Reedel tulin nädalaselt sessilt koolis ja praktiliselt otse tööle. Koolinädal ei olnud ka mingi puhkus, nii mõnedki öötunnid kulusid õppetööle, lisaks veel klassiõhtud. Seega olin natuke mures, et kuidas vastu pean. Aga polnud hullu.
Esiotsa ei saanud küll vedama. Alustasin kell 6 õhtul, passisin veidi Tondil, aga siis kannatus katkes ja läksin lennujaama. See oli viga, just veidi hiljem tuli Tondile terve hunnik tööd. Aga siis ma juba ootasin SharmElSheiki lendu, mis ei tulnud ega tulnud, ja selle kohta polnud ka tablool ingit infot, et kas hilineb või midagi. Lihtsal kadus kuskile taevalaotusse ära.
Mingi aja pärast lasin ka sealt lihtsalt jalga kesklinna, ja see oli õige tegu. Edasi jooksis töö pidevalt, passimist ei olnud praktiliselt üldse.
Kuna mul oli tööleminekuga kiire, siis unustasin maha mitmed olulised asjad. Näiteks kindad, aga õnneks ei olnud vaja seekord end kusagil lumest välja kaevata. Siis veel selle junni, millega taksopargis uksed ja väravad lahti käivad. Ja samuti oma statistilise tabeli, mis aitab mul otsustada, et kuhu millal minna ja kus olla tasub. Mõtlesin, et kui satun kodumaile, toon ära, aga ei sattunud päev otsa. Ja ennäe imet, oskasin ka ilma tabelita õiged kohad valida. Mingi osa sellest on juba peas. Ja eelmine kord olin ju ka reedel tööl, seega värskelt meeles. Ja reede on muidugi üldse hea päev. Igatahes selgus, et saan ka ilma tabelita hakkama.
Üheks märksõnaks päeva jooksul olid advokaadid. Neil oli miski suurematsorti labrakas Lennusadamas. Sõdutasin nii mõnedki sinna ja tagasi. Siis veel sõidutasin ühesid advokaate, kes ei läinud sinna peole, vaid mingile teisele. Ei tea, kas advokaatidel on ka nii, nagu kõigis valdkondades Eestis, et on kaks ühesugust kampa, kes omavahel kaklevad.
Need advikaadid sõitsid pikema otsa. Kõigepeal ei teadnud nad, kus nad elavad. Takso oli tellitud ühe maja numbri juurde, aga tegelikkuses väljusid nad hoopis teise numbriga majas, mis, tõsi küll, oli lähedal. Siis unustas üks rummipudel maha ja teine näägutas teda selle eest. Mõtlesin juba, et vana gaypaar, aga hiljem jutust tuli välja, et siiski vist mitte. Siis nad rääkisid mingist juhtumist seose emapalgaga. Pärastpoole rääkisid sellest, kuidas firma raha kulutada. Et näiteks mingi suurem ülemus, kes tavaliselt igal õhtul joob maha 2000 euri, ei ei pea firmakaardiga taksoarveid maksma, sest ta saab endale rohkem lubada. Nemad, väiksemad vennad, peavad aga kindlasti sõitma firma raha eest, sest on ju vaja käia klientidega bowlingut mängimas ja nii edasi. Samas olid nad just käinud Lätis ja joonud kumbki õhtuga maha 1000 euri. Aga ühekorra oli olnud nii, et üks neist oli natuke firma raha kasutanud, ja oli siis ülemusele helistanud ja öelnud, et võttis. Kõigepealt olla ülemus küsinud, et litsimaja? kasiino? mitu tuhat? Siis oli kutt vastanud, et ei, ainult mingi 200 euri. Ah see pole üldse helistamist väärt, olla ülemus öelnud. Ühest ma muidugi aru ei saa, et kuidas nii palju juues on võimalik seda tööd teha. Lõpuks nad tahtsid veel Läti rahas maksta, aga pärast pikki läbirääkimisi nõustusid ikkagi käima läbi valuutavahetustest ja maksid, loomulikult, firmakaardiga.
