31. detsembri hommikul otsustasin, et ei hakka üldse hommikul pongestama, vaid säilitan energiat õhtuks ja ööks. Tegelikult olin ise haige, eelmine päev veel oli üle 38 palavikku. See päev palavikku erilist vist polnud, aga õudsele köhale lisandus õudne nohu. Vat ei oska nüüd öelda, kui paljusid kliente nakatasin. Igatahes kui keegi autos oli, siis püüdsin mitte köhida-tatistada, alati see muidugi ei õnnestunud.
Päev algas jällegi takistustega, nimelt ei õnnestunud mul oma teenindajakaardiga taksomeetri süsteemi sisse logida. Pärast mitmeid katseid ja konsultatsioone tarkade inimestega selgus, et vahepeal olid kaardid välja vahetatud, aga ülemus oli mulle unustanud seda öelda. Milleks see vajalik oli, ei tea, elektrooniliste kaartide mõte võikski ju see olla, et vajadusel saab sellele salvestatud infot vahetada, mitte kaarti ennast. Saingi siis liikuma alles kusagil peale kl 12 päeval.
Päeval oli tööd kuidagi kummalises rütmis. Kl 2-3 ajal vaikus, 4-5 palju tööd, kl 6 jälle vaikus, kl 7st palju tööd. Kõik püsisid mingi aja paigal ja siis äkki otsustasid korraga kuhugi sõitma hakata. Ei tea, kas see sõltus äkki telekavast või millestki sellisest. Aga päris õhtul ja öösel kuni hommikuni välja oli tööd muidugi vahetpidamata.
Nagu oli hoiatatud, liikus palju sissesõitunud venelasi, kes olid tulnud siia uut aastat vastu võtma. Üks klient oli ise turisminduse vallast, arvas, et see on puhtalt reklaami teene. Et siis Eesti vastavad institutsioonid on ida suunas tõesti väga palju ja efektiivseid sõnumeid saatnud. Ise sain ühed peale lennujaamast - kohast, mille enamik taksojuhte oli pühadetuhinas üldse unustanud. Moskvast, isa, kes oli Tallinnas käinud 20 a tagasi ja tuli nüüd tütrele ka seda linna näitama. No väga tubli isa, oleks kõigis sellised. Veel sõidutasin ühesid Peterburi tüdrukuid, kes peatusid Lennujaama hotellis ja olid ka teel kesklinna uut vastu võtma. Kenad inimesed kõik. No küllap see massiline rändamine mõjub siis Eesti-Vene suhetele kuidagi hästi.
Kohalikke venelasi oli muidugi ka. Tekkis selline võrdlusmoment, kuidas käitub eesti mees daamiga ja kuidas vene mees. Mõlemal oli selline hästi üles löödud, tikk-kontsadel vene piiga. See, kes oli vene mehega, sai pideva tähelepanu osaliseks, teda talutati, peaaegu et kanti üle jääväljade ja lompide taksosse ja tagasi. Eesti mees samasuguse vene naisega käitus nagu eesti mees ikka, oli enamus aja vait, kui rääkis, siis mingeid inside nalju musta huumori valdkonnast, ja kui oli tarvis üle porise lumevalli autost majja ronida, siis pidi daam küll täiesti iseseisvalt hakkama saama.
Üks autotäis oli mingit bändirahvast, kes noorema levimuusikaga hästi kursis, oleks nad vast nägupidi äragi tundnud. Rääkisid huvitavat klatši ühest tegelasest, kellel oli täitsa korralik band, mis käis korra isegi eurovisioonil, aga siis laulja võttis kätte, ajas bändi laiali ja läks Inglismaale õnne otsima. Aga ei saanud seal hakkama, nüüd pole enam bändi ega midagi, ja ise kandideerib kuskile reklaamibüroosse copywriteriks, aga ilmselt ta sinna ei saa, sest ta ei tea, et üks tema vana bändikaaslane on ka seal tööl ja valib muuhulgas töötajaid.
