X-faktor

Pühapäeva varahommikul sain taas osa laupäeva õhtust. Üsna mitmed pidutsejad sai koju viidud. Sündmuste tulipunktiks ikka Hollyka ja korstnapühkija plats, kus nädala sees võib niisama passida tunde, aga nädalavahetusel käib väga tihe elu. See on isegi ohtlik. Seal on need parkimiskohad sõidusuunaga tervnurgas, seega sinna tagurdada on suht mõttetu, samas kui ära minema hakkad, siis väljatagurdamine on ka ohtlik. Taksosid liigub ootamatult igas suunas, inimestest rääkimata. Mingi hetk koputas üks korpulentne onu aknale, vaatas väga etteheitva pilguga otsa ja küsis, et miks ma talle otsa sõitsin. Vabandasin ennast neljaks, küsisin ega ta viga ei saanud, ja õnneks ta rahunes ja andestas. No seal tõesti ei näe, vaatad ühele poole, vaatad teisele poole ja seni on esimeselt poolt juba mõni inimene või auto ette tulnud.
Action käis kuskil 6ni, igatahes 7st olid seal ainult jõlkujad, kes ei taha kuskile minna, vaid tahavadki sama koha peal passida, olgu siis ajaveetmise, lantimise, pudelikorjamise või varastamise eesmärgil.
Sain veel ühe tellimuse, selline soliidne noormees tahtis koju sõita. Kõigepealt ta küsis, et ega ta juhuslikult alkohoolik ei ole, kui juba kolmandat päeva joob. Ma avaldasin arvamust, et ei ole, et see on lihtsalt pikaleveninud pidu. Siis ta küsis, kas mul pole peavalurohtu või narkootikume. Mul ei olnud, mainisin, et ei tahaks ka tänu narkootikumidele vanglasse sattuda. Siis hakkas härra väga elavalt vanglast rääkima. Selgus, et tal oli võimalikuks vangistuseks kõik plaanid tehtud. Et kui temal mõni "skeem lappama läheks" ja ta kinnimajja satuks, siis tema valiks kindlasti üksikkongi, kuna kena poisina ei sooviks ta jagada tuba mõne sarivägistajaga.
Pärast uinakut suundusin sadamasse, sest oli selline uimane pühapäev, kui linna peal eriti midagi ei toimunud. Sain sealt sellise paari, naine oli vist soomlane, aga mees oli eestlane. Juba ammu Soome läinud, endine Vanemuise ooperisolist. Seal töötas koorides 10 aastat ja saab nüüd 1000€ pensioni, aga 25 aasta eest Eestis solistina saab 75€. Läksid Viimsi spasse lõõgastuma.
Mõtlesin, et natuke passin seal Spa juures ja ennäe imet, saingi sealt ühe proua peale. Sõitis ka Viimsisse, aga kuna Viimsi on suur ja lai, siis oli pikk ots. Mulle võõras kant, aga väga meeldiv, suurem jagu teest läbi metsa. Küsisin proualt, kas seal seeni ka on, ta teadis rääkida, et eriti ei ole, ainult tõmmuriisikaid mõnes kohas. Üldse on nii hea, kui saab kuskil ilusas kohas sõita, eriti kui see toimub valgel ajal. See kesklinn ja Mustakas on hirmsasti ära tüüdanud. Millegipärast eriti vihale ajab mind Sõpruse puiestee. Kui vähegi võimalik, sõidan Mustakale Sütiste kaudu, seal ka vähemalt mõni kilomeeter ilusat männimetsa tee ääres.
Linnas peatuses oli minu ees jälle üks samasugune Hyundai sama akuprobleemiga. See viga on ikka epideemiline neil.
Sõitsin veel siia-sinna, vedasin poodlejaid poodidesse ja Kalevipoegi sadamasse. Aga õhtul tuli tõeline vaikelu. Mina läksin oma statistikale toetudes suurte lootustega Rocca al Mare kaubakeskuse juurde, aga ei liikunud seal midagi. Ainus lohutus see, et mitte kuskil ei liikunud mitte midagi, nagu taksomeetri raportitest nägin. Lõpuks läksin Mustakale ära Bamba juurde ja ennäe, sealt sain ühed mitte Kalveipojad, aga vist siis Murometsid, kes olid Norras töötanud ja väga purjus. Üks neist kõigepealt enne autosse istumist otsis mööda Bambat oma mütsi tükk aega taga, ei leidnudki, ja teine unustas pärast oma mütsi ja kindad autosse. Sõitsid mööda Mustamäed kodudesse ja juhatasid mulle teed mööda mingeid erilisi urkaid, kuskilt läbi turgude ja garaažide vahelt. Kahju, et meelde ei jäänud. Üks neist ütles lõpuks, et temagi on olnud taksojuht, ja just see bankovtšik (ma ei tea mis see sõna tähendab, aga see tähistab neid vene maffiataksosid), kes minusuguseid tümitas.
