Esmaspäeval ja teisipäeval olin jätkuvalt vihane. Märkmetes, mis tegin, kordub sageli f-tähega algav 4-täheline sõna, see ilmselt ka näitab midagi. Tegelikult isegi vedamist oli ja kohati töö jooksis päris hästi, aga samas mul oli endal täiesti pohlad - mis mõte on pingutada, kui sellest nagunii midagi paremaks ei lähe. Kokkuvõttes jäin jälle rendi osas väiksesse miinusesse ja ise teenisin kahe päevaga (24h + 12h) 23 eurot.
Noh, kui oleks ise natuke entusiastlikum olnud, no võibolla oleks siis teeninud teise 23 veel - so what?
Meie taksofirmal on selline põhimõte, et alati on autosid saadaval. St näiteks nädalavahetuse ööseti, või varhommikul lennukile minekuks ütlevad paljud firmad, et autosid lihtsalt ei ole, aga meil on alati. Mida see tähendab? See tähendab, et tegelikult on liiga palju taksosid. Sest kõigile neile jätkub tööd just nendeks eriti kiireteks aegadeks, aga ülejäänud aja suurem jagu lihtsalt passivad. Aga renti peavad kõik maksma samapalju ka selle tühja aja eest. See ei ole normaalne, kui pidevalt on kesklinnas 20-30 meie autot tööd ootamas, lisaks veel paarkümment lennujaamas ja teist sama palju sadamas ja mööda erinevaid linnaosasid ka ju veel laiali. Ma ei tea, kuidas seda paremini korraldada saaks, aga kuidagi peaks see võimalik olema, näiteks võiks olla vähem autosid, aga lepingus kirjas, et iga auto peab just nendel kiiretel aegadel väljas olema, või võiks olla mingid osa-ajaga tegijad või midagi muud sarnast. Praegu on nii, et kesklinnas sageli lihtsalt ei ole kusagil olla, kõik meie peatused ja ka muud võimalikud peatused on lihtsalt taksosid täis, ja parkida ju ka igal pool ei tohi, seega sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu tööd tegema. Ja taksojuht peab siis tegema mingeid imetrikke, et üldse tööd leida. See teeb umbes sama välja, nagu tehases oleks tooraine ära peidetud ja töölised peaks seda paaniliselt kogu aeg taga otsima ja ainult kõige nutikamad leiaks selle üles ja saaks tööd teha.
Esmaspäevast jäi kõrva üks huvitav vestlust, taksos istusid mingi eduka firma kontorirotid ja arutasid personaliküsimusi. Umbes nii, et osadel töötajatel nupp nokib, aga suhtumine on vale, teistel jälle on väga innukas suhtumine, aga nupp üldse ei noki. Ja isegi kui ambitsioonid kõrvale jätta, siis see polnud kindlasti juhuslik, et Too divisjoni miitnigul initsiatiivi ilmutas, kuigi tal on juhtimisest teistsugune arusaamine. Ja et mis juhtuks, kui See, Too ja keegi kolmas kokku panna - no siis näeks verd, konflikt oleks välitimatu. Aga kui hakata Selle heietamist kuulama, no on ikka suur mõtleja, siis võib infarkti saata. Ühesõnaga, kui sa töötad mingis sellises korporatsioonis, siis tea, et ülemused ja personalitöötajad, kes tõenäoliselt on sinust 20 a nooremad ja kelle elukogemus piirdubki erinevates kontorites, divisjonides ja miitingutel istumisega, tunnevad sulaselget mängurõõmu personaliga nagu nuppudega kabemängimisest ja moodustavad aeg-ajalt meelega absurdseid kombinatsioone, et saaks näha, kuidas karvad lendavad.