Tuttavaid, kes taksohädas helistasid, oli ainult 1 komplekt. Sellega juhtus veel nii, et tema maja ees jäin jälle lumme kinni. No ta tõi siis toast prügikühvli, et saaks rattad välja kaevata, aga sellest oli ka vähe abi. Siis ta kutsus mingid mööduvad kutid appi lükkama. Lükkasid välja, mina küll ei kuulnud, kuidas see käis, sest ma olin rooli taga, aga tuttav rääkis, et nad olid hirmsasti kirunud, et peavad sellist asja tegema, ja ropendanud. No peab ikka hea kopsumaht olema, et samal ajal autot lükata ja siunata. Tuttav imestas, et miks keegi appi ei taha tulla. No aga nii ongi, kui mingil põhjusel seisma jääd, siis appi tullakse ainult siis, kui sa seisad kellelgi konkreetselt ees, nt keset ristmikku. Muul juhul vaatavad kõik härrad heameelega eemalt pealt, kuidas daam autot käekõrval lükkab.
Naisküsimuses selgus taas üks uus teooria ühelt vene mehelt. Temal oli väga hea meel, et on naistaksojuht ja et neid nüüd rohkem on, ja nimelt sellepärast, et taksojuhiks pidavat hakkama ainult need naised, kes oskavad hästi autot juhtida, aga neid pidavat olema täpselt 10% kõigist naisjuhtidest. Ma ei küsinud, kust see statistika pärit on, aga kui nii subjektiivselt oma tutvusringkonna pinnalt statistikat teha, siis mina võiksin näiteks üsna kindlalt väita, et ainutl 10% meestest on üldse võimelised autojuhtimise selgeks õppima ja load tegema.
Aastavahetus kesklinnas oli ikka täielik hullumaja. Kes siis nüüd tahtis taksoga saluudiks Vabaduse väljakule saada, siis sel pidi küll kannatust olema. Kaarli pst ja midagi veel ümbert oli seoses kontserdiga kinni, seega kõik autod keerutasid nagu eksinud kutsikad ümber keskuse. Üllatavalt palju leidub idioote, kes saabuvad kesklinna uut aastat vastu võtma autoga. Ise küll sellise mõtte peale ei tuleks. Igal pool seisid reguleerijad ja minuarust ei teinud nad neid märguandeid, mis liikluseeskirjades kirjas, vaid vehkisid suvaliselt, püüdes kuidagigi tähelepanu äratada. Autod sõitsid enamasti kõigepealt sinna, kuhu ei või, siis hakkasid tagurdama või keerama. Tulemust võite kujutleda. Nt Otsa ja Pärnu mnt rismikul liiguti kõikides suundades korraga, nii edasi- kui tagasipidi, ja mõni seisis diagonaalis keset ristmikku, ohutuled peal.
Ja ausalt öelda ei saa ma ka sellest aru, miks üldse on vaja tulla kesklinna uut aastat vastu võtma, isegi jala. Õudne trügimine, lärm, vihma sajab, lendavad pudelid, igast nurgast mingi isehakanud ilutulestik. Ise olen korra seda viga teinud, korrata ei kavatse. Aga mina võtsin uue aasta vastu Lasnamäe kanalis, sõitsin parajasti Priislesse tellimust võtma, seega olin õnneks üksi, kahel pool kanalit lendasid terve tee ulatuses raketid ja nõlva palistasid rahvahulgad. Päris uhke oli. Enne ma tegelikult mõtlesin, et kl 00:00 võiks sättida ennast mõnda looduskaunisse kohta, nõlvale või mäetippu, ja vaadata seda kõike eemalt. Nüüd läks natuke vastupidi, aga efekt oli umbes sama. Kusjuures vastu ootusi sõideti ka täpselt aastavahetuse ajal, nimelt venelased, kes ju tähstasid vahetumist juba 2 tundi varem Moskva aja järgi.
Mida kellaaeg edasi, seda huvitavamaks muidugi kliendid muutusid. Üldiselt võtsin peamiselt tellimusi, sest neid tuli igalt poolt ja palju. Aga lõpuks hakkasid tellijad ebaadekvaatseks muutuma, oli paar tühistamist, mõnda tuli jube kaua oodata. Edasi keskendusin nende peale, kes käega tee ääres vehkisid. Sellel on oma plussid ja miinused. Plussiks on, et sa ei pea kliendi saamiseks kuskile sõitma ja ei pea dispetšerimaksu selle töö pealt maksma, miinuseks on see, et ega ei tea kui hea sooritus- ja maksevõimega need hääletajad on.