Kuna linnas oli olukord täiesti lootusetu, läksin sadamasse. Esimesest laevast ei jõudnud minu järjekorrani ühtegi klienti. Jäin siis järgmist ootama, sest paremat ideed ka polnud. Ajasin seal teiste juhtidega juttu, õigemini rohkem kuulasin. Palju huvitavaid lugusid ja ka üht-teist kasulikku infot kõrva taha panemiseks, et kuidas asjad käivad. Näiteks rääkisid nad, et boankovtšikud pidid olema Mupo kaitse all. Kõlab loogiliselt, sest nad rikuvad kõikvõimalikke seadusi, aga midagi nendega sellest ei juhtu. Parim ravim nende vastu pidada olema fotoaparaat. Mina ei ole veel niipalju raha teeninud, et osta omale fotokas või nutitelefon.
Ka teisest laevast ei saanud ühtegi klienti, paar inimest vist ainult läks üldse takso peale. Perenaine passis ka seal ja temagi jäi ilma, lootsin et vähemalt siis selle päeva kohta ta saab aru, et mitte midagi ei ole teha - surnu p***st peeru ikka ei saa. Lahkudes jäin sinna natuke mökutama ja vedas, sain vähemalt tellimuse sealt ühest sadamahotellist personali kojusõidutamiseks. Siis käisin veel korra bussijaamas, sain sealt ühe transferi lennujaama, vat-ei-teagi-kelle-poeg Leedust sõitis välismaale tööle. Bussijaamas õpetasin endast veel algajamale juhile, millised on suhted taksomeetri ja auto aku vahel.
Väga ebaproduktiivne päev oli. Loodan siiralt, et see oli aasta kõige hullem päev ja et edasi saab minna ainult paremaks. Päeva esimeses pooles katsetasin uutmoodi mõtlemist (vt sissekande teine osa), siis läks veel suhteliselt hästi, aga õhtupoole väsisin ära, ei jaksanud enam, ja hakkasin vigu tegema.

Teisipäev oli natuke huvitavam. Kodanikest reisijatest varahommikul meenuvad kaks taas välismaale tööle minejat, seekord mitte ehitajad, vaid sportlased, kes mängisid mingis Soome võistkonnas. Mis ala, ei saanud aru. Ikka sama jutt - vähemalt 10x teenistuse vahe isegi siis, kui oled teises riigis tükk maad madalamas liigas, kui kodumaal oleks.
Siis tulid mitmed targad naised, kes teadsid täpselt, kuidas ma peaks sõitma. Üks juhtas mind omaarust ummikutest kiiremini  mööda - läbi veel suuremate ummikute. Mis teha, klient on kuningas. Siis oli üks tüdruk, kes tuli politseist, ja heitis mulle ka ette, et sõitsin suure ringiga. Andsin talle siis ise lahkudes jootraha. Aga asjata. Spestsiaalselt mõõtsin kaardi pealt pärast ära, minu valitud tee oli tegelikult lühem, kui tema eelistus. Jälle see vanalinn, kust tuleb emmalt-kummalt poolt ringi minna, pääsu ei ole. Teine selline imelik koht on valik, mis tekib alati mingites suundades - kas minna läbi päris kesklinna või Liivalaia kaudu - mingitel juhtudel jällgi puhtalt maitse asi, aga igaüks arvab end täpselt teadvat, kust ikka otsem ja paremini saab.
Kesklinna kaubakeskuse juures passides tuli üks mees ja küsis kerjuse kohta, et kas ta on seal juba ammu ja kas ma olen tähele pannud, on ta petis või ehtne. Minu arust oli too ehtne. Mees jäi sinna veel tükiks ajaks passima ja kerjust jälgima. Ilmsetl mingi kerjuste pimp.
