Jou-jou klemmid, üritan kiirelt midagi kribada möödunud kiirest nädalast.
Hetkel olen kogu selle värgi peale järjekordselt vihane ja mõtlen plaane B ja C, kuidas edasi elada, sest see taksotöö ei tasu ikka üheski mõttes ära. Viimane piisk karikas oli eile õhtul, kui Perenaine helistas ja väitis, et ma olla jälle mingi mõlgi tekitanud. No ei ole, ausõna ei ole. Mõlk peaks ikka olema selline pauk, mis kuidagi ei saa kahe silma vahele jääda, ja pealegi ei olnud mul mingeid selliseid keerulisi ja kahtlasi situatsioone, kus midagi taolist võiks juhtuda. Aga tema väidab, et enne ei olnud ja nüüd on. No kust ta seda nii täpselt teab. Näed sa jee seal pimedas ja musta auto peal alati vahetuse alguses kõike, ja viitsib ta jee neid iga kord vaadata, ma tean seda asja küll.
Ja teeninud, noh, see kuu midagi olen, aga mitte midagi märkimisväärset. Olen jätkuvalt elanud väga kokkuhoidlikult, aga mingi sota nädalas ikkagi kulub ära elementaarse toidu, kütuse jms peale. Pealegi, kui sa oled ööpäevaringselt tööl, siis sul pole aega näiteks ise süüa teha, pead ikka vahel väljas sööma ja mingit s***a ostma bensukatest, selle peale läheb ka tegelikult ikkagi suurem summa, kui jotsist kokku tuleb. Oma võlgu vähendada ma igatahes suutnud ei ole ja kui mingit imet ei juhtu, siis ei suuda ka ülejäänud poole kuu jooksul. Ja näiteks, seoses miinimumpalga tõusmisega minu sissetulek vähenes, kuna Perenaine paeb minu pealt nüüd natuke rohkem makse maksma ja see osa läheb kõik minu päevarendile otsa. Ja kui veel mingeid täiendavaid jamasid kogu aeg tuleb, siis no ma ei tea, mis mõte sellel kõigel siis on.
Kogu see süsteem on sahker-mahkeri peale üles ehitatud ja see käib mulle pinda. Näiteks, rääkisin ühe teise juhiga ja sain teada veel mõned skeemid ja variandid, kuidas taksojuht olla. Üks variant on selline, et sina ei ole üldse töötaja ega FIE, vaid oled lihtsalt autorentnik, maksad renti oma peremehele, siis tema maksab mingile firmale, kelle käest ta autot rendib, see firma omakorda rendib või liisib seda autot kolmandalt firmalt ja Taksofirma siis omakorda sellelt neljandalt. Ega mina täpselt ei tea, kui palju neid vahelülisid seal ülalpool mind on, aga igal juhul igaüks võtab seal vahelt ja lõpuks on kogu vastutus juhi kaelas, aga mingeid õigusi tal ei ole, ja kui sa näiteks tahaks protsessima hakata, siis kellega sa protsessid - asja tõelised juured ja põhjused on sinust nii kaugel, sul ei ole nendega otseselt mingeid lepinguid ja sa ei saa tegelikult mitte midagi teha. See kõik on välja mõeldud muidugi maksude optimeerimiseks ja igasugu seadustest möödahiilimiseks. Ja siinkohal räägime me soliidsest firmast, ma ei kujuta ette, mis veel võib toimuda mitte-soliidsetes.
Pühapäeval alustasin jälle siis, kui tegelikult oli veel laupäeva öö. Kõigepealt sain peale ühe paari, mees muudkui rääkis, et ega tema ei taha Amigosse tantsima minna, aga naine nõuab, ja siis peab ju minema. Kui kohale jõudsime, siis mees läks sisse raha lahti vahetama, ja naine seni rääkis et tema hea meelega magaks kodus, aga näe mees vedas vägisi välja.
