Lootusrikkalt tulevikku vaadates

Tundub, et mul on hakanud nüüd paremini minema. Ei teagi, kas seda on põhjustanud vaimsed ning hingelised ponnistused alates viinajoomisest kuni mediteerimiseni, või hakkab see hirmus halb aeg läbi saama, aga viimastel päevadel tabasid mind mitmed imelised vedamised lisaks sellele, et lihtsalt oligi rohkem tööd.

Esmspäeva hommikul avastsin, et taksol ei ole plafooni. Unise peaga ei tulnud kohe meelde, et siin viimasel ajal on olnud juttu, et kui takso pikemaks öösel parki jätta, tuleks plafoon sisse panna, sest on esinenud vargusi. See käib lihtsalt magnetiga ära, ja oligi salongis. Iseenesest muidugi huvitav masterplaan kellelegi rikastumiseks - varastada ühede taksode plafoone ja neid siis teistele maha müüa. Kahtlustan, et on olemas paremaid äriideid.
Hommikul hiilisin jälle oma lemmikpunktis Mustakal, alguses oli seal üks teine samasugune hiilija ees, kes on siis ilmselt ka selle koha avastanud. Aga lennureisijaid jagus nii mulle kui talle, sain kaks otsa nii Nõmmelt kui Mustamäelt.
Üks asi, miks ma olen nüüd edukam olnud, on ilmselt see, et see statsistiline tabel tellimuste ja kliendide aktiivsusest asukoha ja kellaaja järgi hakkab nüüd toimima. Alguses sisaldas see lihtsalt liiga vähe infot, suur osa sellest oli juhuslik. Nüüd on tekkinud juba mustrid, mida saab täiesti tõsiseltvõetavalt töös kasutada.
Muidugi ei saa ainult tabelit vahtida - seal on jätkuvalt palju kohti, mis on segased kas vähese info või muutuvate olude tõttu. Otsustada tuleb lisaks infole ka intuitiivselt. Olen vist tabanud ära nüüd ka selle momendi, milline paljudest peas keerlevatest mõtetest see õige intuitsioon on. Ei pruugi olla esimene mõte, esimene võib olla üldse see, et läheks ära koju magama või midagi taolist. Midagi Maslowi püramiidi allotsast. Aga kuskil seal järgmiste seas ta on, ja ta ei tule päris tühja koha pealt, ta tuleb ikka ratsionaalse teadmise baasilt, aga annab vihje otsustamiseks mitmete enam-vähem võrdsete alternatiivide vahel. Ja seda mõtet ei tohi käest lasta, hakata üle mõtlema, stiilis et aga äkki hoopis bla-bla. Seda mõtet tuleb usaldada.
Varahommikul hakkavad need reisijad sõitma kaugematest rajoonidest lennujaama ja sadamasse, ja siis veidi hiljem kesklinna lähipiirkondadest (loogline, sealt on lühem maa minna). Sain veel nii mõnedki Kadrioru kandist ja muudest taolistest kohtadest. See reisijateralli käib kuskil 7ni, edasi tuleb tavaliselt vaikus. Seekord ei tulnud, ei teagi, kas vedas, või on inimesed kaamosest üle saanud ja hakanud rohkem liikuma. Kuskil 8st alustavad liikumist urbanistid, st need, kes ilmselt sünnivad, elavad, töötavad, paljunevad ja surevad kesklinnas. Hommikul neil on vaja lapsi kooli viia (paar blokki edasi) ja ise tööle minna järgmise nurga taha ja muid asju. Seekord oli näiteks üks koerakõrvadega mees, kes käis keemilises puhastuses. Kui ta sealt välja tuli, siis tal ei olnud enam koerakõrvu, ilmselt andis need puhastada, ja siis ma ei tundnud teda esiotsa ära. Siis läks tööle. Kõik kolm punkti paarisaja meetrises raadiuses, aga koos liikluskorralduse ja ootamisega mulle ikkagi päris hea töö, igal juhul parem kui mittemidagi. Igal juhul töötasin palehigis terve selle hommikuse aja, mis ma tavaliselt olen tühja passinud või uinkuks kasutanud.
