Lühikeste otste esmapäev

Esmaspäeval sain alustuseks piimaringi Mustamäel. Loovisin juba päris enesekindlalt mööda emafirma töötjate aadresse ringi, aga siis tuli sõimukõne dispetšerilt - selgus, et olin kõige esimese aadressi kuidagi kahe silma vahele jätnud ja vaeseke ootas juba mõnda aega. Pidin talle siis Mustaka lõppu järele minema, kuigi logistiliselt olin juba poolel teel linna poole. Minu jaoks see ei olnudki nii paha lahendus - saigi hea pika ringi.
Edasi tuli sadamaralli. Ühtegi lennujaama mulle too päev ei sattunudki. Kellaaeg oli selline, et kaugemad laevale minejad olid ka juba ära läinud ja mulle jäid lähemad. Ehk siis lühikesed otsad. Kui neid on tihedalt, siis see polegi paha, jõuad teha kaks seni kui pikemat sõitu jõuaks ühe ja teenid kokkuvõttes sama palju. Ja õnneks oli neid päris tihedalt.
Lõunauinaku tegin üpriski varajasel ajal ja unes nägin muidugi jälle taksoteemasid. Üldse, ega seda naljalt ei juhtu, et mõni uni ilma taksonduseta mööduks. Tundub juba mingi diagnoosina. Teisest küljest, ka eelmises elus nägin sageli erialaseid unenägusid. Ja ega need uned ju iseenesest pahad ei ole, vahel on lihtsalt raske aru saada, et mis on päriselt ja mis unes. Aga ärge muretsega, ega ma teile siia unesid ei kirjuta, kirjutan ikka siis, kui olen juba toibunud ja suudan reaalsust eristada.
Pärast pausi läksin lennujaama, kus oli küll palju taksosid, aga ka palju lennukeid, ja sain sealt ühe nooremapoolse härra, kes oli vist tulnud kuskilt välismaalt tööintervjuult ja pabistas kangesti, et kuidas see õnnestus. Lisaks oli tal mingi jama passiga. Seda kõike kuulsin, kui ta telefoniga kellegiga rääkis, ja seejuures püüdis ta muljet jätta, et on vaatamata kõigele marurahulik, aga tegelikult oli ta ikka hullult närvis.
Kuna oli jälle lühike sõit, kimasin aeroporti tagasi ja sain sealt veel ühe väljaka, prantsuskeelse vist, kes tuli viia miskisse asutusse Lasnamäel. Õnneks ta teadis ise teed juhtada. Kui välja läks, oleks ta kohvri pagasnikusse unustanud, kui ma poleks meelde tuletanud. Sealt ära sõites tekitasin väikese liikluskaose, väikselt teelt Peterburi teele keerates vaatasin märke, et üks rida vasakule ja teine paremale ja rivistusin siis kenasti vasakule, aga järsku hakkasid mulle sealt hoopis Peterburi teelt väljakeerajad vastu tulema, kes vaatasid mind nagu idiooti. Ilmselt oli tänu lumele kahest reast ainult üks alles jäänud, aga kust ma seda pidin teadma.
Esmaspäev on selline suht loll päev, ja keskpäevane aeg on üldse selline kahtlane, et raske on otsustada, mida teha. Kesklinnas tööd liiguvad, aga venivad, puhtalt õnne asi, kas saad mõne kasukaga proua kaubakeskusest peale või ootad tellimust tund aega. Äärelinnades on veel riskantsem, kui joppab, saad hea pika töö, aga kui ei joppa, siis võib sinna passima jäädagi. Sellepärast on hea omada tabelit, kus on kirjas varasemad kogemused, sealt saad siis selle tõenäosuse välja leiutada, et kas minna linna venima või oodata natuke ja saada rutem parem ots.
Seekord otsustasin oma tabeli alusel, et  Tondil võiks miski liikuma hakata. Natuke oli muidugi ootamist, sel ajal jälgisin puudega kerjust, kes oli ikka päriselt kerjus. Ilmselt ongi nii, et võltsid kogunevad kesklinna, aga kui kusil äärealal keegi kerjab, siis on tal üldjuhul ikka tõsi taga. Ootamine tasus ära, ja ega ma kauem oodanudki, kui oleks võtnud linna sõit ja seal koha otsimine ja ka nagunii ootamine. Sain tellimuse, aga jällegi lühike linna ots.