Teine läbiv teema olid gammaisased kutid. Sellised noormehed, kes üritavad muljet jätta, et on jube laiad lehed, aga tegelikkus ei vea nagu välja. Üks rääkis terve tee, kui raske elu, et tahaks koju magama minna, aga need naised ajavad taga... Siis ta võttis tee pealt peale - ei, mitte naise, vaid teise samasuguse jorsi ja siis nad sõitsid McDonaldsi juurde naisi taga ajama.
Sinna ei saa päris juurde sõita ja kui kutid olid maha läinud, siis tuli üks kolmas smasugune ja pani hullu bossi, et vii mind Mc Donaldsi juurde (st telliskivi alt läbi, mingi 10 meetrit), ma maksan! Pärastpoole Hollyka juures oli veel üks samalaadne, kes ka oli sellise olemisega, et tema on maailma peremees ja tahtis saada 5 euriga kuskile teise linna otsa. Sellistest ettepanekutest ma muidugi keeldun.
Hollyka juures üks meie firma juht vahetas rehvi. Ilmselt bankovtšikute töö. Ma ei ole ikka päriselt aru saanud, millega sellise au siis saab pälvida. Ta seisis küll sellise koha peal, mis ei tohiks nagu bankovtšikute territoorium olla. Aga ilmselt need territooriumid ei ole siis stabiilsed, käib pidev võitlus.
Kui Hollyka juures oli õudne trügimine, see on kuskil kl 2-4 paiku, kui kõik taksod on seal kobaras koos, aga keegi eriti ei sõida, sest kõrtsidest on juba ära mindud ja klubidest veel ei minda, siis ma hiilisin jälle seal oma salakohas oma vanalinnaloaga. Sain terve karja jokkis rootslasi vedada ühte sadamapiirkonna hotelli. Selle ralli katkestasid kährikud, kes mingi hetk kogunesid jälla kobarasse Vene tn algusse ja oleksid kindlasti hakanud mulle probleeme tekitama.
Viimane ööelu tellimus oli vene paar, kes sõitsid loomulikult Lasnamäele. Paaril oli draama, naine oli vahepeal telefoni ära kaotanud ja siis oli veel telefon katki läinud ja siis oli veel kellegi Sanja rahakott kadunud, ühesõnaga, mehel oli põhjust naise kallal näägutada, et no miks küll sinu telefon Olesja kätte sattus ja mis siis nüüd sellest Sanja rahakotist saab.
Siis hakkasid juba normaalsed tellimused. Esimene oli kohe sinna samasse Lasnakale emafirma töötaja tööleviimine. Kusjuures see töötaja ei ilmunudki välja, ja dispetšer ei teadnud talle ka kuskile helistada, sest need piimaringid paneb vist arvutui kuidagi paika ja pole teada, keda täpselt veetakse. Noh, igatahes selgus, et isegi töötajate töö võib olla tüngatöö. Aga sellest polnud midagi, sest sain sinnasamasse kohe uue töö, lennujaama sõit nagu ikka. Lennujaamast sain kohe tellimuse peale, Mõiku - selle paiga süütus siis ka nüüd võetud. Ei saa öelda, et tegemist oleks just väga kauni paigaga. Leidsin seal vaatamata gps-u segasepeksmisele ja teetöödele kiiresti õige koha üles, see oli hää.Üks proua läks linna tööle.
Kui juba suur hommik käes, sattusin Mustamäele. Ega sel ajal enam eriti tööd ei ole, aga kuna olin seal tellimuste järjekorras esimene, siis mõtlesin, et ootan, et mingi poole tunni jooksul ikka midagi tuleb. Vestlesin ühe väga punase näoga ja koleda mehega, kellel oli sama punase näoga naine ja õlleklaas käes. Ta ütles, et tema on bussijuht ja hakaku ma ka bussijuhiks. Kui bussijuhi-amet sedaviisi inimesele mõjub, siis küll ei tahaks hakata. Pärast tanklas tuli veel juurde üks kerjus, samuti väga kole, ütles, et ta olla ka varem taksojuht olnud ja tahtis raha saada. Äkki siis taksojuhi töö mõjub ka ikka väga halvasti, peab ettevaatlik olema. Samas, see võis kerjusel olla ka turundustrikk, oleks talle mõni korstnapühkija vastu tulnud, oleks ta võibolla öelnud, et oli ise ka enne korstnapühkija.