Pärastpoole oli üks väljamaa päritolu smurf, kes hääletas kuskil vanalinnas, istus taksosse ja siis ei olnud enam mitte mingi valemiga suuteline meenutama, kuhu ta sõita tahab ega üldse eriti midagi artikuleerima. Püüdsin anda vihjeid, et mis sorti koht see on, kas seal magatakse või juuakse või veel midagi, pärast pikka mõtlemist ja puhisemist ta jäi nõusse selle variandiga, et magatakse, siis pakkusin igasugu hotelle, aga ükski ei sobinud, lõpuks tulin selle peale, et aga äkki sa tahad koju minna! Siis tal süttis lambike, et jah, just koju! Aga kus kodu asub, vat seda ei mäelta. Aadressi ega tänavat ei tulnud mitte mingi valemiga meelde. Tegime siis sellise variandi,e t hakkasin sõitma ja igal ristmikul küsisin, et kas otse või paremale või vasakule, ja sellise meetodiga saimegi smurfi koju toimetatud.
Varahommikul sain jällegi ühe emafirma töötaja tööleviimise, too töötas tsipake teises putkas kui ülejäänud. Oli selline tõeline polkovniku lesk, esimesena sain sõimata, miks ma õige ukse juures polnud, kuigi see oli jällgei ilma korterinumbriteta maja, siis käratati, et kuhu te nüüd lähete! kui sõitsin paar meetrit vastassuunda laiema teeosa kohale, et ots ringi keerata, siis sain sõimata, et miks ma ei tea täpselt seda konkreetset putkat, kus tema töötab, ja kui juba putka lähedal olime, siis selle eest, et ma ei saanud aru, milline rada suurel jääväljal, mis vist mingi parkla või laadimisplats on, tema putka juurde kõige otsemalt läheb. Sellised kliendid teevad kohe tükiks ajaks tuju heaks.
Varahommikul tuli ära ka esimene külm arve minu karjääris. Mingid kutid tahtsid Hollyka juurest McDonaldsisse, lubasid sealt süüa võtta ja edasi sõita, no ma sain kohe aru, et ega ma enam neid ei näe, natuke igaks juhuks ootasin ja siis tõmbasin uttu. Õnneks lühike ots, midagi ma eriti sellega ei kaotanud. Iseasi, kas on mõtet nii lühikese otsa pärast tünga teha, aga noh, noortel veri vemmeldab, väike adrenaliin tuli vast ikka ära.
Hommikul hakkas iga nädalavahetuse järgne kampaania selle kohta, et kas keegi on autost leidnud asju, mis napsutajad on sinna maha unustanud. Tavapäraste rahakottide, telefonide ja muu pudi-padi kõrval oli seekord tagaotsimisel ka üks kasukas.
Põhapäev on ärasõitmise päev, lahkuvad nii turistid kui kohalikud. Seega, kui te kuulute nende hulka, kes kaaluvad tõsiselt Eestist lahkumist, siis tõenäoliselt teete te seda pühapäeval. Taksojuhile tähendab see siis rallit sadama, lennujaama ja natuke ka raudtee- ning bussijaama vahet.
Esmaspäev väga hull ei olnudki, sõite ikka jagus, aga mitte midagi eriti põnevat. Väike seiklus oli ühede skandinaavlastega, kes tahtsid minna mingisse Olavi või Olevi kohta, eriti selgelt nad seda ei hääldanud, mina viisin nad esiotsa Olevi residentsi, aga pärast tuli välja, et nad tahtsid hoopis St Olavi hotelli. Eks ma siis panin taksomeetri kinni ja viisin nad õigesse kohta, õnneks mõlemad vanalinnas.
Mingi imeliku koha pealt hääletasid keset päeva peale Peterburi perekond, kes kurtsid, et muidu ei sõidakski taksoga, aga jube külm on. Teepeal imetlesid nad meie miljööväärtuslikke puumaju ning nimetasid neid üsna ühemõtteliselt saradeks, mida nood võrreldes Peterburi arhitektuuriga muidugi ka tegelikult on.
Kesklinna peatusest sain peale selle sama välismaa vanaproua, kelle kohta ma ühekorra arvasin kaugelt vaadates, et äkki on hoopis eesti kunstnik. Seekord sõitis ta enne kojuminekut ökopoest läbi, ja mul õnnestus välja selgitada, et ta on prantslane. Kui veel peale satub, katsun uurida, miks ta siin üldse on. Meil elab väga palju igasugu välismaalasi, aga prantsuse vanaprouad on siiski suhteliselt haruldased.