Väga õpetlik on see töö. See ongi see päris elu, mida ma siia otsima tulin. Eelnev elu toimus mingis mullis, kus ei toiminud loodusseadused ega suur jagu inimese omadustest ja funktsioonidest - polnud tarvis, sai ilma ka hakkama. Praegu ma pean varjusurmast välja kaevama intuitsiooni, selgeltnägemisevõime, jahiinstinkti, eluterve omakasupüüdlikkuse ja palju muud - muidu lihtsalt ei saa hakkama. Inimene peakski tegema ainult neid asju, mis talle väga meeldivad, kuna see pakub rahuldust, ja siis neid asju, mis talle üldse ei meeldi, kuna need on väga õpetlikud. Selliseid vahepealseid asju, millesse on leige suhe, pole üldse mõtet teha.
Ja ennast ei maksa liiga palju süüdistada. Enne mul läks kohe tuju ära, kui midagi halvasti oli, tegin midagi valesti, süüdistasin ennast, ja pärast süüdistasin ennast üldse kõigis maailma pattudest alates lennukite halvast täituvusest lõpetades elektroonikariketega. Tegelikult on nii, et vahel lähed põdrajahile, aga ei saa midagi või saad jänese - see on normaalne, keegi pole selles süüdi. Kui liiga palju ei põe, siis jääb peas ruumi produktiivsetele mõtetele, mis aitavad lollist olukorrast välja tulla ja edasi targemana tegutseda.
Mõtlesin edasi ka seda mõtet, mis ma ükskord kirjutasin, et on vaja õppida mõtlema kahte asja korraga, et mitte jääda kinnismõtetesse kinni. Selle jaoks ongi normaalsetel inimestel lisaks tööle perekond, hobid ja muu taoline - et üks neist ei muutuks kinnisideeks. Mina siin lähtusin sellest teooriast, et kui midagi väga tahad, pead kogu energia sellele suunama, ja mõtlesin ainult töö peale, aga tegelikult on see vale, ajule tuleb puhkust anda ja erinevate mõtete koostoimes võib tekkida sootuks uusi ja paremaid ideid. Seega ma pean lisaks taksondusele kindlasti võimaldama endale aega muuga tegelemiseks, muule mõtlemiseks - see pole kerge, sest aega on vähe, aga siiski võimalik, sest niipalju ma suudan oma mõtteid kontrollida küll, et võimalusel ennast teisele lainele lülitada. Kui ainult meelde tuleb seda teha...
Ühe kesklinna peatusest peale tulnud kliendiga sain Piritale. Kui olin temaga peaaegu lõpetamas, siis süsteem näitas, et seal kandis on veel mitmeid saadavalolevaid töid. Sain ühe tellimuse Viimsisse, aga sekund hiljem see tühistati, samuti muud sealsed tööd. Tõepoolest, võiks ju arvata, et see on puhtalt sellepärast, et mina sinna piirkonda sattusin, ja masendusse sattuda, aga seekord võtsin seda huumoriga. Sellegipoolest jäin sinna hotelli juurde väheke ootama, et äkki ikka midagi sinna tuleb. Vahepeal saabus sinna see auto, mida ma olen süsteemist vaadanud, et ta kogu aeg passib seal. Ühekorra ma panin tähele, et isegi Sauelt, kuhu ta oli ilmselt kliendiga sõitnud, kihutas ta hetkegi mõtlemata Piritale tagasi. See on ikka tõeline kohaspetsiifiline maniakaalsus. Olen mõelnud taga juttu teha ja uurida, mis värk on, aga ta oli eemal ja ei paistnud eriti sotsialiseerumishuvilisena. Ja auto juurest ei saa ju ära minna, kui tellimust ootad.
Passisin seal mingi pool tundi ikka vast, mis on kaugetes kantides tegelikult täiesti normaalne passimise aeg. Lõpuks tüütas ära ja panin juba hääled sisse, et ära minna, aga siis sain tellimuse. Seega, kokkuvõttes tegin kõik õieti nii intuitiivses kui ratsionaalses mõttes.
Sõitma tuli üks väga soliidne härrasmees, kes muuhulgas ütles, et ta on mind kusagil näinud. Algul ma mõtlesin, et vast kusagil üle-üleelmises elus, aga siis ta rääkis edasi ja ma sain aru, et ta teab mind tegelikult minu järgmisest elust. Selles järgmises elus olevad inimesed ei käi üldjuhul villase mantli ja lakk-kingadega, vaid pigem lapiliste pükste ja kummikutega, seega olin veidi üllatunud. Oleks pidanud talle oma telefoninumbri andma, äkki oleks järgmise elu saabumist kiirendanud. Mõte tuli liiga hilja. Peaks visiitkaardid tegema, aga kuna mul on 9 ametit, siis on väga raske otsustada, mida sinna peale kirjutada. Kui kõik ausalt ära kirjutada, tuleb visiitkaart a4 formaadis.
