Näljarott

Rahvahulgad nõuavad tungivalt, et teeksin sagedamini ja operatiivsemalt sissekandeid. Püüan anda oma parima. Paraku alati ei ole aega, ja kiirustamisega kannatab kvaliteet.

Neljapäev algas ootamatu passimisega. Hiilisin Järve, Tondi ja Mustmäe puutepunktis, aga tavapäraseid lennujaamasõitjaid ei olnud mitte kuskil. Lõpuks sain siiski ühe nooremapoolse härra Järvelt sadamasse vedada ja siis ahvikiirusel sihtpunkti tagasi, sest olin lubanud ühed tuttavad kl 7st ka sadamasse viia. Jõudsin isegi umbes täpselt, õnneks polnud teel mingeid takistusi, nt föönidega mehi (kiireusemõõtjaid siis).
Edasi jäin keerlema erinevate Monopoolse Sideettevõtte kontorite vahele, sekka mõni põige Suurde Elektrifirmasse ja leivakombinaati. Ei tea, mis see sideettevõte nii popp oli see päev, võibolla oli see seotud mingi telesaadete edastamise häirega, millest jutt käis uudistes jne, samas kõik need sõitvad daamid ei paistnud olevat eriti paanikas, nagu kriisi puhul oodata võiks.
Lõpuks sain sellest ringist välja (ega see paha ei olnud ju iseenesest, aga ära tüütas) ja jõudsin kesklinna, kust tuli viia restorani sööma mingid kontoriinimesed. Jutt käis söögikohtadest. Meessoost kontorirott jutustas, kuidas ta oli eile kuskil söömas käinud, ja nais-rott küsis, et kas see pole mitte udukallis koht. Oh ei ole, arve oli ainult 300€, vastas isarott. Emarott sellepeale nentis, et tema käib küll odavamates kohtades söömas, aga isarott ei uskunud, kuna tema arvates ei ole odavamaid kohti olemas.
Aga mina nälgisin, sest polnud lihtsalt raha sööma minna, ja kõik olid maksnud kaardidega. Mis on muidu hea, saab jälle natuke päevarenti maksta, aga kõht oli ikka tühi.
Korra sattusin Kadriorgu ja mõtlesin, et lähen vaatan, mis Kumu juures toimub. Üllatuslikult oli seal tõeline taksode tunglemine keset päeva, oli peatuses ootajaid kui ka neid, kes tõid sinna kliente. Üks jäi isegi lumme kinni, sest tema jaoks ei jagunud enam tee peal ruumi. Käisin Kumus sees vetsus ja seal toimus tavapäraselt mingi vastuvõtt. Üritusel osalesid ka mõned kuulsused, nimesid ei hakka nimetama, aga näiteks vanema põlve meesnäitleja, kes on muuhulgas kehastanud hurmurit, ning presidendiproua. Toimuv tundus äärmiselt mõtekas ja läbimõeldud. Inimesed sõid küpsist ja jõid kohvi ja mitu telekanalit filmisid seda kõike.
Lisaks näljale hakkas tekkima ka mõte uinakust, aga paraku see ei õnnestunud. Sain tellimuse ühte hotelli, kust tuli vedada üks sakslane Valgesse Majja Tartu maanteel. Sinna oli mul väljakutse ka kusagil töötamise algusaegadel ja see on päris tricky koht. Seal on 3 korpust, ja nendeni pääseb eri tänavatelt. Kui valesti lähed, siis pead ilge ringi tegema, sest ümberringi on kõik puha ühesuunalised tänavad. Vaaatamata varasematele kogemustele õnnestus mul ka seekord valele poole maanduda. Panin taksomeetri kinni, vabandasin ette ja taha ja asusin ringile, et jõuda õigele poolele. Õnneks polnud sakslasel kiire ja ta oli ka leplik ning arusaaja. Andis pärast isegi natuke jotsi.
Kesklinnas peatuses passides veetsin aega sellega, et püüdsin ära arvata, kes võiks potentsiaalne klient olla. Kusjuures arvamine läks päris edukalt. Lähenes üks hallipäine proua, ja kohe tundus kliendina. Aga siis hakkasin üle mõtlema, et ega ikka ei ole, on äkki hoopis kesklinnas elav vaene eesti kunstnik. Aga ei olnud, esialgne impulss oli õige, tädi istus peale ja osutus välismaalaseks (mis maalane, aru ei saanud). See oli küll õige, et ta elas suhtkoht kesklinnas. Lõpuks ometi sain cashi, aga kellaaeg oli juba selline, et polnud mõtet söömise peale aega raisata.
Taas peatusest maabus autosse järgmine vanem proua, soome päritolu, kes rääkis lakkamatult. Ega ma kõigest aru ei saanud, aga üldjoontes tekkis mingi pilt, kuna teksti oli palju. Kõigepealt ta ütles, et see uus Eckerö laev pole üldse nii  ilus, nagu kiidetakse, et tema on sisekujundaja ja oskab selliseid asju hinnata. Siis rääkis jalanõudest, et oli ostnud ühed ja teised, aga ühed lagunesid kohe ära ja teised hõõrusid jne. Jahus midagi mingitest saabastest, ma ei saanud aru, miks. Lõpuks tuli välja, et ta tahtis need saapad mulle anda, kuna need ei ole jalas head ja muidu ta viskaks need lihtsalt ära. Et kui mulle jalga ei lähe, viigu ma emale. Olin väga üllatunud, ja lõppkokkuvõttes saingi saapad. No raha maksis ta sõidu eest ikka ka, ei olnud nii et tasus arve saabastes. Helistasin siis emale, et kas tal on neid vaja, ema arvas, et ilmselt see number jääb kitsaks. Peangi nüüd siis mõtlema, mis nendega teha. Kui keegi tahab ära osta, siis asume läbirääkimisele. 40 nr, soojad, madalad.

Aga nüüd pean lippama, tsau pakaa! Järgmne kord jätkan.