Kui korra lühiotstele jääd, siis on raske ära saad, sest satud pidevalt kesklinna või selle äärealadele, ja seal liiguvad teatavasti need urbanistid, kes ei teagi, et on olemas ka kaugemaid kohti, kuhu võiks sõita. Sellelt ringil saad välja ainult siis, kui satud või lähed ise kuskile kaugemale, samas lambist ei ole ju ka mõtet hakata kuskile Viimsisse või Laagrisse kihutama, kui puudub igasugune alus arvata, et seal võiks parasjagu midagi head olla. Vahepeal keegi isegi sõitis kaugematesse kohtadesse, aga just sellistel kellaaegadel, et sinna polnud mõtet jääda. Nii keerledki linnas ringi, aga jah, kui neid keerlemisi on piisavas koguses, siis tegelikult pole hullu. Kütust ehk kulub veidi rohkem, aga kütus maksab jätkuvalt vähem, kui aeg.
Mingi hetk tuli raadiost uudis, et mingid mõrvarid on jälle vangimajast varem välja lastud. Daam, kes mul parajasti autos oli, läks selle peale leili ja hakkas seletama, et sellistele kuluks ikka surmanuhtlus ära. Ma ei hakanud talle järgi kiitma ka, sest ma ei poolda surmanuhtlust. Muidugi ma ei poolda ka mõrvarite vabalt ringi jooksmist, oleks vaja mingit kolmandat varianti, kus nad teeniks endale ise ülalpidamise ja ühtlasi oleks võimalus ümberkasvamiseks. See selleks, igal juhul surmanuhtlus ei ole väga hea seltskondliku vestluse teema.
Linnas peatuses oodates ajasin juttu ühe teise juhiga, kellel on selline süsteem, et tema on pensionär ja sõidabki täpselt nii palju, et saaks rendi täis ja paar pudelit õlut, ülejäänu saab pensionist. Lisaks sellele teeb ta vahel jõuluvana. Meil pargis seisab veel üks auto, kus on mingi jõuluvana reklaam peal, aga see polevat tema oma. Seega kombinatsioon jõuluvanast ja taksojuhist näib olevat päris levinud ja toimiv, eriti kui sellele lisandub pension.
Üks värvikam klient oli india mees, kes on siit venelasest naise võtnud, ise on laevajuht või midagi taolist, ja peab üleval nii oma peret Bombays kui naise peret. Kirusime Eesti väikesi palku, jõudsime ühisele järeldusele, et need on kuritegelikud. India mees arvas, et eestlased peaks rohkem protesteerima. Tal on muidugi õigus. Küsisin, et kuidas seda saavutada, ta arvas, et venelased ja eestlased peaks selle koha peal seljad kokku panema, sest siis oleks valitsusel raskem rahvast peedistada. Eks tal on selles ka õigus. Küsisin, et kuidas seda ikkagi teha, et mida nt mina konkreetselt ära saaks teha, ja ta arvas, et ega meie põlvkond ei saagi, aga nooremad peaks integreeruma ja protesteerima. Kahtlustan, et see noorem põlvkond on peagi siit kõik kadunud nagu üks mees, nii eestlased kui venelased.
Tegin veel mõningaid katseid kesklinnast lahkuda, aga see osutus täiesti võimatuks, sellised ummikud olid, et Järvevana tee läbimine oleks kestnud ilmselt hommikuni. Lund sadas, see vist raskendas olusid tavapärasest rohkem. Keerasin Veerennist välja linna poole tagasi, aga sealt oli ka raske välja saada, sest keset teed oli mingi rekkaga midagi juhtunud ja sellest ei saanud lihtsalt mööda. Õnneks oli seal veel mingi rada, millest ma ei teadnud, kuhu see viib, aga viis ikka lõpuks tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Seal on ju see liiklussõlme väljaehitus jätkuvalt pooleli, kunagi ei tea, kuhu võid sattuda.
Lõpuks sain peale ühe proua, kes tahtis minna Hiiule, lootsin juba, et see on jumala sõrm, mis katkestab lühikeste otste ralli, aga see oli ajutine. Läksin Hiiult Mustamäele, jõudsin napilt enne seda, kui seal igasugune töö lõpeb, sain veel ühe Harku otsa, mis aga tõi mind taas tagasi Mustamäele, kus enam polnud mõtet olla. Otsustasin veel Tondiga katsetada ja see õnnestus, tuli tellimus, milles öeldi, et peale tulevad VÄLISMAALASED. Välismaalased rääkisid mingit slaavi keelt, milles sageli esines sõna "kurva" ja sõitsid Beerhouse, mis ongi vist välismaalaste lemmik-koht. Jälle lühike ots. Isegi pikad otsad olid sel päeval lühemad kui tavalised, ja lühemate otste eest maksti müntides, et nad tunduks veel lühemad.