Linna vahel liikus tööd kehvasti, katsetasin lennujaamaga, aga seal oli liiga pikk passimine - sel samal põhjusel, et lihtsalt liiga palju autosid on, pakkumine ületab nõudluse, ja kui linnas tööd pole, siis minnakse sadamasse või lennujaama, sest sealt lõpuks ikka midagi saab. Vahepeal käisin kohvi ostmas ja kui tagasi jõudsin, selgus, et oleksin saanud tellimuse, aga kuna mind just see paar minutit paaritunnisest passimisiest kohal polnud, siis jäin sellest ilma. Paljud ei võta lennujaamas tellimusi, arvavad, et parem on kodanikke reisijaid teenindada, aga tegelikult ei pruugi olla, suur jagu sõidavad sealt kuskile kesklinna hotelli ja see ei tasu seda ootamist seal sugugi ära. Seekord sain ka lõpuks ühe vanahärra, kes sõitis bussijaama, mis on teatavasti praktiliselt lennujaama kõrval. Muretses veel, et ei tea, kas ta kaart ikka kehtib, et maksta, et välismaal oli küll kehtinud. Ma siis ütlesin, et kui sa välismaal kõike raha ära ei raisanud, küllap ta siis toimib, ja toimis ka.
Mul on nüüd uus meetod, kuidas klientide ja tellimuste aktiivsust taksomeetrisüsteemist välja lugeda, eelmisel nädalal mõtlesin välja, see on palju objektiivsem ja samas lihtsam, kui mu eelnev süsteem. Tänu sellele olen aru saanud, et tegelikult on mingeid üksikuid tellimusi kogu aeg erinevates linnaosades, eriti kesklinna lähirajoonides, seega kui seda statistikat nüüd veel koguneb, siis ma võiksin varsti juba päris osavalt ära arvata, kuhu nurga taha hiilima jääda, selle asemel et kuskil, kus on juba 20 muud taksot ees, oma järjekorda oodata.
Igatahes mingi hetk otsustasin Tondile või kuskile kesklinnast ära minna, aga see osutus võimatuks, sest keset selget päeva oli Liivalaias õudne ummik. Varem oli küll keegi teine juht teate saatnud kõigile, et seal ristmikul on avarii, aga ma arvasin, et selle aja peale on see juba ära klaaritud. Aga kui lõpuks sinna ristmkuni jõudsin, siis oli endiselt kiirabi masin külili maas, palju kollastes vestides inimesi sebimas ja kesklinnas minu järjekord juba nii ette jõudnud, et polnud enam mõtet kuskle mujale minema hakata.
Pärast lõnast unepausi arvasin, et samasse kodu lähedale võib mõni töö tulla, ja tuli ka päris hea töö. Koplist mingist asutusest või ettevõttest tuli peale üks vanem härrasmees, kes sõitis kaugele põllukülla. Aga ta rääkis väga huvitavat juttu, sellest, kuidas linn varem välja nägi, et Pelgulinna kohal olid linnarahva põllud ja õunaaiad (äkki siis sellest seal need viljade ja põllunduse teemalised tänavanimed), seal Sõle tn linnapoolses otsas, kus on paneelikad, oli prügimägi. Ja Rocca al Mare juures oli meri õudselt räpane, mingit masuuti täis. Ja Tiskre kohal loomulikult mingit asustust ei olnud, sest seal on mulda mingi paar senti ja all on sile paas, esimene vana talu on alles Tabasalu mäe otsas. Aga Rannamõisas on lahedad eestiaegsed suvilad, neid võiks teinekord lausa vaatama minna. Ja ta rääki seda ka, et plaanis on põllumaju ehitada täis terve Harku järve ja Tiskre vaheline ala. Arutasime, et ei tea, kust need inimesed sinna võetakse, kui elanikke aina vähemaks jääb, aga ei suutnud välja mõelda. Ilmselt on ta kuskil planeerimisvallas tegev, et nii täpselt teadis.
