Reaalsus ja hüperreaalsus

Kommunaaluudistest niipalju, et pikkade vahetuste magamisprobleem on nüüd lahendatud. Õnneks on mu elamise kõrval valvega parkla. Valve on oluline, sest kui ma takso niisama kuhugi jätan ja midagi juhtub, siis on see kõik minu vastutus. Ma küll ei tea kui tõhus see valve seal on. Mingid vene poisid peavad seda seal, pesula on ka. Mingit tšekki ega muud taolist seal ei anta. Kui küsisin, et kui ma värava taga kolgin, kust te siis teate, et see just mina olen ja ikka oma auto võtan. Poiss ütles, et no kuulge, teid me tunneme ikka ära. Põmst kuuajase (30 €) parkimise puhul antakse telefoni nummer, mis ise avab tõkkepuu. Mulle anti ka, aga senimaani pole see veel tööle hakanud. Ilmselt mingid kuldkettidega ülemused, kes istuvad kuskil villas, pole mu andmeid veel sisestanud.
Tavaliselt ma teen siis nii, et kui on pikk vahetus, 48 h, siis esimese paaritunnise uinaku teen kuskil päeval kl 2-4 paiku, teise öösel umbes samal ajal ja kolmanda jällegi järgmisel päeval samal ajal ja viimasel ööl lõpetan lihtsalt ära, kui töö ja jaks otsa saavad. Tööpäeviti see juhtub kuskil kl 2 öösel ja nädalavahetusiti hiljem, no paistab, ma polegi veel korralikku nädalavahetust olnud. Eelolev reede on esimene selline ägedam öö, aga see pole pikk vahetus, ainult 12 h, siis on targem enne korralikult välja puhata ja ühes jutis panna. 
Uinakutega on veel see, et eriti pidulikult ei maksa neid võtta. Kõiki tavapäraseid hügieenirituaale teha jne. Esiteks see võtab aega ja teiseks korralik pesu ja lahtiriietumine tekitavad liigse puhkemeeleolu, millega võib kaasneda sissemagamine ja soov üldse mitte enam tööle tagasi minna.
Lõin siin eile ka kulusid-tulusid kokku ja tulin järeldusele, et hetkel ma teenin tegelikult umbes sama palju, kui eelnevas elus, st mitte piisavalt. Rohkem küll kui mu eelmine põhipalk, aga kui panna juurde erialased lisategevused, siis teeb sama välja. Tööd teen muidugi 10x rohkem. Ja elu läheb ikka iga päevaga kallimaks, kui veel pool aastat tagasi sai väiksema poeskäigu kümnekaga tehtud, siis praegu alla 20 ei maksa üldse üle marketiläve astuda. Miinus on siis see, et ei tea, kas ma suudan kogemuse täienedes rohkem teenima hakata. Nt vähem kütust kulutada ja vaiksemal ajal rohkem kliente leida. Pluss on see, et töö on tore, lähen hea meelega (hea meel saabub muidugi siis, kui olen luugid kuidagi lahti saanud, aga väga raske see polegi).

Pühapäev oli üsna vaikne päev, kahjuks. Cashi teenis päris hästi, aga kaardimakseid, millega katta oma obrokit, jäi umbes kolmandiku jagu puude. Ennast ei oska ka süüdistada, tegin kõike justkui enamvähem õieti. Päevad pole vennad, ja tööleliikujaid pühapäeval ei ole. Ja ülemus siin vahepeal rääkis, et osad dišpetšerid eelistavad osasid juhte, annavad neile rohkem tellimusi, ilmselt neil on mingi diil omavahel.
Läbiv teema oli ostlemine. Üks proua oli ennast juba kesklinnas haigeks ostnud ja tahtis sõita Viimsisse antiigipoodi. Teadis aadressi, aga polnud seal enne käinud. Lõin siis aadressi gps-i sisse ja jõudsime mingile imelikule platsile. Proua rääkid, et poiss, kes oli teda juhendanud, oli öelnud ka, et seal on mingi elumaja ja angaar. Palun, ütlesin, vasakul on angaar ja paremal elumaja. Proua läks maha ja lubas jala edasi otsida. Loodan, et leidis siis.