Üsna palju oli selliseid seltskondi ja paare, kes nääklesid ja nutsid,
tundub, et aastavahetuse tähistamine on ikka päris närvesööv ja raske
töö.Aga oli ka üks väga vahva paar, mees ajas head juttu muga ja naine osales ka aktiivselt vestluses ja suhtus mehesse igati toetavalt. Selles mõttes, et enamik naisi on sellisel puhul vait või pritsivad sappi. No muidugi enamus mehi ajavad ka väga lolli juttu. Mees rääkis, et üks tema sõber läks Soome taksojuhiks, ja nüüd on tal niipalju raha, et ta ei saa enam aru, milleks talle see raha, kui naine on vahepeal armukesega minema jooksnud. Eks ta nii on jah, kogu selle võõrtöötamisega.
Eriti meeldis neile mu müts. Üldiselt ma ei armasta mütsidega käia, aga kuna olin poolhaige, ja kuna aknad läksid kogu aeg seest uduseks ja tuli konditsioneeril täie jõuga puhuda lasta, siis hoidsin teda peas. Lõpuks see mees veel ütles, et tal on selgeltnägija võimed ja et mul tuleb väga edukas aasta.
Esimised täielikud kapsad saabusid kl 3 paiku Endla tänavalt, seltskond noori tüdrukuid. Taha istusid sellised rahulikumad, aga ees oli ikka tõeline fuuria, kes püüdis mind emmata ja ähvardas musitada ja veenis terve tee, et ma ikka nendega edasi jooma tuleks. Lõpuks korjasid ikka kamba peale arve jagu metallraha kokku.
Juba üsna hommikul olid ühed tüdrukud Mustamäelt, kes paistsid suht kained olevat, aga üks neist oli just lompi kukkunud ning seetõttu läbimärg. No kuna vihma sadas, siis tegelikult olid kõik kliendid märjad ja lisaks joomisele oli see uduste akende põhjus. Üks neist tahtis minna Hollywoodi juurde, seal valitses jätkuvalt täielik kaos ja trügimine. Ja vat siis peale kõiki neid juhiomaduste kiitmisi ja positiivseid ennustusi sõitsingi seal korstnapühkija juures küljega millelelgi sisse. Ei teagi täpselt, mis see oli, küllap post. Oleks mõni auto olnud, siis oleksin kindlasti kohtunud ka juhiga, sest seisin seal päris pikalt, kuni tüdrukud raha klappisid ja vahepeal seda maha viskasid ja üles korjasid ja arutasid, mis edasi teha. Igatahes välja ma suurt ei näinud, kuna sees oli udu ja väljas kallas mingit soga taevast alla. Kuna teine tüdruk sõitis edasi, siis ma kohe välja ei läinud vaatama, et kui suur damage on, pealegi lootsin, et äkki hoopis mõni ilutulestku kest kõhu alla jäänud, seda oli ka varem juhtunud. Aga järgmises peatuses vaatasin, ja oli ikka päris korralkult ära rihitud tagatiib ja uks. Mis tähendab, et ma pean selle parandamise omavastutuse osa ja parandamisele kuluvad päevad kinni maksma, mis tähendab umbes ühe kuu sissetulekut. Tundub, et ei ole vahet, mis tööd ma teen ja kui palju, ikka olen kogu aeg kõigile võlgu. Mitu korda käisin veel väljas seda mõlki vaatamas, et äkki magasin vahepeal ja nägin seda unes, aga ei, kahjuks oli see kõik päriselt.
Aga ega ma sellepärast ära ei lõpetanud, sõitsin ikka edasi seni kuni jaksasin. Läksin taas üle tellimuste peale, sest juhuslikud reisijad hakkasid muutuma liiga õudseteks. Lasnamäel ujusid ligi mingid väga koledad inimesed, kes hakkasid lunima, et kas ma kulda võtan vastu, ja et ühel neist on väga paha jne. Panin sealt ruttu minema.
Iseenesest paistab, et on nii, et kõik maksejõuetud ja muidu kahtlased kliendid on väga viisakad ja hoiatavad sellest taksojuhti alati ette. Kui nt needsamad tüübid oleks teinud vähe rõõmsamad näod, lihtsalt sisse istunud, aadressi öeldnud, siis ilmselt oleks nad kohale saanud, sest pärast ei ole enam suurt midagi teha, kui keegi maksmata jätab või muidu sigateseb. Õnneks on pätid ausad ja tunnistavad kõik oma nõrkused kohe alguses üles, enne kui minu jaoks hilja oleks.