Aga ei jaksanud ma seal Mustakal oma õnne ära oodata, silm vajus vägisi kinni. Oleks sõitnud, oleks veel üleval püsinud, aga seistest tuli vältimatu uni ja tõmbasin uttu. Peatusin mõistagi jälle kõigi roheliste tulede ja üldse igat värvi tulede taga.
Päeva saavutustest tuleb mainida veel seda, et pärast mitmekuust mõtiskelu ning mitmeid konsultatsioon sama lollidega, nagu ma ise, leiutasin lõpuks välja, kus asub püsikiiruse hoidja ja kuidas seda kasutada. See leevendab otsustavalt minu jalavalu probleemi ning tõstab märgatavalt elukvalliteeti. Ma arvan, et see valu tuleb ikkagi sellest, et mul on pikemad jalad kui normaalsel inimesel, mistõttu ma pean neid pedaali kasutades rohkem konksus ja vastvalt rohkem pinges hoidma. Ja sõiduauto istet ei saa ju ka lõputult kõrgemaks keerata, lagi tuleb ette.
Esiotsa ei saanud küll vedama. Alustasin kell 6 õhtul, passisin veidi Tondil, aga siis kannatus katkes ja läksin lennujaama. See oli viga, just veidi hiljem tuli Tondile terve hunnik tööd. Aga siis ma juba ootasin SharmElSheiki lendu, mis ei tulnud ega tulnud, ja selle kohta polnud ka tablool ingit infot, et kas hilineb või midagi. Lihtsal kadus kuskile taevalaotusse ära.
Mingi aja pärast lasin ka sealt lihtsalt jalga kesklinna, ja see oli õige tegu. Edasi jooksis töö pidevalt, passimist ei olnud praktiliselt üldse.
Kuna mul oli tööleminekuga kiire, siis unustasin maha mitmed olulised asjad. Näiteks kindad, aga õnneks ei olnud vaja seekord end kusagil lumest välja kaevata. Siis veel selle junni, millega taksopargis uksed ja väravad lahti käivad. Ja samuti oma statistilise tabeli, mis aitab mul otsustada, et kuhu millal minna ja kus olla tasub. Mõtlesin, et kui satun kodumaile, toon ära, aga ei sattunud päev otsa. Ja ennäe imet, oskasin ka ilma tabelita õiged kohad valida. Mingi osa sellest on juba peas. Ja eelmine kord olin ju ka reedel tööl, seega värskelt meeles. Ja reede on muidugi üldse hea päev. Igatahes selgus, et saan ka ilma tabelita hakkama.
Üheks märksõnaks päeva jooksul olid advokaadid. Neil oli miski suurematsorti labrakas Lennusadamas. Sõdutasin nii mõnedki sinna ja tagasi. Siis veel sõidutasin ühesid advokaate, kes ei läinud sinna peole, vaid mingile teisele. Ei tea, kas advokaatidel on ka nii, nagu kõigis valdkondades Eestis, et on kaks ühesugust kampa, kes omavahel kaklevad.