Sel päeval sain teada ka seda, miks mingid tõkkepuud vahel ei tööta. Nt lennujaamas ja bussjaamas nad alati ei avane, kui peaks. Need on kohad, kus mingi salasilm peaks tuvastama auto numbri ja kui see kuulub nende hulka, mis tohivad sinna sõita, siis seda võimaldama. Aga kui number on porine või lumine, siis muidugi ta ei toimi. Lennujaamas juhtus minuga just nii, kraapisin siis küüntega numbri pealt jääd maha ja kõik sai korda. Osad tõkkepuud on vahel muidugi ka lihtsalt rikkis, nt need tavalised, ilma salasilmata, mis peaks sulle mingi pileti sülitama, et kui sa näed seal pilus juba 3 kinnijäänud piletit, siis ei saa küll kuidagi ennast või oma autonumbrit süüdistada.
Kusagil peaaegu öötundidel sattusin kliendiga Nõmmele ja jällegi, tundsin, et ei maksa kohe ära minna, veidi ootasin ja saingi samasse kanti uue, väga ebatõenäolise sel kellaajal tellimuse. Oli üks laialivalguva, aga muidu armsa väljanägemisega härra, kes kõigepealt köhis tükk aega ja siis naeris tükk aega. Miks, ei tea. Niipalju, kui juttu ajada õnnestus, sain teada, et esmaspäevaõhtuse pummelungi on põhjustanud kohtumine Vene päritolu äripartneritega, kes põhmõtteliselt võiksid mind koos selle taksoga ära osta. Arusaadav siis. Minust jäi ta suhtlema oma aiavärava lukuga, loodan et nad leidsid millalgi ka ühise keele.
Öötunnid olid vaiksevõitu, nagu tavaliselt. Jälgisin vanalinnas, kuidas mitu suurt sahka rookisid olematut lund, kuidas alaealised sõitsid audiga selleks mitte ettenähtud kohas ja kuidas üks peen restoran turundab ennast niimoodi, et on palganud öisesse tühja linna noormehe päkapikumütsis mingis putkas passima.
Ja mõtlesin endale välja jahiinstinkte turgutava metafooride süsteemi. Ma ise ei ole selline püssiga jahimees, see värk on mulle natuke võõras, aga olen mingi kiskja, näiteks ilves. See on nagu ökom. Teised meie firma ja muude soliidsete brändide taksojuhid on vast siis ka ilvesed. Muud, odavamad taksod on rebased. Aga need bankovtšikud, kes mersudega ümber hollyka laiavad, need on hundid. Ja need väiksed koledad autod, kelle numbrimärgi tähekombinatsioon on BAD ja kes mul Vene tänaval teed blokivad, need on kährikud.
Kui lõpuks otsustasin ära minna, lähenesin bensukale, kus iga vahetuse lõpus tangin, ja lülitasin juba oma aparaadid välja, vehkis tee ääres veel üks kodanik, üllataval kombel täiesti kaine, ja tahtis sõita vanalinna. Lülitasin siis aparaadid sisse tagasi ja viisin ta ära. Tema kaardimakse oligi just selle päeva rendist puudu. Ja enda rahakotti jäi peale tankimist ka ikka mõni paberraha, mille saaks seina sisse toppida ja siis kohe võlgadeks ära maksta.

Kolmapäeval mõtlesin, et tegelikult oleks õige kohe Viimsisse põrutada, sest seal on alati palju tellimusi. Aga ikka ei läinud. Ei tunne seda kanti nii hästi, ja lennukile minejate puhul ei tohi hilineda, pealegi tuiskas, ja sealkandis on ka igasugu lehmaradsid, kuhu on võimalik kinni jääda. Seega ettevatlikkus takistas mind teoks tegemast seda intuitiivset mõtet, mis tegelikult oli muidugi õige - seal oli ka seekord palju tööd. Läksin Mustakale ja ootasin päris pikalt, mingi komveerand tundi, aga ega väga varasel hommikul kiiremini ei tööd ei saagi, sest neid toid on suht vähe ja nad on igal pool laiali. Tuleb lihtsalt hea positsioon hõivata, mis mul ka õnnestus, sest sain hea pika hästitasuv otsa Tiskrest lennujaama. Teise viisin veel pärast Pääskülast samasse, ka hea töö. Tagasiteel hüppas taksosse klient Tondi tanklast (ma ei ole kunagi aru saanud, mida teevad jalakäijad absurdsetel kellaaegadel tanklates, aga sageli neid sealt peale tuleb). Oli selline Vanemuise moodi mees, aga venelane, ja tahtis minna Mustamäe haiglasse. Juba teadsin, kuhu ta tuleb viia, ei ole probleemi. Kogemuse kasv linnatundmisel aitab ka palju kaasa nii meeleolu kui aja kokkuhoiu mõttes.