Sealt oli hea kohe Mustamäele kimada, mis on tööpäeva lõpus väga hea koht. Sain kenasti enne kl 5 kohale, õige natukese aja pärast olin juba järjekorras esimene, ja siis helistas üks teine juht, et kas ma ei taha Kuulsa Itifirma tööd, et seal on kellelgi taksot vaja. Mina muidugi tahtsin ja hakkasin sinnapoole minema ja panin ennast pausi peale, aga siis ta helistas, et ei ole ikka vaja. No tore, kaotasin oma koha järjekorras, ja siis tuli just see aeg, kui mõnda aega jälle tööd ei ole. Töö kipub olema täistundidel, ilmselt see sõltub mingite asutuste töö lõpetamisest, öösel jällegi mingite kohtade kinnipanemisest. Seega nüüd siis pidin jällegi tund seal ootama kuni sain uue töö sinnasamasse firmasse. Siit moraal - selliseid suva telefonitöid mitte vastu võtta, sest kui dispetšerilt tuleb töö ja see tühistatakse, siis koht järjekorras säilib (enamasti, nagu siin varem kirjutatud, on ka sigaduslikke erandeid), aga suvatööde puhul oled lihtsalt siis jälle saba lõpus. Sageli pole sellest koha säilimisest midugi suurt kasu, kui oled näiteks parajasti kuskil karu p-s, kus sa oled nagunii ainuke.
Hiljem õhtul otsustasin jälle Tondi kasuks ja sain sealt kohe mitu tööd järjest samasse firmasse ja siis veel mingisse muusse kohta ka pärast. Vahepeal, kui kliente ootasin, siis vaatasin, et tanklasse tuli üks väga väike mees - muidu selline jässakas ja südikas, aga tõesti väga lühikest kasvu. Aga siis tuli teiselt poolt üks veel pisem mees ja sisenes ka tanklasse, ja siis ma mõtlesin, et see esimene mees nüüd kindlasti rõõmustab, et ta ei olegi kõige väiksem mees.
Tondi ralli tasus ennast ära, kuigi otsad ei olnud pikad, siis üks neist avastas, kui oli juba arve ära maksnud, et ta unustas pangaautomaadi juures käi, kuhu tal oli siis mingil põhjusel vaja minna, ja siis me käisime seal ka ära ja selle tripi eest tuli arve pea sama, mis eelmise sõidu eest, aga aega ei kulunud selleks peaaegu üldse.
Hilisõhtul oli lennujaamas väga super minek, ilmselt sellepärast, et kuna esmaspäev on üldiselt nõme päev, siis paljud autod olid juba ära koju magama läinud. Oodata ei tulnud kaua ja jõudsin teha lausa 2 trippi, mõlemad kliendid sõitsid Kalamajja, ei tea kas kuskil väljamaal oli olnud mingi Kalamaja seltsi koosolek. Kolmanda korra läksin veel lennujaama, aga siis oli seal töö otsas, ja suundusin koju magama. Hääled ütlesid, et oleks tulnud kohe peale teist tööd minna, aga ma ei uskunud neid hääli, mis on alati viga, ja kaotasin sellega peaaegu tunnikese kallist uneaega.
Teisipäeval peale traditsioonilisi lennujaama minejaid sain sellise huvitva töö, tellimus oli ühte vanalinna hotelli ja sinna oli tellitud 2 taksot. Mingit slaavi keelt kõnelevad kontorirotid ronisid taksosse ja ütlesid, et nemad ei tea, kuhu minnakse, kuskile linnast välja, et sõida selle teise takso järel. Aga see esimene takso oli sellise üsna huligaanliku sõidustiiliga, kihutas igalt ristmikult roosa tulega üle, mis tähendab seda, et mina jõudsin sinna juba puhta punasega, suunda ka alati ei näidanud jne. Saatsin talle siis sõnumi, et ma ei tea sihtpunkti, võtku hoogu maha, ja siis ta võttis ka. Igavene pikk sõit oli, Lasnamäe poole, tükk aega kimasime mööda Peterburi maanteed, mõtlesin juba, et ei tea kas Narva minek, siis keerati mingile tühermaale jäärajale, sõideti sellel mitu kilomeetrit linna suunas tagasi, kuskilt kaevanduste vahelt läbi ja lõpuks jõuti mingi kontorini. Pärast see teine juht ütles, et ega tema ka ei teadnud sihtpunkti, et talle juhatati jooksvalt teed, aga ilmselgelt ei teadnud see juhataja ise ka täpselt, sest tagasi minnes selgus, et see jäärada ei olnud üldse vajalik, oleks palju varem ja normaalselt saanud Peterburi teelt ära keerata.
Pärast seda oli mul vaja kokku saada ühe inimesega, kes ei ole kogu aeg eestis, ja kuna inimesed ei saa oma reise sättida minu olematu vaba aja järgi, siis kaotasin sellega poolteist tundi kallist tööaega.