Teised prouad, Soome päritolu, tahtsid jällegi kaubakeskusse sõita, aga ei teadnud täpselt, millisesse. Rääkisid midagi Sikupillist ja Ülemistest. Panin siis sinnapoole ajama, samas kandis nad ju on. Nemad ikka räägivad edasi, ma niipalju soome keelest aru ei saa, et teiste kõvasti mõtlemist mõista. Küsisin siis, kas nad inglise keeles ei taha muga rääkida. Nad pakkusid saksa keelt vastu. See sobib mulle veel vähem kui soome keel. Kui olime bussijaama juures, käratasin neile eesti keeles, et otsustage nüüd ära, kus te minna tahate. Lisasin, et kauguse vahe on alla km. Võtsid siis daamid südame rindu ja otsustasid ikka Ülemistesse minna. Küsisid veel, kas tagasi saab ka meie takso tellida. Ju siis jäid rahule.
Ülemiste ristmikule, kus seoses ehitusega nagunii iga päev midagi muutub, on pandud sellised liiklusmärgid, mis aeg-ajalt muutuvad. Et nüüd tuleb lisaks fooritulede vaheldumisele ja kõigele muule seal veel jälgida ka seda, kas liiklusmärk ennast äkki teistpidi ei keera ja sootuks vastupidist asja tähendama ei hakka.
Kokkupuuted välismaailmaga võivad kohati olla üsna veidrad. Õhtul vanalinnas oli üks noorpaar ennast täiesti eufooriasse pidutsenud. Poiss, pealtnäha täiesti intelligentne inime, seisis lihtsalt autole ette ja ära ei läinud. Aga ma seisma ka ei jäänud. Põrkasimegi siis niimoodi kokku. Kiirus oli muidugi väike. Klient, kes sõitis trendikast Kalamaja kohvikust malemajja, ütles: Täitsa lammas! Üldiselt ma ei solvaks niimoodi loomi, aga selle poisi pidevalt naeratav nägu oli küll natuke lamba moodi. Huvitav, kas ta teenis sellega oma tüdruku silmis ka kõvasti plusspunkte.
Välismaailmas toimub veelgi huvtavat. Ükspäev, kui peatuses suitsu tegin, pakkusid mööduvad poisikesed, et kas ma ei taha, et nad mul käed raudu paneks. Ma ütlesin, et ei taha. Siis nad küsisid, et miks ma ei taha proovida. Ma vastasin, et mis seal proovida, tulemus on ju ette teada - käed on raudus.
Üks teine, veidi vanem poiss, pakkus jälle šokolaadikarpe müüa. Ei tea, kust ta need varastanud oli.
Olude sunnil olen jälginud Kaubamaja aknale installeeritud hüperreaalsust. Senimaani oli seal kuuse all pead ja saba liigutav koer ja samuti liigutavad kitsekesed. Väga loomutruud. Nüüd on ilmunud vaateaknale veel ka lapsed, kes räägivad jõuluvanaga. Jutt on kõlaritest välja kuulda. Lapsed on ehtsad. Aga jõuluvana kohta tekkis mul kahtlus. Liigutused olid nagu loomulikud ja jutt ka, aga nägu oli nagu plastmassist. Et kas see on mingi uus tase hüperreaalsuses, mingi meta-hüperreaalsus, et päris inimene on maskeeritud tehisinimeseks.
Lennujaama aknast saab jälgida jällegi teist reaalsust. Sinna koguneb rühmiti kodutuid. Hea soe, kaua lahti ja vetsus saab käia. Huvitav, et neid sealt ära ei aeta. Neil on seal oma kogukond omade liidrite ja rollidega. Juttu küll ei kuule (kuigi, võiks ju sinna ka kõlarid panna? jõulude puhul?). Aga outfit on neil ikka väga stiilne. Ei tea, kas on olemas mingid spetsiaalsed kodutute stilistid ja moeajakirjad, kust nad snitti võtavad, et nii ameerika filmides kui meie tegelikkuses näevad nad ühtviisi väga funkyd välja.
Ma ikka endiselt ei saa aru, miks on vaja seal kesklinnas taksoga sõita. Kui oled terve inimene, enam-vähem kaine ka, mingeid suuri pakke pole, no miks sa võtad takso, et sõita vanalinnast Solarisse. Esiteks sa helistad seda taksot, siis ootad seda oma 10 min, siis see takso sõidab mingi ilge ringiga sinna kohale, ja siis sa veel maksad selle eest rasket raha. Ühed sommid, kes sellise tripi tegid, avasid tee peal aknaid, rääkisid autodest, midagi minu Hyundaist ja Mersudest, ja kui ma nüüd õieti aru sain, siis tulid järeldusele, et Mersu on ikka  parem, sest tal käivad aknad paremini lahti. Mehed kipuvad ikka autodest rääkima, enamik on selle taksoautoga küll rahule jäänud. Öötundidel sõidutasin ühte noormeest Loole, kes rääkis, et hea auto on, ja et tema tahab ka taksojuhiks saada. Valgustasin teda siis oma kogemustega. Tore poiss oli, natuke lihtsameelne küll, aga armas. Käed olid põletushaavadega, ilmselt lapsepõlves olnud hobiks pommide valmistamine.