Teisipäev osutus ootamatult eriti halvaks päevaks.Toimus totaalne passimine kogu aeg ja kõikjal. Mõtlesin välja teooria, et miks see nii on. Et kui inimesel on vaja midgi teha, siis ta mõtleb, et vat ma nüüd see nädal teen selle asja ära. Esmaspäeval ta mõtleb, teisipäeval mõtleb, et aega on küll, sellepärast need ongi nii kehvad päevad. Kolmapäeval mõni võibolla hakkab juba natuke liigutama, aga neljapäev ja reede on kõige paremad päevad, sest siis on tõesti tagumine aeg need asjad ära teha.
Muudele õudustele lisaks leidsin Olerexist üles roiskunud salati, pool päeva kõht valutas. See oli halvem variant, kui narkootilise toimega küüslauguleivad eelmisel päeval Saku poest.
Üks huvitavam reis oli Kopli laevaremongitehasesse, üks väljamaa mees läks sinna mingit äriasja ajama. Seal oli väga uhke värav turvameestega, kellele see, kes kedagi külla kutsus, pidi ütlema auto numbri ja siis lasti sisse. Tuleb välja, et see on õudselt suur territoorium ja seal on palju eri firmasid kaasajal. Kui tagasi läksin, siis mind kui taksot küll mitte, aga muud autod otsiti ka läbi. Järelikult, pommi sinna viia veel annaks, aga sealt ära tuua oleks juba raskem.
Samal ajal läks meie taksomeetri süsteem maha, nagu veel väha hädasid oleks. See süsteem saab maas olla mitmel eri viisil, mõnikord ei jõua info taksodest keskusse, mõnikord vastupidi. Seekord oli nii, et tellimusi ei saadud juhtidele saata, vaid dispetšer helistas, ja siis kui ta mulle helistas, pidasin parajasti läbirääkimisi turvamehega ja ei saanud vastu võtta ja jäin jällegi ühest tööst ilma.
Kesklinnast sain vahepeal ühed hiinlased, kes seekord ei välendanud end mitte linnuhäältega, vaid žestidega, mis oli väga hea mõte, sest kui nad hakkasid ujumisliigutusi tegema, siis ma sain kohe aru, et nad tahavad spa-sse minna.
Aga muidu oli väga kehv päev, jäin jälle omadega miinustesse. Enesehaletsuse asemel otsustasin vihastada, sest tõesti, see päevarent on liiga kõrge. See ei loe, et mõni päev on parem ja võibolla ka suvi on parem, kui sul on võlad ees, siis ei ole sellest abi. Ja Perenaine on rääkinud, et seda on ka teised vedajad ehk siis need väiksed OÜd suure firma all arutanud ja üritavad suure firmaga midagi läbi rääkida, sest see ei ole normaalne, kui kõik on kogu aeg võlgu ja need vedajad ka mingit kasumit ei teeni. Midagi peab kuskl olema valest, see ei ole enam turumajandus, see on lihtsalt räket.
Kuna tööd oli vähe, siis hiilisin jälle seda kindlat Tondi tööd, mis on igal õhtul, kui on vaja ühe firma töötajaid koju viia. Seekord sattusin sinna sobival ajal esimesena ja jõudsin juba rõõmustada, aga tellimust oodates ja teie jaoks kullakesed ülestähendusi tehes sai pastakas tühjaks, mõtlesin sõita uut ostma ja sattusin kogemata piirkonnast välja ning järjekorras jälle viimaseks ning jäin sellest tellimusest ilma. Aga ma tean, et sinnakanti tuleb pool tundi hiljem sarnane töö ühte raadiojaama, jäin siis seda ootama, ja tuligi, aga see tibi, kes tavaliselt sõidab kaugele Lasnamäele või kuhugi, otsustas seepäev sõita paarsada meetrit edasi Bambasse piljardit mängima. No küll ma olin ikka rõõmus.
Kolmapäeval vedasin jälle hommikul lennureisijaid, see on mu lemmikosa päevast, olen omandanud juba päris hästi selle toimimise loogika. Üks jõudis jälle muga riielda, et ma ei tea nende maja tagaust, kust tema käia tavatseb. Ja ühede teistega pidin keset Järvevana teed peatuse tegema, sest nad tahtsid kontrollida, kas läpaka juhe taga kohvris ikka kaasas on.
Aga päev läks ka päris hästi, sain pikki otsi ka ja väga kaua ei pidanud passima. Ühed soome parmu-ellad tahtsid sõita viinapoodi, kõigepealt ütlesid nad sihtkohaks D-terminali, siis teepeal hakkasid rääkima Sadamarketist, mis asub A-terminali pool, aga kui ma hakkasi otsa ümber keerama, sest D-l ja A-l on teatavasti meri vahel ja otse ei saa, siis pistsid nad kisama ja tuli välja, et nad mõltesid ikkagi mingit putkat D juures, mille nimi on tegelkult sadama market.
