Imik kalašnikoviga

Neljapäev on selline naljakas päev, kus ma polegi eriti tööl sattunud olema. Aga paistab päris hea päev olevat.
Hommikul plaanisin alustada poole 5st, aga jäin väheke hiljaks ja ei suutnud kohe otsustada, kuhu minna-mida teha. Laagirs oli üks tellimus ootel ja kimasin sinna - see on päris riskantne nii kaugele hakata minema, aga kuna sealkandis autosid üldse ei olnud, st kedagi, kes võiks must ette jõuda, siis läks õnneks. Jälle tuli piimaring ära. Sedakorda ma ühtegi aadressi, kust vaja kedagi peale võtta, ära ei unustanud. Üks väike möödalask siiski oli. Järgmine koht peale Laagrit oli Mustamäel, juba teades, et seal juhatab gps- heal juhul maja taha või üldse sohu, panin sisse mitte aadressi, vaid lähima ristmiku. Aga tuli välja, et isegi sellega ei saanud gps hakkama, ja mina loll selle asemel, et natuke mõelda, järgisin teda ja sattusin krt teab kuhu. Õnneks küll ainult korraks, sain sealt ruttu välja ja leidsin maja üles, kusjuures tegelikult ma tean neid maju ja kui oleks kohe alguses rahulikult mõelnud, oleksin üldse ilma abivahenditeta selle üles leidnud.
Edasi kulgesin kesklinna ja sadama piirkonnas keskmise intentsiivsusega, tundsin ennast kuidagi natuke tühmina, et oleks olnud võimalik ilmselt ka rohkem saavutada, aga päris toppama ka ei jäänud. Vahepeal käisin pargis pesulas ja tegin autos väikse uinaku - päike soojendas kenasti, mõtlesin, et pole mõtet ega vajadust koju pikemalt magama minna. Siis käisin söömas Sööklas, see on üks päris vahva koht Tondil endise Reti hoovis, selline vintage kujundusega, toredate noorte teenindjatega ja lisaks normaalsetele söökidele ka kena salatite ja muude lisandite valikuga. Kusjuures väga odav, ja peale kl 15 on veel kõigele 25% soodustus. Seal saab ka sünnipäeva või muud pidu pidada. Soovitan soojalt.
Siis algas töölttulijate aeg, kui parim koht on Mustamäe. Sealt sain, nagu tavaliselt, Kuulsa Itifirma töötajad, kes seekord rääkisid vene aktsendiga inglise keelt, õigemini daam rääkis, peamiselt kolleege taga, mees eriti sõna sekka öelda ei saanud, seega ma ei tea, mis keeles ta oleks rääkinud.
Jällegi tööd oli, aga oleks võinud ka kiirem liikumine olla. Tundsin puudust jumalikust vedamisest, või kuratlikust, vahet pole, peaasi, et oleks mingi vedamine.
Õhtupoole kiskus sinnakanti, et äkki toimub isegi mingi ööelu. Juba kusagil kl 7 paiku sain peale svipsis abielupaari. Naine olla süüa tahtnud, aga mees valis sihtmärgiks Kuku klubi, kuna seal saab suitsetada. Teepeal rääkisid nad ülekäte läinud lastest ja vajadusest neid rohkem kasvatada, näiteks suvorovlike meetoditega. Ei mõjunud eriti veenvalt.
Järgmisena sain tellimuse ühe lasketiiru juurde, kust tulid peale isa, ema ja laps, turistid Moskvast. Laps oli selline muarust peaaegu imik, aga nagu isa uhkelt pajatas, olla ta tulistanud oma 250 padrunit. Sellest väikesele Grišale ei piisanud, ta avaldas soovi proovida ka kalašnikovist laskmist. Siis isa selgitas talle, et kalašnikovid on rahu tingimustes keelatud. Väike Griša küsis seepeale, et kas siin ei olegi sõda. Ei, siin on Euroopa, vastas isa. Ka ema polnud sõnakehv, kõigepealt seletas ta oma heleda häälega telefonis kojujäänud pereliikmetele, et lapsed tuleb väga soojalt riidesse panna, ja seejärel pidas loengu helkurite kasulikkusest. Tundus, et helkur oli nende jaoks midagi väga uut ja innovaatilist.
Minuga ei olnud praktiliselt päev otsa keegi rääkinud, lihtsalt sattusid see päev sellised kliendid, kes ei tahtnud juttu ajada. See ajab ka natuke juhtme kokku, kui oled kogu aeg justkui inimeste hulgas, aga kellegiga ei suhtle. Ja jootraha ka see päev mitte keegi ei andnud, kõik tahtsid sendi pealt tagasi saada. Ei usu, et ma kuidagi halvem teenindaja oleksin olnud, lihtsalt sel päeval oli selline vibe.