Päeval oli päris tihe andmine, lähilinnaosades oli kogu aeg tellimusi - täiesti nagu öö ja päev võrreldes eelmise teisipäevaga, kui ei olnud praktiliselt üldse mingit tööd. Mine võta kinni, millest see siis sõltub. Või samas, sageli ma just sellel ajal teen lõunauinakut, ja jään siis ilmselt paljustki ilma. Aga kui on need pikad vahetused, siis mingil ajal peab ju magama ka. Igatahes seekord olin otsustanud kl 16ni jutti väljas olla ja sain vahepeal järjest töid mingitest x-kohtadest, kohe eelmise töö peale lausa, ehk siis kui ma polnud veel eelmist klienti maha pannud. Meil on nii, et süsteemis saab ära märkida, mis piirkond su sihtkoht on, ja siis kui sinna tellimusi tuleb, siis antakse see sulle, kui seal vabasid taksosid pole. See on hea. Logistika klappis ka hästi, näiteks mul oli vaja tütrele võtmed ära viia, ja just sellel ajal sain kliendi, kes sõitiski sinna kanti. Ja siis, kui mõtlesin, et nüüd oleks paras pesulasse minna autoga, mida tuleb korra vahetuse jooksul nagunii teha, siis sattusin ka selleks ajaks just sinna. Ja kui sealt ära hakkasin minema, siis lõikasin läbi haigla hoovi, ja hopsti oli seal käsi püsti üks tädi, kes tahtis bussijaama sõita.
Aga vahepeal oli taksomeetri süsteemi hooldus tund aega, siis läks elu natuke segaseks. Ühe tellimuse sain telefoni teel, aga ausalt öelda on nende meie dispetšerite artikulatsioonist väga raske aru saada. Midagi ta ütles veel lisaks aadressile, aga ma ei saanu aru, mida. Igatahes seda klienti ei tulnud ja kui ma juba tahtsin ise üle küsida, mis värk on, siis helistas dispetšer ja ütles, et ei ole enam vaja. Ma ei saanudki aru, et kas nüüd mina tegin midagi valesti, kuna ma ei kuulnud kogu infot, või oli see lihtsalt kliendi kapriis. Aga nendest dišpetsertest on isegi kirjalikus vormis sageli raske aru saada - tavaliselt tulevad tellimused sõnumina, ja kui keegi välismaalane on takso tellinud, siis on seal ühtelugu sellised nimed, nagu MAIKEL või SEISON - ok, need ma arvan ära, et mis vene emakeelega inimse loogika järgi need on tekkinud, aga kui algne nimi ei ole inglise või eestikeelne, mida ma oskan, siis ühtelugu ei saa ikka midagi aru, kas tegu on üldse inimese või mingi firma või millegi kolmandaga.
Huvitav oli veel see, et kui oli taksomeetri hooldus ja ma läksin samal ajal parki pessu (kus muide polnud ühtki autot, ma mõtlesin, et juu kõik on tabanud, et sel segasel ajal hea seal ära käia), siis ma ühtlasi käisin korra kontoris. Nimelt taksomeetri printer ja veel mingid vidinad on kahepoolse teibiga armatuurlaua küljes kinni, aga see teip on ära väsinud ja nüüd need ripendasid seal pooleldi mingite juhtmete küljes. Läksin küsima, et kas peaks ise parandama või kes sellega tegeleb, ja selgus, et tegelevad needsamad mehed, kes üldse taksomeetri süsteemiga tegelevad, aga nemad on parajasti lõunale läinud. Ehk siis, samal ajal kui on see hooldus, siis on nemad hoopisiki söömas. Väga huvitav, ei tea, kes see siis hooldas.
Igal juhul viimase tööga läks ka selles mõttes hästi, et esiteks ajaliselt see klappis täpselt vahetuse lõpuga ja teiseks viis see mind väga lähedale sellele kohvikule, kus ma olin hommikul inimsega kohtudes käinud ja kuhu ma olin ära kaotanud oma handsfree. Sain ilusti kätte, kuigi peab ütlema, et see uus händsfrii on küll ilusam ja mugavam kui eelmine, aga helikvaliteet on tal selline, et kui helistajal ka kehvem telefon on või mingi müra taga, siis ei saa mitte tuhkagi aru.