Vahepeal tuli selline teade süsteemi, et peagi avatakse üks uus peatus meie taksodele hästi kuumas kohas vanalinna servas. Selle peale läks lahti hirmus juhtide ilkumine. Uus lahinguväli! Hurraa! Rehvifirmad rõõmustavad! (et siis, nende pealt, kelle omad on bankovtšikute poolt läbi torgatud). Sõna võtsid ka positiivsemad ja innustavamad hääled, et tuleb vähemalt proovida mitte lasta seda üle lüüa, aga need mattusid ironiseerimisse, et ja-jah, nagu sadamas... Mainiti ka turvafirmat, kes peaks nagu meie eest seisma, ja tõepoolest, tekib küsimus, et mille eest neile siis makstakse.
Siis algas juba ööelu, mis esmaspäeval on teadupoolest väga hale. Aga kaks kutti olid juba pisvalt napsused, et pidasid vajalikuks koju sõita. Olid sellised natuke kummalised, ma kahtlustan, et äkki olid metroseksuaalid. Aga jutt oli väga macho. Üks neist oli töötanud Soomes bussijuhina ja kirus hirmsasti seda, et miks ikkagi bussijuht ei või soovi korral reisijat raudkanga läbi peksta. Tal olla olnud bussi istme taga raudkang, aga tšurkad olla selle pihta pannud. Ja pärast ei lubanud igasgused inimõiguslased ja feministid enam seda kangi tagasi panna, et pätt võib ju solvuda, kui talle vastu hakatakse. Siis teine kutt küsis, et no kui palju sind siis seal rünnati, et oleks olnud vaja kangiga äsada. Siis selgus, et mitte tuhkagi teda ei rünnatud, kõige ekstreemsem juhus oli see, kui keegi väheke uimas tegelane näitas sõidukaardi asemel CD-plaati. Vat nüüd ei teagi, kas raudkang sellisel juhtumil aitaks.
Öötunnid kulgesid ootamatult edukalt. Seadsin end juba sisse pikaks passimiseks Hollyka juures, aga ei jõudnud veel mootorit väljagi lülitada, kui kargas peale külmast lõdisev väljakas ja sõitis oma hotelli.  Kesklinnas oli soodne seis, taksosid oli vähe, sest suurem jagu passisid lennujaamas ja sadamas. Kaalusin ise ka seda varianti, aga õieti tegin, et ei läinud, selle ajaga, mis emmas-kummas oleks oodanud, et säilitada soodsat positsiooni oma järjekorras (sest viimastele sealt tööd nagunii ei jagunud), sai linnas mitmeid sõite teha. Isegi tellimuste järjekord liikus kiiresti. Viimaks, kui teised taksod olid ka linna maandunud, vaatasin, et nüüd vist ei ole enam mõtet olla, sest linn oli tõesti väga tühi. Käisin korra veel oma vanalinna loaga kohas. Seekord kährikuid ei olnud, selle asemel kihutasid ringi agressiivsed lumesahad. Nad olid oma hunnikud lükanud just sinna, kus tavaliselt kährikud teed blokivad, kahtlustasin juba mingit vastastikkuse asendamise kokkulepet.
Sättisin ennast sinna just selleks hetkeks, kui üks pop koht hakkas end kinni panema, ja esialgu tundus, et ka seal pole kedagi, aga ikkagi kargas tühjusest välja üks vene paar ja sõitis päris hea pika otsa. Naine läks Lasnamäele ja mees pärast tagasi linna hotelli. Kusjuures, kui naine maha läks, siis mees oli väga viisakas, astus ise ka korra autost välja ja jättis ilusti hüvasti. Seda ma sarnases olukorras eestlaste puhul ei ole täheldanud, mees istub alati autos edasi nagu mauk, hea kui headaega ütleb.
Kokkuvõttes oli päris hea päev selles mõttes, et pigistasin ühest suht kehvast päevast välja niipalju, kui vähegi võimalik. Eriti palju ei teeninud, aga võlgu ka ei jäänud.