka liikluskorraldust, reageerida kuidagi siis kui keegi nt tahab sõita mingi baari juurde selle vahva poe kõrval jne.
Kui ma vaatasin seal seda rahvast ja seda maja ja kõike kokku, siis ma mingil hetkel sain aru, miks mulle mingid asjad imelikud tundusid. Ma ju ise tahtsin endale uut elu, ja palun väga, siin see ongi täies hiilguses. Üks asi, mis teravalt eristus eelnevast elust, oli koolituse asjalikkus. Räägiti spartalikes tingimustes ainult seda, mida on päriselt vaja teada. Tavaliselt, minu tavaliselt, on kõikvõimalikud mokalaadad ja koolitused ikka sellised, et aetakse mingt mula ja pointini tavaliselt ei jõutagi. Eks ma nüüd hakkan seda kapitalismi täiesti uuesti küljest nägema, ja eks ta on paras džungel oma seadustega, aga ta toimb mõneti ikka väga lihtsalt ja ökonoomselt - kõigi eesmärk on võimalikult palju pappi saada, liigseid kulutusi ei tehta ja liigset iba ei aeta. Ei mingeid varjatud agendasid ega silmakirjalikku heategevust. Põhimõtteliselt - mulle meeldib.
Näis muidugi, kuivõrd ma ise selles džunglis hakkama saan, kuna igasguguse majandustegevusega mul varasem kokkupuude puudub ja see pole kindlasti üks mu paljudest annetest.
Nüüd ma pean siis sõlmima oma konkreetse tööandjaga töölepingu ja üldse leppima kokku igasugu asjades, eelkõige sellest majanduslikust poolest aru saama. Mis ei ole lihtne. Kes kellel mida millal kuipalju maksab ja mis alustel ja kuidas ise see lubatud ja ka kuulujuttudest kuuldud suht kopsakas papp kätte saada ja selle kõige juures mitte võlavanglasse sattuda. Täielik raketiteadus minu jaoks, aga kui see kamp kirjaoskamatuid hakkama saab, vast siis on mul ka lootust.
Igal juhul pühapäeval on  mul esimene proovitööpäev, alustuseks tuleb ära õppida automaatkast ja kõikvõimalikud tuled-viled, mida minu käsutuses olnud autodel pole eales küljes olnud, ja siis natuke ringi sõita ja vaadata, kas õnnestub ka kliente teenindada. Hoidkem mulle siis pöialt!