Edasi tuli terve kari kontorirahvast ühest kohast teise vedada, igast rahvusest ja stiilist, nii ülbikuid kui muhedikke. Vahelduseks üks proua haiglast Jürisse, kellel oli tuvastatud vererõhk ja kohe emosse pandud, aga siis selgus, et õnneks ei olnudki midagi eriti viga. Jüris olin esimest korda valgel ajal, sain teada, et endine Sommerlingi sovhoosi pealinn. Aga seal ei töötanud pangaterminaalid, pidin heategevuse korras proua rahaautomaadi juurde sõidutama.
Õhtul sain suure tagasilöögi. Passisin ühte alati kindlat tellimust Tondilt, ühe firma töötajate kojuviimine, mis käib nagu kellavärk iga päev samal ajal, alati vähemalt 1 autotäis, aga on ka olnud kuni 4. Seekord ei olnudki suurt karja taksosid sinna ootama kogunenud, jõudsin küll veidi varem, aga esimesena, ja mujal oli nagunii vaikne. Nautisin olukorda, jõin kohvi ja ära ootasin - tuligi see tellimus! Olin nii õnnelik ja enda üle uhke. Ja siis  - plaks - tellimus tühistati! No mida. Midagi sellist juhtub ilmselt kord sajandis, ja ikka peab see juhtuma just minuga. St tellimusi tühistatakse ikka aeg-ajalt, aga sellist kindlat asja... uskumatu ebaedu. Väga raske on sellises olukorras säilitada positiivset mõtlemist.
Kesklinnas oli vaikne õhtu nagu ikka tööpäeviti. Ühe tellimuse sain Egoisti restosse. Omaarust olen juba nii osav, ei hakanud gps-u panema ega kaarti vaatama, aga kokkuvõttes sõitsin 3x Vene tn edasi-tagasi, enne kui selle üles leidsin. Lihtsalt ei märganud. No õnneks aega oli, hiljaks sellepärast ei jäänud. Sõitjateks olid hollandalsed, kes tahtsid maksta sulas, aga mul polnud tagasi anda, ja maksid siis ikka kaardiga. Väike segadus tšekkidega tänu sellele, näis kas üldse läheb selline variant arvesse, kui kviitung on sularaha peale aga maksekinnitus on pangast.
Kuna seekord oli mul üksik 24h vahetus, st kui see läbi, saab rahulikult puhkama, otsustasin katsetada, et milline on ikkagi täismatsuga ööelu tööpäeval ja olla kl 4ni hommikul välja. Enda turgutamiseks võtsin vahepeal ka kohvi. Üldiselt ma olen selline vanakooli kohvijooja, ei ole ma õppinud neid lattesid ja espressosid hindama, aga hetkel oli selline tunne, et prooviks espressot. No ei erinenud see Olerexi espresso ei oma maitseomadustelt ega kanguselt mitte millegi poolest sellest kohvist, mis ma hommikuti ise endale kruusi teen. Tasub ikka jääda vanade liistude juurde, eriti kui sa ei viibi parjasti nt Itaalias, vaid suvalises bensiinijaamas.
Vähkese kannatlikkuse abil osutus öö päris produktiivseks. Üks tellimus tuli sadama odavasse hotelli. Sealt tuli peale väga purjus, päevinäinud Soome keskealine punkar, käes lömmis õllepurk, ja palus end viia rockibaari linnast väljas. Kui ma üldse midagi lõbustuskohtadest tean, siis just rockibaaridest, aga ühtegi sellist, mis oleks linnast väljas, küll ei meelnunud. Viisin ta siis Woodstocki, ja ta paisis selle üle päris õnnelik olevat.
Siis vaatasin korra Vene-Viru risti, ajastasin õieti, kui seal mingeid kohti just suletakse. Ja saingi kaks svipsis härrat, kusjuures nad sõitsid päris pikalt, üks tuli viia hotelli ja teine läks suisa Pritale edasi.
Tulin linna tagasi, mõtlesin, et nüüd küll aeg magama minna, aga läksin korra igaks juhuks Tommi grilli juurde, mõtlesin, et teen seal ühe suitsu enne vahetuse lõpetamist, kui muud kasu pole. Aga oligi üks härra, kes küsisi, kas takso on vaba. Sisse astudes ütles ta millegipärast tutvustuseks, et ta on küll vangis olnud, aga ei ole kedgi maha löönud. Muidu pastis selline tavaline korralik mees. Maksis ilusasti kaardiga. Nii et seekord ma sain veel tänu hilistele öötundidele oma päevarendigi kokku!