Noh, kui oleks ise natuke entusiastlikum olnud, no võibolla oleks siis teeninud teise 23 veel - so what?
Meie taksofirmal on selline põhimõte, et alati on autosid saadaval. St näiteks nädalavahetuse ööseti, või varhommikul lennukile minekuks ütlevad paljud firmad, et autosid lihtsalt ei ole, aga meil on alati. Mida see tähendab? See tähendab, et tegelikult on liiga palju taksosid. Sest kõigile neile jätkub tööd just nendeks eriti kiireteks aegadeks, aga ülejäänud aja suurem jagu lihtsalt passivad. Aga renti peavad kõik maksma samapalju ka selle tühja aja eest. See ei ole normaalne, kui pidevalt on kesklinnas 20-30 meie autot tööd ootamas, lisaks veel paarkümment lennujaamas ja teist sama palju sadamas ja mööda erinevaid linnaosasid ka ju veel laiali. Ma ei tea, kuidas seda paremini korraldada saaks, aga kuidagi peaks see võimalik olema, näiteks võiks olla vähem autosid, aga lepingus kirjas, et iga auto peab just nendel kiiretel aegadel väljas olema, või võiks olla mingid osa-ajaga tegijad või midagi muud sarnast. Praegu on nii, et kesklinnas sageli lihtsalt ei ole kusagil olla, kõik meie peatused ja ka muud võimalikud peatused on lihtsalt taksosid täis, ja parkida ju ka igal pool ei tohi, seega sa lihtsalt füüsiliselt ei mahu tööd tegema. Ja taksojuht peab siis tegema mingeid imetrikke, et üldse tööd leida. See teeb umbes sama välja, nagu tehases oleks tooraine ära peidetud ja töölised peaks seda paaniliselt kogu aeg taga otsima ja ainult kõige nutikamad leiaks selle üles ja saaks tööd teha.
Esmaspäevast jäi kõrva üks huvitav vestlust, taksos istusid mingi eduka firma kontorirotid ja arutasid personaliküsimusi. Umbes nii, et osadel töötajatel nupp nokib, aga suhtumine on vale, teistel jälle on väga innukas suhtumine, aga nupp üldse ei noki. Ja isegi kui ambitsioonid kõrvale jätta, siis see polnud kindlasti juhuslik, et Too divisjoni miitnigul initsiatiivi ilmutas, kuigi tal on juhtimisest teistsugune arusaamine. Ja et mis juhtuks, kui See, Too ja keegi kolmas kokku panna - no siis näeks verd, konflikt oleks välitimatu. Aga kui hakata Selle heietamist kuulama, no on ikka suur mõtleja, siis võib infarkti saata. Ühesõnaga, kui sa töötad mingis sellises korporatsioonis, siis tea, et ülemused ja personalitöötajad, kes tõenäoliselt on sinust 20 a nooremad ja kelle elukogemus piirdubki erinevates kontorites, divisjonides ja miitingutel istumisega, tunnevad sulaselget mängurõõmu personaliga nagu nuppudega kabemängimisest ja moodustavad aeg-ajalt meelega absurdseid kombinatsioone, et saaks näha, kuidas karvad lendavad.
Linna vahel liikus tööd kehvasti, katsetasin lennujaamaga, aga seal oli liiga pikk passimine - sel samal põhjusel, et lihtsalt liiga palju autosid on, pakkumine ületab nõudluse, ja kui linnas tööd pole, siis minnakse sadamasse või lennujaama, sest sealt lõpuks ikka midagi saab. Vahepeal käisin kohvi ostmas ja kui tagasi jõudsin, selgus, et oleksin saanud tellimuse, aga kuna mind just see paar minutit paaritunnisest passimisiest kohal polnud, siis jäin sellest ilma. Paljud ei võta lennujaamas tellimusi, arvavad, et parem on kodanikke reisijaid teenindada, aga tegelikult ei pruugi olla, suur jagu sõidavad sealt kuskile kesklinna hotelli ja see ei tasu seda ootamist seal sugugi ära. Seekord sain ka lõpuks ühe vanahärra, kes sõitis bussijaama, mis on teatavasti praktiliselt lennujaama kõrval. Muretses veel, et ei tea, kas ta kaart ikka kehtib, et maksta, et välismaal oli küll kehtinud. Ma siis ütlesin, et kui sa välismaal kõike raha ära ei raisanud, küllap ta siis toimib, ja toimis ka.