Kesklinnas oli näha juba kevadekuulutajaid - võltskerjuseid.
Neljapäeval oli tööd päris kenasti, aga mulle sattusid jälle lühikesed otsad. No lausa sellised 3euri-midagi, selliseid saavutada on ikka päris haruldus. Sõidavad paarsada meetrit ja siis kasutavad veel mingit sooduskaarti ka. Kui ma ise taksoga sõidan, siis ma näiteks alla 5 euri lihtsalt ei maksa. Piinlik oleks. Aga no inimesed arvavad ju ikka, et taksojuhid on miljonärid, nad ei kujuta seda olukorda ette, et selle 5 euri teenimiseks ma ei kuluta mitte ainult seda aega, mis ma seda lühikest otsa sõidan, aga olen kehvemal ajal võiboll tund või rohkem passinud, et seda tööd üldse ära oodata.
Lühikeste otste lõksu jääd siis, kui juhtub nii, et jääd kl 17 kesklinna toppama. Esiteks, sealt lihtsalt ei saa ummikute pärast minema, ja iga töö võtab õudselt aega, ja teiseks kesklinnas on need kesklinna-inimesed, kes sõidavad kesklinnast kesklinna. Enne kl 17 tuleb kindlasti kesklinnast minema saada, siis läheb pärast ka hästi, sest on pikemad otsad. Aga seekord üks ahv lihtsalt otsustas just kl 17ks kesklinna sõita, no mis ma teha sain.
Pärastpoole oli mingi tudengite rida. Üks härra sõitis koos ühe valgevene tudengiga TTÜ juurde ja rääkis talle tee peal ära kõik Tallinna ööelust ja Eesti vaatamisväärsustest. Sain minagi targemaks. Pärast oli veel üks paarike, kes ajasid ka mingit tudengiteemat, aga õnneks oli nende sõit nii pikk, et isegi tudengikaardiga sain ikka vähe rohkem, kui 3 eurit. Ja siis veel see, et neljapäeviti on Hollykas tudengitele soodusdisko, mis tähendab seda, et linn on täis plastpudelitest rüüpavaid noori, kes taksoga ei sõida. Öötundidel oli üks neist ikka päris läbi, roomas ja oksendas keset Vanaturu kaela, kuni sõber kutsus talle kiirabi. Hakkasin sealt juba ära sõitma, aga uudishimust jäin vaatama, millega lugu lõpeb, ja siis tulid mingid rootsi tüdrukud ja tahtsid hotelli sõita. Rootsi tüdrukutel on rahalugemisega alati väga suuri raskusi, ilmselt neil on seal koolides siis matemaatika väga viletsal tasemel.
Ahtri bensuka juures käis politsei mulle vahepeal moraali lugemas, et nii, nagu ma alati sinna sõidan ja teised sõidavad ka, ei tohi üldse sõita. Ja tõepoolest, seal oligi mingi vastavasisuline märk, mida ma polnud kunagi märganud. Õnneks nad trahvi ega midagi ei teinud, ainult selgitasid.
Olin otsustanud öö välaj venitada ja hommiku jutti teha, sest neljapäeva ööseti ikka midagi liigub, ja tõepoolest, nii see oli. Hommkul plaanisin teha ühe ammu mõttes mõlkunud eksperimendi, ja nüüd tundus selleks sobiv hetk, sest viimane ööelu klient sõitis just sinna suunas. Nimelt on varahommikul absoluutselt alati palju tellimusi Viimsisse, tahtsin proovida, et kui seal varakult kohal olen, kui tore see siis on. Ja nagu neetult, just see päev ei tulnud sinna mitte ainsamatki tellimust. Passisin seal oma poolteist tundi, mitte midagi, ja pärast süsteemi raportitest vaatasin, et ei tulnud ka järgnevatel tundidel. Seega eksperiment õnnestus selles mõttes, et sain teada, et varahommkul Viimsis passida ei ole ikka kindel edu pant.