Seega, kui vähegi jaksu on, st kui ei ole 48h vahetus, tasub sobiva meeleolu korral ikkagi hommikuni välja linna peal olla. Pole ju suurt vahet enam, kas minna magama kl 2-3 paiku või 4-5 paiku.


Mõned päevad tagasi helistas Perenaine meie OÜ-st ja pakkus sellist varianti, et ma saaksin hakata FIEna poolt autot rentima. Esimesel hetkel kõlas see viisaka tõdemusena, et katseaega pole läbitud ja et parema meelega tahaks ta must nüüd lahti saada. Mis on täiesti arusaadav, sest tuleb välja, et mina olen ainuke, kes on rendirahasid võlgu. Mis tekitas minus muidugi suure pettumuse ja portsu võimetut viha, sest oma arust ma olen olnud väga usin, tegelenud töö teadusliku organiseerimisega ja andnud igas mõttes oma parima, et teenida nii endale kui ülemusele. Ja kuna praegu on väidetavasti tõesti kõige kehvem aeg, siis ma lootsin, et kõigil on kehvasti, mitte ainult minul. Aga ei, tuleb välja, et ainult mina olen see luuser, kes üldse hakkama ei saa.
Paarinaine, noorem tüdruk, kes ka meie auto peal on, ja kellel ka alguses palju jamasid oli, on nüüdseks igati plussis, tööga rahul ja plaanib oma OÜd teha. Üks vene poiss teise auto pealt pidi lausa ülearupalju kaardimaksete tšekke tekitama, nii et Perenaine peab talle kogu aeg tagasi maksma. No kurat, kuidas see võimalik on? Küsisin Perenaiselt, et huvitav, mis ma siis valesti teen. Ta arvas, et ma ei tee midagi valest, aga mul on vale suhtumine, et ma mõtlen ilmselt liiga palju selle peale, et see 100€ päevas kokku saada. No ma ei tea, kas ma just selle 100 euri peale niipalju mõtlen, aga kui seda tõdemust veidi laienda, siis põhimõtteliselt on tal õigus. Ma mõtlen liiga palju. Võibolla ka kardan liiga palju, kuigi ma seda endale ei tunnista. Muidugi ei ole ma ainus inimene, kel on sellised takistused, ja muidugi on need probleemid saatnud mind ka teistes eluvaldkondades, aga taksonduses kajastuvad sellised mõtteklombid väga konkreetselt kassas, mitte lihtsalt ei tekita mingit abstraktset frustratsiooni.
Mõtlemises iseenesest ei ole muidugi midagi halba, aga oluline on mitte jääda kinni kinnismõtetesse. Ehk siis, mingi mõte tuleb ära mõelda ja sellest siis lahti lasta, võimaldada tal hakata ise edasi toimima. Tuleb õppida mõtlema kahte asja korraga, siis ei jää ühte mõttesse kinni. Kinnismõtted tekitavad asjatuid pingeid ja ei ole produktiivsed. Olen seisukohal, et inimese keha ja vaim on tervik, ja kui sellest lähtuda, siis on tegelikult mul see jalavalu ka tingitud liigsest pingest. Keha kordab automaatselt seda, mis peas toimub, ja keha kaudu saab omakorda mõjutada peas toimuvat. Katsetasin neil päevil, kui oli eraviisiliselt vaja pikki autosõite teha, püüda olla rooli taga rohkem lõdvestunud (no päris lõdvaks lasta ei saa, eks ole, siis on kohe kraavisõit). Istme reguleerimise, sõidustiili muutmise ja teadliku keha kontrollimisega oli see võimalik. Tulemuseks, et jalg väga ei valutanudki, pärast 525 km läbimist ma ei olnudki lombakas, ja lisaks kulus oluliselt vähem kütust.
Taksoga neid lühikesi otsi tehes päris samu trikke kasutada ei saa, aga see-eest on võimalik arendada teisi trikke, näiteks sobivatel hektedel teadlikult lõdvestuda. Katsetasin ka seda viimastel tööpäevadel ja mingil määral see toimis.