Mul on nüüd uus meetod, kuidas klientide ja tellimuste aktiivsust taksomeetrisüsteemist välja lugeda, eelmisel nädalal mõtlesin välja, see on palju objektiivsem ja samas lihtsam, kui mu eelnev süsteem. Tänu sellele olen aru saanud, et tegelikult on mingeid üksikuid tellimusi kogu aeg erinevates linnaosades, eriti kesklinna lähirajoonides, seega kui seda statistikat nüüd veel koguneb, siis ma võiksin varsti juba päris osavalt ära arvata, kuhu nurga taha hiilima jääda, selle asemel et kuskil, kus on juba 20 muud taksot ees, oma järjekorda oodata.
Igatahes mingi hetk otsustasin Tondile või kuskile kesklinnast ära minna, aga see osutus võimatuks, sest keset selget päeva oli Liivalaias õudne ummik. Varem oli küll keegi teine juht teate saatnud kõigile, et seal ristmikul on avarii, aga ma arvasin, et selle aja peale on see juba ära klaaritud. Aga kui lõpuks sinna ristmkuni jõudsin, siis oli endiselt kiirabi masin külili maas, palju kollastes vestides inimesi sebimas ja kesklinnas minu järjekord juba nii ette jõudnud, et polnud enam mõtet kuskle mujale minema hakata.
Pärast lõnast unepausi arvasin, et samasse kodu lähedale võib mõni töö tulla, ja tuli ka päris hea töö. Koplist mingist asutusest või ettevõttest tuli peale üks vanem härrasmees, kes sõitis kaugele põllukülla. Aga ta rääkis väga huvitavat juttu, sellest, kuidas linn varem välja nägi, et Pelgulinna kohal olid linnarahva põllud ja õunaaiad (äkki siis sellest seal need viljade ja põllunduse teemalised tänavanimed), seal Sõle tn linnapoolses otsas, kus on paneelikad, oli prügimägi. Ja Rocca al Mare juures oli meri õudselt räpane, mingit masuuti täis. Ja Tiskre kohal loomulikult mingit asustust ei olnud, sest seal on mulda mingi paar senti ja all on sile paas, esimene vana talu on alles Tabasalu mäe otsas. Aga Rannamõisas on lahedad eestiaegsed suvilad, neid võiks teinekord lausa vaatama minna. Ja ta rääki seda ka, et plaanis on põllumaju ehitada täis terve Harku järve ja Tiskre vaheline ala. Arutasime, et ei tea, kust need inimesed sinna võetakse, kui elanikke aina vähemaks jääb, aga ei suutnud välja mõelda. Ilmselt on ta kuskil planeerimisvallas tegev, et nii täpselt teadis.
Sealt oli hea kohe Mustamäele kimada, mis on tööpäeva lõpus väga hea koht. Sain kenasti enne kl 5 kohale, õige natukese aja pärast olin juba järjekorras esimene, ja siis helistas üks teine juht, et kas ma ei taha Kuulsa Itifirma tööd, et seal on kellelgi taksot vaja. Mina muidugi tahtsin ja hakkasin sinnapoole minema ja panin ennast pausi peale, aga siis ta helistas, et ei ole ikka vaja. No tore, kaotasin oma koha järjekorras, ja siis tuli just see aeg, kui mõnda aega jälle tööd ei ole. Töö kipub olema täistundidel, ilmselt see sõltub mingite asutuste töö lõpetamisest, öösel jällegi mingite kohtade kinnipanemisest. Seega nüüd siis pidin jällegi tund seal ootama kuni sain uue töö sinnasamasse firmasse. Siit moraal - selliseid suva telefonitöid mitte vastu võtta, sest kui dispetšerilt tuleb töö ja see tühistatakse, siis koht järjekorras säilib (enamasti, nagu siin varem kirjutatud, on ka sigaduslikke erandeid), aga suvatööde puhul oled lihtsalt siis jälle saba lõpus. Sageli pole sellest koha säilimisest midugi suurt kasu, kui oled näiteks parajasti kuskil karu p-s, kus sa oled nagunii ainuke.