Reede oli aga päris tore päev, õnnestus sõita pikemaid sõite. Üks tuli nii, et läksin tegelikult sadamasse laeva saabumist ootama. Olin suht saba lõpus, sest ma ei viitsi sinna kunagi väga kauaks passima minna. Järsku vaatasin süsteemist, et ennäe mina olen tellimuste järjekorras esimene. See tähendab, et keegi nendest paari-kolmekümnest taksost tellimusi ei võtnud, aga mina võtsin küll, sest kunagi pole kindel, palju sealt laeva pealt neid kliente tuleb ja kas nad sõidavad ka kuskile kaugemale või mõnda kõrvalmaja hotelli. Saingi sellise toreda töö, et tuli üks perekond viia ühest sadama restoranist koju Tabasallu. Aga teised ahvid ootasid seal valget laeva edasi ja kundesid ei jagunud seal kaugeltki kõigile ootajatele. Ega ma sellest laevade loogikast pole veel hästi aru saanud, sest ma ei viitsi seal passimas käia.
Lennujaama loogikast saan paremini aru. Reedel käisin seal 2 korda, mõlemal korral oli õudne taksode trügimine, terve mägi, kõik teed ja kõnniteed ja muruplatsid olid neid täis. Aga see tasus ära, sest korraga maandus palju lennukeid ja need olid ka hea täituvusega ja see saba liikus kiiresti ja kõik said tööd. Ühekorra sain ühe suure kohvriga flaami, kes pidi muidu eelmise takso peale minema, aga kuna ta tahtis sõita ühte Viru tänava hotelli, siis see juht andis ta mulle üle, sest mul on see vanalinna luba ja ma saan natuke lähemale. Aga päris Viru tn ikkagi ei saa ka selle loaga, ja tegelikult huvitav, et kuidas siis inimesed sinna hotelli üldse pääsema peaksid. No väga tasuv töö see polnud, aga tore flaam oli.
Pärastpoole viisin veel kedagi sinna vanalinna ja sain kohe tellimuse Vene tänavale, praktiliselt samasse kohta, kus ma juba olin. No 10 min ootasin rahulikult, sest see on see aeg, mis ma oleks kohale sõitnud, kui ma oleks kuskil kaugemal olnud. Järgmine 10 min on ka lubatud hilinemine kliendile. Aga edasi hakkasin juba närviliseks muutuma. Saatsin dispetšerile sõnumi, ta helistas neile ja vastas, et kohe tulevad. Möödus veel 10 min, ikka neid polnud, saatsin uue sõnumi, et kas sõidan ära, aga siis nad ikka tulid, tahtsid veel enne sõitu suitsu teha, aga ma panin siis juba taksomeetri käima. Kokku ma ootasin neid kolmveerand tundi, aga see tasus ära, sest tegu oli suurettevõtjatega, üks läks Tabasalus maha ja teine sõitis veel tükk tühja maad edasi ühte sellisesse peenemat sorti põllukülla (vist, ei tea, pime oli). Igatahes oli päris muhe härra, kirusime Savisaart ja arutasime muid maailma asju ja hea tipi jättis ka.
Öiste napsutajate hulgas väga värvikaid polnud, kui siis vast üks noormees, kes väga viisakalt viis oma tüdruku koju Maarjamäele sellisele tänavale, mida kaartidel pole, ja siis sõitis ise linna tagasi. Rääkisime globaalsest soojenemisest, loomadest ja muuhulgas jutustas ta, et oli käinud Keenias safaril. Et odav tripp oli, kukil 11000. Ei tea, kust 20-aastased selliseid rahasid võtavad.
Varahommikul tegin veel paar tööleminejate ja sadamatrippi. Lõpuks jäin Pelgulinna, sinnakanti on alati tellimusi olnud, ja tuligi, aga see oli kaua üleval (st ma näen süsteemist, et tellimus on, aga kätte mulle seda veel ei anta), ja ma olin õudselt unine ja üritasin kuidagi mitte magama jääda, ja siis tuligi tellimus, aga mitte see Pelgulinna töö, aga hoopiski Õismäe taha lõppu saadeti mind. Ei tea siis, kuhu kõik taksod olid kadnud, muidu hommikuti sealkandis neid on piisavalt. Olin väheke tige, aga tegelikult oli see hea töö, sest ta viis mind ilusasti pargi lähedale, nii et ma sain ilma igasugu südametunnistuste piinadeta auto ära panna ja ära koju magama minna.
No comments:
Post a Comment