Ega muidugi tellijad ka enam väga hästi maailma asjadest aru ei saanud. Üks tellimus oli kesklinna restorani juurde, mingi tüüp ronib sisse, ma küsin, kelle nimele teil on tellitud, tema ütleb Timo. Mina ütlen, et kahjuks mina olen Raido nimele tellitud, et astu välja. Tema ei taha minna, vaheldumisi palub ja sõimab. Siis ma saatsin talle lohtuseks süsteemi sõnumi, et sinna restorani juurde on veel ühte autot vaja. Siis ta läks välja, ja ma ei tea kas ta helistas dispetšerile või midagi, agalõpuks tuli välja, et see takso oli ikkagi temale, ta oli lihtsalt vale nime öelnud nalja pärast, ja tema girlfriend rääkis, et tema ka sageli tellib takso valele nimele ja pärast enam ei mäleta, mis nimele. Vot sellised huvitavad naljad on mõnedel klientidel, ei tea küll mis rõõmu ja kasu neist on.
Viimane seltskond ületas muidugi kõik ootused. Kõigepealt oli tellimus ühte vanalinna restorani Mareti nimele. Tuli peale noormees ja ütles, et sõidame Vabaõhumuuseumi teele. Kui olime paarkümmend meetrit sõitnud, siis ütles, et ei, keerake ots ringi, mul jäi sinna maha kaks väga purjus naist, et ei saa neid ikka nii sinna jätta. Siis ta läks sisse neid naisi otsima, tüki aja pärast tuli välja neid enda ees ajades nagu eesleidi, kes vastu puiklevad. Olid kaks piltiilusat ja väga stiilipuhast blondiini, kes räuskasid valjuhäälselt ja ropendasid nagu voorimehed, ja kui mees neid taksosse toppis, siis peksid teda ka jõudumööda. Ja siis algas reality show tagaistmel. Tekst oli umbes selline:
Kuradi türa, värdjas, sina ei ütle mulle, mis ma pean tegema! Mina olen kõige vägevam vitt ja sina oled üks vana lits, kui sa tahad sa võid selle mehe endale võtta! Ta on omaarust kõva kepivend! Oh issand, sa oled mulle nii kallis, sa oled mulle kõige tähtsam, sa oled ikka üks vägev vitt! Ma nii nutsin teie pärast, te olete nii ilus paar, ma ei saa kuulata, kuidas te riidlete! Ole vait, vana turaimeja! Ma ütleks sulle, et vaata enda sisse, aga ma ei saa seda öelda, sest sa oled nii tark ja hea, sa vaatadki enda sisse, raisk!
Umbes sellises stiilis terve tee. Mees vahepeal vaatas mulle otsa, ohkas, ja küsis, kas ma saan aru, kui raske ta elu on. No sain küll aru. Tegu oli õdedega, ja üks neist oli tema naine.
Kui kohale jõudsime, läksid naised välja, mees maksis arve ära, ja seni ronisid naised sisse tagasi ja teatasid, et nemad tahavad nüüd hamburgerit. Mees ohkas ja palus mul siis uuesti sõitma hakata MacDonaldsi poole sealsamas lähedal, mis oli eemalt näha, et see on kinni, aga blondiinide nõudmisel tuli selles veendumiseks ikka kolm ringi ümber selle sõita, mille käigus üks neist tuli mulle vahepeal kätega kallale ja süüdistas mind selles, et burksiputka kinni on. Siis mindi Statoili ja pärast pikki tseremooniaid saadi rämpstoit kätte. Vahepeal helistas dispetšer ja küsis, et kelle sa sealt restorani juurest õieti peale võtsid. Üks tibi oli autos, hõikasin sellele taha, et kas keegi teist on Maret, ja selgus, et muidugi ei ole. See Maret pidi senimaani seal restoranis ootama, nagu dispetšer ütles, aga õnneks ta polnud väga kuri, sest uusaastaööl on nagunii kõik segamini.
Kogu selle burksiretke, mille pikkus oli ilmselt kilomeeter või nii, arve tuli umbes sama suur kui enne linnast Haaberstisse sõitmisel. Siis leidsin, et selle kuuldemänguga on ilus uusaastaöö lõpetada ja siirdusin puhkamise teele.
No comments:
Post a Comment