Mustakalt sain ka pea kohe tellimuse, viisin isa ja tütre linna, isa rääkis löökaukudest, oli väga empaatiline, kuigi ise autoga ei sõida, ja sõitis nukuteatrisse. Veel enne kui arve tasutud sain uue tellimuse kesklinna - see oli esimene märk, et sel päeval on midagi väga teisiti kui tavaliselt, sest kesklinnas on alati palju autosid ja mingi aja pead ikka ootama. Vaatasin süsteemist, et jube vähe autosid on saadaval. Mõtlesin, et ei tea, kas kõik tuubivad testiks.
Meil oli pärastpoole mingi napakas test, keset päeva aeti pooled juhid kontorisse kokku ja kõik pidid vastama kirjalikult küsimustele klienditeenenduse kohta. Küsimused olid väga halvasti ja segaselt sõnastatud, esimese hooga hakkasin kõva häälega naerma, kui neid lugesin. Milline peab välja nägema taksojuht ja auto enne tööpäeva algust? Milliseid toiminguid tuleb sooritada raadioga, kui klient istub taksosse? Mida ei tohi taksojuht autos teha - suitsetamine tuli kõigil kohe meelde, aga juhtide hulgas puhkes elav diskussioon, et ei tea, kas juua ja süstida tohib. Ise tegin oma testi kähku ära ja tormasin tööle, jõudsin enne teisi ja sain jälle väikse edumaa. Osad kirjutasid sinna mingit romaani vist. Eks näis siis, mis on tulemused, ja mis nendest tulemustest sõltub, sellest pole mul aimugi.
Tegelik autode vähesuse põhjus lihtne - kõik olid sõidus.Tellimus oli ühte hotelli, sinna oli tellitud kogunisti 3 autot korraga ja ma polnudki viimane, kes kohale jõudis, vaatamata sellele et seal oli jälle mingi innovatiivne tõkkepuude süsteem, mis oli mulle uus. Süsteem seisnes selles, et sisenedes tuli võtta pilust magnetribaga pilet ja väljudes mitte toppida seda teise pilusse, vaid ulatada läbi aknakese tädile. Oleks ma seal üksi olnud, oleks selle kõige väljaleiutamine päris raske olnud. Autodesse istus kamp rumeenlasi, kes sõitsid tehnikaülikooli. Ega ma poleks aru saanud, mis maalased nad on, aga küsisin, et mis keelt nad räägivad - kõlas pigem slaavilikult, kuigi idee poolest peaks olema romaani keel.
Läksin lennujaama, aga seal olid jälle kõik lennukid hilinemas, ei viitsinud kaua oodata ja võtsin vastu tellimuse piirkonda (tavaliselt seal oodates tellimustest loobutakse). Oli hea töö, viis mind jälle lemmikkohta Nõmmele, kooli juurde, kus mu lapsed kunagi käisid, seega tuttav koht. Siis nägin süsteemist, et Laagris on töö ootel, rallisin kohale ja saingi selle kätte. Daam ei sõitnud küll väga kaugele, Järvele, aadress viis meid suvalise halli majani, mis ei paistnud küll sedamoodi, et seal võiks olla firma, kuhu ta tahtis, aga kuna ta sinna majja jäi, ju siis ikka oli. Tegin Järvel ühe kohvi, hääled ütlesid, et hetkel pole mõtet sinna jääda, ja läksin linna tagasi. Sain kohe tellimuse viietärnihotelli, kust tulid peale 2 vene meest, sõitsid paari nurga taga olevasse panka ja andsid viieka jotsi. Venelased on helded.
Siis läksin sadamasse ja sain ilma ootamata peale kamba somme. Üks neist pidas terve pika tee kõrvalolevasse hotelli kirglikku loengut sellest, et facebooki sõbrad ei ole ikka need õiged sõbrad, tegelikult on ainult keegi Markus tema sõber. Käitumisest võinuks arvata, et nad on napsused, aga lõhn oli pigem mingi kemikaali oma. Ei tea, kas kruiisidel on hakatud aknooli pakkuma või mis.