Need advikaadid sõitsid pikema otsa. Kõigepeal ei teadnud nad, kus nad elavad. Takso oli tellitud ühe maja numbri juurde, aga tegelikkuses väljusid nad hoopis teise numbriga majas, mis, tõsi küll, oli lähedal. Siis unustas üks rummipudel maha ja teine näägutas teda selle eest. Mõtlesin juba, et vana gaypaar, aga hiljem jutust tuli välja, et siiski vist mitte. Siis nad rääkisid mingist juhtumist seose emapalgaga. Pärastpoole rääkisid sellest, kuidas firma raha kulutada. Et näiteks mingi suurem ülemus, kes tavaliselt igal õhtul joob maha 2000 euri, ei ei pea firmakaardiga taksoarveid maksma, sest ta saab endale rohkem lubada. Nemad, väiksemad vennad, peavad aga kindlasti sõitma firma raha eest, sest on ju vaja käia klientidega bowlingut mängimas ja nii edasi. Samas olid nad just käinud Lätis ja joonud kumbki õhtuga maha 1000 euri. Aga ühekorra oli olnud nii, et üks neist oli natuke firma raha kasutanud, ja oli siis ülemusele helistanud ja öelnud, et võttis. Kõigepealt olla ülemus küsinud, et litsimaja? kasiino? mitu tuhat? Siis oli kutt vastanud, et ei, ainult mingi 200 euri. Ah see pole üldse helistamist väärt, olla ülemus öelnud. Ühest ma muidugi aru ei saa, et kuidas nii palju juues on võimalik seda tööd teha. Lõpuks nad tahtsid veel Läti rahas maksta, aga pärast pikki läbirääkimisi nõustusid ikkagi käima läbi valuutavahetustest ja maksid, loomulikult, firmakaardiga.
Teine läbiv teema olid gammaisased kutid. Sellised noormehed, kes üritavad muljet jätta, et on jube laiad lehed, aga tegelikkus ei vea nagu välja. Üks rääkis terve tee, kui raske elu, et tahaks koju magama minna, aga need naised ajavad taga... Siis ta võttis tee pealt peale - ei, mitte naise, vaid teise samasuguse jorsi ja siis nad sõitsid McDonaldsi juurde naisi taga ajama.
Sinna ei saa päris juurde sõita ja kui kutid olid maha läinud, siis tuli üks kolmas smasugune ja pani hullu bossi, et vii mind Mc Donaldsi juurde (st telliskivi alt läbi, mingi 10 meetrit), ma maksan! Pärastpoole Hollyka juures oli veel üks samalaadne, kes ka oli sellise olemisega, et tema on maailma peremees ja tahtis saada 5 euriga kuskile teise linna otsa. Sellistest ettepanekutest ma muidugi keeldun.
Hollyka juures üks meie firma juht vahetas rehvi. Ilmselt bankovtšikute töö. Ma ei ole ikka päriselt aru saanud, millega sellise au siis saab pälvida. Ta seisis küll sellise koha peal, mis ei tohiks nagu bankovtšikute territoorium olla. Aga ilmselt need territooriumid ei ole siis stabiilsed, käib pidev võitlus.
Kui Hollyka juures oli õudne trügimine, see on kuskil kl 2-4 paiku, kui kõik taksod on seal kobaras koos, aga keegi eriti ei sõida, sest kõrtsidest on juba ära mindud ja klubidest veel ei minda, siis ma hiilisin jälle seal oma salakohas oma vanalinnaloaga. Sain terve karja jokkis rootslasi vedada ühte sadamapiirkonna hotelli. Selle ralli katkestasid kährikud, kes mingi hetk kogunesid jälla kobarasse Vene tn algusse ja oleksid kindlasti hakanud mulle probleeme tekitama.
Viimane ööelu tellimus oli vene paar, kes sõitsid loomulikult Lasnamäele. Paaril oli draama, naine oli vahepeal telefoni ära kaotanud ja siis oli veel telefon katki läinud ja siis oli veel kellegi Sanja rahakott kadunud, ühesõnaga, mehel oli põhjust naise kallal näägutada, et no miks küll sinu telefon Olesja kätte sattus ja mis siis nüüd sellest Sanja rahakotist saab.