Üsna sageli on hilisõhtune tellimus ühte meediaettevõttesse, kus on mitmeid raadiojaamu. Jällegi panen tähele, et sealt tulevad inimesed on alati mornid. Paistab, et meelelahutus on ikka tõsiselt masendav tegevus.
Õhtul oli tööd tegelikult päris palju. Nagu sageli ka enne, tekib mingi hetk mõte, et sööks midagi. Siis selle mõtte tekkimisest kulub paar tundi, enne kui tekib hetk mingisse poodi lipsata ja midagi osta, ja siis läheb võibolla veel mitu tundi, enne kui sa jõuad selle ka ära süüa. Pole ime, et istuva tööga nii kaalus alla võtad.

Esmaspäeval oli teenimisega vastupidi, sularaha väga vähe, aga kaarte kuipalju. Päev algas seiklustega. Tean, et hommikul on Õismäe kant päris hea, riskisin ja läksin sinna. Kõigepealt helistas dišpetser, et kaua mul läheks mingile Panni või Vanni teele minekuga. Mul polnud aimugi, kus see võiks olla, ja dišpetser pani toru hargile. Siis sain tellimuse Haaberstisse, seega kohavalik hommikul oli üldiselt õige.
Kohale sõites, mingi alla poole kildi, arvan, enne sihtkohta, jäin lumme kinni. Oleks nagu tänav, majad ilusti reas, kaardil ja gps-s ka märgitud tänavaks, aga tegelikult oli vist põld. Lumme ka tuisanud. Tegelikult mulle hääled ütlesid, et ära roni sinna, aga ikka läksin, sest seni on see auto ilusti igasugu pudrust läbi läinud. Aga seekord ei länud, jäi kõhtupidi kinni. Ei lubanud ka, et liigub. Helistasin siis dišpetserile, et saatku sinna tellimusele teine auto, ja saatsin appikarje kolleegidele, et kas keegi saab mind välja sikutama tulla. Kedagi polnud lähikonnas ja köit ka kellelgi polnud. Oma autoga ma siukste ilmadega üldse välja ei lähe, kui labitat kaasas pole, ja köis on niikuinii.
Mõtlesin siis, mis teha. Kell oli kuskil 5 hommikul, enamik maju pimedad, aga ühes nagu mingit liikumist oli. Laenasin sealt siis labidat ja hakkasin kaevama. Siis üks teine juht helistas ja õpetas, et kui veojõukontroll välja lülitada, siis liigub paremini. Nende kahe meetme abil sain lõpuks välja. Aga kaotasin selle kõigega kokkuvõttes paar tundi, konkreetselt kinniistumise ja kaevamisele küll kuskil pool tundi, aga kaotasin selle tellimuse ju, ja pärast ei osand ka kohe midagi tarka peale hakata, keerutasin seal Õismäe kandis, aga ei tulnud sinna enam mingeid tellimusi. See-eest jääb mulle nüüd igaveseks meelde, kus asub Nõgikikka tänav.
Pärast lõin veel klambrilööjaga endale klambri pöidlasse. Eks see kõik võis tulla väsimusest, sest öösel (kui seda paaritunnist uinakut nii nimetada saab), ei maganud ma eriti hästi. Nägin unes, et Pelgulinna oli üleöö kerkinud mingi uus linnaosa, kus ma pidin mingeid asju leidma, aga ei leidnud, kuna seda polnud ühelgi kaardil.
Lõpuks sain tellimuse Nõmmele, samasse majja, kuhu ma olin ühekorra ühte luuserit viisin ja siis tal õde maksis firmakaardiga. Nüüd sõitis see õde tööle, ühte ministeeriumi. Jube šefilt lõikasin veel ummikut läbi vanalinna. Hakkavad tulema need trikid vaikselt. Kui ministeeriumi tahetakse, siis mul tuleb alati meelde see koht Riigimeestest, kus taksojuht ei teadnud, kus asub sotsiaalse sidususe ministeerium.