Hiljem õhtul otsustasin jälle Tondi kasuks ja sain sealt kohe mitu tööd järjest samasse firmasse ja siis veel mingisse muusse kohta ka pärast. Vahepeal, kui kliente ootasin, siis vaatasin, et tanklasse tuli üks väga väike mees - muidu selline jässakas ja südikas, aga tõesti väga lühikest kasvu. Aga siis tuli teiselt poolt üks veel pisem mees ja sisenes ka tanklasse, ja siis ma mõtlesin, et see esimene mees nüüd kindlasti rõõmustab, et ta ei olegi kõige väiksem mees.
Tondi ralli tasus ennast ära, kuigi otsad ei olnud pikad, siis üks neist avastas, kui oli juba arve ära maksnud, et ta unustas pangaautomaadi juures käi, kuhu tal oli siis mingil põhjusel vaja minna, ja siis me käisime seal ka ära ja selle tripi eest tuli arve pea sama, mis eelmise sõidu eest, aga aega ei kulunud selleks peaaegu üldse.
Hilisõhtul oli lennujaamas väga super minek, ilmselt sellepärast, et kuna esmaspäev on üldiselt nõme päev, siis paljud autod olid juba ära koju magama läinud. Oodata ei tulnud kaua ja jõudsin teha lausa 2 trippi, mõlemad kliendid sõitsid Kalamajja, ei tea kas kuskil väljamaal oli olnud mingi Kalamaja seltsi koosolek. Kolmanda korra läksin veel lennujaama, aga siis oli seal töö otsas, ja suundusin koju magama. Hääled ütlesid, et oleks tulnud kohe peale teist tööd minna, aga ma ei uskunud neid hääli, mis on alati viga, ja kaotasin sellega peaaegu tunnikese kallist uneaega.
Teisipäeval peale traditsioonilisi lennujaama minejaid sain sellise huvitva töö, tellimus oli ühte vanalinna hotelli ja sinna oli tellitud 2 taksot. Mingit slaavi keelt kõnelevad kontorirotid ronisid taksosse ja ütlesid, et nemad ei tea, kuhu minnakse, kuskile linnast välja, et sõida selle teise takso järel. Aga see esimene takso oli sellise üsna huligaanliku sõidustiiliga, kihutas igalt ristmikult roosa tulega üle, mis tähendab seda, et mina jõudsin sinna juba puhta punasega, suunda ka alati ei näidanud jne. Saatsin talle siis sõnumi, et ma ei tea sihtpunkti, võtku hoogu maha, ja siis ta võttis ka. Igavene pikk sõit oli, Lasnamäe poole, tükk aega kimasime mööda Peterburi maanteed, mõtlesin juba, et ei tea kas Narva minek, siis keerati mingile tühermaale jäärajale, sõideti sellel mitu kilomeetrit linna suunas tagasi, kuskilt kaevanduste vahelt läbi ja lõpuks jõuti mingi kontorini. Pärast see teine juht ütles, et ega tema ka ei teadnud sihtpunkti, et talle juhatati jooksvalt teed, aga ilmselgelt ei teadnud see juhataja ise ka täpselt, sest tagasi minnes selgus, et see jäärada ei olnud üldse vajalik, oleks palju varem ja normaalselt saanud Peterburi teelt ära keerata.
Pärast seda oli mul vaja kokku saada ühe inimesega, kes ei ole kogu aeg eestis, ja kuna inimesed ei saa oma reise sättida minu olematu vaba aja järgi, siis kaotasin sellega poolteist tundi kallist tööaega.