Mõtete ja emotsioonide kontrollimist oskan ma ka üldiselt päris hästi. Olen tegelenud joogaga päris põhjalikult ja seal õpitu on tegelikult korduvalt mu elu päästnud. Ainuke jama on selles, et aeg-ajalt ma unustan ära, et peaks väheke jälgima, mis seal peas üldse toimub, ja üritama seda korrastada. Selles mõttes on hea, et Perenaine nüüd tähelepanu juhtis ja mulle meelde tuletas, et tegelikult algab kõik peast.
Soovide täitumise kohta räägitakse erinevates õpetustes suht sama asja, ja neid asju, mida räägitakse, on tegelikult 2, ja nad on esmapilgul täiesti vastandlikud. Ühelt poolt soovitatakse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa pead sellele keskenduma ja energia sinna suunama. Teiselt poolt jällegi on levinud arvamus, et soovidest tuleb lahti lasta, et sa saad just seda, millest sa täielikult loobunud oled. Kuidas neid kahte põhimõtet koos rakendada, see on mulle alati mõistatus olnud. Põhimõtteliselt peaks vist olema nii, et sa mõtled ühe soovi ära, paiskad sellesse mingi energia sisse, ja siis lased sellest lahti, loobud sellest. Teoreetiliselt on see lihtne, praktikas on harva olukordi, kus sellist metoodikat saab lihtsa vaevaga ellu viia.
Ehk siis, kui rääkida taksotööst, siis ma peaksin mingni aja pühendama sellele, et investeerida energiat edukaks tööks: see tähendab nii praktilisi asju, nagu näiteks info kogumine ja analüüsimine, kui ka lihtsalt kõvasti soovimist. Ja siis teistel hetkedel, peamiselt siis konkreetse tööprotsessi käigus, laskma selle kontsentreeritud energia vabaks, laskma tal ise mind jutida ja toimima ilma liigselt kalkuleerimata, intuitiivselt, ilma raha peale mõtlemata, rohkem fun-iga. Ei ole lihtne, aga võimalik, peab vähemalt üritama.
Miks ma seda kõike siin taksonduse kontekstis kirjutan? Asi selles, et taksotöös on palju sellist, mida ei saa puhtalt ratsionaalsusega planeerida ega kontrollida. Alati on mingi x-faktor, millele on raske seletust leida. Seda võib nimetada vedamiseks, seda võib nimetada juhuseks. Aga kui mõnel inimesel pidevalt on head juhused ja teisel jälle üldse ei vea, siis paratamatult tuleb sellest järeldada, et see, kellel üldse ei vea, teeb siiski midagi valest. Näiteks mõtleb valesti, suhtub valesti.
Näited. Tööpäev öösel Hollyka juures seisab paarkümmend taksot, enamik neist on oodanud seal juba oma tunnikese. Siis tuleb veel üks takso, täpselt samasugune, nagu kõik teised taksod, jääb korraks seisma, ja just parasjagu tuleb see ainuke klient selle tunni aja jooksul, ja võtab just selle takso. Miks?
Või veel. On sellised ajad ja kohad, kus on alati tööd. Näiteks tööpäev lõpus kesklinnas ja Mustamäel, või puhkepäeva öösel kesklinnas. Siin pole väga vedamist vaja, on vaja lihtsalt kohal olla. Siis on sellised kohtad ja ajad, kus on väga suure tõenäosusega tööd, aga on siiski ka võimalus, et seda tööd seal ei ole. Näiteks see üks varahommik, kui ma passisin Kristiines 2 tundi tühja, või eelmine kord see kindla Tondi tellimuse tühistamine. Nendel inimestel, kes võlgu ei ole ja hästi teenivad, selliseid asju ilmselt ei juhtu, ja paraku ei oska ma sellele muud selgitust leida, kui see, et nende suhtumine, võime nähtamatu tegelikkusega koos liikuda on parem.
Ja siis on veel ajad ja kohad, kus on töö saamine äärmiselt vähetõenäoline, näiteks kui sõidad öösel kliendiga Sauele, siis on praktiliselt võimatu, et saad Sauelt tagasi linna töö. Aga selliseid asju on mul vahel juhtunud, ja ilmselt just sellepärast, et taolistes olukordades ma lasen ennast mentaalselt täiesti lõdvaks ja mul puudub igasugune kinnisidee, et ma peaks sealt töö saama. Lasen selle soovi vabaks, ja siis ta võibki täituda.