Tähtsaid tegelasi oli esmaspäeval veelgi. Ühte riigikogulast (nägu küll tuttav polnud, aga maksekaart reetis) sõidutasin trenni ja pärast veel tagasi ka palus ta mul tulla. Siis olid mingid meedikud, üks oli päris tuntud näoga, kes tee peal arutasid, et mingi preemia on laekunud, ei mäletagi, kas see oli 7700 või 7900 eurot, et ei tea küll, kus see preemia nüüd nii äkki tuli. On ikka kehvasti tõesti arstide ja nende palkadega. Raketiteadlased olid ka, rääkisid kolleege taga, üks pidavat pidevalt avaldama Savisaare lehes artikleid, mida ta ise pole kirjutanud. Ma ei teadnudki, et Savisaare lehes raketiteaduse rubriik on. Sinna teel, Paldiski maanteel, sõitsin nii noh, väga kiirust ei ületanud, aga parajalt, sest mul oli nats kiire (riigikogulasele trenni järgi). Siis üks punane sportauto, Audi, sai sellest vist moraalse hoobi ja kus vajutas gaasi, et must ikka mööda saada, ma arvan et vajutas 120 küll sisse. Ei saa ju lubada, et mingi takso Audist kiiremini sõidab.
Pikem sõit oli Saku kanti. Seal panin jälle vähe puusse. Tellimus oli kellaajaline, mõtlesin, et jõuan liiga vara. Käisin tee peal poes, väga huvitav pood oli. Siis hakkasin gps-i järgi sõitma. Aga seal peale Luiget on jätkuvalt see ristmike ümberehitus ja seal ei osanud gps enam midagi asjast arvata. Sõitsin üsna pikalt vales suunas. Siis gps käskis mul ümber pöörata ja metsa minna. Tänan, ei, mõtlesin seda rada vaadates ja hommikustele seiklustele mõeldes. Sõitsin siis sinna ehitusplatsile tagasi ja sain õigesse suunda, aga jäin kokkuvõttes oma 10 min hiljaks. Siit moraal - kui sa täpselt ei tea, kuhu lähed, siis ära hakka aega parajaks tegema, vaid vaata kaarti parem.
Õnneks oli tore härra, läks firmapeole, nii et hilinemine polnud seotud katastroofidega. Algul ma mõtlesin et hambaarst, ta väga profilt rääkis kellegiga telefonis hambaravist, aga pärast tuli välja, et raudteelane. Selline edukas. Aga ma soovitasin, et kui kõik raudteed maha müüakse ja üles võetakse, siis ta võib hambaarstiks küll minna, väga usutavalt kõlas selles rollis.
Huvitav on see, et kui naised firmapidudel käivad, siis on neil mehed ka kaasas. Aga mehed käivad alati üksi. Sellest võiks järeldada, et mehi on maailmas rohkem, aga reaalsuses see ju nii ei ole.
Mitu korda helistas ülemus, tal on üks püsiklient, mingi rikas juurikamüüja, kes alati on täis ja alati tahab kuskile sõita, aga kunagi ei tea, kuhu ja millal. Õnneks ma olin parajasti tellimusel, aga seda on enne ka olnud. Ega ma hästi aru ei saa, milleks need sellised püsikliendid head on. Ega nad ju siis sõita ei taha, kui on vaikne aeg ja sa niisama passid, ikka sõidavad ju siis, kui kõik teisedki ja tööd on nagunii palju. Ja kui ta siis veel on mingi erisoovdega, nt täiesti ebaadekvaatne, et pead teda kaua ootama, siis on see püsiklient pigem kahjulik kui kasulik juhile.
Päeval sain ühe teise meie taksojuhi käest sõimata. Viisin klienti sadamasse ja peatusin seal kohas, kus nad tavaliselt saabujaid oodates järjekorras passivad. Ta arvas, et ma tahan sinna sabasse siis ka jääda. Tegelikult ei tahtnud, parajasti ühtegi laeva ei tulnud, mis seal ikka konutada. Aga ta oli päris kuri. Kui ma ei eksi, oli äkki sama, kes ühekorra Roccas taksokohale parkinud toruabi ahistas. Osad neist on ikka kole kurjad. Aga osad on sõbralikud ka, ei pahanda, kui midagi valesti teed, saavad aru, et algaja, ja õpetavad pigem. Üldiselt käib suhtlemine vist nii, et mingit tutvusmistseremooniat ei ole, kui üldse suheldakse omavahel, siis alustatakse juttu nii, nagu see oleks mingi jutt, mis on juba ammu käinud. Et nagu liitud seriaaliga poole pealt. Aga enamasti suhtlevad omavahel vanad olijad, kes juba ammu tuttavad, uusi nägusid tulevad uurima vähesed. Need on tavaliselt ise ka uued.