Siis hakkasid juba normaalsed tellimused. Esimene oli kohe sinna samasse Lasnakale emafirma töötaja tööleviimine. Kusjuures see töötaja ei ilmunudki välja, ja dispetšer ei teadnud talle ka kuskile helistada, sest need piimaringid paneb vist arvutui kuidagi paika ja pole teada, keda täpselt veetakse. Noh, igatahes selgus, et isegi töötajate töö võib olla tüngatöö. Aga sellest polnud midagi, sest sain sinnasamasse kohe uue töö, lennujaama sõit nagu ikka. Lennujaamast sain kohe tellimuse peale, Mõiku - selle paiga süütus siis ka nüüd võetud. Ei saa öelda, et tegemist oleks just väga kauni paigaga. Leidsin seal vaatamata gps-u segasepeksmisele ja teetöödele kiiresti õige koha üles, see oli hää.Üks proua läks linna tööle.
Kui juba suur hommik käes, sattusin Mustamäele. Ega sel ajal enam eriti tööd ei ole, aga kuna olin seal tellimuste järjekorras esimene, siis mõtlesin, et ootan, et mingi poole tunni jooksul ikka midagi tuleb. Vestlesin ühe väga punase näoga ja koleda mehega, kellel oli sama punase näoga naine ja õlleklaas käes. Ta ütles, et tema on bussijuht ja hakaku ma ka bussijuhiks. Kui bussijuhi-amet sedaviisi inimesele mõjub, siis küll ei tahaks hakata. Pärast tanklas tuli veel juurde üks kerjus, samuti väga kole, ütles, et ta olla ka varem taksojuht olnud ja tahtis raha saada. Äkki siis taksojuhi töö mõjub ka ikka väga halvasti, peab ettevaatlik olema. Samas, see võis kerjusel olla ka turundustrikk, oleks talle mõni korstnapühkija vastu tulnud, oleks ta võibolla öelnud, et oli ise ka enne korstnapühkija.
Aga ei jaksanud ma seal Mustakal oma õnne ära oodata, silm vajus vägisi kinni. Oleks sõitnud, oleks veel üleval püsinud, aga seistest tuli vältimatu uni ja tõmbasin uttu. Peatusin mõistagi jälle kõigi roheliste tulede ja üldse igat värvi tulede taga.
Päeva saavutustest tuleb mainida veel seda, et pärast mitmekuust mõtiskelu ning mitmeid konsultatsioon sama lollidega, nagu ma ise, leiutasin lõpuks välja, kus asub püsikiiruse hoidja ja kuidas seda kasutada. See leevendab otsustavalt minu jalavalu probleemi ning tõstab märgatavalt elukvalliteeti. Ma arvan, et see valu tuleb ikkagi sellest, et mul on pikemad jalad kui normaalsel inimesel, mistõttu ma pean neid pedaali kasutades rohkem konksus ja vastvalt rohkem pinges hoidma. Ja sõiduauto istet ei saa ju ka lõputult kõrgemaks keerata, lagi tuleb ette.
Kui valgusfoorid sind seisma panevad, on veel hea. Kui keegi tagant sisse sõidab, on tema süüdi. Mul kipub vastupidi olema, et kui väsinud, siis kipun punase tulega üle minema. Või selle roosaga nagu öeldakse. Lennujaama foor on ka kuidagi aeglane. Kuid seal on vahel ka politsei kohal. Praegu passitakse vist seda Kosmose risti fooritulesid ja Merimetsa selveri juures. Teine asi, kui liiklusmärgid hakkavad inimesteks muutuma kujutelmas ja vahel tundub, et liiklusmärk hääletab. Veel üks väsimuse tundemärk, kui sa ei mäleta, kus sa paar minutit tagasi sõitsid või mis sa tegid natuke aega tagasi.
ReplyDeleteKõigi nende juhtude puhul tuleks koju ära minna ja vähemalt paar tundi puhata. Autoavarii maksab ju mitme päeva teenistuse. Parem siis paar tundi ohverda ja avarii ära hoida.
Hääletav liiklusmärk - seda pole mul veel olnud. Kas on ka mingi emotsiooni erinevus, et kas hääletab sinine ema lapsega või labidaga mees teetööde märgilt? ;)))
ReplyDelete