Katsusin siis ise suhtlemise osas initsiatiivi haarata, jutustasin vahepeal ühe kolleegiga. Temal on jällegi selline strateegia, et ainult kesklinn. Kui kuskile kaugemale satub, teeb suitsu ära, kauem ei oota, ja kesklinna tagasi. Mõneti on see toimiv, sest kesklinnas alati midagi ikkagi liigub. Samas on ka aegu, kui kindlasti on kasulikum olla kusagil mujal, nt Mustamäel. Ühesõnaga, temalt on õppida seda, mis ma küll olen ka ise juba aru saanud - kui on mingit kindlat alust arvata, et kaugemates rajoonides on tööd, siis on mõistlik sinna jääda või isegi kohale minna, aga kui on kahtlus, siis on parim valik keksklinn. Oleneb ka muidugi, kus kohas seal kesklinnas olla. Tuleb avastada uusi kohti ja taktikaid.
Tondil tabas mind lõpuks ometi jumalik vedamine - sattusin sinna kedagi viies, vaatasin oma tabelit, ja mõtlesin, et kuskil poole tunni pärast tuleb sinna kindlasti tööd, aga hetkel, kas jääda või minna... Aga tegin ühe suitsu ja ennäe hopsti, astus Kalevi taksopeatusest peale soliidne noormees! Jälle üks koht juures, kus vahel tasub olla.
Pärastpoole sõitsin ühe prouaga Lasnamäele sotsiaalmajja, sinna olen ennegi rahvast viinud. Huvitav, et sealsetel asukatel on kombeks meie üsna kalli taksoga sõita.
Öö hakul kesklinnas peatuses seistes tuli juurde üks vanaproua ja küsis, et kas ma olen seal kaua olnud, et kas ma äkki ei ole näinud ühte vintis vanameest. Et lapselapsed olid helistanud, et vanaisa on jälle napsu võtmas ja teda olla nähtud Viru keskuses hängimas. Ja nüüd vanaema siis kihutas kusagilt maalt kohale vanameest otsima. Ma ei olnud kahjuks seal kaua olnud ega kirjeldusele vastavat näinud, aga hoian pöialt, et vanaisa leiti.
Üks öine klient jutustas oma taksokogemustest Rumeenias, kus on niimoodi, et takso peale on riputatud üks hinnakiri, aga hetkel, kui sisse istud, läheb keegi juhuslikult taksost mööda ja selle käigus hinnakiri vahetub 10x suuremate numbrite vastu. Ja kui sa siis oled terve tee juhiga lõbusalt inglise keeles juttu puhunud ja siis lõpuks arvet näed ja selle üle imestust avaldad, siis äkki selgub, et juht ei räägi ühtegi keelt. Ja kui lubad politsei kutsuda, siis järsku hakkab ta jälle rääkima ja halab, milline röövel sa oled, et võtad tema laste laulat leiva ära jne.
Öösel oleks veelgi sõitmist olnud, aga otsustasin suht varakult ära magama minna, kuna omateada pidin järgmise hommikupooliku ka tööl olema. Päevane mitte korralikult magamine andis tunda, ei suutnud hommikul varajaste kodanike reisijate (aga reedeti ongi neid vähevõitu) ja tööleminejate ajaks toibuda ja ajasin ennast välja kuskil alles 8-9 paiku. Ja siis helistas Perenaine, et kas sa oled ikka veel tööl. Ma olen juba jälle tööl, vastasin. Tema oli imestunud, sest tema graafikus oli kirjas, et hoopis tema peaks sel ajal olema. Aga selles graafikus, mis ta mulle saatis, olin mina kirjas. Sõitsin siis parki, vaatasime lollide nägudega neid graafikuid ja ei osanud ära arvata, kuidas see niimoodi juhtuda sai. Sel korral läks siis tema sõitu, aga arutasime ka edasist graafikut ja selgus, et tegelikult ma saaksin ja peaksin palju rohkem töötama, kui algses graafikus kirjas, sest Paarinaine käib koolitusel ja üldse. Noh, see on väga hea, saan ehk midagi märkimisväärset teenida ja oma võlgu kustutada, teisest küljest, näis kuidas vastu pean, sest kohati saab olema ikka väga tihe andmine. Ja ei tea, kas ma selle kõige kõrvalt blogi kirjutada ka jõuan, aga luban, et annan oma parima!