Päeval oli päris tihe andmine, lähilinnaosades oli kogu aeg tellimusi - täiesti nagu öö ja päev võrreldes eelmise teisipäevaga, kui ei olnud praktiliselt üldse mingit tööd. Mine võta kinni, millest see siis sõltub. Või samas, sageli ma just sellel ajal teen lõunauinakut, ja jään siis ilmselt paljustki ilma. Aga kui on need pikad vahetused, siis mingil ajal peab ju magama ka. Igatahes seekord olin otsustanud kl 16ni jutti väljas olla ja sain vahepeal järjest töid mingitest x-kohtadest, kohe eelmise töö peale lausa, ehk siis kui ma polnud veel eelmist klienti maha pannud. Meil on nii, et süsteemis saab ära märkida, mis piirkond su sihtkoht on, ja siis kui sinna tellimusi tuleb, siis antakse see sulle, kui seal vabasid taksosid pole. See on hea. Logistika klappis ka hästi, näiteks mul oli vaja tütrele võtmed ära viia, ja just sellel ajal sain kliendi, kes sõitiski sinna kanti. Ja siis, kui mõtlesin, et nüüd oleks paras pesulasse minna autoga, mida tuleb korra vahetuse jooksul nagunii teha, siis sattusin ka selleks ajaks just sinna. Ja kui sealt ära hakkasin minema, siis lõikasin läbi haigla hoovi, ja hopsti oli seal käsi püsti üks tädi, kes tahtis bussijaama sõita.
Aga vahepeal oli taksomeetri süsteemi hooldus tund aega, siis läks elu natuke segaseks. Ühe tellimuse sain telefoni teel, aga ausalt öelda on nende meie dispetšerite artikulatsioonist väga raske aru saada. Midagi ta ütles veel lisaks aadressile, aga ma ei saanu aru, mida. Igatahes seda klienti ei tulnud ja kui ma juba tahtsin ise üle küsida, mis värk on, siis helistas dispetšer ja ütles, et ei ole enam vaja. Ma ei saanudki aru, et kas nüüd mina tegin midagi valesti, kuna ma ei kuulnud kogu infot, või oli see lihtsalt kliendi kapriis. Aga nendest dišpetsertest on isegi kirjalikus vormis sageli raske aru saada - tavaliselt tulevad tellimused sõnumina, ja kui keegi välismaalane on takso tellinud, siis on seal ühtelugu sellised nimed, nagu MAIKEL või SEISON - ok, need ma arvan ära, et mis vene emakeelega inimse loogika järgi need on tekkinud, aga kui algne nimi ei ole inglise või eestikeelne, mida ma oskan, siis ühtelugu ei saa ikka midagi aru, kas tegu on üldse inimese või mingi firma või millegi kolmandaga.
Huvitav oli veel see, et kui oli taksomeetri hooldus ja ma läksin samal ajal parki pessu (kus muide polnud ühtki autot, ma mõtlesin, et juu kõik on tabanud, et sel segasel ajal hea seal ära käia), siis ma ühtlasi käisin korra kontoris. Nimelt taksomeetri printer ja veel mingid vidinad on kahepoolse teibiga armatuurlaua küljes kinni, aga see teip on ära väsinud ja nüüd need ripendasid seal pooleldi mingite juhtmete küljes. Läksin küsima, et kas peaks ise parandama või kes sellega tegeleb, ja selgus, et tegelevad needsamad mehed, kes üldse taksomeetri süsteemiga tegelevad, aga nemad on parajasti lõunale läinud. Ehk siis, samal ajal kui on see hooldus, siis on nemad hoopisiki söömas. Väga huvitav, ei tea, kes see siis hooldas.
Igal juhul viimase tööga läks ka selles mõttes hästi, et esiteks ajaliselt see klappis täpselt vahetuse lõpuga ja teiseks viis see mind väga lähedale sellele kohvikule, kus ma olin hommikul inimsega kohtudes käinud ja kuhu ma olin ära kaotanud oma handsfree. Sain ilusti kätte, kuigi peab ütlema, et see uus händsfrii on küll ilusam ja mugavam kui eelmine, aga helikvaliteet on tal selline, et kui helistajal ka kehvem telefon on või mingi müra taga, siis ei saa mitte tuhkagi aru.
No comments:
Post a Comment