Siis oli tulemas see testi aeg, sellised kellaajalised asjad on halvad, sest nad katkestavad töö, ega sa ju enne seda kellaaega pool tundi kindlasti ei julge midagi enam ette võttagi. Õnneks jõudsin täpselt viia veel ühe eesti ja soome härra kesklinna piires mingitesse kohtadesse. Vahel ma olen mures, kui on palju punaste tulede all passimist, et kliendi raha ju jookseb, aga seekord mitte, sest mehed meenutasid igatsevalt Tallinn-Helsinki helikopterit ja et kui soodne ja mugav reisimisvõimalus see oli.
Edasi tuli veel 2 tellimust järjest viietärnihotelli, üks vist norra või äkki hoopis islandi pere, kellel olid maailma kõige suuremad kohvrid, mis vaevu autosse mahtusid, ja siis sommidest ema ja tütar Roccasse shoppama. Ja seekord läks ka seal hästi, keset selget päeva oli lähikonnas kõik puha roheline, st palju tellimusi ja ei ühtegi autot. Sain töö Kakumäele, kohta, kus ma pole varem olnud, kus on segamini vanad suvilad ja uued lossid. Need uued olid küll väga koledad majad, hulknurksed ja tornikestega. Aga mees, kes sealt peale tuli, oli väga tore, rääkis palju juttu ja andis ka viieka tippi. Tal oli nagu saksa aktsent, küsisin, kas ta on Saksast pärit, siis ta vastas, et jaa 400 a tagasi Köningsbergist. Nii ma ei saanudki teada, mis maalane või mis emakeel tal siis on.
Kesklinnas rääkisin ühe teise juhiga, selgus üks selle päeva töörohkuse põhjus - soomlastel on koolivaheaeg. Nojah, see mõjub kindlasti. Samas, kõik see äärelinna tellimuste mass - need ei ole ju sommid, need on ju kohalikud. No eks osa autosid olid sommidega hõivatud ja siis ülejäänutele jäi rohkem tööd. Aga ikkagi, see päev oli küll nii, et pidid olema väga osav, et tööd mitte saada. Ma loodan et lisaks vahejale on ikkagi see suur madalseis lõppemas ja rahvas on liikuma hakanud.
Kesklinnast sain pärastpoole tellimusega ühe eriti nõmeda tibi.. Kõigepealt oli ta pahane, miks ma õige paradna ette ei sõitnud, kuigi nende maja ustel polnud korterinumbreid peal ja tegu oli väga suure liiklusega teega, kus ei saanud edasi-tagasi sõita ja otsida, hea et üldse kuskil peatuda sain. Siis ta sõitis paarsada meetrit, ja küsis demonstratiivselt tšeki ja siis viskas selle kohe minema. Mõned teevad nii, et nagu kuidagi taksojuhile mitte anda võimalust mustalt teenida või midagi. Ma ei tea, kuidas mujal on, aga meil ei ole küll mingit vahet minu jaoks, kas ma trükin selle töö kohta tšeki või mitte. Kui ma olen oma obroki ära maksnud, siis  muu, olgu tšekkidega või ilma, ei huvita kedagi.
Kohe tuli peale parem emotsioon, sest samast kohast Viru juures, kus tibi maha panin, tulid peale trammi ootamisest väsinud ema ja laps. Sõideti Megazoni, see on mingi paintballi koht, laste sünnipäevale. Laps oli suht väike, algklassi oma, ma natuke imestan, et sellised juba paintballi mängivad, ja seda ma ei jõua ka ära imestada, kui peeneks ja kulukaks on laste pidamine kaasajal läinud.