Kolmas näide. Kaks taksot on umbes sama kaua kesklinna peatuses oodanud. Ühte istub klient, kes sõidab kõrvaltänavasse, maksab viis euri, ja see juht on 5 min pärast sealsamas peatuses tagasi passimas. Teise taksosse istub klient ja sõidab näiteks Tartusse (juhile paari päeva teenistus korraga) või vähemalt Keilasse.
Sellised juhused ei sõltu mitte mingil kombel sellest, kui tubli ja töökas või isegi kui kaval sa oled. Need sõltuvad x-faktorist.
Kas on mingeid võimalusi selliseid juhuseid kontrollida? Kindlasti leidub inimesi, kes ei usu, et on. Aga oma kogemusest tean, et kui juba on kumuleerunud paar halba vedamist, siis viib see meeleolu alla, mis omakorda hakkab külge tõmbama aina uusi halbu juhuseid. Sellest ringist saab välja alles siis, kui juhtub midagi nii jaburat, et ei viitsi enam muretseda, hakkad naerma ja lööd käega, ja siis hakkab uuesti vedama. Järelikult, see protsess on juhitav oma mõtlemise ja tunnete juhtimise kaudu, ja seda peaks ju inimene, mõistusega olend, mingilgi määral suutma.
Normaalsed inimesed muidugi teevad seda kõike alateadlikult, ilma siukse teoretiseerimiseta, nagu mina siin. Aga mis teha, mul on olnud raske lapsepõlv karmis nõukogude liidus jne jne, loomulikud instinktid on viga saanud, hirmud on kogunenud, ja nii ma pean siis nüüd siin üritama teooriat rakendades briljantsetele praktikutele järele jõuda.
Tulles tagasi võimaliku FIEnduse juurde, siis praegu kaalun seda võimalust. See on muidugi selles mõttes soodsam, et ära andma ma pean konkreetselt poole vähem raha. Kuna ma senimaani ei ole ju ikkagi lausa poole kogukassa ulatuses miinustes, vaid ikka otsustavalt vähem, siis järelikult peaksin ma vähemalt plussi jääma. Teine asi on muidugi see, et siis ma pean ise oma makse maksma ja eraldi ettevõtjana Taksofirma all on ka vist natuke rohkem mingit vastutust, kui kellegi töötajana. No maksundusest vist ei ole mõtet väga pikalt siin rääkima hakata, see ei lõpe hästi. Aga väike arvutus näitab, et isegi kui ma jätkan tööd sellise teenistusegea, nagu praegu, peaksin ma selle fiendusega vähemasti mitte midagi kaotama, võrreldes praeguse olukorraga.
Kommentaariks veel niipalju, et üldiselt seda fiendust kirutakse, et OÜ on parem, aga taksonduses on ikkagi FIE täiesti arvestav variant. Seal on mingeid nüansse, mida muudes valdkondades ettevõtetel ei ole. Kasvõi näiteks see, et OÜ ei saa autot juhtida, aga füüsiline isik saab. Ma nüüd uurin seda värki, loen riigiportaale ja lepingupõhjasid ja mõtlen. Ega siin vist ei maksa ka üle mõelda, kui vaadata, millised koopainimesed on FIE-na hakkama saanud, siis minusugusel tarkpeal ainus võimalik takistus olekski ülemõtlemine ja ülepingutamine.
Ja üks isikliku tagapõhjaga argument FIEks hakkamise juures on veel. Üldiselt ma ei saa öelda, et mu elu oleks väga halvasti läinud, aga on paar sellist komistuskivi, mis on mind kogu aeg saatnud. Paar sellist asja, mis seisavad alati nagu müür tee peal ees ja on seal seisnud juba mitu põlvkonda. Mingid negatiivsed mustrid, mis aina korduvad. Ja üks neist on suhe rahasse ning igasugusesse ärisse. Lühidalt öeldes, ei ole ma kunagi raha armastanud, ja loomulkult ei ole raha ka mind armastanud. Võibolla on nüüd elus tulnud see periood, kus see müür tuleks ületada. Iseseisvaks ettevõtjaks hakkamine on paras šokiteraapia selle protsessi alustamiseks.
Oh isver-susver, oleks seda kõike enne taksojuhiks hakkamist teadnud...