Sealt põrutasin mööda Järvevana Mustakale, mis oli jälle rohline, ja sain sealt ühe pika poisi, kes rääkis autodest, eriti kiitis ta neliveolisi ja talle oli arusaamatu, miks keegi üldse esiveolisi autosid ostab. Kesklinnast hotellist võttis ta peale ühe soome ärikaaslase, siis ma kuulsin, et ta rääkis väga hästi soome keelt, tahaks ka nii osata. Väga kaugele nad ei sõitnud, ei mäleta, aga igatahes järgmise tellimuse sain jälle kohe ja jälle ühte hotelli. Sealt tuli peale üks soliidne keskealine härra, kes hakkas autos kõigile tuttavatele helistama ja rääkis, et kui lahedal üritusel ta just käis, et seal oli olnud austrite avamise meister, kes on käinud mailmakarika etappidel ja maailmameistrivõistlustel ja puha. Tänu mitmele helistamisele kuulsin seda juttu mitu korda ja ei suutnud muiet ka viimastel kordadel tagasi jõuda. Vaesemad inimesed võiksid hakata korraldama makra kilest väljaurgitsemise maailmakarikasarja, miks mitte. Aga härra sõitis Viimsisse, see oli hea. Seekord ei olnud Viimsis küll midagi peale väga halva ühemehebändi tühjas spa restoranis, läksin lennujaama ja seal oli soodne seis. Jõudsin enne suuremat autode massi ja lennukid maandusid kohe. Reisija osutus endiseks kolleegiks. Oli töötanud samas taksofirmas, aga lahti lastud selle eest, et ta oli ühele kliendile selgitanud, miks taksojuhid ei armasta sooduskaarte. Nende soodustustega on nii, et taksofirma saab sellest kasu, ta saab selle firmaga mingi hea diili, aga selle maksavad tegelikult juhid kõik kinni, neile ei kompenseeri seda keegi. Too klient oli siis helistanud ja kaevanud ja see juht oli lahti lastud. Noh, jah, ega tõesti ei ole vaja klientidele selliseid asju kaevelda, kui juhuslikult keegi just ise ei küsi. Aga mees tuli just Taist, kus ta oli poolteist kuud veetnud, ja pidas plaani üldse sinna kolida. Suht vana mees, olid lahku läinud naisega, lapsed ilmselt suured, ja alustab uut elu seal koos oma soome sõpradega. Teades natuke neid Tai asju, käib sellega kaasas ka ilmselt noor pilusilmne naine. Igal juhul oli tema takso peal neljakohalisi summasid teeninud, ma ei tea mis trikke ta veel tegi, aga üks asi oli see, et ta oli üksi auto peal, st töötas põmst 24/7. Huvitav oli vestelda ja sõit oli ka pikk ning viis looduskaunisse kohta. Siis jälle tuli otsustada, kuhu edasi, aga helistas Perenaine II ja ütles, et taas on vaja vedada tema püsiklienti, sama, keda korra varemgi olen vedanud ja kes  polnud üldse nii õudne, kui hoiatatud. Ja vedas, et ta paiknes parasjagu suht lähedal. Sõidutasin härra siis koju, õigemini kodulähedasse lõbustuskohta. Teel rääkisime lemmikloomadest ja sõltuvustest.
Tundus, et äkki võiks veel lennujaama minna ja seegi kord osutus see heaks mõtteks. Tegin kiirelt lausa kaks otsa, mõlemad küll kesklinna, aga ilma igasugu passimiseta.
Siis oli öö käes ja hakkas taas vaikseks jääma. Siiski sain suht kiirest kesklinna tellimuse, vanalinnas, lihtsalt aadress, ei mingit selgitust, mis seal peaks asuma. Sõidan kohale ja nendin, et tegemist on õigeusu kirikuga. Lootsin, et ju siis mõni papp või vähemalt munk tuleb peale, aga ei tulnud esiotsa kedagi. Mõtlesin juba dispetšerile teada anda, et klienti pole, aga ta helistas ise ja küsis, kus olen. Olen sellel aadressil ja see on kirik, ütlesin. Õnneks seekord oli hea dispetšer, ei sõimanudki mind, vaid ütles klientide kohta, et on vaja vähem juua, ja samal ajal nägin peeglist, kuidas kliendid lähenesid ja üks neist kukkus käpuli. Selgus, et nad ei teadnud, mis selle restorani, kus nad olid, aadres oli, ja siis olid mingi suva vastasmaja numbri järgi oletanud ise aadressi, mis oli muidugi vale. Oleks nad öeldnud restorani nime, oleksin paremini üles leidnud. See käpuli kukkunud mees oli soomlane, see viidi hotelli, ja ise sõideti päris kaugele äärelinna.
Öösel kiibitsesin siin ja seal, aga päevane küllus oli otsa saanud. Mõtlesin juba ära minna, aga sain veel ühe tellimuse, mingi firma töötajate kojuviimise. Nii hilja tellimust saada tööpäeval on ka suht haruldane seni olnud.
Sain rendiraha kokku ja jäi veel ülegi, ja sula teenisin ka. Täiesti proportsionaalselt. Ja ei jõudnud ära  imestada, kuidas küll nii hea päev sai olla. Loodan väga, et mitte see kõik ei ole soomlaste koolivaheaja teene, vaid vähemalt osa võin kirjutada ka oma suure vaevaga äraõpitud trikkide ja omandatud kogemuste arvele.